Õpetajate arvamus meediaõpetuse vajalikkuse ja oma valmiduse kohta

Üle poole küsitluses osalenud õpetajatest peab meediaõpetust mõnevõrra vajalikuks ja kolmandik väga vajalikuks, mis tähendab, et üheksa õpetajat kümnest tunnistab vajaduse olemasolu. Kümnendikul õpetajaist puudub ses küsimuses seisukoht, vaid ühe õpetaja arvates ei ole meedia õpetamine vajalik (Joonis 7).

Joonis 7

Õpetajate arvamus meediaõpetuse vajalikkusest

31%

56%

1%

10% 2%

väga vajalik mõnevõrra vajalik ei ole vajalik ei oska öelda vastamata

Paljud õpetajad põhjendavad meediaõpetuse vajalikkust argumentidega, mis kattuvad kriitilise meediapädevuse elementide või riiklikus õppekavas kirjeldatud eesmärkidega.

Kõige enam (34 korral) põhjendavad ankeetküsitluses osalenud õpetajad oma arvamust järgmiselt: meediaõpetust on vaja selleks, et õpilased suudaksid ise informatsiooni hankida, küsimustele vastuseid leida ning seeläbi oma silmaringi avardada.

26 korral kirjutavad õpetajad meediaõpetuse vajalikkuse põhjenduseks, et õpilased peavad oskama infotulvas orienteeruda, eristada olulist ebaolulisest ja teha valikuid.

Paljud õpetajad (21) toovad meediaõpetuse põhjenduseks, et õpilastele on vaja õpetada kriitilist suhtumist meedia poolt pakutavasse.

Näiteks üks süvaintervjuus osalenud õpetaja kirjeldab meediaõpetuse vajalikkust kriitilisuse seisukohast ja sõnastab eesmärgi küllaltki adekvaatselt.

V 15: „Ma vaatan, minu ema ja isa on küll veendunud, et vat leht nii kirjutas ja järelikult siis on nii. Nemad ei näe küll sealt läbi neid igasuguseid manipulatsioone, mis tegelikult toimub. Ja paraku nii ikka on, et see on see neljas suur võim ja meie väikeses Eestis on niivõrd mõjukas, et.. Sellepärast ma mõtlen, et oleks hea, kui see meedia oleks lastel läbiva ainena sees. /.../ Minu meelest peaks meediaõpetuse ülesanne olema selline, et esiteks nad loeksid neid ajakirju kriitiliselt ja ajalehti – et kõik, mis seal ajalehes kirjas on, ei ole alati absoluutselt 100% tõde /.../ lapsed leidsid, et oleks kasulik, kui nad teaksid, millised on nende õigused, mida nad võivad nõuda, kui nad üldse kirjutavad jne.”

Eeltoodud põhjendustega seostub hästi ka järgmine: õpilased peavad oskama hinnata informatsiooni tõepärasust ja usaldusväärsust ning oskama vajadusel seda kontrollida .

Palju õpetajaid märgib ankeetküsitluses, et meediaõpetust on vaja selleks, et õpilased oskaksid meediat sobilikul viisil kasutada.

Õpetajad arvavad veel, et meediaõpetuse vajalikkus seisneb selles, et õpilased oleksid informeeritud ja ühiskonnas toimuvaga kursis.

Pedagoogid nimetavad veel järgmisi põhjendusi:

a) meediaõpetus arendab õpilaste analüüsivõimet, arutlemisoskust ning seoste loomise oskust;

b) meediaõpetus annab õpilastele teadmise selle kohta, kuidas meedia inimestega manipuleerib ning ühtlasi õpetab manipuleerimist vältima;

c) meediaõpetus annab ülevaate meedia olemusest, toimimise põhimõtetest ja funktsioonidest;

d) meediaõpetus on infoühiskonnas vältimatu, (selle punkti alla on koondatud õpetajate vastavateemalised loosunglikud põhjendused nagu näiteks: “kaasaegses infoühiskonnas on teised variandid mõeldamatud”, “tuleb ajaga kaasas käia, arendab mitmeid pädevusi”, “elame infoühiskonnas, meedia valdamine on eluliselt vajalik”, “elame 21.sajandil” jne.);

e) meediaõpetus aitab õpilastel maailmas toimuvaid protsesse mõista, järeldusi teha ning oma seisukohti kujundada;

f) meediaõpetus annab eneseväljendusoskuse.

Veel põhjendavad õpetajad meediaõpetuse vajalikkust sellega, et see suunab õpilased ühiskonnaellu, toetab teiste ainete õpetamist – aitab koostada referaate, täiendab õpikuid jne, kujundab lugemisharjumust ja õpetab end reklaami eest kaitsma.

Õpetajad ütlevad meediaõpetuse vajalikkuse põhjenduseks ka järgmist: “igast tuleb mingi kasu”, “mööda külge alla ei jookse”, “inimene õpib kuni elab”, “elu on kiire”, “meedia on popp, meediast saame palju infot”, “et olla kursis ühe võimalusega põhimõtteliselt”, “et laps oskaks artiklit kirjutada”, “vajalik õpilasele, kes pole kodust kaasa saanud vastavat haridust”, “selleks, et õpilased teaksid spetsiifiliste saadete või artiklite ülesehitust, koostamise reegleid”, “vajalik klassi/kooli ajalehe väljaandmiseks” “kodanikuõpetuse täienduseks” ja “reaalse maailma kuivale koolitarkusele lähemale toomine”.

Üks õpetaja nimetab põhjendusena, et meediaõpetus on sisse kirjutatud riiklikku õppekavasse ja iga õpetaja peab oma ainet sellega seostama. Veel seitse õpetajat nendib, et meediaõpetus oleks võimalik just läbiva õppeainena, teiste ainete raames.

Palju väiksem osa õpetajatest põhjendab, miks meediaõpetust pole vaja või miks seda pole võimalik ellu viia. Kümnel korral toovad pedagoogid välja asjaolu, et õppeprogrammid on üle koormatud ja seetõttu pole meediaõpetuse jaoks kohta (“mille arvel, taevas hoidku?”), üks õpetajatest lisab veel, et kel väga vaja, see hangib õpetust ise.

Kaks õpetajat on seisukohal, et ”kõike ei ole vaja koolis õpetada, sest info levib ka ilma koolita” või siis, et “peale meedia on maailmas muud üsna huvitavat ja sisukat” ning “ei pea olulisemaks muudest valdkondadest”. Samuti öeldakse, et “ei kujuta ette, mida seal õpetataks”.

Viiel korral nimetatakse, et piisab, kui meediaõpetus oleks valikaine asjast huvitatutele, sest kõigil pole vastavat huvi.

Üllatavalt paljud, ligi pooled (43%) õpetajatest väidavad, et on kindlasti valmis oma tundides õpilasi meediaalaselt harima. 37% vastanuist pole nii kindlad ning märkisid vastuseks “võib-olla” (Joonis 8). Mõistagi tekib tulemuste interpreteerimisel küsimus, kas õpetajad peavad vastamisel silmas psühholoogilist või ainealast valmidust. Nii või teisiti tekitavad need väga optimistlikud tulemused küsimuse, kas õpetajad ei ole oma valmidust üle hinnanud või püüdnud vastata nö “nagu peab”. Vähemalt näitavad vastused õpetajate tahet meediaõpetusega tegeleda.

Joonis 8

Õpetajate arvamus oma valmidusest meedia õpetamiseks

43%

37%

4%

12% 4%

jah, kindlasti valmis võib-olla

ei, kindlasti mitte ei oska öelda vastamata

Sirkku Kotilaineni (2001: 9) järgi peab meediaõpetusega tegeleval õpetajal olema pühendumus meediaõpetusele, mis tähendab nii tahet sellega tegeleda kui ka tegelikku veendumust ettevõtmise vajalikkusesse. Kuigi kolmandik õpetajatest jätab meediaõpetuse vajalikkuse põhjendamata ja mitmed õpetajad märgivad põhjendusteks loosunglikke klišeesid või vähesisukaid argumente ning osa õpetajatest esitab põhjendusi, miks meediaõpetust pole vaja või miks seda pole võimalik ellu viia, toob suurem osa välja olulisi meediaõpetuse põhjendusi. Seega võib öelda, et õpetajatel on arusaamine meediaõpetuse funktsioonidest, kuigi terviklik ülevaade meediaõpetuse eesmärkidest puudub. Ligi pooled õpetajatest on oma väitel kindlasti valmis meediat õpetama, mis näitab vähemalt tahet meediaõpetusega tegeleda. Õpetajate meediaõpetuse vajalikkuse ja oma valmiduse hindamise põhjal võib öelda, et ligikaudu pooltel õpetajatel pole põhimõttelisi takistusi meedia õpetamisega algust teha.