§ 10 1990. a-te algul, pärast grammatika süntaksiköite valmimist toimusid eesti süntaksiuurimises põhimõttelised muutused, mida tingisid nii eesti süntaksiuurimise enda vajadused kui ka maailma lingvistika areng. Süntaksi (tegelikult kogu grammatika) uurimine muutus senisest tüpoloogilisemaks, korpuspõhiseks ning hakkas rohkem pöörama tähelepanu keele variatiivsuse kirjeldamisele.
Termini süntaks asemel hakati tihtipeale kasutama terminit morfosün-taks rõhutamaks sünmorfosün-taksi seotust morfoloogiaga ning (eriti tähendu-sest lähtuvast keeletüpoloogiast ilmnevat) asjaolu, et sama tähendust on sageli võimalik väljendada nii puhtsüntaktiliste (nt sõnajärg) kui ka morfoloogiliste vahenditega. 1990. a-te keskel nihkus ka süntaksi-uurimise raskuskese Tallinnast taas Tartu ülikooli.
Ehkki senine eesti keele süntaksi uurimine oli valdavalt eesti-keskne, ei tekkinud tüpoloogiline suund siiski sugugi tühjale kohale.
Tüpoloogiaga oli varem tegelenud Valter Tauli (1958, 1966), samuti oli Huno Rätsep avaldanud 1981. aastal kirjutised „Eesti keele liht-lausete põhitüübid kontensiivse tüpoloogia vaatekohast“ ja „Some tendencies in the development of Estonian“. Selgelt tüpoloogiline oli eespool nimetatud Ann Pikveri ülevaade eesti keele relatiivlausest (1988), samuti Toomas Helbi komplementlause kirjeldus (1991).
Vähemal või suuremal määral arvestasid keeletüpoloogilisi seisukohti mitmed võrdlevad tööd. Birute Klaas võrdles oma kandidaadiväite-kirjas (1988a) eesti ja leedu keele lauseehitust, paljud uurimused, sh ka mitmed Soome lingvistide omad, võrdlesid süntaktilisi nähtusi eesti ja soome keeles: tegumoodi Ants Pihlak (1993) ja Hannu Tommola (1993), reduplikatsiooni Mati Erelt ja Matti Punttila (1992, 1993), sõnajärge Kaja Tael (1988b), Tuomas Huumo (1993, 1994, 1995) ja Tapani Lehtinen (1992). 1990. aastatel alanud funktsionaaltüpoloo-gilise uurimissuuna tähelepanuväärsemate tööde hulka kuulub Helle Metslangi doktoriväitekiri „Temporal relations in the predicate and the grammatical system of Estonian and Finnish“ (1994b), milles ta võrdles tüpoloogilisest aspektist nii eesti ja soome ajasüsteemi kui ka grammatilist ehitust laiemalt.
Eestis pole küll enamasti tegeldud päris tüpoloogiaga, st takso-noomiaga ja tüpoloogiliste seaduspärasuste avastamisega, vaid on seletatud eesti keele nähtusi juba avastatud (või vähemasti oletuslike)
1. EESTI KEELE LAUSEEHITUSE UURIMISEST
tüpoloogiliste seaduspärasuste abil: on rakendatud tüpoloogilist mee-todit eesti keele kirjeldamisel ja püütud fi kseerida eesti keele kohta ühe või teise nähtuse tüpoloogilisel kaardil, sageli kõrvutavalt soome keele vm läänemeresoome keelega, ka eesti murdeid või eri aja-perioode võrreldes. Ilmunud on tüpoloogilise suunitlusega artikleid ja doktoriväitekirju, Tartu ülikooli eesti keele õppetool andis välja uurimuste sarja „Estonian: Typological Studies“ I–V (1996–2001).
Eesti keele morfosüntaktiline kirjeldus on enamasti olnud suhteliselt formalismivaba (nagu see keeletüpoloogilistes kirjeldustes harilikult ikka). Teoreetiliselt on võetud malli Amsterdami funktsionaalsest grammatikast, rolli ja referentsi grammatikast, kognitiivsest gramma-tikast ja mujalt, populaarseks on saanud konstruktsioonigrammatika.
Oluline uuendus EKG-järgses grammatikakirjelduses oli teksti-korpuste kasutuselevõtt materjali allikana. Senine grammatika-kirjeldus oli toetunud eelkõige erisugustest tekstidest pärinevatele juhunäidetele ja introspektsioonile. Piirdumine selliselt kogutud keelematerjaliga ei pruugi aga anda vaadeldava nähtuse esinemusest täit pilti. See ei võimalda teha ka kvantitatiivseid võrdlusi ega kir-jeldada nähtuste dünaamikat – nii piiride hajusust sünkroonias kui ka tegelikke üleminekuid diakroonias. Morfosüntaktiliste nähtuste kirjeldamine nende grammatiseerumisreeglitega reguleeritud dünaa-mikas oli loomulik järg 1970. ja 1980. a-tel alustatud tsentri-perifeeria põhimõtte juurutamisele eesti keele kirjeldusse.
Veel üheks põhimõtteliseks muudatuseks oli tähelepanu pöö-ramine allkeeltele. Senine grammatika piirdus enamasti kirjaliku registri kirjeldamisega ja sedagi vaadeldi jagamatu tervikuna, kuigi samas tunnistati funktsionaalstiilide olemasolu. Juba 1990. a-tel, eriti aga 2000. a-tel hakkas tulema suulise registri käsitlusi (nt Hennoste 2004, 2006, 2013, Keevallik 2003a; vt ka ülevaateid: Hennoste 2003, Keevallik 2003b) ning võrreldi süntaktilisest aspektist ka kirjakeele allkeeli (nt Kerge 2003).
Pärast EKG ilmumist on eesti keele lauseehituse kirjeldus täie-nenud funktsionaaltüpoloogilise uurimissuuna raames paljudes lõikudes (Erelt 2011b). Kõige enam on uuritud predikaatverbi morfo süntaksit. Verbi grammatilistest kategooriatest on uuritud: a) eesti keele aegu (nt Metslang 1994b, 1996b, 1997c, Tommola 1992, Metslang, Tommola 1995) ja aspekti, nii piiritlusaspekti (nt Metslang 2001c, Tamm 2004) kui ka faasiaspekti (nt Erelt 2009a, Erelt, Metslang
2009, Metslang 1993a); b) evidentsiaalsust ning seda väljendavat kaudset ja möönvat kõneviisi (nt Erelt 2001b, 2002b, Erelt, Metslang, Pajusalu 2006, Kehayov 2008, 2009a, Kehayov, Siegl 2007, Klaas 1997, 2002, Sepper 2007, Toomet 2000), imperatiivi ja direktiivseid partikleid (nt Erelt, Metslang 2004, 2007, Metslang 2000b, 2004b), konditsionaali (nt Metslang 1999a, 1999c, Pajusalu, Pajusalu 2004, 2010), samuti modaalsust (nt Kehayov, Torn-Leesik 2009, Küngas 2014a) ja eitust (Tamm 2015) ning Metslang ja Maria-Maren Sepper on kirjutanud ülevaate eesti keele kõneviiside süsteemist (2010);
c) tegumoodi (nt Lindström, Tragel 2007, Kaiser, Vihman 2007, Vihman 2004, 2007, Torn-Leesik 2016); isikut ja arvu ning öeldise ühildumist alusega (nt Erelt 1999a, 2000). Käsitletud on ka eesti keele tuumverbe (Tragel 2003b, Pajusalu, Tragel, Veismann, Vija 2004) ning liitpredikaadi tüüpe: täpsustatud verbi ja noomeni püsiühendite lii-gitust (nt Muischnek 2006b, Muischnek, Sahkai 2010, Sahkai 2011b) ning kirjeldatud rind- ehk sariverbe (Tragel 2003a). Mati Erelt on koostanud öeldise morfosüntaksi tervikkäsitluse (2013a).
Nominaalsete lauseliikmete puhul on uuritud nende piiritlemist, aluse, sihitise ja sihitisekäändeliste määruste käändevaheldust (nt Eslon, Õim 2010, Hiietam 2003, Helena Metslang 2013, Huumo, Lindström 2014, Lindström 2015, Miljan, Cann 2013, Ogren 2014), samuti predikatiivi ja predikatiivadverbiaali käänete kasutust (nt Erelt, Metslang 2003) ning habitiivsete lauseelementidega struktuure (nt Klaas 1992, 1994, Oinas 1993, Lindström, Tragel 2006, 2010).
Täiendatud on lause põhitüüpide kirjeldust (nt Erelt 2005b, Erelt, Metslang 2006, 2008, Lindström 2012, 2013, Metslang 2006c).
Kommunikatiivsetest lausetüüpidest on kõige enam käsitletud küsi-lauset (nt Lindström 2001a, Metslang 2010, Metslang, Habicht, Pajusalu 2011, Metslang, Pajusalu, Habicht 2014, 2015, Hennoste jt 2016). Komplekslausetest on uuritud nii liitlauseid kui ka sekun-daartarinditega lauseid. Käsitletud on kõiki kõrvallause tüüpe: rela-tiivlauseid (Erelt 1996), määruslauseid, eriti põhjuse-tagajärje suhet väljendavaid määruslauseid (nt Karu 2006b, Külmoja 1998, Plado 2013a) ja komplementlauseid (nt Hennoste 2004, 2006, Kehayov 2016); sekundaartarindeist ma- ja da-infinitiiviga tarindeid (nt Penjam 2008), mine-konstruktsioone (nt Muischnek 2006b, Sahkai 2011) ning konverbitarindeid (Plado 2015a, 2015b). Mati Erelt on koostanud komplekslause tervikkäsitluse (2014).
1. EESTI KEELE LAUSEEHITUSE UURIMISEST
Uuritud on ka nii suulise kui ka kirjaliku lause infostruktuuri ja sõnajärge (nt Lindström 2005, 2006), viiteseoseid ja pronominali-satsiooni (nt Kaiser, Hiietam 2003, Kaiser, Vihman 2010, Lindström 2010, Lindström, Vihman 2010, Renate Pajusalu 1999, 2000, 2005, 2006a), ellipsit (Kehayov 2009b), reduplikatsiooni (Erelt 1997, 2008b), rinnastust (Erelt 2008a, 2010, 2015), mittelauselisi lauseele-mente (eelteemat ja täpsustusjätku) (Amon 2015).
Peale nende süntaksi põhiteemade on viimasel ajal uuritud eesti keele grammatilise süsteemi üldiseid tunnusjooni võrreldes muude keeltega: a) eesti keele ühis- ja erijooni võrreldes SAE ehk Euroopa keeleliidu keeltega (nt Erelt, Metslang 2006, Metslang 2006c, 2009), b) eesti keele komplekssust ja väljendusvõimet (eriti võrreldes lähi-sugulase soome keelega) ning selle dünaamikat (nt Metslang 1997d, 2004a). Samuti on koostatud tüpoloogilisi üldülevaateid eesti keele (morfo)süntaksi kohta (nt Erelt 2003b, 2005a, 2009b).