Konkurentsivõime mõõtmisel võib liidriks pidada Maailma Majandusfoorumit (WEF), kes avaldab igal aastal globaalse konkurentsivõime aruande Global Competitivness Report (GCR) . 7 Viimane sisaldab kaks koondindeksit. Esimene on M. Porteri 7 [http://www.gcr.weforum.org/].
konstrueeritud äriindeks (.Business Competitevness Index), mis hindab nii ettevõtete juhtimise (sophistication o f company ope
rations and strategy) kui ka ettevõtluskeskkonna kvaliteeti.
Ettevõtluse arengu poolest oli Eesti 2007.-2008. aastal 131 riigi hulgas 35., ettevõtluskeskkonna alusel 26. Seega on (institut
sionaalne) potentsiaal Eestis esialgu suurem, kui ettevõtluses on õnnestunud realiseerida. Kui ettevõtluskeskkond on Eestis siirde- riikide parim, siis ärijuhtimise kvaliteedis jääb Eesti alla Tšehhile.
Teist koondindeksit nimetati 2005. aastani kasvuindeksiks (Growth Competitevness Index). Alates 2006. aastast asendab seda Xavier Sala-i-Martini konstrueeritud globaalindeks - Global Competitevness Index (lühend endiselt GCI), mis diferentseerib arengutegureid kolmel arenguastmel (vt ka joonis 1.4):
• ressursipõhisel (baastegurid) (indikaatorid 1-4);
• efektiivsuspõhisel (5-10);
• innovatsioonipõhisel (1 1- 1 2).
Iga riigi puhul saavad üldnäitajas suurema kaalu just need tegurid, mis vastavad selle riigi arenguastmele. Tõsi, arenguaste määra
takse võrdlemisi primitiivselt - vastavalt saavutatud tulutasemele.
Eesti paigutatakse selle alusel 2. ja 3. arenguastme vahele.
Globaalindeksi alusel (joonis 1.4) on Eestil siirderiikidest suurim arengupotentsiaal. 8 Eesti positsioon on viimastel aastatel olnud suhteliselt stabiilne (2007.-2008. a 27.), kusjuures nihked on tingitud eelkõige uute riikide lisandumisest tabelisse. Arengu baastegurite poolest on Eesti 29., makromajanduskeskkonna poo
lest koguni 14. Soodsaim on efektiivsustegurite hinnang (kokku
võttes 27.), eriti tehnoloogiline küpsus (19.). Turu suuruse kohta saadud viletsa hinnanguga (91. koht) tuleb ilmselt leppida. Mure
likuks peaks seevastu tegema vägagi kriitiline hinnang ettevõtluse arengule (keerukusele) (44). Silmas on peetud eelkõige ettevõtlus- võrgustike, koostöösidemete ja klastrite madalat arengutaset 8 Juhivad USA, Šveits ja Taani.
Eestis. Kokkuvõttes saavad Eesti innovatsioonipõhise arengu tegurid 35. koha, mis praegusel juhul olulist arengupotentsiaali ei kujuta. Pigem vastupidi. Viimaste aastate majandusbuumiga kaduma läinud kulueeliste tingimustes võib siin näha olulist arengupidurit. TÜ majandusteaduskonna poolt Arengufondile teh
tud uurimuses (Varblane jt 2008) rõhutati, et maailma riikide eliidi hulka ehk postindustriaalsesse teenindusmajandusse jõud
miseks tuleb saavutada olulisi struktuurinihkeid kõrgema lisand- väärtusetaseme poole just töötlevas tööstuses (vt lähemalt 3. ptk).
Selleks ei paista aga esialgu suuri eeldusi olevat.
12. Innovatsioon 11. Ettevõtluse arengutase Innovatsiooni ja ettevõtluse 10. Turu suurus 9. Tehnoloogiline küpsus 8. Finantsturgude arengutase 7. Tööturu efektiivsus 6. Kaubaturgude efektilivsus 5. Kõrgharidus ja koollitus Efektiivsustegurid 4. Tervis ja põhiharidus 3. Makromajanduslik tasakaal
Joonis 1.4. Eesti konkurentsivõime tegurid (edetabelikohad). (GCR 2007-2008)
„Euroopa innovatsiooni tulemuskaart” (European Innovation Scoreboard) mõõdab riikide innovaatilisust viies dimensioonis. 9
9 Vt lähemalt [http://www.proinno-europe.eu/].
Neist kolm esimest - innovatsioonivedurid, teadmiste loomine ja ettevõtluse innovaatilisus - seostuvad riikliku innovatsiooni
süsteemi sisenditega. Esimene hindab innovatsiooni struktuurseid eeldusi, eelkõige haridussüsteemis, teine mõõdab peamiselt teadus- ja arendustegevuse rahastamist ning kolmas ettevõtluse valmisolekut uuendusteks. Kaks viimast dimensiooni - raken
dused ja intellektuaalne omand - iseloomustavad innovatsiooni
süsteemi väljundeid. Neist esimene hindab neid tootmise ja eks
pordi struktuuri, teine intellektuaalse omandi (eelkõige patentide) loomise kaudu. Tulemused tuuakse kõigis dimensioonides välja skaalal 0-1. Kõrvuti innovatsioonitasemega selgitatakse ka selle dünaamikat, kusjuures ilmneb üldine konvergentsitendents - seni madalama innovatsioonitasemega riigid arenevad kiiremini.
Eesti positsioon 2007. aasta tulemuskaardis näitab nii tugevusi kui ka nõrkusi (joonis 1.5). Kokkuvõttes oli Eesti EL-i 27 liikmesriigi hulgas innovatsioonitasemelt 1 2., keskmiselt kasvutempolt 2003.-2007. aastal aga koguni 10. Sellega kuulub Eesti mõõdu
kalt innovaatiliste riikide hulka, kus siirderiikidest on veel vaid Tšehhi ja Sloveenia ning alates 2007. aastast ka Leedu.
0,90 -j 0,80 ] 0,70 ) 0,60 j
0,50 ! 0,40 _ ■
0,30 4-
Щ
°’20 тН w
0,10 J 0,00
SII Innovatsiooni Teadmiste Innovatsioon Rakendused Intellektuaalne
vedurid loom ine ettevõtluses omand
□ EE ■ EU 51FI
I 1
Joonis 1.5. Eesti innovaatilisus, võrreldes EL-i keskmisega ja Soomega 2007. a. (European Innovation Scoreboard 2007)
Kui haridussüsteem, interneti levik ja väikeettevõtluse uuen
dusmeelsus annavad Eestile EL-i keskmist (viimane isegi Soo
met) ületava tulemuse, siis endiselt jätab oluliselt soovida teadus- arendustegevuse rahastamine erasektoris. Kõige drastilisem on Eesti mahajäämus riiklikku innovatsioonitoetust saanud ettevõtete osatähtsuses. Kui Eestis on see 0,3%, siis EL-is keskmiselt 9% ja Iirimaal koguni 28%. See on vähemalt üks innovatsioonisüsteemi tulemuslikkuse pidureid - vähe on kõrgtehnoloogilist ja üldse uut toodangut, rääkimata uue intellektuaalse omandi loomisest. Siiski ei rõhutata poliitikaanalüüsis Eesti puhul mitte niivõrd raha
puudust, kuivõrd puudulikku ja erinevat arusaama innovat
sioonisüsteemi tähtsusest nii poliitikute hulgas kui ka avalikkuses (Inno Policy 2007).
Kokkuvõte
Eesti majanduse reaalne arengutase on vaatamata 15 aastat kest
nud siirdele ning ühinemisele EL-iga üks Euroopa madalamaid.
SKT inimese kohta jäi isegi ostujõu pariteeti arvestades 2005. a andmetel maailmas alles 44. kohale. Siiski viitavad ülejäänud rahvusvahelised arengupotentsiaali näitajad Eesti konvergentsi- võimalustele arenenud riikidega. Konkurentsivõime koond
näitajad, mis sünteesivad kõiki arengueeldusi, annavad Eestile koha kolmandas kümnes. Veelgi parem on olukord institut
sionaalseid tegureid rõhutavate majandusvabaduse indeksite aspektist, kus Eesti paikneb esikümne piirimail. Erandiks on siin tööturu regulatsioon. Üldiselt võib Eesti majanduse institutsio
naalset keskkonda pidada esialgu nii konkurentsivõimet kui ka majanduskasvu soodustavaks. Siiski piirdub praeguste arengu- tegurite mõjuulatus ressursi- ja efektiivsuspõhise arenguastmega.
Innovatsioonipõhise staadiumi eeldused pole praeguseks veel välja kujunenud.
Kirjandus
Ahn, S., Hemmings, P. (2000). Policy Influences on Economic growth in OECD Countries: an Evaluation of the Evidence. OECD Economics Departement Working Papers,No 246, Juni.
Aron, J. (2000). Growth and Institutions: A Review of the Evidence.
The World Bank Research Observer, Vol 15, No 1. February, pp 99- 135.
Bassanini, A., Scarpetta, S., Hemmings, P. (2001). Economic Growth:
the Role of Policies and Institutions. Panel Data Evidence. OECD Economics Departement Working Papers,No 283, January.
Beck, Т., Laeven, L. (2005). Institution Building and Growth in Transition Economies. World Bank Policy Research Working Paper, No 3657, April.
Barbone, L., Zalduendo, J. (1996). EU Accession and Economic Growth. The challenge for Central and Eastern Europe countries. The World Bank Policy Research Working Paper,No 1721.
Engerman, S., Sokoloff, K. (2003). Institutional and Non-Institutional Explanations of Economic Differences. NBER Working Paper Series,No 9989.
Erlei, M., Leschke, M., Sauerland, D. (1999). Neue Institutionen
ökonomik. Stuttgart: Schäffer-Poeschel.
European Innovation Scoreboard 2007. (2008). Comparative analysis of innovative performance. PRO INNO Europe paper,No 6, February.
de Haan, J., Lundström, S., Sturm, J.-E. (2005). Market oriented insti
tutions and policies and economic growth: A critical survey. Thur- gauer Wirtschaftsinstitut. Research Paper Series,No 5, March.
Holocombe, R. G. (2001). Public choice and economic growth. The Elgar Companion to Public Choice. Cheltenham, Northampton:
Edward Elgar, pp 628-644.
INNO-Policy TrendChart - Policy Trends and Appraisal Report.
ESTONIA. 2007.
Glaeser, E., La Porta, R., Lopez-de-Silanes, F., Shleifer, A. (2004). Do Institutions Cause Growth? NBER Working Papers Series, No 10568, June.
Gwartney, J., Lawson, R., Block, W. (1996). Economic Freedom o f the World: 1975-1995. Vancouver: Fraser Institut.
Gwartney, J., Lawson, R. (2004). Economic Freedom o f The World:
2004 Annual Report.Vancouver: Fraser Institut.
Heritage Foundation. Index o f Economic Freedom.2008.
Jtitting, J. (2003). Institutions and Development: A Critical Review.
OECD Development Centre Technical Papers, No 210.
Kaldaru, H., Sepp, J. (2008). Tööhõive harustruktuur ja Eesti positsioon Euroopas. Eesti Majandusteaduse Seltsi aastakonverents 2008.
Pärnu, 22.-23. jaanuar 2008. Tartu Ülikool, CD-ROM.
Knack, S., Keefer, P. (1995). Institutions and Economic Performance:
Cross-Country Tests Using Alternative Measures. Economics and Politics, 1,pp 207-227.
Lucas, R. (1988). On the Mechanics of Economic Development. Journal o f Monetary Economics, 11, pp 3-41.
North, D. (2004). Institutions, Institutional Change and Economic Per
formance. Cambridge: Cambridge University Press, 1990. Eesti keeles: Institutsioonid, institutsiooniline muutus ja majandusedu.
Tartu: Fontes, 2004.
Persson, Т., Tabellini, G. (2006). Democracy and Development: the Devil in the Details. CESIFO Working Paper,No 1672, February.
Rodrick, D., Wacziarg, R. (2005). Do Democratic Transitions Produce Bad Economic Outcomes? American Economic Association Papers and Proceedings, Vol 95, No 2, May.
Römer, P. (1986). Increasing returns and long run growth. Journal o f Political Economy, 94, pp 1002-1037.
Schumpeter, J. A. (1942, 1975). Capitalism, Socialism and Democracy.
New York: Harper.
Scully, W. G. (2001). Institutions, policy, and economic growth. The Elgar Companion to Public Choice. Cheltenham, Northampton:
Edward Elgar, pp 611-627.
Sepp, J. (2006). Effects of Institutional Factors and Human Capital on Countries’ Economic Potential and Growth. Business Interaction in a Global Economy. Wilkes, Beijing: COPE International, (I), pp 69-82.
Sepp, J. (2007). The role o f human capital and institutions in achieving economic growth. Estonian Human Development Report 2006.
Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, pp 88-94.
Serres, A. (2003). Structural Policies and Growth: a Non-Technical Overview. OECD Economics Department Working Papers,No 355.
Shirley, M. (2005). Institutions and Development. С. Menard, М. М.
Shirley (eds). Handbook o f New Institutional Economics. Norwood, MA: Kluewer Academic Publishers.
Sinn, H.-W. (2003). The New Systems Competition. Oxford: Basil Blackwell.
Solow, R. M. (1956). A Contribution to the Theory of Economic Growth. Quarterly Journal o f Economics, 70, pp 65-94.
Tabellini, G. (2005). Culture and Institutions: Economic Development in the Regions of Europe. CESIFO Working Paper,No 1492, July.
UNO. Human Development Report. 2008.
Varblane, U. et al (2008). Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis j a tulevikuväljavaated.Eesti Arengufond.
Voigt, S. (2001). Values, Norms, Institutions and the Prospect fo r Economic Growth in Central and Eastern Europe. The Economics o f Property Rights II. The Intemational-Library of Critical Writings in Economics. Cheltenham: Elgar, pp 303-337.
Voigt, S. (2002). Institutionenökonomik. Neue Ökonomische Bib
liothek. München: Wilhelm Fink Verlag.
World Bank. Doing Business. 2008.
World Economic Forum. Global Competitivness Report. 2008.
Wrobel, R. (2000). Estland und Europa: Die Bedeutung des Systemwtt- bewerbs fü r die Evolution und Transformation von Wirtschafts
systeme. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
ANALÜÜSI METODOLOOGILISED ALUSED
Ja n n o R eiljan
Sissejuhatus
Majandusharude positsioon nii riigi majanduses kui ka rahvus
vahelises kaubanduses sõltub haru konkurentsivõimest ja positsiooni muutumine konkurentsivõime muutumisest. Seetõttu on riigi majanduse harustruktuuris toimunud ja prognoositavate muutuste põhjuste väljaselgitamisel aluseks majandusharude konkurentsipositsiooni (suhtelise taseme) ja selle dünaamika ana
lüüs. TÜ välismajanduse õppetoolis tegeldakse majandusharu konkurentsivõime analüüsi probleemidega pikemat aega ja käesoleva peatüki lähtepunktiks on selle töö tulemused (vt Reil
jan, Tamm 2005; Reiljan, Tamm 2006).
Käesoleva osa eesmärgiks on luua terviklik metodoloogiline alus majandusharu konkurentsipositsiooni ja selle dünaamika analüü
siks, aga ka mõju hindamiseks riigi majanduslikule arengule.
Lähtudes majandusharu konkurentsivõime olemuse määratlusest (alapunkt 2.1) tuuakse esile selle (võrreldava) taseme ja dünaa
mika mõõtmise võimalused (2.2). Majandusharu konkurentsi
võime paljudimensiooniline iseloom tingib konkurentsivõime näitajate sünteesi vajaduse (2.3). Majandusharude riigisisese konkurentsikeskkonna ja seega konkurentsivõime kujundamisel mängib tänapäeval olulist rolli avalik sektor, mille tehnoloogia-ja
tootearendusele suunatud innovatsiooni toetavate instrumentide rakendamise harustruktuur tuleb kujundada vastavalt majandus
harude potentsiaalile riigi konkurentsivõime tõstmisel (2.4).
Majandusharu konkurentsipotentsiaali ja selle tegeliku realiseeru
mise analüüsi süvendamiseks määratletakse järgmise etapina (2.5) majandusharu konkurentsipositsiooni ja selle dünaamikat kujun
davate tegurite süsteem. Viimases alapunktis (2.6) käsitletakse nende tegurite mõju hindamise võimalusi majandusharu konku
rentsivõime kujundamisel.
Majandusharu konkurentsivõimes integreeruvad eri majandus
agentide tegevuse tulemused:
• majandusharusse kuuluvate ettevõtete jõupingutused oma toodete turunõuetega vastavusse viimiseks (turu mahu ja turu
osa suurendamine) ja sisendite kasutamise efektiivsuse suuren
damiseks (käibe rentaabluse tõstmine);
• majandusharu esindusorganite (erialaliitude) tegevus harusse kuuluvate ettevõtete tegevuse koordineerimiseks huvide esindamisel ja koostöö arendamisel erialahariduse, arendus
tegevuse ja muudes valdkondades;
• majandusharu avaliku sektori kujundatud konkurentsivõime taset ja dünaamikat mõjutavad valitsuse poliitikad (program
mid) ja regulatsioonid;
• väliskonkurentide ja neid toetavate välisriikide valitsuste tegevus.
Iga majandusharu konkurentsipositsiooni ja dünaamikat tuleb analüüsida eraldi, sest nii konkurentsivõimet kujundavate haru- siseste tegurite kui ka väliskeskkonna tingimuste mõju on haruti enamasti erinev. Konkurentsivõime analüüsi metodoloogilised alused on aga kõigi majandusharude jaoks paljuski samad.
Majandusharu konkurentsivõime analüüsi teoreetiline kontsept
sioon on alati laiem selle empiirilise metoodika praktilise raken
damise võimalustest. Piiravateks teguriteks on eelkõige analüü
siks vajaliku informatsiooni hankimise võimalikkus, samuti info kogumise ja analüüsi töömahukus (kulukus).