Töö ülesehitus

Uurimus koosneb kolmest osast. Neist esimeses vaadeldakse Heinrich Stahli vaimse kujunemise aastaid ja tegevust kirikuõpetajana Eestimaal. Maapastorina vaimulikukarjääri alustanud noorest teoloogiamagistrist sai mõne aasta pärast praost, seejärel Tallinna toompraost. Neljakümnendate eluaastate algul jõudis ta Ingerimaa superintendendina oma ametiredeli haripunkti. Ühelt poolt oli Stahli kujunemisel määravaks tema õpinguaastate vaimne kliima, eeskätt Rostocki üli-kooli tunnustatud teoloogide mõttemaailm, teisalt seadis tema tegevusele sihid, aga samas raamid Rootsi kirikupoliitika Läänemere provintsides. Heinrich Stahli töökus ja püüdlikkus tõstsid ta esile selle kirikupoliitika innuka ellu-viijana. Kuivõrd olid aga tagasilöögid ja nurjumised selles töös Stahli enda, kuivõrd Rootsi kirikupoliitika vead, on üks küsimusi, millele selles uurimuses on püütud vastust leida.

Sissejuhatavalt on püütud luua pilt Eestimaa kirikuelu arengust Rootsi vallutuse ajast alates. Sel perioodil välja kujunenud võimusuhted ja pingeallikad jäid püsima järgmise sajandi viimase kümnendini ning aitavad mõista karisid Heinrich Stahli misjonitegevuse teel. Mõnevõrra pikemalt peatutakse Västeråsi piiskopi Johannes Rudbeckiuse visitatsioonikomisjoni tööl, mis andis tõuke nii Eestimaa kirikuelu kui Heinrich Stahli vaimulikukarjääri edenemiseks.

Stahli õpingute kohta on teada vaid kõige üldisemaid andmeid, veidi pide-punkte leiab tema säilinud disputatsioonidest. Seetõttu on siin kirjeldatud enne-kõike tema stuudiumiaja koolikorraldust ja võimalikke õppejõude, eesmärgiga tabada Stahli vaimseid mõjutajaid ja tema hilisemate kirjatööde lätteid.

72 KM ÕES, M: 315 Johann Heinrich Rosenplänter: Critische Uebersicht der Estni-schen Literatur, von ihren ersten Ursprung bis zum Jahre 1843, 6–47.

73 Vt nt Külli Habicht. Eesti vanema kirjakeele leksikaalsest ja morfosüntaktilisest arengust ning Heinrich Stahli keele eripärast selle taustal. Dissertationes Philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 10. Tartu 2001, 40.

74 Förnufftennes Miölk För the Narwiske / Ingermanlandske / och Allentackiske Kyrkior upsat aff M. Henrico Staheln/ Superintendente dersammastädes. Revall/ Tryckt aff Heinrich Westphal/ Åhr 1644.

75 Gustav Suits „Henrik Stahels svenskspråkiga katekes”. – Svio-Estonica 10 (ny följd 1). Lund 1951, 154–168.

76 De quaestione an Moscovitae Christiani..., Narva 1643.

Ka Heinrich Stahli tegevuse kohta Järva-Madise pastorina ning Järva- ja Virumaa praostina ei ole säilinud kuigi palju allikmaterjale. Kõige enam kajas-tuvad need aastad Stahli sel perioodil valminud kirjatöödes – Käsi ja kodu-raamatus ning Sissejuhatuses eesti keelde.⁷⁷

Veidi kõnekamad on säilinud dokumendid Stahli Tallinna perioodi kohta, mida tagantjärgi võib pidada tema elu kõrgperioodiks. Paljude kirjatööde tun-nustatud autorina ja Eestimaa vastse piiskopi Joachim Jheringi parema käena piiskopkonna kirikuorganisatsiooni ülesehitamisel on ta suutnud end teostada sel ajal nii tegevvaimulikuna kui täita administratiivseid ülesandeid ning kirju-tada oma jutlustekogu esimene osa.

Teises, Ingerimaa kirikuelu käsitlevas peatükis visandatakse põgusalt Soome kirikuelu arengujooni, kuna keelelise läheduse tõttu eelistasid Rootsi võimud kutsuda nii Eesti- kui Ingerimaale soomlastest maapastoreid, eeskätt aga see-tõttu, et kuni Ingerimaa superintendatuuri loomiseni kuulus see ala Viiburi piiskopkonna koosseisu.

Ingerimaal puutus Stahl kokku kahe probleemidekompleksiga. Superinten-dendi vastuolud Narva saksa kodanikega ja kohaliku aadliga lähtuvad juba Eestimaalt tuttavaist allikaist. Veelgi komplitseeritumad olid aga tema suhted kohaliku vene õigeuskliku elanikkonnaga, kelle konverteerimine luterlusse oli Heinrich Stahli selle tööperioodi põhiülesanne. Vene õigeusklike luterlusse pööramise raskus ei seisnenud niivõrd õige kirikupoliitika valikus või luteri kirikupea isikuomadustes, kuivõrd kahe konfessiooni erinevas liturgias ja sakramendikäsituses. Needki küsimused on selles peatükis vaatluse all.

Käesoleva kirjatöö kolmandas peatükis, alapealkirjaga „Küünlavalgel kirju-tatud raamatud” vaadeldakse Heinrich Stahli sulest pärit trükiseid. Erinevates žanrites ja keeltes kirjutatud töid ühendab nende didaktiline suunitlus ning adressaat – luterliku kultuuriruumi ääreala põliselanik, kelle emakeel ei ole saksa ega rootsi keel ning teadmised usust on kas hõredad või olematud. Kaalu-kaimad Stahli kirjatööd on tema saksa- ja eesti paralleeltekstidega raamatud, mille krooniks on jutlustekogu Leyen Spiegel – ilmikute peegel. Eesti kirjandus-traditsioonis on Stahli peetud kompilaatoriks, mitte algupärandite autoriks. See pejoratiivne hinnang jätab kõrvale tõsiasajad, et katekismused ja jutlustekogud on juba oma loomult kompilatiivne žanr ning et protestantlik misjon oli Stahli tegevusajal alles lapsekingades.⁷⁸ Stahl on mõistagi kasutanud kaasaegset Saksamaa luterlikku vaimulikku kirjandust ja tõenäoliselt ka Rootsi suurte piiskoppide teoseid. Kuid need raamatud olid kirjutatud teistsugusel eesmärgil ja teisele auditooriumile. Vahetuid eeskujusid, millelt maha kirjutada tekste Eesti- või Ingerimaa põliselanike usuliseks harimiseks, tal ei olnud. Mil määral tema katekismused oma otsest eesmärki täitsid, on raske hinnata, kuid kahtle-mata toimis ta eestlaste sotsialiseerimisel ja väärtushinnangute kujundamisel.

77 Heinrich Stahl. Anführung zu der Esthnischen Sprach. Revall 1637.

78 Realencyklopädie für protestantische Theologie und Kirche. 3. Aufl. Bd. 13.

Begründet von J. J. Herzog. Hrsg. von Albert Hauck. Leipzig 1903, 3.

Need lihtsad tekstid on kirjutatud lihtsale inimesele ega peegelda Stahli enda teoloogilisi vaateid.

Palju kõnekam on sellest aspektist Stahli jutlustekogu Leyen Spiegel, mida tuleb vaadelda kaasaegse jutluskirjanduse kontekstis ja mitte ainult seetõttu, et autor oli paratamatult oma aja tõdede ja kaanonite kütkes. Sellegi raamatu adressaadiks olid kohalikud vaimulikud, samuti majaisandad, kes pidid kirja-oskamatu talupojani või teenijarahvani viima kristluse sõnumi. Kuid mitte ainult. Jutlustekogu kompositsioon ja rikkalik kujunditevalik näivad eeldavat selle suunatust luterlikule haritlaskonnale, siin peegelduvad Stahli ortodokssed luterlikud vaated kõige selgemini. Postilla pealkiri Leyen Spiegel ei ole valitud juhuslikult: 17. sajandi vaimulikud on pühakirja käsitanud tõe allikana, millest inimesele peegeldub tema hing. Peegli kujund piiblitekstidel põhineva raamatu kohta väljendab kontsentreeritult Heinrich Stahli arusaama Jumala, jumalasõna ja maise maailma vahekorrast.