Keskkonnakahju tekitamisele eelnenud keskkonnaseisundi taastamine

Kahju tekitamisele eelnenud olukorra taastamisel rakendatakse meetmeid, mille tulemusel saavutatakse enne kahju tekkimist valitsenud keskkonnaseisund. Taastamine hõlmab ka selle keskkonnaseisundi saavutamist, mis on eelduseks algse olukorrani jõudmiseks looduslike protsesside kaudu. Sel juhul on tegemist loodusliku taastumisega. Milliseid konkreetseid tegevusi taastamine endas hõlmab, seda taastamise mõistest ei tulene. Tegevuste ammendav kindlaksmääramine ei ole ka mõeldav, kuna kahjustatud keskkond vajab reeglina taastamistööde valikul individuaalset lähenemist.

Rahvusvahelistes lepingutes puudub universaalne taastamise legaaldefinitsioon. 1969.a konventsioon ja 1992.a protokoll ei kasuta mõistet “taastamine” üldse. Tavaliselt loetakse taastamiseks mõistlike meetmete rakendamist endise olukorra saavutamiseks. Taastamist

246 Esimeses veerus on esitatud keskkonnavastutuse direktiivis nimetatud heastamismeetmed. Tabeli päises on nimetatud käesolevas töös käsitletud heastamisviiside nimetused. Ristiga on tähistatud heastamismeetmete ja heastamisviiside kattuvust.

vaadeldakse asendamist hõlmavana Lugano konventsioonis, Helsingi konventsiooni protokollis ja Viini konventsioonis. Keskkonnakahju tekkimisele eelneva keskkonnaseisundi saavutamine eelkõige esmaste heastamismeetmete kohaldamisega (ehk keskkonna taastamise kaudu) on ka keskkonnavastutuse direktiivi eesmärgiks. Taastamine keskkonnakahju heastamise viisina tuleneb piiratud ulatuses Rootsi keskkonnakoodeksist²⁴⁷ ja Saksa keskkonnavastutuse seadusest,²⁴⁸ USA naftareostuse seadusest, CERCLA-st ning Saksa keskkonnakoodeksi eelnõust²⁴⁹. Keskkonna taastamise kohustus tuleneb kahju tekitajale ka Eesti jäätmeseadusest.

Taastamist võib pidada seetõttu esmasena rakendatavaks keskkonnakahju heastamise viisiks.

Teatud loodusvarasid ei ole võimalik taastada. Taastatav on kalavaru veekogus, kuid taastada ei saa konkreetset hukkunud kala.²⁵⁰ Üksikisendi tasandil peaks seetõttu pigem rääkima asendamisest, sest hukkunud isendi individuaalsusest lähtunud väärtust ei ole võimalik kuidagi taastada. Üksikisendi asendamine võib viia samas elupaiga või loodusvara taastamiseni. Seega ei tähenda taastamine, et tuleks saavutada eelnenuga täiesti identne olukord. Pigem ongi eesmärgiks võrdväärse seisundini jõudmine. Mitmetes rahvusvahelistes lepingutes ning keskkonnavastutuse direktiivis vaadeldaksegi taastamisega kõrvuti asendamist. Seetõttu ei ole alati võimalik ega ka otstarbekas taastamist rangelt asendamisest eristada.

Taastamist saab pidada ka keskkonnakahju rahalise suuruse kindlaksmääramise meetodiks.²⁵¹ Paljudes rahvusvahelistes lepingutes lähtutakse keskkonnakahju heastamisel taastamismeetmete rakendamise kuludest. Taastamiskulud ei kajasta siiski keskkonnale tegelikult tekitatud kahju

247 Rootsi keskkonnakoodeksi 10-ndat peatükki kohaldatakse saastunud maa- ja veealadele ning hoonetele ja rajatistele ning saastaja (käitaja) taastamiskohustus piirneb inimtervisele või keskkonnale ohtliku saastuse neutraliseerimisega. Seega ei ole see peatükk kohaldatav näiteks taimestiku kahjustamise tõttu tekkinud keskkonnakahjule. Väidetavalt jäeti bioloogilist mitmekesisust puudutav regulatsioon keskkonnakoodeksist välja, kuna koodeks sisaldab üldist kohustust hüvitada avalike huvide riive (mida kaitsealuse taime kahjustamine kahtlemata on), siis ei ole vajalik sellega tekitatud kahju hüvitamise reguleerimine keskkonnakoodeksis. M.-L.

Larsson (1999), pp 500-501.

248 Saksa keskkonnavastutuse seadus reguleerib keskkonnaalast tsiviilvastutust, kuid võimaldab teatud ulatuses nõuda kompensatsiooni ka keskkonna endise seisundi taastamiseks, seejuures võivad kulutused ületada summat, mille võrra asja turuväärtus kahjustuse tõttu vähenes. Näiteks Saksa keskkonnavastutuse seaduse § 16 kohaselt ei loeta taastamiskulusid ebamõistlikuks ainult seetõttu, et need ületavad asja turuväärtust.

Tavapäraselt loetakse mõistlikuks seejuures kulu, mis ületab turuväärtust 30% võrra. Selgesõnaline erand kulutuste suhtes, mis võivad ületada “asja” turuväärtust on tehtud näiteks vigastatud loomade suhtes. W. Pfenningstorf. How to Deal with Damage to Natural Resources: Solutions in the German Environmental Liability Act of 1990. – Harm to the Environment: The Right to Compensation and the Assessment of Damages. P. Wetterstein (ed.). Oxford:

Clarendon Press, 1997, p 136.

249 Saksa keskkonnakoodeksi eelnõu näeb ette olulise keskkonnaõiguse normi rikkumisega tekitatud tõsise kahju hüvitamist esmalt rikkumisele eelnenud seisundi taastamisena või kui see ei ole võimalik, siis kahjustatud keskkonnakomponentide taastamise muul, kuid samaväärsel moel. W. Pfenningstorf (1997), p 141.

250 Tehniliselt oleks võimalik küll kloonimine, aga protseduuri hinna ning sellega seotud eetiliste küsitavuste tõttu pean seda vaid teoreetiliseks võimaluseks.

suurust, vaid kahju heastamisega kaasnenud kulude suurust. Võib esineda ka juhtumeid, mil loodusvara väärtus “dikteerib” heastamismeetmete maksumuse. Keskkonnavastutuse direktiiv võimaldab taastamismeetmete rakendamisel lähtuda kaotatud loodusvarade väärtusest sh võib arvestada kaotatud loodusvara rahalist-majanduslikku väärtust, et otsustada, kui kalleid taastamismeetmeid rakendada. Millise meetodi abil loodusvara väärtus kindlaks määratakse, tuleb otsustada liikmesriigil, sest direktiiv seda küsimust ei reguleeri.²⁵²

Vaatamata sellele, et taastamist on võimalik vaadelda pelgalt kahju suuruse arvutamise meetodina, leian, et taastamisel heastamisviisina on oluliselt laiem tähendus. Taastamine sisaldab läbi oma eesmärgi ka väärtusseadet ega ole seetõttu käsitatav ainult kulude kokkuarvutamise meetodina. Taastamisega heastamisviisina on hõlmatud eesmärk, milleni kulutusi tehes tuleb jõuda ning mida arvestades meetmeid rakendataksegi. Keskkonna endise seisundi saavutamiseks ei piisa ainult kulutuste tegemisest, vaid tuleb jõuda reaalse tulemuseni. Teisisõnu, heastamise edukust ei vaadelda läbi tehtud kulude suuruse, vaid saavutatud tulemuse.

3.4.2.2.1. Looduslik taastumine

Looduslik taastumine on taastamise alaliigiks. Loodusliku taastumise korral hoidutakse sekkumast looduslikesse protsessidesse ning lastakse keskkonnal enesel tekitatud kahju neutraliseerida. See on kindlasti hea viis kahju heastamiseks, samas ei ole see paljudel juhtudel kohaldatav, sest keskkonna seisundit on liigselt muudetud. Inimese sekkumine võib muuta algupäraseid suundumusi või on inimtegevuse tulemiks eelneva seisundi vormiline kopeerimine.

Heastamisviisi valikul on määravaks teguriks aeg. Kui looduslik taastumine on võimalik mõistliku aja jooksul, siis tuleks eelistada looduslikku taastumist inimese poolt rakendatavatele taastamismeetmetele. Keskkond on pidevas muutumises ning inimteadmised sellest ei ole piisavad, et luua midagi peale näilise koopia. Sageli tooks taastamine enesega kaasa ka olulise kahju keskkonnale (keemilised või mehaanilised kahjustused), mistõttu võib looduslik taastumine olla kõige leebemaks heastamismeetmeks. Seejuures tuleks muidugi kompenseerida vahepealsed kaotused. Looduslikku taastumist kui taastamise alternatiivi nimetatakse otsesõnu keskkonnavastutuse direktiivis. Looduslike protsesside mittekahjustamist ning looduslike

251 M. B. Rutherford., J. L. Knetsch., T. C. Brown. Article: Assessing Environmental Losses: Judgments of Importance and Damage Schedules. The Harvard Environmental Law Review, 1998, 22, p 65.

252 Direktiivi eelnõus esitati ka väärtuse definitsioon ning väärtus määratleti muuhulgas WTP (ingl. k - willingness to pay), ehk püütakse välja selgitada, millise summa on inimesed nõus loovutama, et loodusväärtus võetakse kaitse alla vms, ja WTA (ingl. k - willingness to accept) kaudu, ehk püütakse välja selgitada, millise summa eest on inimesed nõus loobuma teatud loodusväärtusest.

taastumisprotsesside “ärakasutamist” eeldatakse ka 1992.a protokolli rakendamiseks antud juhistes.²⁵³