Gustav II Adolf lähtus oma kroonimistõotuses 1611. aastal Uppsala kirikukogu otsusest: ükski võõrausuline, mistahes rahvusest, seisusest või tingimustel, ei või Rootsi riigis ei avalikult ega salaja oma usukombeid järgida. Erand tehti juba 1617. aastal, mil Rootsi koosseisu läks valdavalt õigeuskliku
378 Jaak Naber. Motsättningarnas Narva: statlig svenskhetspolitik och tyskt lokalvälde i ett statsreglerat samhälle 1581–1704. – Opuscula historica Upsaliensia; 15. Uppsala 1995, 7–8.
379 Öhlander, Om den svenska kyrkoreformationen, 91.
380 Arnold Soom. Ivangorod als selbständige Stadt 1617–1649. – Separaat: Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat, 1935, 217.
381 Enn Küng. „Nyeni linnakeskkonna kujunemisest 17. sajandi teisel veerandil.” – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat; 2003, 148–174, siin 166–168.
konnaga Ingerimaa.382 Stolbovo rahulepingu tingimuste kohaselt võisid Ingeri-maalt lahkuda vaid mungad ja linnakodanikud ning sedagi vaid kahe nädala jooksul. Rootsi alale jäänud õigeusklikele oli tagatud vabadus tunnistada oma usku, kuid Rootsi valitsuse kirikupoliitiliseks eesmärgiks oli õigeusklike vägivallatu ja vabatahtlik konverteerimine.383
Vene õigeusklikud olid kohustatud kuuletuma nii õigeusu kui luteri vaimu-likele, kuid Rootsi kirikuõpetajate ülemäärane innukus luterluse pealesurumisel oli karistatav. Venelaste harimine ja võõrutamine nende usukommetest ja voorusetust elust pidi toimuma aegamisi, kuid järjekindlalt. Viiburi piiskopkond jaotati valitsuse korraldusel 1623. aastal kihelkondadeks, sama määrust korrati neli aastat hiljem. Õigeusklike konverteerimine kulges aga loiult, põhjuseks piiskopkonna suurus ja pädevate luteri vaimulike puudumine, samuti kolme järjestikku võimul olnud kirikupea – Olaus Elimaeuse, Nicolaus Magni Care-liuse ja Gabriel Melartopaeuse – kõrge iga ning halb tervis. Samas takistas Elimaeuse piiskoplik õigus sekkumast Västeråsi piiskoppi Johannes Rud-beckiust Ingerimaa kirikuasjadesse tema Eestimaa visitatsiooni ajal.384
Varasemast neljakümne kaheksast õigeusu kirikust ja seitsmeteistkümnest preestrist oli 1630. aastaks alles kõigest kaheksa kirikut ja kuus preestrit.385 Selline olukord soodustas omakorda õigeusklike massilist põgenemist üle piiri.
Nii näiteks põgenes üksnes Ivangorodi läänist Venemaale aastail 1630–1636 kolmsada nelikümmend kuus perekonda.386 Õigeusklike konverteerimine pol-nud pelgalt teoloogiline probleem, Rootsi piiriala asustus oli oluline ühtaegu nii majanduslikust kui poliitilisest aspektist. Piirkonna eluliseks toimimiseks ei tulnud üksnes vältida elanike põgenemist, vaid tagada ka nende lojaalsus kuningriigile. Ingerimaa superintendatuuri asutamise üheks eesmärgiks oli luteri kiriku suhtes kõige vaenulikumalt meelestatud elanikkonna eraldamine Viiburi piiskopkonnast, et neid siis intensiivselt konverteerida.387
Seoseid usupuhastusliikumise ja kreeka-katoliku kiriku vahel olid püüdnud leida juba Martin Luther, ning eriti Philippe Melanchthon. Gustav II Adolfi valitsusaegse Rootsi mõjukate teoloogide huvi Vene ortodoksse kiriku vastu olukorras, kus suurimat ohtu riigile kujutas katoliiklik Poola, johtus eelkõige kuningriigi välispoliitilisest vajadustest. Stolbovo rahu järel kujunenud olukord nõudis aga juba konkreetseid seisukohti ristiusu põhiküsimustes, eelkõige suhtumises ristimissakramenti. Varaseim vene õigeusu kiriku kirjeldus rootslase sulest, Venemaal saadikuna viibinud Petrus Petrejuse kirjatöö, 1614. aastal
382 Theodor Norlin. Svenska kyrkans historia efter reformationen. Bd 1, afd. 2. Lund:
Gleerup 1871, 244.
383 Alvin Isberg. Svensk segregations- och konversionspolitik i Ingermanland 1617–
1704. – Studia historico-ecclesiastica Upsaliensia; 23. Uppsala 1973, 10–11.
384 Öhlander, Om den svenska kyrkoreformationen, 12–16.
385 Ibid., 18–19.
386 Liiv, „Vene asustusest ... „, 80.
387 Piret Lotman. „Heinrich Stahl ja Rootsi kirikupoliitika.” – Läänemereprovintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16/17. sajandil. – Eesti Ajalooarhiivi toimetised;
12 (19). Koostanud Enn Küng. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv 2006, 312–335, siin 325.
valminud Regni Muschovitici Sciographia venelaste religioonile ja usukom-metele pühendatud osa konstateerib, et venelased seisavad lähemal Augsburgi usutunnistusele kui rooma kirikule. Kuid Petrejus polnud teoloog, tema kirjel-duses on palju ekslikku ning tema suhtumine on ilmselt mõjutatud diplomaa-tilisest rollist.388 Esimene luteri vaimuliku sulest pärit vene õigeusu kirjeldus on 1614. aastal Rostockis trükitud saksa sõjaväevaimuliku Schaumiuse pamflett Tragoedia Demetrio- Moscovitica. Autor järeldab selles, et vene rahvast taba-nud katsumused on Jumala karistus loiduse, salakavaluse ja moraalituse eest.
Üksnes koolide, võõrkeelte, teadmiste ja oskuste õpetamise abil olevat võimalik Venemaa barbaarsusest välja tuua.389
Konkreetsete teoloogiliste küsimuste arutamiseks kohtusid toonased sõjaväe-vaimulikud Johannes Rudbeckius ja Jonas Palma 1614. aastal kuninga ülesandel õigeusu preestritega Ivangorodis. Nii väitluse ja vahetute tähelepanekute kui kreeka-katoliikluse kohta loetud kirjanduse põhjal koostasid Palma ja Rud-beckius luteri ja vene õigeusu võrdleva kirjelduse.390 Algselt vene keelde tõlkida kavatsetud teos publitseeriti rootsikeelsena alles 1640. aastal. Põhjapanevaks vene õigeusu käsitluseks Rootsi kirikupoliitika kujundamisel sai aga 1620. aas-tal trükitud Johannes Botvidi väitekiri Theses de quaestione, utrum Muscovitae sind Christiani. Dissertatsioon, mille teema oli valinud kuningas, pidi andma vastuse küsimusele, kas Rootsi kirik tunnistab õigeusu ristimissakramenti või tuleb valdav osa Ingerimaa elanikest ümber ristida. Ootuspäraselt ei tõestanud Botvidi üksnes seda, et venelased on kristlased, vaid leidis seejuures, et luter-luse ja vene õigeusu vahel ei ole kuigi suuri erinevusi.391
Samast eeldusest lähtus Ingerimaa esimene superintendent Heinrich Stahl.
Tema esimesi tähelepanekuid oli, et vene õigeusklikud loevad Meie Isa palvet ja järgivad Nikaia usutunnistust.392 Vene õigeusku suhtumise teoloogiline aspekt oli arutlusel ka 1643. aasta jaanuaris Narvas toimunud kirikukogul, mille dis-putatsioon on säilinud trükitud kujul. Arutlusaineks oli küsimus „Kas venelased on kristlased” ja vastus sellele lihtne: „Kõik, kes on (1) ristitud veega Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel (2) on vastu võtnud Nikaia usutunnistuse (3) ainult Kristuse läbi lunastust ihkavad & (4) teevad häid tegusid, on kristlased. Venelased on
388 Torsten Kälvemark. „Petrejus’ och Johannes Botvidis skildringar av den ryska kyrkan.” – Kyrkohistorisk Årsskrift. Uppsala 1968, 85–95, siin 87–90.
389 Kari Tarkiainen. Se vanha vainooja : käsitykset itäisestä naapurista Iivana Julmasta Pietari Suureen. – Historiallisia tutkimuksia; 132. Helsinki : Suomen Historiallinen Seura 1986, 90–92. Kari Tarkiainen „Den svenska synen på den grekisk-ortodoxa religionen i början av 1600-talet” – Kyrkohistorisk årsskrift 1971. Uppsala, 106–114.
390 Een kort berättelse och vnderwisning om wår christeliga troo och gudz tienst vthi Swerige : ther vthi ock the groffueste wilfarelser som äre vthi the ryssars religion warda kortelighan förlagde ... / skriffuin til the ryske präster och gemene försambling vthi Iwangorodh, ... vthaff Konung Majestetz til Swerige, etc. hoffpredikanter Johanne Rudbeckio Nericio & Jona Palma Austroburgio. … Westerås aff Peder Erickzson Wald, medh capitels tryck, åhr 1640.
391 Tarkiainen, Se vanha..., 93–101.
392 SRA, Livonica II:202. Heinrich Stahl valitsusele 22.09.1641.
sellised. Järelikult venelased on kristlased: „Quod erat demonstrandum.” Hoo-likalt otsustati teha aga vahet hea ja halva, teadlike ja teadmatute, vastuvõtlike ja vastuvõtmatute, eksitajate ja eksitatavate vahel.393 Vene õigeusu ristimissakra-mendi aktsepteerimine lahendas küll Rootsi kirikupoliitilise probleemi, kuid see oli ühe poole käsitus, õigeusu kirik luterlikku ristimist ei tunnistanud, millest kujunes ka Ingerimaa elanike luterlusse konverteerimise oluline takistus.394 Teoloogilised lahendused ei aidanud kuigi palju luteri vaimulikke nende iga-päevatöös end õigeusklikena identifitseeriva lihtrahva keskel tegutsedes.