Jutustamise eeldused ja halltõvemuistendi episoodid

Muistendi jutustamine ja selle põlistamine traditsiooni on teatud laadi psühholoogiline protsess, milles kajastub soov asju seletada ja lahti mõtestada, toetudes isiklikele kogemustele ja teadmistele oma ajas ja ruumis. Pasi Klemettinen on Soome-Karjala muistendeid märulit tegevast kuradist analüüsinud kui kognitiivseid probleemilahendusprotsesse, milles kultuurisidusate selgituste ja arusaamade abil püütakse üleloomulikud või ebatavalised juhtumid muuta kultuuritraditsioonile omaseks

(Klemettinen 1995). Üksikisiku poolt kogetud üleloomulike elamuste ja neist sündinud memoraatide kinnistumiseks kollektiivtraditsioonis on tarvis mugandada kogetu kultuuriomasele jutustamisskeemile. Tegemist on selektiivse protsessiga, mille käigus on jutustaja sunnitud arvestama mitmesuguste välispidiste mõjuritega. Tavalisemateks mõjuriteks on jutustaja enese huvid nn. subjektiivsed ja isiklikud faktorid (nt. Apo 1995: 33), kuulajaskonna ootused (nt. Hiiemäe 1978: 39, Kintsch 1978: 82) ja jutustamissituatsioon üldiselt. Kui sündmus on korra jutu skeemi viidud, hakkab see õnnestumise korral elama iseseisvat elu, mis tähendab, et tegemist pole enam sündmuse kirjeldamise või meenutamisega, vaid jutuga, millel on oma tegelased, sündmuste toimumise ruum ja aeg.

Muistendi esitamisel on pearõhk inimese psühholoogilisel vajadusel oma kogemusi ja teadmisi jagada. Muistendi rääkimise eelduseks on, et sellesse usutakse. Sellepärast on peetud muistenditele iseloomulikuks, et neis esitatud sündmused on tuntud tegelastega, koha- ja ajasidusad. Kuid kuradijuttude põhjal on tõdetud vastupidist (Klemettinen 1995). Ka halltõvemuistendites leidub vähe isiku-, koha- ja ajaloolisi andmeid, kuigi vastavat informatsiooni on peetud muistenditele omaseks. Erandiks on memoraadid, milles kajastatakse jutustajate isiklikke kogemusi. Usundiuurija Juha Pentikäinen peab memoraate kõige usaldatavamateks usundikirjeldusteks: “Memoraadid on folklooriuurijale kõige usutavamaks allikas, sest neis avaldub olukord, milles usundiline kogemus oli aktualiseeritud ja mõjutas käitumist. Memoraatides kajastuvad uskumuse sotsiaalne kontekst, usundilised kogemused, nende kogejad ja tõlgendajad ning see ühiskond, mis traditsiooni kannab.” (Pentikäinen 1975: 557).

Ülo Valk on eesti jutupärimust kirjeldades avaldanud arvamust, et memoraadivormi kasutamine on vähenenud, sest suur osa usundilisest pärimusest, mida kunagi tõsiselt võeti, mõjub kunstilise liialdusena või lihtsalt valena (Valk 1998b: 502). Tekstikorpuse analüüs osutab, et memoraati ajendab esitama eelkõige intervjuu-situatsioon, otsekui tunnetaks jutustaja, millist teksti koguja kõige enam usub. ERA kogus leiduvad halltõvetekstid põhinevad peamiselt küsitluskaval ja on kogutud 1930. aastatel.

Enamasti on tegu lühikeste vastustega. Pikemate vastuste puhul näib jutustaja eelistavat muistendile memoraati, otsekui oleks kellegi isiklik kogemus paremaks tõestuseks halltõve olemasolust. Sama tendents iseloomustab ka EKRK kogu, milles leiduvad

tekstid on kogutud 1950 – 60. aastatel. Pikemate juttude, muistendite ja memoraatide esitajad on olnud head traditsioonitundjad, kes on suutnud talupojatraditsioonile omaseid kujutelmi tagasi kutsuda. Neile pole raskusi valmistanud ka üleloomuliku haigusolendiga seotud isiklike kogemuste esitamine. Kirjasaatjad on enam talletanud muistendeid, mis seisavad lähemal kollektiivtraditsioonile ja on vähem varieeruvad.

Muistendite ülesandeks on kajastada sündmusi sel moel, et need oleksid reaalsuses võimalikud (Valk 1998: 502). Vaatamata sellele, et jutustaja eesmärgiks on kajastada võimalikult veenvalt tõde, muutub reaalses elus toimunud sündmus jutustamise käigus fiktsiooniks. See tähendab, et tegemist on jutule omaste sündmustega ehk fiktiivse reaalsusega. Jutu sündmuses peegeldub reaalse sündmuse kulg, kuid jutustaja tõlgendab seda olustikku arvesse võttes. Merili Metsvahi on jutustamise peamiseks eesmärgiks nimetanud kuulajates (visuaalselt) meeldejääva pildi tekitamist (Metsvahi 1999: 50-52).

Jutustajatele keskendunud uurimused on selgesti osutanud, et pärimuse reproduktsioon (selle esitamine ja kasutamine) on teadvustatud protsess, millel pole mingit tegemist mehhanilise kordamisega (Kaivola-Bregenhøj 1988: 23). Kui ühele jutustajale keskendunud uurimuse põhjal on võimalik välja selgitada, kui suur osakaal on jutustaja isiklikel arendustel, siis tekstikorpuse põhjal pole võimalik vastavaid järeldusi teha.

Psühholingvistide uurimistulemused on näidanud, et jutud esitatakse vastavalt inimese ajus olevatele skeemidele. Need skeemid on pidavas muutumises, sest iga kogemus või uus teave muudab ja korrigeerib juba olemasolevaid skeeme. Kognitivistikas on seda nimetatud hermeneutiliseks ringiks (Winograd 1981: 254-246). Ka jutustamise protsess põhineb nendel skeemidel ja seepärast on jutu ülesehitamist võimalik iseloomustada skemaatiliselt:

1. Algus: esitatakse sündmuste toimumise aeg, koht ja tegelased.

2. Probleem: probleemi kirjeldamine, tegelastevaheline interaktsioon ja probleemi lahendamiseks vajalike toimingute sooritamine.

3. Tulemus: probleemi kõrvaldamine ja/või kontrolli alla saamine või olukorra fataalseks tunnistamine.

4. Võimalik jutustajapoolne arvamusavaldus ehk nn. moraal: jutustaja kokkuvõttev kommentaar, mineviku ja oleviku võrdlus⁹ (Kaivola-Bregenhøj 1988: 35).

Tekstikorpusele toetudes on jutu struktuurielemente ning halltõvetekstides kirjeldatavate tegelaste, koha- ja ajasuhteid silmas pidades õnnestunud konstrueerida viit erinevat tüüpi halltõvejutte: jutustaja isiklik kogemus, jutustajale lähedalseisva inimese kogemus, kolmanda inimese kogemus, impersonaalne haiguskogemus ja impersonaalne halltõvekogemus. Neid eristab eelkõige jutustaja poolt valitav positsioon muistendi tegelaste ja tegevuse suhtes (Paal 2000: 54-58). Impersonaalne kogemus esitatakse fiktiivsete tegelaste ning aja- ja kohamääratluste kaudu. Tekstikorpusele toetudes moodustavad jutu sündmused piiratud episoodide kogumi, mida kasutatakse halltõve pärimuse esitamisel. Jutu skeemi silmas pidades on halltõvetekstidele iseloomulikud järgnevad episoodid:

a) Haiguse olemasolu nentimine;

b) haiguse tungimine argireaalsusesse (halltõve kandjat nähakse/kuuldakse, tõbe nimetatakse/liigitatakse)>;

c) haigus avaldub (ohvrit vaevavate sümptomite/haigushoo kirjeldamine)>;

d) haigus püütakse lõksu ja vangistatakse (tubakakotti/pihlakase pulga otsa)>;

e) haiguse vastu võideldakse ravimitega/maagiliste riitustega v. toimingutega (haige peksmine, sümboolne enesetapp, haiguse naeruvääristamine)>;

f) haiguse eest poetakse peitu (oa/rukki/kanepipõllule, kartulikoopasse, loomalauta sõnniku alla, reheahju)>;

g) haigusvaimu ja haige interaktsioon (haige ilmub unes, hüüab ohvrit nimepidi, teatab oma tegeliku nime, teatab oakülvi aja)>;

h) haigust püütakse edasi anda (sõidutatakse teise tallu/ üle kanda loomadele)>;

i) haigusvaimu peletamiseks otsitakse abi ametiisikutelt/spetsialistidelt (targalt, laevakaptenilt, kohtunikult)>;

9 Jutustaja viitab paranenud sotsiaalsetele oludele, mis on peatanud halltõve leviku. Hoiatusi ja õpetusi märkimisväärselt vähem.

j) ravija(te) ja haigusvaimu interaktsioon (ravija küsib haiguse lahkumise aega, tõbi “tasub” ravijale haigust kandva kuldse kingitusega)>;

k) haigusvaimude (taas)kohtumine (edukuse võrdlemine)>;

l) tulemus: haigus lahkub, haige saab suure oasaagi, ohver ei vabane haigusest/sureb>;

m) jutustajapoolne tõlgendus, tegevusplaan tulevikuks (nn. ringmudel¹⁰)>

Tegemist on edasiarendusega propilikust episoodide loendist (Propp 1972), mis jutustruktuuri ja loogilist sisuarendust silmas pidades on konstrueeritud omalaadseks tüüpiliseks halltõvemuistendiks. Pasi Klemettinen on analoogse mudeli loonud kuradijuttude kognitiivse probleemilahenduse esitamiseks (Klemettinen 1995).

Konstrueerimisel on silmas peetud eelkõige seda, et nimetatud episoodidega võib jutustaja vabalt opereerida, kasutades ja arendades ainult üht või mitut episoodi ning lisades sobiva sissejuhatuse, vajadusel ka järelduse ehk moraali.