§ 5 1920. aastate esimene kaalukam lauseõpetus oli Harald Põllu
„Eesti keeleõpetus. II jagu. Lauseõpetus“ (1922). Kui senised eesti-keelsed lauseõpetused olid kõik vene- või saksamõjulised, siis Põllu oma võttis eeskujuks soome keele lauseõpetuse. Ka põhjalikkuselt ületab see keeleõpetajatele ja iseõppijatele suunatud lauseõpetus seni-sed eestikeelseni-sed süntaksid. Eriti võiks esile tõsta aluse ja otsesihitise (Põllul „pärissihitus“) käsitlust, mis paljuski, sh totaalsuse-partsiaal-suse kirjelduse seisukohast mõjuvad üsna tänapäevaselt. Otsesihitisest eristab Põld siiski nagu Jõgever kaudsihitist („kõrvalsihitus“), milleks ta peab koos otsesihitisega kasutatavaid allatiivi, ablatiivi või elatiivi vormis nimisõnu (Ema andis lastele leiba. Küsin sinult seda. Mida sa arvad sellest asjast?).
Põld toob esimesena eesti lauseõpetusse öeldistäite iseseisva lause-liikmena (Karikakar on lill), mida senistes grammatikates oli indoeu-roopa keelte grammatikatraditsiooni kohaselt peetud nominaalseks
1. EESTI KEELE LAUSEEHITUSE UURIMISEST
predikaadiks või selle osaks. Ta annab öeldistäitele üsna avarad piirid, pidades seda mitte üksnes olema-verbi laiendiks, vaid ka ver-bide saama, näima, kuulduma, tunduma, tulema, minema, jääma jm juurde kuuluvaks. Samuti peab ta öeldistäite vormideks mitte üksnes nimetavat ja osastavat, vaid ka saavat (Nägu läks punaseks) ja mitut teistki käänet. Põld laiendab ka osaöeldistäite kasutust, pruu-kides seda liigikuuluvuse näitamiseks (Tema on Tartu üli õpilasi), mida hiljem soovitas ka Johannes Aavik. Määrused jaotab Põld üld-määrusteks („üleüldised määrused“), mille alla kuuluvad koha-, aja-, viisi-, võrdlus- jm määrused, ning erimäärusteks („iseäralised määrused“), mis jagunevad öeldistäitemääruseks (Künnan heinamaa põlluks), tegijamääruseks (See töö on minu teha) ja omajamääruseks (Mul on maja). Niisiis toob Põld peale öeldistäite eesti lauseõpetusse ka öeldistäitemääruse mõiste, mis jäi sinna 1970. aastateni. Põld peab öeldis täitemääruseks siiski üksnes transitiivverbi laiendeid, see-juures eelkõige saavas käändes laiendeid, samakujulisi intransitiiv-verbi laiendeid aga loeb ta öeldistäiteks (nt Nägu läks punaseks).
Lauseliikmetest on käsitletud veel atribuuti, muudest süntaktilistest nähtustest liitlauset, lauselühendeid ja sõnade järjekorda.
Olulisim tolle perioodi süntaksitöö oli Tartu ülikooli lääneme-resoome keelte professori Lauri Kettuneni „Lauseliikmed eesti keeles“ (1924), mis oli mõeldud ülikooliõpikuks. Mõistagi lähtus seegi lause õpetus soome grammatika eeskujudest. Kettunen peab lauseelementide (lauseliikmete) liigitamisel oluliseks sõnaliiki, grammatilist vormi ja grammatilisi ehk süntaktilisi seoseid, eelista-des vormi sisule. Kettunen piirdub küll lauseliikmetega, kuid nende käsitlus on sügavam kui Põllul. Tunduvalt on laienenud määruse sisu. Peale üldadverbiaalide esitab Kettunen veel 6 liiki adverbiaale:
1) objektadverbiaal, 2) datiivadverbiaal, 3) predikatiivadverbiaal, 4) lauselühenduslik adverbiaal, 5) agentadverbiaal, 6) sidepartiklite (tänapäeva termineis lihtsalt partiklite) adverbiaal. Erinevalt Põllust puudub Kettunenil kaudsihitise mõiste, vastavad näited on nihku-nud datiiv adverbiaali või objektadverbiaali alla. Lauselühendusliku adverbiaali (nt Mees maganud metsas selili maas, suu ammuli. Koju jõudnud, hakkas ta kohe põdema) ja sidepartiklite adverbiaali (nt Ka laulda mõistis Margus) käsitlemine omaette adverbiaaliliikidena oli siiski ülepingutus, mis hilisematesse süntaksikäsitlustesse ei jõud-nud. Öeldistäitemääruse alla paigutab ta eelkõige translatiivsed ja
essiivsed verbilaiendid, seejuures mitte ainult transitiivsete, vaid ka intransitiivsete verbide laiendid, eristades objektiivset ja subjektiivset öeldistäitemäärust (Ta valiti juhatajaks. Ta saadeti haigena koju. – Ta jäi haigeks. Ta oli haigena kodus). Öeldistäite piirid on Kettunenil märksa selgemad kui Põllul, ehkki mõnevõrra segaseks jääb küsi-mus, milliste verbide laiendina peale olema öeldistäide esineda saab.
Tunnustusväärse põhjalikkusega on käsitletud subjekti, objekti ja pre-dikatiivi totaalsust-partsiaalsust, samuti öeldistäite ja öeldise ühildu-mist alusega jms. Väga detailne on ka atribuudi kirjeldus.
Konspektiivsel kujul sisaldub Kettuneni süntaks (tema loal) juba Oskar Looritsa aasta varem ilmunud „Eesti keele grammatikas“
(1923).
1920. ja 1930. aastate normatiivne süntaks
§ 6 1920–1940 ilmunud lauseõpetused olid põhiliselt norma-tiivsed kooli- ja rahvagrammatikad. Olukorras, kus eesti kirjakeelt alles kujundati ja arendati, oli see ka täiesti loomulik. Kettuneni lauseõpetus oma suurema sügavuse ja deskriptiivsusega oli erand (ehkki normisoovitusi sisaldas seegi). Nagu mujal nii ka lauseõpe-tuses valitses kaks keelekorralduslikku põhisuunda. Keeleuuendust esindasid Johannes Aaviku paljud süntaksialased kirjutised ja „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika“ (1936) ning keelearenduslikku ehk ametlikku suunda ennekõike Elmar Muugi ja Mihkel Tedre „Lühike eesti keeleõpetus II. Tuletus- ja lauseõpetus“ (1930), aga ka muud nii Muugi ja Tedre kui ka teiste keelekorraldajate osalusel 1930. aastatel valminud keskkooligrammatikad. Neile kahele teineteist täienda-vale muutusi taotletäienda-vale põhiliinile vastandusid konservatiivi Kaarel Leetbergi „Eesti lauseõpetus keskkoolidele“ (1925) ja tema Aaviku seisukohti kritiseerivad kirjutised (1927, 1933, 1937). Eraldi seisid Andrus Saareste ühiskeele kasutust tähtsustavad kirjutised (eriti 1937).
Lauseõpetuse küsimusi käsitles Johannes Aavik oma paljudes artiklites ja brošüürides juba alates 1912. aastast ning võttis need kokku raamatus „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika“ (1936).
Aavik üritas degermaniseerida eesti keele lauseehitust ja lähendada seda soome keele süntaksile. Tema ettepanekud puudutasid paljusid
1. EESTI KEELE LAUSEEHITUSE UURIMISEST
lauseehituse külgi, põhjalikumalt aga sõnajärge, totaalsuse-partsiaal-suse vastandust, infi niittarindite ning analüütiliste ja sünteetiliste verbi- ja noomenitarindite kasutust (vt Erelt 2001a). Aavik soovi-tas vältida kõrvallause verbilõpulisust (nt Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud), mida ta pidas „kõige suuremaks germanismuseks“ eesti keeles (Aavik 1912), ning soovitas kasutada selle asemel samasugust sõnajärge nagu pealauses (nt Kui Arno jõudis isaga koolimajja, olid tunnid juba alanud). Pealauses aga soovitas Aavik mitte liiga jäigalt kinni pidada tollal domineerinud V2-reeglist (nt Sügisel lähevad lapsed kooli sobib öelda ka Sügisel lapsed lähevad kooli) (nt 1914). Ta üritas vastu seista osasihitise üldistumistendent-sile (nt 1924b), samas aga laiendada soome keele eeskujul osaaluse ja osaöeldistäite kasutust (nt 1924a, 1932). Väljendusökonoomia ja ilu põhimõttest lähtudes eelistas Aavik kõrvallausetele ja teonime-tarinditele infi niitkonstruktsioone (nt Aavik 1915b, 1925a, 1925b, 1932), laiendades olemasolevate infi niitvormide kasutusala ja luues uusi infi niitvorme ja -tarindeid. Lühemust ja eestipärasust rõhutades soovitas Aavik kasutada kaassõnatarindite asemel käändelisi vorme, nt minule pro minu peale kade, ning ühend- ja väljendverbide asemel lihtverbe, kasutades kas siis uusi tuletatud verbe, nt jäljendama pro järele aimama, või jättes osa ühendverbide puhul adverbilise osise lihtsalt ära, nt Tal läks korda kõik kallalekippumised tõrjuda pro eemale tõrjuda (nt 1932).
Aaviku ettepanekutele sai osaks nii heakskiitu kui ka kriitikat.
Kaarel Leetberg kritiseeris analüütilisuse vähendamise soovi (1937), juhtides õigustatult tähelepanu sellele, et adverbi ärajätmine perifras-tiliste verbivormide puhul võib muuta lause infostruktuuri ning kaas-sõna asendamine käändevormiga nihutada tähendust. Samuti suhtus ta kriitiliselt kõrvallause sõnajärje „degermaniseerimisse“. Kriitiliselt hindas Aaviku sõnajärjereformi ka Rein Nurkse (1929). Andrus Saareste käsitles Aaviku ettepanekuid brošüüris „Eesti õigekeelsuse päevaküsimustest“ (1937), suhtudes enamikku neist soosivalt. Nagu Leetberg ja Nurkse, vaatles ka Saareste nii selles kui ka hilisemates kirjutistes lähemalt sõnajärge. Saareste väitel on eesti murretes kõr-vallause verbilõpulisus sama levinud kui verbikesksus ja see lähtub algupärasest SOV järjestusmallist (vt nt Saareste 1937: 54–55; 1952:
42–43). Teiselt poolt, kuivõrd 19. sajandi ja 20. sajandi alguse kirja-keeles SOV oli kõrvallauses ülivaldav, siis tol perioodil saksa keele
mõju siiski päris eitada ei saa ja Aaviku teene oli kahtlemata SOV monopoolsuse lõpetamine. Õigustatud oli ka V2-reeglile alternatiivi pakkumine. Saareste on hiljem (1960, 1963) näidanud, et murretes ja vanemas kirjakeeles kasutati nii otse- kui ka pöördjärge enam-vähem võrdselt.
Mitmed Aaviku ettepanekud leidsid aktsepteerimist ka Muugi ja Tedre süntaksis (1930) ja jõudsid sedakaudu „ametlikku“ keelde, nt osaöeldistäite kasutamine liiki kuulumise märkimisel (Ta on Saaremaa mehi) või kõrvallause verbilõpulisuse vältimine. Osa ette-panekuid on seal arvesse võetud piirangutega, nt erisubjektilisi des-tarindeid peetakse küll võimalikuks, kuid üksnes siis, kui mõlemad tegevussubjektid on eksplitsiitselt väljendatud (Meie linnale liginedes hakkasid kirikutornid paistma, mitte: Linnale liginedes hakkasid kiri-kutornid paistma). Aavik on selles osas palju leplikum. Osa ettepane-kuid on aga jäänud üldse arvestamata, nt pealauses soovitab Muugi-Tedre grammatika kasutada ikka V2-järge.
Ametliku suuna grammatikate jm väljaannete toel või mõni-kord hoopis kiuste on Johannes Aaviku pakutust eesti keelde jäänud kokkuvõttes järgmised süntaksikohendused (vt ka Tauli 1982, Erelt 2001a). Sõnajärje puhul see, et kõrvallause verbilõpulisus ja pealause V2-järg ei ole nii domineeriv kui sajandi algul. Kasutusele tuli osa-öeldistäide, tõsi küll ainult mitmuses, kuuluvuse näitamisel (Ta on meie aja suurimaid teadlasi pro üks meie aja suurimatest teadlastest).
Mõnevõrra laienesid infi niittarindite kasutusvõimalused: piiratud ulatuses hakati kasutama erisubjektilisi des-tarindeid (Vaenlase lähe-nedes hakkas meie sõjavägi taanduma), kui-ajalause asendusvormina võeti kasutusele konstruktsioon, mida Aavik nimetas absoluutseks nominatiiviks mineviku partitsiibiga (nt Töö tehtud ja Kusta lahku-nud, võis Jüri kergemalt hingata) (Aavik 1915b: 47), objektkõrval-lausete asemel hakati rohkem kasutama vat-tarindit (Ta ütles ka teised seda kavatsevat / kavatsenud (olevat)) ning keelde tuli fi naalne maks-tarind (Ta keeras meile selja näitamaks pro et näidata, et meie jutt teda ei huvita). Mõningate kaassõnatarindite asemel hakati kasutama käändevorme, refl eksiivpronoomeniga verbitarindite asemel u-liite-lisi verbe (riietas ennast → riietus) ning mõned sõnad muutsid rekt-siooni. Analüütilisuse vähendamise katset tervikuna siiski õnnestu-nuks pidada ei saa, sest analüütilisus ei ole võõrmõju tulemus, vaid eesti keelele küllaltki omane tendents.
1. EESTI KEELE LAUSEEHITUSE UURIMISEST
Mis puutub eesti lausestruktuuri kirjeldamise põhimõttelistesse probleemidesse, siis pärast Kettuneni lauseõpetuse ilmumist siin olu-lisi arenguid ei toimunud ja suuri erinevusi autorite vahel ei olnud.
Märkimist väärib Arnold Kase (1936) kirjutis öeldistäite kohta, mis täpsustab öeldistäite piire, Leetbergi (1933) ja tema mõttekaaslase Nurkse (1929) juba nimetatud infostruktuuri arvestavad sõnajärje kirjeldused, samuti Nurkse atribuudi ühildumist käsitlev uurimus (1934, 1937). Eesti keele lauseõpetuse suuremate deskriptiivsete süva-uurimusteni sõjaeelsel perioodil veel ei jõutud.