Hinde seos õpetaja arusaamadega õppeprotsessist

Koolides, kus puudub varasem kujundava hindamise kogemus, vajavad õpetajad vastavat koolitust. Vanemad on märganud õpetajate erinevat oskust anda sõnalist tagasisidet. Õpetaja oskamatu väheütlev sõnastus ei anna õpilasele vajalikku tagasisidet ja võib vastupidiselt oodatule diskrediteerida vanemate silmis kujundava hindamise ideed.

Väga suuresti see sõnalise hinnangu andmine sõltub õpetajast, kas ta viitsib ja oskab. Mul enda tütre puhul nagu võin öelda, et me oleme saanud väga põhjalikku tagasisidet just kujundava hindamise osas. Et õpetaja konkreetselt vaatabki veerandi jooksul toimunut, aruandeid, mis nad e-koolis täidavad, selle põhjal koostabki tunnistuse. Et hetkel olen küll väga rahul sellega, sest väga põhjalikult on kirjeldatud. Et esimese veerandi lõpus oli, et neid aineid, mida oma õpetaja ei andnud, et seal oli väga lakoonilised ja pigem negatiivsed kirjeldused, laps siis veel õnneks aru ei saanud, et aga see vist sõltus ka sellest, et need õpetajad ei olnud läbinud koolitust, kuidas seda hinnangut peaks andma, mida rõhutama ja kuidas end väljendada. Klassijuhata koha pealt on konkreetsem.

Individuaalse lähenemise puhul, kui peetakse silmas iga õpilase arengut tema varasema tasemega võrreldes, peaks hinne andma adekvaatset tagasisidet ja sellega motiveerima ka õpilast töötama pideva arengu nimel. Samas näevad vanemad oma laste puhul hinnete erinevat toimet. Hea hinne motiveerib sarnaselt kiitusega, head hinnet saama harjunud õpilast võib motiveerida pingutama ka harv kehvem hinne, andes signaali, et õpilane hakkab jõudma n.ö. mugavustsooni. Alla keskmise hindeid saavat õpilast võib hea hinne motiveerida.

Teadaolevalt kiitus motiveerib inimest, laitus üldiselt mitte. Samas ka pidevalt kiitusega harjunud õpilane võib end n.ö. lõdvaks lasta ning sel puhul võib ergutavalt toimida pigem laitus. Vastupidi aga, kui õpetaja paneb tähele nõrga õpilase pingutust, võib ootamatu kiitus osutuda tõukeks edasisele pingutamisele parema tulemuse nimel. Siit tuleneb pigem järeldus, et sõnaline hinnang sisaldab enam nüansse ja saab olla õppeprotsessi käigus tagasisidena täpsem ning adekvaatsem. Seega ka motiveerivam. Hinne motiveerib siis, kui ta tõukab tagant arengut, soovi paremini teha ja osata.

Arengusoov peaks olema see peamine motivaator, aga hindamine oleks siis ikkagi jälle ka tagasiside, et kuivõrd hästi sa arened

Jaa, kui ta valmistab ette ja tõesti õpib südamega, siis ta ikka ootab küll seda head hinnet ja see on motivaator järgmiseks eneseületuseks.

156 Motivatsiooni vähendab (õpilase arvates) ebaõiglaselt saadud hinne.

Ja väga suur ebamotiveeriv tegu, kui ta on tõesti õppinud ja väga hästi aru saanud ja siis on hinne kehva, siis ma olen näinud seda reaktsiooni, et sellel õppimisel polegi mingit mõtet.

Samuti mõjub motivatsiooni vähendavalt see, kui õpetaja tõlgendab ainekava lapse ja ta vanemate ootustest kardinaalselt erinevalt. Järgnevas näites ei ole õpetaja ilmselt osanud või tahtnud arvestada ei laste huvide, arengupsühholoogia alaste teadmiste ega ka oskusaine eesmärkidega.

Poiste tööõpetuse koha pealt ütlen ka vahele, et kui hakkas sellest aastast, jaanuarist vist hakkas poiste tööõpetus, siis minu poiss, kes isa kõrval kõiki asju kodus teeb, „aa meil hakkab tööõpetus, jee, me saame lõpuks masinad.“ Ja siis selgus, et kui see esimene veerand läbi sai, siis ta sai tööõpetuse kolme tunnistusele. Lisaks matemaatikale. Tuli sellega koju ja me olime mõlemad isaga niimoodi, et mis mõttes nagu? … et meil oli teooria, me pidime need reeglid pähe õppima ja siis me ei teadnud neist reeglitest ja õpetaja rääkis nii kiiresti, me pidime konspekteerima. 4. klassis, pidime konspekteerima! Ja siis ma ei teagi … ja nüüd ongi kolm.

Siis ma mõtlesin küll, et täitsa lõpp, et noh, et oleks vaja olnud võib-olla naela lüüa või midagi, et mis on siis tööõpetus.

Motiveerib ka võistlusmoment, positiivne konkurents, kus tahetakse olla parimate tasemel.

Siin on oluline faktor ka klassi üldine tase, õpikeskkond, suhtumine õppimisse.

… ülejäänud õpilaste tugevus on väga oluline. Et võib-olla mõne jaoks on see hirmus tähtis saada ja olla parim klassis ilmtingimata. Kui see üldine tase on madal, ega siis see ei motiveeri ka pingutama.

Aga minu 7. klassis käiv tütar, neil on sihuke väga ambitsioonikas klass ja see võistlusmoment on kogu aeg olemas. Aga kui seda väljastpoolt ei lisata, auru, siis see on väga kihvt, kuidas see motiveerib neid endid. Ja siis ütleb, et sa polegi seda veel lugenud või midagi õudselt vahvat. Et selles mõttes ma olen hästi poolt selle juures, et see ei ole primaarne, see

hindamise vorm, vaid oluline on, et tagasiside toimuvale oleks adekvaatne ja arusaadav, see on põhiline

Õpilase võimetele, õpihuvile ja püüdlikkusele lisaks märkavad vanemad, et hinne sõltub ka õpetajast. Kõik õpetajad ei ole oma ala parimad professionaalid. Vanemad panevad mõne õpetaja puhul tähele ebaselgeid või kummalisi hindamiskriteeriumeid, õpilaste sildistamist, käitumise hindamist aine tundmise asemel.

Vanemad märkavad, et osa õpetajaid arvestavad hindamisel käitumist tunnis. Sellest tekib aga õpilase sildistamise oht, õpetaja arvestab juba ette madalama hindega.

… kui näiteks poiss kipub lobisema klassis ja tal on ühes klassis üks õpetaja, kes kipub talle panema klassis hindeid selle eest, kuidas tema käitub seal klassis ja paneb tükkmaad

kehvemad hinded, kui ta selleks muidu võimeline on. Ja ta on selles järjekindel ja tundub, et ta juba arvestabki sellega, et ta segab tundi kogu aeg

157 Samas annab sõnaline hinnang tagasisidet ka tunnikäitumisele – kas õpilane teeb tööd kaasa, kas ta oskab ja tahab teha koostööd, kas ta oskab hinnata enda ja teiste tegevust jne. Seega laiendab sõnaline hinnang sümbolihinde (olgu numbri või tähe) tähendusvälja ja sisu.

Mulle meeldib see, et kirjeldavas tunnistuses lisaks sellele, et antakse selline tagasiside või hinnang teadmise kohta, seal on juures ka sotsiaalne aspekt, kuidas ta koolis on, mismoodi, mitte otseselt, kuidas ta käitub, vaid kuidas õppimine läheb, et mitte, et ta omandas Rooma ajaloo, vaid kuidas ta omandas. Mida õpetaja tähele pani, mis läks lihtsalt, mis raskelt, kus oli tõrge. Et sotsiaalne kontekst ka, et tunnistust lugedes tekib ettekujutus, kuidas laps koolis on.

Millistes on ta meelepärasemalt, millistes käitub nii nagu mulle ei meeldi, et pole pelgalt tagasiside, kuidas ta on teadmisi omandanud, et seda saab ka ise kontrollida, kas loeb, oskab korrutustabelit, koob.

Hinded ei kajasta alati õpilase teadmisi ja oskusi adekvaatselt, kui õpetaja hindab aineosade kaupa ega süvene tervikusse või ei jälgi protsessi, arengut. Sellisel juhul ei täida hinne piisavalt ei eristavat ega ka tähistavat funktsiooni. Teine tõlgendamisvõimalus on, et vanemad ja ilmselt ka lapsed ei tea, missugused on aine õppe eesmärgid ja eeldatavad õpitulemused, mille saavutamist õpetaja hindab. Kujundava hindamise üks printsiipe püstitada õppe eesmärgid laiemad ning õpiühikute kaupa läheneda suurema eesmärgi saavutamisele, selgitaks ka n.ö. protsessihinnete ning kokkuvõtvate hinnete erinevat ülesannet ja tähendust.

Minul oli just poisi klassis neljandas oli selline lugu, et muusikas valdavalt kõik, õpetaja võttis väga, noh tähendab terve periood ei toimunud ühtegi tööd ja siis lõpus oli üks suur töö ja kõik said tõesti said[ F’d, E’d, D’d], väga kehva hinded …

Hinde tähendusväli on üle koormatud. Üks number (või täht) sisaldab hinnangut nii õpilase teadmistele mingis aineosas, oskustele oma teadmist kasutada, õpilase positsioonile teiste õpilaste hulgas (kui lähtutakse klassi tasemest, aga ka standardist) ning, nagu esitatud näidetestki ilmneb, õpilase aktiivsust tunnis, sotsiaalseid oskusi ja ka käitumist tunnis, eelkõige distsipliini. Hinded ei mõõda alati ka õpilase taset adekvaatselt, sest kõrge hinne ei tarvitse kajastada häid teadmisi või (eelkõige) oskusi.

Tulemus võib olla hindamise mõttes väga kõrge, aga sellel ei pruugi mingit sisu taga olla ja siin ma ütleks, et isegi see õpetaja, ta ju tegelikult tunnetab väga hästi, kes seal klassis räägib, näiteks, kui me võtame selle sama keele, kes räägib ja kes mitte, aga no see hindamine kui selline ei anna talle küll mingit tööriista.

Kohati nähakse hinnet kui objektiivset tagasisidet lapse tulemustele, kaasa arvatud juhul, kui õpetajat ei peeta kõige paremaks, hinne näib olevat midagi, mida saab usaldada. Teiselt poolt viitab see suhtumine lähenemisele, et kui hinded (numbrid) on head, siis võib vanem muretu olla.

Kui ma teaks, et mu lapsel on väga fantastiline matemaatika või füüsika õpetaja, siis mind üldse hinded ei huvitaks. Aga kahjuks see ei ole niimoodi. Enamasti see ei ole nii.

158