4. Järeldused ja diskussioon
4.4. Enesereflektsioon
Üks suuremaid probleeme, mis antud töö puhul ette tuli, oli transkribeerimine. Minu jaoks oli raske transkribeerida nii, et trükitud kujul oleks selgelt arusaadav, kuhu on osaleja pannud näidete ja situatsioonkirjelduste puhul rõhu - kas tegu on samaaegsel toimuvate sündmuste (ja) või vahepeal lõpetatud sündmustega (siis). Või kasutati neid sõnu pigem teises võtmes, näiteks siis kui sellisel juhul sünonüümina. Mitmel juhul pidin intervjuude lõigud uuesti üle kuulama, ainult transkriptsioonis jäi väheks. Kuna intervjuude läbiviimine oli minu jaoks väga huvitav ja kaasahaarav, siis olin korduvalt teinud selle vea, et laskusin liigsesse dialoogi, mitte ei palunud
39 osalejal teemat veel rohkem avada. Edaspidi lasen osalejatel rohkem ise oma sõnadega rääkida, selle asemel, et püüda nende ideid kokku võtta ja tagasi peegeldamisele keskenduda.
Teine raskust tekitav koht oli uurimisküsimustele tervikliku kategooriate süsteemi loomine – korduvalt selgus alles kodeerimise käigus, et esialgu kirja saanud kategooriad ikkagi kattuvad või vastupidi, kategooriate vahele olid jäänud augud. Seetõttu tuli kategooriad mitmel juhul ümber sõnastada, vajalikud lisada või mittevajalikud eemaldada. Arvestades, et minu jaoks oli tegu esmakordselt sellist tüüpi uuringu läbiviimisega, on selline katsetamine igati arusaadav ja loomulik, kuid siiski tekitas see andmete analüüsi etapis frustratsiooni ja sihi kaotamise tunnet.
Tänu sellisele kogemusele oskan edaspidi enne analüüsi käiku koostada terviklikumad kategooriate jaotused ja märgata võimalikke puudujääke.
Positiivsest küljest tähendas selline kategooriate katsetamine seda, et mul tuli süveneda oma uurimisküsimustesse ja analüüsida, mis on kõige õigem viis neid küsimusi ja tulemusi esitada. Kui tulemused hakkasi välja kooruma, siis oli juba keeruline oma mõtetega ettenähtud piiridesse jääda.
Peavalu valmistasid ka mõningad korralduslikud küsimused. Intervjuude läbiviimiseks osalejatega ühise aja leidmine oli keeruline ning mitmel juhul ei õnnestunud seda esimesel kohtumisajal läbi viia, sest plaanid pidevalt muutusid. Wajcmani (20015) järgi ongi graafikuga tööga inimestel raske kohtumisteks ühist aega leida. Sealjuures muutis olukorra keeruliseks see, et graafikuga tööl olen nii mina ise kui ka osalejad 4-8.
Tegu oli väga huvitava protsessiga ja ma ise tunnen, et olen edukalt sooritanud selle, mida bakalaureusetööga saavutada tuleks.
40
KOKKUVÕTE
Antud töö eesmärgiks oli leida vastus küsimusele, kuidas tajutakse multitaskiva tööprotsessi käigus aega. Taoline probleemipüsitus on oluline, sest kuigi multitaskimist nähakse kõige üldistanumalt kui mitme asja tegemist samal ajal, siis erineb see ajaühik, mille raames sama aega silmas peetakse. Monokroomse ajatajumise puhul on multitaskiv tööprotsess erinevate tegude järgnev jada. Polükroomselt aega tajuvatele inimestele on tegu pigem pikema perioodina, mille raames viiakse läbi erinevaid tegusid ja mis lõppeb ülesande lõpliku sooritamisega. Dünaamiline aja tajumine on viis tajuda aega perioodina, mille raames sooritatakse erinevaid tegevusi, kas kordamööda või samaaegselt, sealjuures perioodi ei pruugi lõppeda ühe ülesande sooritamisega, sest järgmisega on juba alustatud.
Töö esimeses osas, teoreetiliste lähtekohtade peatükis tõin välja üha kiireneva elutempo kujunemise tagamaad, mis omakorda on viinud vajaduseni mõista aega dünaamilisena.
Ühedimensiooniline aja idee on midagi, millest tuleks tehnoloogia ajastul edasi vaadata – pidev ühenduses olek on muutnud aja tajumise staatiliselt ajutiseks ning paljudele ei ole aeg enam range ühesuunaline tegevuste järgnevus. Seejärel keskendusin ajasurve tekke mehhanismidele, mis on üheks multitaskiva tööprotsessi eelduseks. Multitaskimise esilekutsumiseks on lisaks seda soodustavatele isikuomadusele vaja stiimulit - välist või sisemist takistajat. Teoreetiliste lähtekohtade peatükk lõppes multitaskivat tööprotsessi kirjeldavate käitumisviiside ja strateegiate ülevaatega. Seejärel püsitasin uurimisprobleemi ja tõin selle avamiseks kasutatud uurimisküsimused. Intervjuu tulemuste analüüsimiseks lõin kitsaste kategooriate süsteemi, mida ma hiljem süstemaatiliselt laiemateks kategooriateks klasterdasin.
Läbiviidud intervjuude tulemusena ilmnes, et multitaskimise mõiste ja aja tajumise puhul jagunetakse kaheks – nende jaoks, kes mõistavad multitaskimist kui mitme asja tegemist samal ajal, aga ei pea seda sealjuures võimalikuks, on aja tajumine selgelt monokroomne. Nende jaoks, kes tajuvad aega dünaamilise või polükroomsena, et pea järjestikku sooritatud tegusid multitaskimiseks. Taoline vahet tegemine on märk sellest, et isegi kui multitaskimise mõiste avamiseks kasutatakse identseid sõnu, ei mõisteta nendega samu olukordi. Taoline eristumine on oluline teadmine, mida tuleks arvesse võtta multitaskimise uurimise tulemuste esitlemisel. Kui töö autor märgib, mis on multitaskimine, siis ei pruugi kõik seda samaselt mõista. Alles siis, kui tuua välja, mis ei ole multitaskimine, on võimalik vahet teha, kuhu autor oma ideede ja tulemustega sobitub. Kuniks sellist vastandumist välja ei tooda, ei ole multitaskiva tööprotsessiga tegelevate autorite töödega tutvudes kindlustunnet, et asju nähakse samamoodi. Ajataju vaevalt, et vaid
41 sõnadega muuta õnnestub. Selle heaks näiteks on intervjuudes avaldatud arvamused, kus monokroomselt aega mõtestavad inimesed ei pea võimalikuks polükroomset aja tajumist. Nad küll saavad aru polükroomse aja ideest, kuid ei pea seda võimalikuks. Seetõttu peangi oluliseks, et selleks, et lugejale oleks uurimuse kontekst mõistetav, ongi vaja välja tuua just need kohad, mis piiritlevad selle, kuidas lugeja peaks antud tööd lugedes aega mõistma.
Töös leidis käsitlemist ka multitaskiva tööprotsessiga seotud mehhanismide kaardistamine.
Siinkohal leivad kinnitust peatükis 1.5 välja toodud mehhanismid: kui tööpäevas esineb hetki, mil tuleb otsustada, kas ja mil viisil multitaskida, siis tehakse otsus eelkõige põhinedes ülesande kiireloomulisusele (tähtajast) ja päritolule (kellelt ülesanne või informatsioon saadi).
Vastust taolisele probleemipüstitusele nagu “Kuidas tajutakse multitaskiva tööprotsessi käigus aega?“ on huvitav, kuid keeruline saavutada. Ainuüksi üheksa inimese intervjuu põhjal on lubamatu üldistada tulemusi laiemale üldsusele. Kuid vastuse kordumisest võib järeldada, et ma sain kaardistada vähemalt osa enamlevinud ideedest ajataju kohta. Siiski, oleks vajalik läbi viia suuremahulisem uurimus, mille põhjal oleks ehk võimalik välja tuua kindlamaid seoseid erineva aja tajumisviiside ja multitaskimise mõistmise, võimalik, et ka käitumisviiside vahel. Selle tulemusena oleks võimalik välja töötada raamistik, mis kaasaks kõiki multitaskimist puudutavaid uurimusi ning selgitaks, miks mõned omavahel kattuvad, samas kui teised nende kõrvale ei sobitu või lausa vastanduvad. Käesolev bakalaureusetöö on minu jaoks esimene samm sellel põneval suunal.
42
SUMMARY
How people perceive time when multitasking at work. Using the example of workers in Tartu.
The main goal of this work was to find the answer to the question how people perceive time when multitasking at work. This kind of questioning is important because even though in most generic way, multitasking is seen as doing multiple tasks at the same time, the unit and meaning of the same time varies. When time is seen as monochromic, the working process means the sequence of various actions. When people perceive time as polychromic it is a rather a longer period, in which they will perform different tasks and it results in the accomplishment of the task. The dynamic way of seeing time is to see it as a period of time, in which they perform various activities, either alternately or simultaneously, but the time period does not necessarily finish at one task execution because next one has already begun.
In the first part of the study I gave the overview of the theoretical starting points as the development of accelerating pace of life, which in turn has led to the need to understand time in the dynamic way. In the time of technology, the one-dimensional concept of time is something which should be looked ahead. A constant need to be connected has changed the perception of time from statically to temporary and for many, time is no longer strictly one-way sequence of actions. From there on, I focused on the mechanisms of time pressure as this is seen as one of the requirements for multitasking at work. For multitasking two things are needed - first characteristics to prefer to do multiple thing at the same time and secondly stimulus - external or internal distraction. The chapter concluded with descriptive overview of multitasking workflow behavior and strategies.
Then I introduced the central problem of this research and proposed research questions what I used to search for answers to the main issue. To analyze the interviews I created a system of smaller categories. Later I clustered those categories systematically into more broader categories.
Conducted interviews revealed that when talking about the concept of multitasking and time perception the participants were divided between two main groups - those who understand multitasking as doing multiple tasks at the same time, but however, do not believe it is possible, perceive time as monochromic. For those, who perceive time in a dynamic or polychromic way, do not think that performing actions in a sequence is multitasking. Such a distinction is a sign that even if identical words are used to describe multitasking, the meaning of those words may not be the same. Such differentiation is something that should be taken into account when presenting works about multitasking. When the author explains, what is multitasking, then not all may think
43 the same of it. Only if its clarified, what multitasking is not, it is possible to see where does the authors ideas and results fit in. As long as those confrontations are not noted, it remains uncertain that when talking about multitasking and workflow, things are understood the same way they are meant to. It seems impossible to change the perception of time of others. The ideas that interviewees expressed are good examples – those who perceive time as monochromic do not believe in time perception in polychromic way. They do understand the idea, but don’t see it as a possibility. Therefore I think it is crucial to clarify the definition and with that provide the readers a proper context how they should understand author’s work.
The work also addressed the mechanisms related to multitasking at work. The results affirmed administrative strategies outlined in Chapter 1.5, that there are moments in a working day, when it is needed to decide whether and in what manner to multitask. These decisions are mainly made based on the urgency (deadline) and the origin of the task (from whom this task or information came from).
To answer to the question How people perceive time when multitasking at work is interesting, but difficult to achieve. As there were only interviews with nine people, it is not acceptable to generalize the results to a wider public. Therefore, a study with broader volume should be conducted, to possibly identify the links between different time perceptions and understanding of multitasking definition maybe even between different behaviors of multitasking. As a result, it would be possible to develop a framework that would include all multitasking related studies, and would explain why some overlap with each other, while others do not fit in, or even conflict with them. This study is a first step to this exciting direction.
44
KASUTATUD KIRJANDUS
Agger, B. (2011). iTime: Labor and life in a smartphone era. Time and Society, 20(I), 119 – 136.
Charoensukmongkol, P. (2015). Mindful Facebooking: The moderating role of mindfulness on the relationship between social media use intensity at work and burnout. Journal of Health Psychology, 2015 Feb 13, 1 – 15.
Chesley, N. (2014). Information and communication technology use, work intensification and employee strain and distress. Work, employment and society, 28(4), 589 – 610.
Chinchanachokchai, S., Duff, B.R.L & Sar, S. (2015). The effect of multitasking on time perception, enjoyment, and ad evaluation. Computers in Human Behavior, 45, 185 – 191.
Dabbish, L., Mark, G. & Gonzalez, V. (2011). Why do I keep interrupting myself?: environment, habit and self-interruption. 2011 Annual Conference on Human factors in, computing systems (ACM CHI '11), 3127–3130.
Dewey, J. (2009). The Mania for Motion and Speed. H. Rosa & W. E. Scheuerman (Toim) High-Speed Society: Social Acceleration, Power, and Modernity. (lk 61 – 63). The United States of America: The Pennsylvania State University.
El Ouirdi, M., El Ouirdi, A., Segers, J. & Henderickx, E. (2014). Social Media Conceptualization and Taxonomy. A Lasswellian Framework. Journal of Creative Communications, 9(2), 107 – 126.
Funchs. C. (2014). Digital prosumption labor on social media in the context of the capitalist regime of time. Time and Society, 23 (I), 97 – 123.
Katidiot, I. & Taatgen, N.A. (2014). Choice in Multitasking: How Delays in the Primary Task Turn a Rational Into an Irrational Multitasker. Human Factors, 56 (4), 728 – 736.
Kenyon, S. (2008). Internet Use and Time Use. The importance of multitasking. Time & Society, 17(2/3), 283 – 318.
Khang, H., Han, E. – K. & Ki, E. – J. (2014). Exploring influential social cognitive determinants of social media use. Computers in Human Behavior, 36, 48 – 55.
Kononova, A. & Chiang, Y. – H. (2015). Why do we multitask with media? Predictors of media multitasking among Internet users in the United States and Taiwan. Computers in Human Behavior, 50, 31 – 41.
45 Lepik, K., Harro-Loit, H., Kello, K., Linno, M., Selg, M. & Strömpl, J. (2014). Intervjuu.
Sotsiaalse analüüsi meetodite ja metodoloogia õpibaas. Kasutatud 24.05.2016.
http://samm.ut.ee/intervjuu
Leroy, S. (2009) Why it is so hard to do my work? The callenge of attention residue when switching between work tasks. Organizational Behavior and Human Decision Processes, 109, 168-181
Mikal, J. P., Rice, R.E., Kent, R.G. & Uchino, B.N. (2014). Common voice: Analysis of behavior modification and content convergence in a popular online community. Computers in Human Behavior, 35, 506 – 115.
Myrick, J.G. (2015). Emotion regulation, procrastination, and watching cat videos online: Who watches Internet cats, why, and to what effect? Computers in Human Behavior, 52, 168 – 176.
Mändmets, M.-E. (2011). Koosolekutekultuur ja osalejatepoolne ITK-vahendite kasutamine PRIA näitel. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut.
O’Neill, T. A., Hambley, L.A. & Chatellier, G.S. (2014). Cyberslacking, engagement, and personality in distributed work environments. Computers in Human Behavior, 40, 152 – 160.
Paul, C.L, Komlodi, A. & Lutters, W. (2015). Intteruptive notifications in support of task management. Int. J. Human-Computer Studies, 79, 20-34.
Rosen, L.D., Carrier, L.M. & Cheever, N.A. (2013). Facebook and texting made me do it: Media-induced task-switching while studying. Computers in Human Behavior, 29, 948 – 958.
Rosa, H. (2009). Social Acceleration: Ethical and Political Consequences of a Desychronized High-Speed Society. H. Rosa & W. E. Scheuerman (Toim) High – Speed Society: Social Acceleration, Power, and Modernity. (lk 61 – 63). The United States of America: The Pennsylvania State University.
Southerton, D. & Tomlinson, M. (2005). ‘Pressed for time’– the differential impacts of a ‘time squeeze’. The Sociological Review, 53, 215 – 239.
Székely, L. (2015). The typology of multitasking activity. European Journal of Communication, 30(2), 209 – 225.
Szumowska, E. & Kossowska, M. (2016). Need for closure and multitasking performance: The role of shifting ability. Personality and Individual Differences, 96, 12-17
Zhang, W. & Zhang, L. (2012). Explicating multitasking with computers: Gratifications and
46 situation. Computers in Human Behavior, 28, 1883 – 1891.
Thatcher, A., Wretschko, G. & Fridjhon, P. (2008). Online flow experiences, problematic Internet use and Internet procrastination. Computers in Human Behavior, 24, 2236 – 2254.
Tikva, P. (2013). Naiste ja meeste ajakasutus: erinevused paralleeltegevuste ja põhitegevuste kontekstis. Magistritöö. Tartu Ülikool, sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut.
Ulferts, H., Korunka, C. & Kubicek, B. (2013). Acceleration in working life: An empirical test of sociological framework. Time & Society, 22 (2), 161 – 185.
Velsker, L. (2014). Kontaktid traditsiooniliste meediakanalitega Facebooki kaudu. Magistritöö.
Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut.
Wajcman, J. (2015). Pressed for time. The Acceleration of Life in Digital Capitalism. Chicago &
London: The University of Chicago Press.
47