Halltõve tekkimine

Üks vanimatest soome mütoloogia kirjapanekutest on Christfrid Gananderi “Mythologia Fennica” (1789). Selles teoses esitatakse haiguste sünni loits, mis kirjeldab ka halltõve

sündi või õigemini halltõve sünnitajat, kelleks peetakse Põhjala emandat (sm. k.

Pohjolan emäntä).

Selin tuulehen makasi, Päin makasi pahaan säähän,

Tuuli nosti turkin helmat,

Põhjala emand esineb soome rahvaluules nõianaisena, kes põhjustab mitmesuguseid kannatusi nagu hambavalu, rabandust, rahiiti ja teisi tõbesid. Teda peetakse ka hundi ja teiste pahade loomade sünnitajaks (Ganander 1995: 71-72). Ganander kirjeldab, kuidas Louhiatar rasestus tuulest. Tal sündis üheksa last. Rampa oli Louhiattari poeg, vihane nõid. Tema ambus tapvaid, katkupõhjustavaid nooli. Tema vend Ruho oli nende noolte valmistaja (ibid.: 188).

Gananderist alates on igas laiemas soome mütoloogiale pühendatud teoses sedasama haiguste sünniloitsu (sm. k. kipujen synty) mitmekülgselt interpreteeritud. Krohn on taudide sünni runo võrrelnud Venemaalt tuttava legendiga, milles Heroodese ja Heroodia 12 tütart muudetakse haigusteks ja saadetakse merre (Krohn 1914: 292).

Venemaal on legend Heroodese tütardest, kes varakevadel inimesi piinama saadetakse, eriti levinud: “Üle kogu Venemaa kujutavad vene talupojad palavikku ja värinaid kaheteistkümne (mõnikord ka seitsme) Heroodese neetud tütrena. Neid vaime kujutati eriti koledatena: paljasjalgsed, alasti, mustad, karvased, kokkuvõttes väga sarnased kuradi endaga. Ustakse, et peale Heroodese surma neelas maa tema tütred ning nende saatanlik isa saadab neid inimesi vaevama” (Ivanits 1989: 48). Heroodese puhul on tegemist Lääne-Euroopas keskaegses rahvapärimuses hästituntud deemonliku kujuga.

Keskaja kujutelmad Heroodesest (Ruotus), kes istub oma kuumal troonil, on levinud ka

37 SKVR VII4, 2036.

soome runodesse. Heroodese nime (nagu ka Juuda nime) kasutatakse kuradi paralleelnimena (Krohn 1914: 255-256). Eestis kirjutab Wiedemanni korrespondent, Victor Stein: “Es soll mehr als einen Hall geben, mänliche und weibliche. Die Zahl der mänlichen ist nicht die Zahl zwölf. Alle zusammen Võrgutajad, die weiblichen valged võrgutajad genannt, stehen unter der Heerscheft eines Obern (ülemb).”³⁸ (H, Mapp 729/31 (1a), Wiedemann 1876: 418-419). Halltõve kujutamisest Juuda pereliikmena leidub Eestis ühekordne ülestähendus Jakob Hurdalt (Hurt 1963: 11).

Heroodiat või temaga sarnaseid tuule armukesi ja deemonite sünnitajaid kohtab ka mujal Euroopas. ”Itaalias jutustatakse, et Heroodias palub igal kolmekuningapäeval Johannest ristima. Saksa usundis tuntakse Heroodiat tuule armukesena. Lõuna-Euroopas on tuntud jutustus, mille kohaselt haldjakuninganna Anna sünnitab vastu oma tahtmist deemonkuningale Locolicole üheksa last, kellest hiljem saab üheksa haigust.” (Honko 1967: 129). Martti Haavio toob välja kõik Heroodia soomendunud nimekujud, mis leiduvad üheksa taudi sünni runodes:”Nikotiera³⁹ mieron huora, portto Pohjolan emäntä.” (Haavio 1967b: 394). Nagu ka Heroodia, kes palub Johannest oma lapsi ristima, ei leia Põhjala emand oma lastele ristijat ning peab oma lastele ise nimed andma. Nõnda sünnivad üheksa taudi:

Niist on tullut tauvit tuimat Tuon huoran huounnasta:

Neist on tulnud taudid tugevad Tolle hoora jampsimisest:

38 Halle on enam kui üks, mehi ja naisi. Mehekujul ilmuvate arv pole kaksteist. Kõik võrgutajad, naised valged võrgutajad, seisavad ühe ülema valitsuse all.

39 Ka: Tikutiero, Timotiera, Hikitiera, Nikotiera.

40 SKVR VII4, 2037.

Üheksa haiguse hulgas nimetatkse rahhiiti, lendvat, voolmeid, vähktõbe, roosi, kollatõbe, halltõbe, soetõbe ja leetreid. Erinevates variantides haiguste nimetused loomulikult varieeruvad.

Lencqvist, üks Gananderi kaasaegsetest, peab 1782. aastal ilmunud soomlaste rahvausundi kirjelduses tõenäoliseks, et Louhi on Põhjatuule (ld. k. uxor Boreæ) naine (Lencqvist 1982: 54-55). Selle seletusega nõustuvad nii Krohn kui Haavio.

Mütoloogilise koolkonna esindajatena peavad nemadki taudide isaks tuult. Vastavat ütlust - tuul tõmbab läbi - kasutatakse rasestumise tähenduses rahvapärases kõnepruugis. Seda pole põhjust pidada rahvaluule devolutsiooniks, vaid pigem olukorraks, milles argikäsitlused peegelduvad ka erinevates rahvaluule žanrites.

Halltõve tulemist tuulest kirjeldatakse ravimisloitsudes, mis on trükitud sarjas Suomen Kansan Vanhat Runot.

Sie oot, horkka, tuulen tuoma, tuulen tuoma, veen vetämä,

kova ilma kohti saattoi, tulit tuulen tuppurissa,

ahavan rekiraoissa.⁴¹

Sina oled, hall, tuule toodud, tuule toodud, vee veetud,

kõva tuul kohale saatis, tulid tuule tupe sees, tuulehoo reepragudes.

Kõhe kevadtuul, eriti selline, mis puhus põhja või kirde suunalt, on ka eesti pärimuses tuntud halltõve kaasatoojana, aga tõi teisigi reumaatilisi tõbesid ning pahandusi,. Nii nagu skandinaavia, germaani ja keldi folklooris, peetakse tuule tõstjateks Lapi (Soome) tarku ja nõidu. Ka soome muistendites esinev nõid on sageli pärit Lapimaalt. Lapi nõid võib soomlaste käsitluse kohaselt lennata (nagu Eestiski) tuulekeerise kujulisena, aga ka metsise või tedre kujul (Haavio 1935: 353). Ganander kirjeldab taoliste nõidade reaalses elus eksisteerinud prototüüpe tõeliselt hirmuäratavatena. Teadjamehed rändasid ringi, riiete küljes rippumas erinevad pealuud, karukäpad ning kaasas surnuaiast võetud muld - kõiki kasutati ravivahenditena. Nad röhitsesid, kiristasid hambaid ja nende juuksed tõusid peas püsti. Vahel hüppasid nad kõrgele, pomisesid segaseid sõnu ja käitusid kui vaimuhaiged (Achté 1995: 191).

41 SKVR VII4, 1955.

Halltõve saatmisest on Soomes talletatud tekstis siiski vähe teateid. Nende puhul on tegemist üldlevinud uskumusega, mille kohaselt olid haiguste tekitajaks pahasoovlikud naabrid või tark. Selliseid teateid, kus halltõve põhjustajateks peetakse Lapi nõidu (nagu eesti pärimuses) Soomes ei leidu. Jutustaja rõhutab, et ka saatja ise polnud haiguse eest kaitstud: “Velho saattoi lähettää horkan toiseen ihmiseen, monesti viattomaan lapseen.

Mutta saattoipa horkka tulla velhoon itseensäkin.”⁴² (SKS KRA Savelius, Olga PK 34:

6116, 1938). Ühes muistendis hüüab halltõbi oma uut ohvrit järgmiselt: “Kuulehan Tuomas! Henrikki käski miun tulla siun kansas heinälle.” Henrikki oli naapurin talon isäntä ja hänessä oli ollut horkka jo kolme viikkoa.”⁴³ (SKS KRA Kaljunen, Impi KT 72:16, 1938). Kui Eestis lahkub halltõbi Lapimaale, siis Soomes kujutatakse, et halltõbi siirdub naabertalu inimesi vaevama: “Pois mie lähen näi siivottoman miehen luota. Mie lähen Pantsuu (naapuritalon nimi Pantsu), sielä mie suan joka päivä keitinpiiraatkin.”

Isäntä pääsi horkasta, mutta Pantsun isäntää alkoi heti sen jälkeen horkka ankarasti vilustaa.”⁴⁴ (SKS KRA Hyvärinen, Juho 1458, 1938).

Ühes muistendis (Jauhiainen-Simonsuuri C 1671) kirjeldatakse (vt. Lisa 2. Näide 7.), et halltõve põhjustajaks oli surnuaialt kaasa võetud ese (sm. k. kalma, kirkonväki)⁴⁵. Surnute poolt erinevatel põhjustel saadetud haigusi on peetud Soomes tavaliseks haigusseletuseks (Waronen 1898: 17). Nakkushaiguse puhul on selline haigusseletus siiski teisejärguline.