Tänapäeval ei saa üheski valdkonnas edukalt hakkama meediat tundmata, oskuseta meediat kasutada ja kriitiliselt analüüsida. Neid oskusi on vaja aktiivseks eluks demokraatlikus ühiskonnas. Kõike seda arvestades on põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas kirjeldatud kohustus – lõimida meediaõpetus käesolevast aastast alates erinevate ainete õpetamisse – igati põhjendatud. Ometi ei piisa ainuüksi vajaduse tajumisest ja õigusliku baasi olemasolust. Meediaõpetuse sisseviimise künnisel peame reaalset olukorda arvestades küsima: kas me oleme selleks suutelised?
Käesoleva magistritöö eesmärgiks ongi välja selgitada üldhariduskoolide õpetajate valmidus meedia õpetamiseks õppekava läbiva teemana. Koos teiste töödega, mis vastavas uurimisuunas Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnas on valminud ja valmimas, saab ka selle uurimuse tulemustest anda vajalikku abi ja tagasisidet meediaõpetuse rakendamisega silmitsi seisvatele õpetajatele ning riikliku hariduspoliitika suunajatele.
Kuigi magistritöö fookus on õpetajate suhtumiste ja teadmiste väljaselgitamisel meediaõpetamise kohta (psühholoogilise ja ainealase valmiduse hindamiseks), on meediaõpetuse rakendamine sõltuv olukorrast haridussüsteemis laiemalt. Igasugune muudatus tekitab asjaosalistes ebakindlust. Peame arvestama, et Eesti üldharidussüsteemi ootavad programmi “21. sajandi haridus” raames mitmed suured reformid. Selles situatsioonis ei ole õpetajatel lihtne uue kohustusega – meedia õpetamine läbiva teemana – hakkama saada. Ka institutsionaalne abi on vähene, sest haridusametnikud on nimetatud muudatuste ettevalmistamisega hõivatud.
Süsteemi mõjudest olulisemad on siiski protsessis osalejad. Õpetajate meedia õpetamise valmiduse kõige üldisem eeldus – õpetajate endi meediakasutus ehk siis huvi meedia vastu, meedia kasutamise sagedus, viisid ja harjumused – ei ole takistuseks meedia
õpetamiseks, õpilastega tunnis meediateemadel arutlemiseks ja oma aine meediaga seostamiseks.
Õpetajate ettekujutus õpilaste meediakasutusest on üsna tõepärane, mis näitab, et õpetajad suudavad hinnata õpilaste käitumist meediakeskkonnas adekvaatselt ning on selles aspektis meediaõpetuseks pigem valmis. Õpetajad tunnistavad, et õpilased pole meediapädevad ja vajadus meediaõpetuse järele on olemas. Samuti näevad õpetajad oma rolli õpilaste meediakasutuse suunamisel ehk siis seostavad end selles aspektis selgelt meediaõpetusega.
Meediaõpetusega tegeleval õpetajal peab olema pühendumus meediaõpetusele, mis tähendab nii tahet sellega tegeleda kui ka tegelikku veendumust ettevõtmise vajalikkusesse. Võib öelda, et õpetajatel on arusaamine meediaõpetuse funktsioonidest, kuigi terviklik ülevaade meediaõpetuse eesmärkidest puudub. Mõistagi ei tähenda vajalikkuse mõistmine veel meediaõpetuse rakendamist, iseäranis veel ülekoormatud õppekavade juures. Õpetajate meediaõpetuse vajalikkuse ja oma valmiduse hindamise põhjal võib öelda, et ligikaudu pooltel õpetajatel pole põhimõttelisi takistusi meedia õpetamisega algust teha.
Meediaõpetust toetab ka riiklikku õppekava iseloomustav konstruktivistlik lähenemine, mis peab õppimist oluliselt mõjutavaks faktoriks õpilaste suhtlemist nii isekeskis kui ka õpetajaga ning peab tähtsaks õppimise toimumist võmalikult loomulikes oludes. Uuringu tulemuste põhjal võib väita, et õpetajatele ei ole konstruktivistlik lähenemine õpetamisele võõras ega vastumeelne, sest õpetajad kirjeldasid meediaõpetuse võimalustena paljusid konstruktivistlikke aktiivõppe meetodeid – ühised arutelud, meeskonnatööle tuginevad ülesanded, tunnis meediakajastuste kasutamine ja analüüsimine, avastuslik ja uurimuslik õppetegevus jne. Kas õpetajad aga ka tegelikkuses väljapakutud meetodeid rakendama hakkavad? Sellele küsimusele ei ole võimalik käesolevas töös vastata. Mil määral meediaõpetus õppekava läbiva teemana üldse rakendub ja millised käesolevas magistritöös esitatud probleemid tõeks osutuvad – ka need küsimused jäävad edasiste uurimistööde aineseks.
Läbiva teema kontseptsiooni aktsepteerimist õpetajate poolt näitab asjaolu, et väga erinevate ainete õpetajad näevad meedia õpetamise võimalusena eelkõige oma aine seostamist meediaga. Lisaks meedia õpetamisele näevad õpetajad lõimimises muudki positiivset – näiteks aktuaalse täiendava õppematerjali lisandumist, mis annab aine õpetamisse lisaväärtuse. Uurimistulemuste põhjal arutleb seitse õpetajat kümnest aeg-ajalt koolitunnis õpilastega meediateemadel, õpetajate väitel tulevad õpilased aruteludega aktiivselt kaasa – kõik see viitab meediaõpetuse võimalikkusele juba praegu.
Sarnaselt mitmete teiste riikidega on ka Eesti puhul oht, et meediat hakatakse õpetama kirjutava meedia keskselt, mis aga ei luba kõike vajalikku meediaõpetuses käsitleda. Uue meedia pealetungiga on kommunikatsiooni üheks peategelaseks saamas arvutiekraan, kus ka kirjutatud teksti võib käsitleda visuaalsete analüüsikriteeriumide järgi. Eesti pedagoogikateadlased on väitnud, et õpetajad ei suuda õpilastele ajalehtedest muud õpetlikku välja noppida kui keelekasutuse negatiivseid näiteid. Igal juhul on tähtis vältida meediaõpetuse arengus kaldumist vaid keelekesksusele, veelkord tõestas seda ka käesolev uuring.
Kriitilise ja konstruktivistliku meediaõpetuse paradigma kohaselt on tähtis, et meediaõpetuses arvestatakse pidevalt tõsiasjaga, et meedia ei peegelda reaalsust, vaid produtseerib representatiivseid konstruktsioone – seetõttu on vajalik kogu aeg analüüsida, kes ja kuidas konstrueerib ning kelle huvides see toimub. Kui meedia oleks “aken maailma” või reaalsuse peegeldus, siis oleks seda sama mõttetu õpetada kui klaasitükki.
Õpetaja peab mõistma, et meediaõpetuse eesmärk on nö meediat denaturaliseerida ehk siis võidelda meedia poolt loodud kuvandite “loomulikkusega”.
Meediaõpetuse eesmärgiks on õpilastes kriitilise meediapädevuse arendamine. Kriitiline meediapädevus ei tähenda ainult kriitilist ja teadlikku suhtumist meedia poolt pakutavasse ning meedia kasutamist vajaliku teabe leidmiseks ja oma eesmärkide saavutamiseks, vaid ka motiveeritud ja kompetentsete ühiskonnaliikmete tootmist.
Meediapädevust pole võimalik lihtsalt nö sisse lülitada, vaid seda peab arendama kogu elu.
Kriitilise meediapädevuse arendamine tugineb kaasamisele ja koostööle. Õpilased saavad jagada õpetajatele oma meediaalaseid teadmisi ja ideid, õpetajad peaksid sellele lisama kriitilise perspektiivi. Kriitilise meediapädevuse arendamine peab olema paindlik, et suunavate materjalide ja päevakohaste teemadega õhutada õpilaste huvi. See lubab püüelda ka kriitilise autonoomsuse poole, mis tähendab järk-järgulist sõltuvuse kaotamist õpetajast, kindluse kasvatamist oma ideede väljendamiseks, otsuste tegemiseks ja iseseisvaks õppimiseks. Kui eeldame, et orienteeruvalt pooled õpetajad võivad olla valmis taolist konstruktivistlikku lähenemist õpetamisele rakendama, siis õpetajate kriitilise meediapädevuse hindamisel ilmnes nende meediaalaste teadmiste puudulikkus, vähene meedia analüüsimise tahe ja informatsiooni töötlemise passiivsus.
Meediapädevuse eelduseks on informatsiooni aktiivne töötlemine meediakontaktide ajal.
Ka konstruktivistlik teooria rõhutab teadmiste aktiivse konstrueerimise tähtsust. Paraku kõik õpetajad nii ei käitu: õpetajad väidavad ka ise, et nad ei analüüsi ajakirjandust.
Õpetajad käsitlevad ka meedia mõju ühese ja lineaarsena, mitte ei märka ega analüüsi erinevaid mõjutegureid. Õpetajad ei saa kujundada õpilastes meediapädevust, kui neil endal vastavad teadmised ja vajalik käitumisviis puuduvad.
Kokkuvõttes võib väita, et Eesti üldhariduskoolide õpetajad ei ole valmis meedia õpetamiseks. Valmiduse üldised eeldused meedia õpetamiseks – õpetajate meediakasutus ja õpetajate ettekujutus õpilaste meediakasutusest ning meediapädevusest – lubavad õpetajatel meediaõpetusega alustada. Meediaõpetuse vajalikkuse mõistmine, selle võimaluste nägemine, suhtumine konstruktivistlike aktiivõppe meetodite kasutamisse ning õpetajate endi arusaam oma valmisolekust meedia õpetamiseks ei takista ligikaudu pooltel õpetajatest meediat õpetada. Kõige suuremaks takistuseks kriitilise ja konstruktivistliku meediaõpetuse elluviimiseks on aga õpetajate ebapiisav meediapädevus.
Kuigi konstruktivistlikku lähenemist aluseks võttes saab õpetaja koos õpilastega ka ise oma meediapädevust arendada ja meediaalaseid teadmisi täiendada, on selge, et end meediavaldkonnas ebakindlalt tundev, vastava ettevalmistuseta ja tugimaterjalideta pedagoog ei suuda ilma abita kirjeldatud probleeme ületada. Kuidas aga õpetajat toetada?
• Kõrgkoolide ja koolitusfirmade toel kiiresti laiaulatusliku täiendkoolituste programmi käivitamine.
• Meediaõpetuse lülitamine ülikoolide õpetajakoolituse programmidesse.
• Õppepäevade ja konverentside korraldamine, et õpetajad saaksid meediaõpetuse alaseid teadmisi; samuti on oluline õpetajate vaheline kogemuste jagamine ja mõtete vahetamine.
• Meediaõpetuse alaste infomaterjalide (voldikud, infolehed, ülevaated teiste riikide kogemustest jne) üllitamine.
• Koostöö arendamine lastevanemate, õpetajate, õpilaste ja meediaekspertide vahel – ainult kõikide osapoolte abiga on võimalik meediaõpetust edukalt ellu viia. See tähendab sisuliselt meediaõpetuse alase koostöövõrgustiku loomist.
• Õpetajate toetamiseks koolides kohapeal piirkondlike meediaõpetuse konsultantide süsteemi loomine (näiteks 10-20 kooli kohta üks konsultant, kelle ülesanne oleks õpetajaid meediaõpetuse alal nõustada).
• Õpetajatele meediaõpetuse tugimaterjalide koostamine (sarnaselt Kadri Uguri koostatud tugimaterjalile meedia õpetamiseks põhikoolis), mis hõlbustaksid õpetajate meediaõpetuse alast tegevust: sisaldaksid olulisemaid meediatermineid, analüüsivõtteid ja oleksid kergesti modifitseeritavad erinevates ainetundides kasutamiseks.
Loomulikult nõuab nende ettepanekute täitmine suurel määral lisaressursse, kuid õpetajaid toetamata meedia õpetamine õppekava läbiva teemana Eesti üldhariduskoolides edukalt ei rakendu.