Keskkonnakahju vältimine ja heastamine Eesti õiguses

Valdavalt ei ole Eesti keskkonnaalastes seadustes üldist kirjapandud normi, mis kohustaks potentsiaalset kahju tekitajat rakendama vältimismeetmeid, kui tema tegevus ohustab keskkonda.

Sageli sätestatakse vastav kohustus keskkonnaloas.

VÕS § 133 lõike 1 kohaselt kuulub hüvitamisele ka kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Hüvitada tuleb samuti kahju suurenemise ärahoidmiseks või kahju tagajärgede leevendamiseks rakendatud mõistlike abinõudega seotud kulud ning nende abinõude rakendamisest tekkinud kahju. Seega tuleb VÕS § 133 lõikest 1 lähtudes hüvitada nii teatud vältimismeetmetega kaasnenud kulud (kahju suurenemise ärahoidmine) kui ka taastamiskulud (kahju tagajärgede leevendamine).

3.3.2. Keskkonnakahju heastamine

3.3.2.1. Kahju tekitamisele eelnenud keskkonnaseisundi taastamine

Eesti õiguses on võimalik üsna selgelt eristada keskkonnast kahju põhjuse kõrvaldamist kahju tekitamisele eelnenud seisundi taastamisest, mis eeldab ulatuslikumat meetmete rakendamist.

Mõlema suhtes võiks kasutada tinglikult üldnimetust taastamine. Keskkonnast kahju põhjuse kõrvaldamisega luuakse sageli eeldused algse seisundi saavutamisele ehk taastumisele ja saastuse keskkonnast eemaldamine on ka taastamise üheks osaks. Samas hõlmab taastamine meetmete kogumina oluliselt enam tegevusi, kui kahju põhjuse keskkonnast eemaldamine.

Jäätmeseaduse § 128 lõikest 2 tuleneb, et saastajal on kohustus hüvitada saastamisega tekitatud kahju täies ulatuses. Jäätmeseaduse § 128 lõikega 1 pannakse saastajale ka kohustus kõrvaldada ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmed ja likvideerida nendest põhjustatud keskkonnasaastus.

Oluline on märkida, et jäätmeseaduse § 128 reguleerib vaid ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmetest põhjustatud keskkonnasaastuse kõrvaldamist ja kahju hüvitamist. Seega ei ole hõlmatud sellise keskkonnakahju heastamine, mis on põhjustatud jäätmete ladestamisest loa nõudeid järgides. Jäätmeseadus paneb saastajale järelikult mitmeastmelise kahju heastamise kohustuse. Saastajal tuleb kõrvaldada jäätmed, likvideerida keskkonnasaastus (kui see ei ole saavutatud juba jäätmete kõrvaldamisega) ning hüvitada saastamisega tekitatud kahju. Heastatava kahju ulatuse ega ka konkreetset kahju hüvitise arvutamise regulatsiooni jäätmeseadusest ei tulene. Kas jäätmeseaduse § 128 lõige 2 hõlmab ka näiteks saastaja kohustuse kanda saastusega kaasnevad menetluskulud? Saastaja maksab põhimõttest lähtudes peaks saastaja kõik

menetluskulud hüvitama. Samas ei sätesta jäätmeseadus ega ka näiteks võlaõigusseadus otsesõnu menetluskulude kandmise kohustust. Jäätmete ladestamisel tuleb tasuda saastetasu vastavalt keskkonnatasude seadusele, muuhulgas on sätestatud saastetasu jäätmete loata keskkonda viimisele. Olemasoleva jäätmeseaduse ja keskkonnatasude seaduse regulatsiooni pinnalt ei saa väita, et tasudes ebaseadusliku jäätmete keskkonda viimise eest kõrgendatud saastetasu, vabaneb saastaja kahju heastamise kohustusest jäätmeseaduse § 128 alusel. Saastajal tuleb heastada nii ebaseaduslikult keskkonda jäätmete viimisega tekitatud tekitatud kahju kui ka tasuda kõrgendatud saastetasu.

Veeseaduse § 39¹ lõikest 1 tuleneb kahju tekitajale põhjaveekihi või veekogu kahjustamisel kahju kõrvaldamise kohustus. Erinevalt jäätmeseadusest, mis kohustas peale kahju tekkimise põhjuse (jäätmete) ja tekkinud kahjustuse kõrvaldamise ka kogu kahju hüvitama, paneb veeseadus saastajale vaid saastuse kõrvaldamise kohustuse ega reguleeri otseselt keskkonna kvaliteedi halvendamisega tekitatud kahju heastamist. Veeseaduse § 39¹ lõikest 3 võib siiski järeldada, et veeseadus võimaldab keskkonnale tekitatud kahju rahalist kompenseerimist. Lõike 3 kohaselt hüvitab vee kasutuskõlbmatuks muutmisel rikkuja rikutud veehulga erikasutuse tasu viiekordses ulatuses. Samas saab veekogu ja põhjaveekihti kahjustada teisiti, kui vett kasutamiskõlbmatuks muutes. Ka teatud määral saastunud veele on olemas mõni kasutusviis ning veekogu saab kahjustada füüsikaliste omaduste muutmise kaudu (näiteks veevoolu kiirendades või aeglustades, veekogu pinnavormi muutes), mis ei pruugi mõjutada vee kvaliteeti ehk rikkuda vett. Veeseadus näeb seega ette kahju rahalise hüvitise vaid teatud viisil veekogu või põhjaveekihi kahjustamisel.

Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse § 35 lõige 1 paneb kompleksloa omamise kohustusega käitise käitajale kohustuse oma tehnilisi ja majanduslikke võimalusi arvestades saastus viivitamatult likvideerida, sõltumata asjaolust, kas see on põhjustatud tahtlikult või ettevaatamatusest. Seejuures ei tulene seadusest käitaja kohustust taastada kahju tekitamisele eelnenud olukord ehk siis taastada kahju tekitamisele eelnenud keskkonnaseisundit.

Metsaseaduse § 11 lõikest 1 tulenevat metsastamiskohustust võiks samuti vaadelda taastamiskohustusena. Kui metsaraiega tekitatakse keskkonnakahju, siis tagab metsastamise kohustus vähemalt osaliselt eelneva olukorra taastamise.

3.3.2.2. Rahaline hüvitus keskkonnakahju heastamise meetmena

Eesti õiguses on levinud keskkonnakahju heastamine rahalist hüvitist makstes. Hüvitise määrad on kehtestatud kaitstavatele loodusobjektidele ja muudele linnu- või imetajaliigile²³⁰ sh jahiulukitele,²³¹ kalavarule ja osadele kaladele,²³² veele,²³³ maavaradele,²³⁴ metsale²³⁵ ning pinnasele²³⁶.

Keskkonnakahju heastamisele suunatud rahalise hüvitisena tuleks käsitleda ka kõrgendatud saastetasu. Saastetasu on kehtestatud keskkonnatasude seadusega õhku, vette ja pinnasesse saasteainete viimisele ning jäätmete keskkonda viimisele. Kui saasteaineid või jäätmeid viiakse keskkonda ilma loata või loa nõudeid rikkudes, siis kohaldatakse saasteainete või jäätmete kogusele kõrgendatud saastetasu määrasid (saastetasu 5-1000 kordne määr lähtuvalt saasteainest ja muudest asjaoludest). Saastetasu suurus ei ole hetkel sõltuvuses keskkonnakasutusega põhjustatavatest negatiivsetetest mõjutustest. Saastetasu suurus väljendab pigem ühiskondlikku kokkulepet teatud keskkonnakasutuse hinna suhtes. Kuivõrd saastetasu suurus ei sõltu saasteainete keskkonda viimisega tekitatud kahjust, siis ei ole otsest seost ka kõrgendatud saastetasu ning loata saasteainete keskkonda viimisega tekitatud võimaliku kahju vahel.

Kõrgendatud saastetasu nõudmine loata saasteainete keskkonda viimisel on teatud piirides põhjendatud, kuivõrd paljude heidete lubamise juures arvestatakse piirkonna akumulatsioonivõimega. Selle ületamine võib olla keskkonda kahjustav. Arvestades, et taolisel juhul on kahju suuruse hindamine keeruline ning ilmselt üsna kulukas, siis võiks kõrgendatud saastetasu käsitleda eeldusliku kahju rahalise hüvitisena. Leian, et kõrgendatud saastetasu ei saa pidada olemuslikult karistavaks meetmeks,²³⁷ ehkki see võib teatud tingimustel rakendudes selliseks muutuda. Keskkonnakahju võib, aga ei pruugi olla, kõrgendatud saastetasu arvelt konkreetsel juhul heastatav. Hüvitis võib üksikjuhtumil olla ka suurem või väiksem kahju

230 Vabariigi Valitsuse 08.04.2005.a määrus nr 69 “Kaitstava loodusobjekti või muu linnu- ja imetajaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad”

231 Vabariigi Valitsuse 12. veebruari 2003. a määrus nr 48“Jahiuluki ebaseadusliku hukkamise või jahiuluki elupaiga hävitamise või kahjustamisega keskkonnale tekitatud kahju määrad”.

232 Vabariigi Valitsuse 25. 07. 1995. a. määrus nr 275 “Looduslikule taimestikule ja loomastikule tekitatud kahju hüvitamise määrade ja korra kehtestamine”.

233 Vabariigi Valitsuse 08.05.2001.a määrus nr 160 “Vee erikasutuse tasu määrad veevõtu eest veekogust või põhjaveekihist”.

234 Maapõueseaduse § 74.

235 Vabariigi Valitsuse 8. juuni 1999. a määrus nr 186 “Metsaõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määrade kinnitamine”.

236 Osaliselt maapõueseadus, Vabariigi Valitsuse 8. juuni 1999. a määrus nr 186 “Metsaõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määrade kinnitamine” ja Vabariigi Valitsuse 08.04.2005.a määrus nr 69

“Kaitstava loodusobjekti või muu linnu- ja imetajaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad”.

237 RKHK 17.03.2005.a otsus nr 3-3-1-3-05 punkt 18.

kõrvaldamiseks vajalikust summast. Samas hoitakse eelnevalt kokkulepitud kahju hüvitise suurustest lähtudes kokku menetluskulude arvelt. Seetõttu võiks kõrgendatud saastetasu suurust vaadelda kokkuleppeliselt kahju optimaalse hüvitisena. Saastetasu näol on tegemist inimkäitumise mõjutamisele suunatud meetmega.²³⁸

Hüvitise määradele tugineva kahju hüvitamise ja taastamise segasüsteem on kehtestatud jahiseaduse alusel, kus jahiuluki elupaiga hävitamise või kahjustamise korral lähtutakse esmajärjekorras taastamiskuludest, kuid taastamiskuludele on sätestatud ülempiir.²³⁹

Eesti õigus tugineb suures osas hüvitise määradele. Peale kõrgendatud saastetasu on hüvitise määrad olemas ka kaitsealuste liikidel ja elupaikadel, jahiulukitel, veeressursil, maavaradel kalavarul ning majandataval metsal. Seejuures kohaldatakse hüvitise määrasid sõltumata kahju ulatusest või muudest asjaoludest. Domineerivad nn sündmusest lähtuvad hüvitise määrad, tegevuse tagajärgi keskkonnas ei hinnata ning hüvitise suurus ei ole tagajärjest sõltuv. Rahalisi hüvitisi ei pea Eestis kasutama konkreetse kahju heastamiseks. Tasutud hüviti kasutatakse riigieelarves keskkonnakaitselistel eesmärkidel. See ei taga siiski seda, et tasutud hüvitise arvelt heastatakse just see kahjustus, mille eest hüvitist maksti.

238 Keskkonnatasude seaduse § 4 lg 1 kohaselt on keskkonnatasude rakendamise eesmärgiks vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju.

239 § 6 lõige 1 - Jahiuluki elupaiga hävitamise või kahjustamise korral arvestatakse keskkonnale tekitatud kahju sõltuvalt uluki elupaiga taastamiseks tegelikult tehtud kulutustest järgmiselt:

1) uruloomade (rebane, kährik, mäger) urusüsteemi hävitamise või kahjustamise korral kuni 1500 krooni;

2) kopra urusüsteemi või pesa hävitamise korral kuni 500 krooni;

3) kopratammi hävitamise korral kuni 300 krooni.

§ 6 lõige 2 - Jahilinnu pesa kahjustamise või jahilinnu munade ebaseadusliku kogumise korral arvestatakse keskkonnale tekitatud kahju vastava linnu eest kehtestatud kahjumäära pooles ulatuses ühe muna kohta või kui munade arvu ei ole võimalik kindlaks teha, siis kolmekordses ulatuses ühe pesa kohta.

3.4. Keskkonnakahju vältimise ja heastamise regulatsiooni kokkuvõttev analüüs