Heinrich Stahli superintendendiks määramise ajaks elas Narvas juba pooltuhat inimest, kui lihtrahvas ja alevielanikud kaasa arvata. Linnas oli koos raekoja, kiriku, pastoraadi, vene kabeli ja gildihoonega vaid kakskümmend kolm kivi-maja.500 Narva kodanikkonna staatus polnud küll võrreldav Tallinna privile-geeritud kaupmeeskonna omaga, rääkimata sellest, et siin puudus linnaministee-rium iseseisva superintendendiga, kuid pinged linna kirikuelus sarnanesid pal-juski neile, mida Heinrich Stahl oli juba Tallinnas kogenud.
496 Isberg, Svensk segregations-..., 59–60.
497 SRA, Livonica II:202. H. Stahli kiri 09.08.1643.
498 SRA, Axel Oxenstiernas brevväxling E-732. Stahl Oxenstiernale 09.08.1643.
499 SRA, Axel Oxenstiernas brevväxling E-732. Stahl Oxenstiernale 08.10.1643.
500 Sten Karling. Narva: eine baugeschichtliche Untersuchung. Stockholm: Wahlström
& Widstrand, 1936, 139.
Luteri kirikuid oli linnas kaks: uut ruumikat linnakirikut jagasid rootsi ja saksa kogudused, eesti ja soome kogudused seevastu pidid leppima viletsas seisus puukirikuga. Kuna Narva garnison koosnes peamiselt soomlastest, olid soome teenistused nii rahvarohked, et osa kirikulisi pidi jutlust kuulama väljas, kiriku uste ja akende taga seistes.501 Erinevalt soome ja eesti koguduse kirikust mahutas avar linnakirik kõik kuulajad, kirikul oli uus altar ja orel, pingidki olid uuendatud.502
Saksa kodanikud, kelle kulul kirik oli renoveeritud, ei näinud just meelsasti, et tahumatud garnisonisõdurid koos peredega seal teenistusel käisid ning kiriku-pinke kasutasid ja rikkusid. Igal juhul istusid nad kohal, mida nende sotsiaalne staatus ei eeldanud. Kirikupinkide seotus sotsiaalse prestiižiga kujunes refor-matsiooni mõjul: pikki jutlusi oli mugav kuulata istudes, kuid kõik istmed ei olnud ühtviisi head. Parimad kohad kirikus olid altari ja vahekäigu lähedal, neist kujunes staatuse sümbol, aga ka koguduse omavaheliste tülide allikas. Stock-holmi saksa koguduses puhkenud pingitüli tõttu andis kuninganna Kristiina 1647. aastal koguni välja määruse, mis karistas tülitsejaid rahatrahviga vaeste heaks.503
Veelgi teravamaid pingeid põhjustas saksa ja rootsi jumalateenistuste erinev liturgia. Kirikutseremoonia ühtlustamine „kogu maal kasutatava tseremooniaga”
oli päevakorras juba piiskop Jheringi Narva visitatsiooni ajal 1638. aastal.504 Liturgilised erinevused ei olnud aga hõlpsasti muudetavad pisiasajad, koguduse identiteedi seisukohalt olid need määrava tähendusega. Keel oli saksa ja rootsi jumalateenistustel veel kõige pisem erinevus: lahknesid nii jumalateenistuse kord kui kirikupühad, mida rootslastel oli rohkem.505 Ühtse kirikutseremoonia probleem ei kerkinud esile üksnes Narvas ega isegi pelgalt Läänemere pro-vintsides, vaid kõigis saksa kogudustega Rootsi linnades. Sakslased ei tunnis-tanud ristimise juures eksortsismi ning pastorile polnud kohustuslik missarüü kandmine jumalateenistuse ajal. Armulauda võtsid rootslased vastu põlvili, rootsi kirikus kasutati ümmargusi oblaate, saksa kirikutes aga murtavat leiba.
Rootsi jumalateenistusel lauldi evangeeliumi ja epistli lugemise järel, saksa liturgias olid seevastu missaosad, mis rootslastel puudusid. Nädalajumalateenis-tused olid saksa kirikus teisipäeviti ja neljapäeviti, rootsi kirikus kolmapäeviti ja reedeti. Erinevalt rootsi kirikust praktiseerisid sakslased erapihti.506
Kuni superintendendi ametisse asumiseni ja konsistooriumi asutamiseni oli kirikuelu puudutavaid küsimusi Narvas lahendanud linna raad koos kohalike pastoritega. Rae patronaadiõigus kiriku üle sisaldus Narva privileegides, mille olid kinnitanud Johan III linna üleminekul rootslaste kätte ja eestkostevalitsus
501 SRA, Livonica II:20. Narva rootsi koguduse dateerimata kiri.
502 SRA, Livonica II:205. Narva bürgermeister kuninganna Kristiinale 6.07.1642.
503 Malmstedt, 39.
504 EAA, f. 1187, s.5156, lk.100.
505 SRA, Livonica II:644. Ett enfaldigt oförgripiligit betänkiande.
506 David Lindquist. „Uniformitetsproblemet i Stockholms tyska församlingarna.” – Kyrkohistorisk årsskrift. Uppsala 1956, 108–113.
1634. aastal.507 Ingerimaa saksa kolonistid pärinesid Põhja-Saksamaalt,508 kus eristati sisemist ja välist kirikuvalitsust. Esimese pädevusse kuulusid jutlus, sakramendiküsimused ja pastorite vokatsioon, muud küsimused kuulusid ilma-liku ehk välise kirikuvalitsuse võimkonda.509 Nii näiteks ei keeldunud saksa koguduse pastor Martin Beer 1638. aasta piiskopi visitatsioonil üksnes tegemast muudatusi kirikutseremoonias, vaid väitis koguni, et ta on ordineeritud linna rae poolt.510 Eestkostevalitsus kinnitas Narva kodanikkonna patronaadiõiguse mööndusega, mis jättis superintendendile inspektsiooniõiguse. Kuni Heinrich Stahli ametisse määramiseni see raele muret ei teinud, kuid järgnevalt kujunes patronaadiõigusest peamine konfliktide allikas. Rootsi seaduste järgi oli rael ainult kirikuõpetajate vokatsiooniõigus, ordinatsiooniõigus kuulus kuninga-võimu esindavale superintendendile. Patronaadiõigus jäeti küll kodanikkonnale, kuid Rootsi mudeli kohaselt kehtis see kogu kogudusele, mitte ainult linna raele. Preestrite määramisel oli tarvis ühtaegu superintendendi ja konsistooriumi nõusolekut. Mis puutub kirikutseremooniasse, siis otsustas valitsus, et uue tseremoonia sisseviimiseks on vajalik superintendendi, konsistooriumi ja rae konsensus. Kuninglik resolutsioon näitas selgelt, et Rootsi pool ei aktsep-teerinud Narva taotlust patronaadiõigusele.511
Superintendendi taotluses allutada kogu Ingerimaa kirikuorganisatsioon konsistooriumile väljendus ühelt poolt Axel Oxenstierna „suure valitsemisaja”
kirikupoliitika,512 teisalt aga ka tema enda mitmes kirjutises kõlanud veendu-mus, et ilmalik võim peab kuuletuma vaimulikule. Kuid tal puudus mehhanism oma võimu rakendamiseks, saksa koguduseliikmete majanduslik ja sotsiaalne positsioon võimaldas neil kirikupea ambitsioone lihtsalt eirata. Ingerimaa esimesed kindralkubernerid – Nils Mannersköld ja Erik Gyllenstierna küll toetasid Stahli, näiteks on Erik Gyllenstierna keelanud 1643. aastal linnas kaup-lemise enne jumalateenistuse lõppu, kuid nende volitused polnud kuigi suu-red.513 Keskvõimu esindas raeliikmena ka kuninglik bürgermeister, kelle üle-sandeks oli kaubandus- ja justiitsküsimustega tegelemine, kuid juba ametist lähtuvalt kuulus tema poolehoid kiriku ja magistraadi konfliktis viimasele.514
Reaalses elus muutusid Rootsi kirikuseaduse kehtestamise katsed inetuiks ja väiklasteks tülideks superintendendi ja Narva magistraadi vahel, mis pinges-tusid seda enam, et jagati üht kirikuhoonet. Nii on superintendent kirjeldanud
507 Naber, Motsättningarnas Narva...,, 46.
508 Hendrik Sepp. „Bidrag till Ingermanlands historia under 1600-talet.” – Svio-Estonica. Lund 1934, 80.
509 Isberg, Livlands kyrkostyrelse 1622–1695, 21.
510 EAA, f. 1187, n.2, s. 5156, l. 95.
511 Isberg, Ingermanland..., 72–75.
512 Hjalmar Holmquist. Svenska kyrkans historia. Bd. 4:1, Svenska kyrkan under Gustav II Adolf, 1611–1632. Stockholm 1938, 15; vt. ka H. Stahli kirjad Oxenstiernale SRA, E:732.
513 Hansen, 96.
514 Arnold Soom. „Jakob Fougdti tegevus Narva bürgermeistrina 1644–1653.” – Ajalooline Ajakiri, 1934, nr.1–2, 16–25; 65–83, siin lk. 16–18.
värvikalt, kuidas kirik oli tema ja konsistooriumi eest tervelt kolm päeva lukus-tatud ning rootsi kogudusel ei võimaldatud teenistusi pidada. Tema ette-panekuid uue kirikutseremoonia sisseviimiseks ja rootsi ning saksa koguduse arvete eraldamiseks mitte ainult ei lükatud tagasi, vaid talle isegi ei näidatud kiriku ja hospidali arveid, mis viidi hoopis raekotta. Saksa kogudus keeldus koguni superintendendi jutlust kuulamast ning ei lubanud teda kantslissegi.515
Narva linnakodanike kaebused Stahli peale ei ole vähem ilmekad. Stahli on süüdistatud kogudusele surve avaldamises ja imestatud, et sünnilt sakslane ei mõista, et see kõrvaline maanurk ei saa ilma võõraste kaastegevuseta õitseda ning tema saksa koguduse vastu suunatud tegevus on hukatuslik. Ühel kirikukogul olevat Stahl hõiganud kantslist, et ainult kuradi riigis võivad poliitikud vaimulikus konsistooriumis osaleda, teinekord aga ähvardanud palmipuudepühal kogudust nii, et neil tõusnud juuksed peas püsti. Sama päeval õhtul peale vesprit kutsunud ta käärkambrisse linnapea ja kohtufoogti koos sekretäriga ning tutvustanud neile kavatsetavat kirikuseadust.516 Saksa koguduse arvates on Stahl käitunud nendega ka ülemäära rangelt. Ta polevat lubanud üht kodanikku, kes polnud oma võlga ära maksnud, rohkem kui aasta jooksul armulauale. Samuti teist, hoolimata sellest, et ta olevat oma süü lunastanud nii ilmaliku kui vaimuliku kohtu ees. Veel enam, superintendent teatanud kantslist, et too on patustanud kuuenda käsu vastu ning kolm nädalat hiljem uputanud õnnetu häbistatu end ära. Lisaks sellele nõudnud Stahl jumalalaeka võtit ja kontrolli kirikuarvete üle. Kõigest sellest on saksa kodanikud järeldanud, et superintendent soovib hävitada saksa koguduse ja muuta sellega varemeteks kogu linna.517
Neist kaebekirjadest võib leida, ja ongi leitud, veenvaid argumente Stahli negatiivsete isiksuseomaduste tõestamiseks. Tõsiseltvõetavad on nad küll üks-nes siis, kui jätta arvestamata vaenlasekuju loomise retoorilised põhitõed vara-uusajal. Meenutagem, et retoorika oli keskne õppeaine juba triviaalkoolis, mille saksa kaupmees ju üldjuhul läbinud oli. Vastase põrmustamiseks eelistati tava-liselt kohtukõne mudelit, mille sissejuhatavas osas kujutati oma oponenti võimalikult halva inimesena ja süüdistati kõikvõimalikes pattudes.518 Seejärel nõuti tema karistamist tegude eest, mille värvikale kirjeldusele lisati süüdistust tugevdavaid argumente. Taoliste kirjade kirjutamisel oli võimalik kasutada näidiseid 17. sajandil protestantlikus maailmas populaarseist õpikuist.519
Kirjalikul tekstil oli toonastes saksa linnapoliitilistes võimumängudes pea-aegu sama oluline osa kui suuliselt tekkinud avalikul arvamusel. Hoiakute kujundamisel suulises suhtlusvõrgustikus oli otsustav roll eri sektorite –
515 SRA, Livonica II:197. P. Alebecki kiri 12.03.1645.
516 SRA, Livonica II :205. Saksa kodanikud 27.02.1645.
517 SRA, Livonica II:205. Saksa kodanike dateerimata kaebus Stahli peale.
518 Vrdl. nt. Ingerimaa rüütelkonna Thomas Hiärne mainet põrmustav kiri, milles teda süüdistatakse eksimises 5., 7., 8., 9. ja 10. käsu vastu: EAA, f. 1656, n.1, s.21, l.1–15.
519 Georg Braungart. „Zur Rhetorik der Polemik in der Frühen Neuzeit.” – Feindbilder:
die Darstellung des Gegners in der politischen Publizistik des Mittelalters und der Neu-zeit. – Bayreuther Historische Kolloquien; 6. Köln; Weimar; Wien: Böhlau 1992, 1–21.
korporatsioonide, tsunftide, linnaosade ja koguduste – avalikul arvamusel.520 Säilinud kaebekirjad ei peegelda niivõrd superintendendi isiksust kui korporat-sioonides kujunenud suhtumist tema institutsiooni. Saksamaa territoriaalkirikus oli vaimulikul distsiplinaarvõim kirikupraktika hooletusse jätnute, ketserite ja käsuõpetusest üleastujate üle, kuid see oli jagatud ilmaliku võimu esindajatega, kes osalesid visitatsioonikomisjonides ja kirikuelu küsimuste lahendamisel.521 Sellegipoolest võis ka Saksa linnakodanike puhul täheldada antiklerikaalset hoiakut, mis kujunes reaktsioonina vaimulikuseisuse võimuambitsioonidele mitte üksnes sakraalses, vaid ka poliitilises, majanduslikus, seadusandlikus ja privaatsfääris ning ei väljendunud üksnes sõnalistes või koguni füüsilistes rünnakutes, vaid ka ametlikult tunnustatud konfrontatsioonis ja poliitilistes survevahendites.522
Rootsi kirikupea enesekehtestamine Ingerimaa kirikuorganisatsioonis oli vastuolus Narva magistraadi, samuti Ingerimaa rüütelkonna käsitusega tema volitustest. Ingerimaa rüütelkond tundis end superintendendi aktiivsest tege-vusest ohustatuna ja töötas talle igati vastu. Konverteerimisprogramm kahjustas mõisnike majandushuve ühest küljest seetõttu, et nende veneusulistel talupoega-del, kes pidid tasuma nii õigeusu kui luteri vaimulikele, lasus suur maksu-koormus, teisalt kartusest talupoegade põgenemise ees.523 Aadlike kaebekirjades valitsusele toetatakse õigeusklikke ja heidetakse superintendendile ette üle-kohtust käitumist nendega. Pealtnäha tühistest asjadest tekkinud konfliktid koguduste ja vaimulike vahel, mis kiiresti kasvasid kaebusteahelaiks ja kohtu-asjadeks ning jätsid hingehooldustöö tagaplaanile, ei olnud Ingerimaa eripära, see oli iseloomulik ka toonasele protestantlikule Saksamaale.524
Peamine heitlus – nagu Eestimaal ja Narvaski – käis aga kirikute patronaadi-õiguse üle, kus superintendendi suurimateks vastasteks olid end jätkuvalt Eesti-maa piiskopkonda kuuluvaks pidavad Alutaguse aadlikud. IngeriEesti-maa aadlikel puudusid sama ulatuslikud privileegid nagu Harju-Viru õigusele apelleerival Eestimaa rüütelkonnal. Aadlike nõudmisi toetasid Tallinna raad ning isegi piis-kop Joachim Jhering, mille tulemuseks oli Alutaguse taasühendamine Eesti-maaga 1651. aastal.525 Mõisnikud eirasid piiskopi visitatsioone, samuti tema õigust eksamineerida ja pühitseda ametisse vaimulikke, neid takistati koguni sõitmast kirikukogudele.526 See ei pruukinud olla pelgalt kius, kohalikud
520 Robert W. Scribner. Religion und Kultur in Deutschland 1400–1800. – Veröffent-lichungen des Mac-Planck-Instituts für Geschichte; 175. Göttingen: Vandenhoeck &
Ruprecht, cop. 2002, 270–271.
521 Eric Lund. „Die zweite Phase der Reformation: luterische und reformierte Spiritua-lität (1550–1700).” – Die Geschichte des Christenthums. Hrsg. von Jean-Marie Mayeur, Charles und Luce Pietri etc. Bd. 9, Das Zeitalter der Vernunft (1620/1630). Herder;
Freiburg; Basel; Wien 1998, 239–264, siin 242.
522 Scribner, 177–181.
523 SRA, Livonica II:204. Rüütelkonna dateerimata kiri kuningannale.
524 Scribner, 222.
525 Isberg, Svensk segregations-..., 77–78.
526 Liiv, Vene asustusest..., 75–76.
pastorid tõenäoliselt ei vastanudki oma ametile esitatavatele nõuetele. Ka Root-sis oli aadlikel tava palgata oma kodakondsete jaoks erapastor, mis jättis nad kõrvale koguduseelust ja võimaldas eirata kehtivat kirikuvalitsust. Ühelt poolt ordineeriti seeläbi puuduliku haridusega tudengeid, teisalt püüdsid aadlikud neid peagi upitada teenistuskohtadele, millele oli tegelikult väärikamaid preten-dente.527 Ingerimaa markantseimaks näiteks on siin superintendendile vaenuliku kindralkuberneri Carl Mörneri koduõpetaja Daniel Brockhauseni määramine Nyeni saksa koguduse pastoriks 1653. aastal. Paraku lõppes Brockhauseni karjäär Ingerimaal kiiresti ja skandaalselt.528 Aadlike kodupastorite palkamise õiguse piiramine oli koos preestriprivileegidega arutlusel ka 1644. aasta 8.
oktoobri riigipäeval. Vaimulike privileegide kohaselt, mis kinnitati alles 1647.
jaanuaris, jäeti erapastorite pidamise õigus vaid kõrgeis ameteis olevaile aadlikele või neile, kel on suured pered või väga pikk tee kirikusse.529
Heinrich Stahli lootus valitsuselt õiguslikku tuge leida kasvas kuninganna Kristiina võimuletulekuga, mis tõi taas uusi tuuli Rootsi kirikupoliitikasse.