Kirjeldused
E. Hunfi & fl. Sammun trükk, Wiljandis, 1914.
S i s u k o r d :
Südame haridus Ihk. 5.
Simpatia , , 1 3 . Religion , , 1 6 . Wabaduse head ning pahad küljed „ 21.
Wiljandi linna mäed ning waremed „ 26.
Mõnda kunstitegewusest . . . „ 29.
Patriotismus w 44.
Jga inimene on oma õnne sepp „ 48.
Mõni mõte loomisetöö waatlemisel „ 51.
Kerjamine „ 58.
Inimene ning rahwus . . . . „ 64.
headus, ühtlus, armastus.
Südame-tooruse tundemärk on aga woitlu- setung, iseenda ülendamine ning oma kaasini- mese alandamine.
Eluwõitlusest ei ole küll üksgi surelik wa- bastatud; tuleks aga selle peale rõhku panna, kas meie wõitluse otstarbe auus wõi alatu on.
Kas ta on ühtluse ning rahu püüdmine wõi ühtluse rikkumine ning lõhkumine.
Mii mõnigi armastab südame - haridusest kõneleda, püüab aga oma lippu kõrgel hoida:
MW õ i t l u s o n e l u . " — Niikaua aga, kui ini- mene ainult wõitluses oma elujõudu tuksumas tunneb, ei ole tal südame-haridusest aimugi, waid ta tallab iseenese ning kaasinimeste süda- metundmuse ning headuse oma jalgade alla.
Õnnelik on aga sarnane wõitleja, kelle lipukiri on: r /R a h u o n e l u " , sest see wõit- Ieb headuse ning ühtluse eest, ja edendab siis ka südame-haridust, mille otstarbe on a r m a s - t u s n i n g r a h u .
Jäädawat rahu ju ometi siin ilmas ei wõi olla, aga kui meie rahu.-wäärtusest paremini aru jaksame saada, siis ärkab meis igatsus ka siin ilmas rahu maitsta, ja meie wõitlused saawad ainult abinõuudeks rahupüüdmisel* ning rahu- nõudmisel olema.
Inimlik nõrkus ning jumalik woim paistab meile eeskujulikult meie usukombetes silma.
Wanas testamendis õpetatakse meid: ,,Silm silma ning hammas hamba wastu."
Sellest ei ole küll mitte südame-haridust otsida, waid ainult oma wäÜmise õiguse päri- mist, millel südametundmusega midagi ühist ei wõi olla.
Aga uues testamendis, kus Kristus meid ise õpetab: ,,Kui sind keegi ühe palge peale lööb, siis kääna ka teine pale ette."
Siin on südame-hariduse ning suuremeel- suse kõigekõrgem seisukoht, kui inimesed sarnaseid tundmusi südamesse wõtawad, sar- nase seisukorra poole püüawad ligineda, siis ei tarwitse inimesel oma kaasinimeste poolt enam ühtegi paha karta.
r,Kui sind keegi ühe palge peale lööb, siis kääna ka teine pale ette "
Siin juures ei tohi mitte mõtelda, et ini- mene omas allaandmuses ka alatu ehk roo- maja peaks olema, oma inimlikku olemist ning auu teiste tallermaaks peaks alandama, nagu mõned sarnastest mõtetest ehk aru ta- hawad saada; ei mitte, oma kaitsmiseks wõib ta ikka üles astuda, auusate, aga mitte alatute abinõuudega,
Alatud abinõuud on: isiklik põnewus, kit- sameelene kättemaksmise tuju ning selle järel- käijad tüli ja waen.
Auusad abinõuud on: suurmeelsus ning andeksandmine.
Õnnelik on inimene, kes ennast kõigest kitsarinnalisest püüdmisest jaksab eemale hoida.
Ta wõib ka sealgi, kus ta ehk wägiwalda peaks kannatama, oma wastasele julgesti silma waadata, ilma ennast wastastäkuse wägiwalla ning kättemaksmise tujudele ärrita-
nii et ta sagedasti ka waenlase lugupidamist wõidab.
Ei wõida sa oma waenlast sellega, et sa temale andeks annad, siis hoia ennast temast eemale, aga ilma et sa kättemaksmise tegusid omas südames kannad."
,,Kes sind ühe palge peale lööb, sellele kääna ka teine pale ette", see tähendab: parem on ülekohut kända, kui ülekohut teha.
Muidugi ei näita sarnane elukomme iga- ühele mitte arusaadaw ning asjakohane (prak- tilik) olewat, ja üleüldse nendele mitte, kes oma tegudega teiste ees püüawad hiilgada, wõi kes iseenese üle ei jaksa walitseda,paga ta on ometi asjakohane ning eeskujulik nendele, kelle süda weel headusele ning armastusele jaksab tuksuda.
Inimesed ei ole aga mitte älmeksimata, ja ei wõigi seda loota, et nad seda oleksiwad, aga wäga tähtis on ikka meeles pidada, mis meie rahule tarwis läheb, kuhu meie püüame ning jõuame, kas utesse wõi allapoole.
Nii mõnigi ei taha wist nende minu mõ- tetega ühes nõuus olla, waid ütleb, nagu see meie ajajärgul wiisiks on : ,,Mis see ideali ning südame-hariduse üle unistamine meie ajal weel maksab ,inimene peab ju elama ning see on peaasi!" Ja muidugi on see peaasi, et ta elab, aga peaküsimine peaks siisgi see olema
— k u i d a s ta e l a b ,
Elab kurjus, siis elab ka weel headus ning pärib omale eluõigust. Ülearused liialdamise unistused ei wii meid paremale sihile. Waatame praktilise elusse, siis näeme warsti, mis wäartus südame-haridusel ehk mis tagajärg sarnase ha- riduse puudusel woib nähtawale tulla.
ülewal pidada, kui üksnes wälimisest küljest waadeldes, waene aga langeb warsti, kui tal südame-haridust ei ole, ja tema tundmused mitte kaugemale ei ulata, kui Jnimene elab ning sureb, ja on ükskõik, kuidas ta elab," Ta wõib siis hõlpsasti oma inimlikku wäärtust kaotada.
Haritud südametundmusele ei ole see aga ialgi ükspuhas, kuidas ta elab, ta püüab kõlb- likult elada, siis ei käota ta ialgi oma inim- likku auu ega eluwäärtust, olgu ta rikas wõi waene.
Rikkal näitab küll hõlpsam olewat oma inimlisi kohuseid täita, kui waesel, ja see on ka ühest küljest waadates Õige, sest tema wõi- mus on palju teha ehk tegemata jätta, aga moralilisest küljest waadeldes on tema wastu- tamine oma tegude eest palju suurem kui sellel, kes ainult iseenese eest peab hoolitsema.
Ta wõib õnnelik olla, aga tal wõiwad ka weel õnnetumad tundmused olla, kui ühel kõige- waesemal. Jaksab aga rikas oma kohuse- täitmisele ustawaks jääda, selles teadmises, et tema kapital tema ning tema kaasinimeste käsuks töötab, üksnes siis wõib ta täiel mõõ- dul ilma — õnnest osa wõtta, sest hea südame- tundmus on enam wäärt kui inimlik warandus.
Waene peab palju kandma ning kan- natama, aga südame-haridus aiti.b ka tema koormat kergitada. Niikaua kui tema oma sü- dametundmust ise ei koorma, ei tunne ta en- nast õnnetu olewat ja ei käota oma eluwäär- tust, sest ta teab, et üksgi kannatamine siin ilmas igawene ei ole, waid et ustawat kanna- tajat õndsalik rahu ootab.
flga ka waene, kellel terwis on osaks saa-
wara kogub, nii et ta iseenese ja oma kaas- inimeste heaks kasulikult wõib töötada. Seal juures ei kustu tema õnne — tundmus ialgi, niikaua kui tema oma inimliku kohusetundmu- sele, oma kaasinimeste wastu ustawaks jääb.
Ta jõuab siis paremini ka oma inimlikule õn- nele, sest ta leiab enam osawõtmist ning kaastundmust kui sarnane inimene, kes süda- metundmuse järele ei küsi ning kellel ükspu- has on, kuidas ta elab.
Üksnes seal, kus inimesed südametund- muse haridusest aru saawad ning osa wõtawad, wÕib ka elurõõm ning õnnetundmus omakohane olla. üksnes seal wõib rikas iseenese ning oma kaasinimeste käsuks, ka kombelikult, töötada nende osawõtmist ning armastust ära teenida.
Ka waene wõib ennemini õnnest osa wotta, siis kui ta jaksab omas saatuses ennast rahus- tada : ,,Kõik ei pease marjamaale, waid mõni jääb ka karjamaale."
Ka waene inimene, kui tal südame-haridus kallis on, ei lase ennast mitte eksitada nendest ilmaparandajatest, kes kommunismuse poolt töötawad, ning omanduse—õigust jalgade alla tallawad. Kus südame-haridus edeneb, seal wähenewad kõik wälimised, wormilised ning wagiwaldsed priiuse—tagaajamised, seal kosub ja kaswab sisemine priiuse tundmus ja ini- meste wastastikune arusaamine ja lugupida- mine, sellega ka kõik kõlblised kombed.
Tahab siin ehk keegi ütelda, et sarnane alandlik olek alamate elu weel raskemaks teeb ja ülematele ning rikkamatele enam woli an- nab neid suruda?
Sarnane arwamine ei wõi aga siin ko-
hane olla, sest kus üleüldine südame-haridus
edeneb, seal wististi peawad ülekohtu teod
wähenema, olgu riiklises, woi kodanlises elus, kas rikkuses wõi waesuses. Rikas ei wõi ju ialgi sunnitud olla oma wara häwitama ehk seda oma kaasinimestele ära jagama, sest see ei wõiks ka inimestele üleüldiselt ühtegi käsu saata. Ta on aga kohustatud oma kapitaliga auusasti töötama, ja teeb ta seda ning on õig- lane oma kaasinimeste wastu, siis teenib ta sellega oma kaasinimeste rahulolemist ja ar- mastust.
Waene aga, kellel selge arusaamine mil- leks tal õigus on ehk milleks mitte, leiab enne- mini kaastundmust ning armastust, kui üleliigne omaõiguse tagaajaja.
On riägiwaiitsus õiglane ning riigialamad alaandlikud, siis wõib riigis hea elujärg kosuda ja kaswada ning wägiwaldsed teod kaduda.
Selleks kõigeks wõib südame-haridus kaasa aidata.
Südame-haridus ei ole mitte üksnes kooli- pingilt leida, sest koolid on enamasti kohus- tatud inimesi teaduses õpetama, siisgi aga on kooliõpetajal oma Õpilaste peale suur mõju ja ta leiab ikka mahti teaduse kõrwal ka headust edendada. Õnnelikuks wõib seda kooliõpetajat kiita, kes oma kaswandikka iga pahatahtliku püüdmise ning wägiwaldse ülesässitamise eest oskab eemale hoida, neid elutarkuse ning hea- duse poole juhtida.
Ka ajakirjandusel on suur wõim ning woli, kas headust wõi halbtust oma kaasinimeste hulka wälja külwata.
Nemad kaebawad takistuste üle, aga nad ei waata ega küsi selle järele, milleks nad oma wabadust tarwitawad Headusele on neil ütlemata laiad piirid ning ilmtakistamata wabadus, kas nad aga ikka oma wabftdust selleks tarwitawad? Kas nad on ilmsüütad sellest,
kui inimesed mässu ning rewolutsioni järeldu- sel peawad kannatama, kus sagedasti ka ilmsüütad süüdlastega ühes peawad kanna- tama? Kahjuks peab tunnistama, et sarnased wägiwaldsed teod sagedasti mõnede ajalehtede kihutuse wili ning järeldus on. Nad armastawad küll südame-haridusest kõneleda, aga ei pane tähele, et nad just selle wastu töötawad Mitte südame-haridus waid toorus ajab inimesi ning rahwakihtisid wastastikustele wägiwaldsetele tegudele.
Inimesed pole ju küll mitte inglid, waid nad on ekslikud, ja wõib ju ka juhtuda, et nad oma õiguse eest wägiwalla wastu peawad wõitlema Meie aja kihutajad ning ässitajad ei wõi endid sellest aga mitte süütaks peseda, ei wõi mitte pahategudest puhtaks tunnis- tada, et nad oma kaasinimesi oma kihuta- mise — tööga Õnnetuse sisse juhiwad.
Südame-haridus ei käi alati kooli ning teadusega käsikäes, on ka nähtusi, kus ma- dalal hariduse — järjel inimesed üksteisest os- kawad lugu pidada, mis südame-hariduse tundemärk on, kus aga ka haritud ilmas kit- sameelsus, toorus ning wägiwaldsed teod näh- tawale tulewad.
Kas sarnased nähtused ei sunni meid mitte selleks töötama, et teadusega ühes ka headus kosuks ja kaswaks ?
r,Mis sa tahad, et teine sinule peaks te- gema, seda tee sina ka temale."
Mitte üksnes kool ning ajalehed ei ole kohustatud inimesesoo kõlbiikku haridust eden- dama, waid selleks on i g a i n i m e n e k o - h u s t a t u d j a i g a i n i m e n e w õ i b k a s e l l e h e a k s t ö ö t a d a .
Kui meie oma tegudes oma ajawoolule auu tahame teha, siis oleme küll kohustatud selle
eest töötama, et meie mitte üksnes tedausli- kult, waid ka headuslikult ülespoole jõuame, mitte aga allapoole madalale järjele ei langeks.
,,Kus e l u t a r k u s e d e n e b , s e a l ü l e - k o h u s k a h a n e bl"
Ja südame-haridus on elutarkuse õde.
„ Inimene tunne iseennast."
Kes iseennast õieti tunneb, see tunneb ka teist ning seal
on simpatia.
fljad muutuwad, nad paranewad ning pahenewad.
Et meie aeg edasi jõudnud on,et meie aja teadus ning ülesleidused imestamisewäärilised on, see on tõsi. Et meie aeg ka mõnes tükis tagurpidi läheb, kõigepealt paremates tundmus- tes, seda ei wõi ka keegi salata.
Teadusest ei jaksa ma küll mitte palju paja- tada, sest ma tean wähe ja tean, et ma looduse saladustest midagi ei tea—aga tundmuse—ilmas olen ma käinud ning sealtehkwõin sõna rääkida.
Et inimesed waremalttundmuse —ilmas kõr- gemal järjel on seisnud, kui meie päiwil. seda tunnistawad meile kõigepealt nende ilusate sõnade tähendused: ,,simpatia", ,,religion" jne.
—Sarnased sõnad tähendawad inimlikka tund- musi nii lühidalt ning ilusasti ära, et nende tähendust teistesse keeltesse mitte lihtsalt ümber- tõlkida ei wõi, ning nii, kas Greeka wõi Ladina keeltest, otsekohe ka meie aja keeltesse pruugitawaks wõetud. Nii ehk wõib see ka Eesti keeles sündida, sest tõlked ,,külgetõmbus" ehk ,,kokkukõla" ei ole mitte sõna nsimpatia"
asemel ikka kohane paberisse panna, küsi- taw on, kas ta meie aja tundmuste ilmas
ka weel oma mõju awaldab, wõi ehk ümber- pöördult ,,antipatia" tema asemele ei kipu asuma?
Waatame kõige pealt oma wäikest eestlaste kodu- maad, tema elu ning liikumist. Kas elawad eesti wennad ning õed simpatilikult üksteise ning ka wõõraste wastu? Kahjuks kipub sage- dasti kitsameelsus ning antipatia meie simpa- tilisi tundmusi tumestama.
Kus simpatiliku tundmuse asemele anti- patilik tundmus asub (see on tundmus, mis põlgtust ning wiha eneses kannab), seal edene- wad mitmesugused kuritööd, rÖÖwimine, wargus ja teised jõledused. (Mitte üksnes eestlaste keskel, waid kõiges maailmas tulewad sarna- sed meie aja warjuküljed nähtawale.) Ilm on teaduses edenenud, aga paremates tundmus- tes näitab ta tagurpidi minewat, sest mõnedgi loomuwastased kurjused, mis meie päiwil ette tulewad, oliwad wist endistel harimata aegadel tundmata.
Kust tuleb aga see nähtus, et meie aeg teaduses küll edasi nihkub, headuses aga tagur-
pidi läheb?
Inimese külmusest, tuimusest ning südame- hariduse puudusest räägitakse küll, aga süüdi selleks otsitakse ikka kusagilt mujalt, aga mitte sealt, kus teda õieti peaks otsitama. Ikka teine inimene wõi teine rahwas peab selleks süüdi olema, et simpatilik läbikäimine ei edene, — enese juures ei arwata selleks ialgi põhjust olewat. Rahwad kaebawad walitsuse üle, et see ülekohtune on ning nende eluseisust ei paranda.
Walitsus aga kaebab oma alamate, wõi koda- nikkude üle, et nad sagedasti korra alalhoid- mise ning walitsuse ilmwõimatuks teewad.
Meie eluõnne takistuseks otsitakse mitme- suguseid põhjuseid wäljaspoolt, aga sisemises elus ei arwata kusagil selleks põhjusi leidu-
wat, ning see wist ongi, mis wähe järelmõtle- mist nõuaks. Meie, eestlaste, poolt kuuldub ikka weel kaebtust sakslaste üle selles, et meie asi igamehe soowi järele ei edene, teised aga ar- wawad seda riigiwalitsuse süüks. Koguni sedagi leidub meie ajalehtede weergudest, et ainult walit- suse uuendused ja ministeriumi-koolid meie mo- raiiliste kombete langemiseks põhjuseks peaksi- wad olema. — Kas ei oleks parem sarnaseid põhjuseid ka ise oma keskelt otsida ?
Kui Weneriigi walitsus oma riigis nii palju on patustanud, kas siis ehk wõorastes riikides seda ka on tehtud, kus moralilik kombe ka silmapaistwalt langeb? Wist ei ole asjakohane sakslasi wõi wenelasi niiwäga süüdistada. Tõsi on, et igalpool eksitakse, aga niikaua, kui igal- pool ise ei hakata eksisammusid ära tundma ning arusaama ja seda ikka ainult teiseltpoolt (wäljaspoolt) otsitakse, ei parane asi ning ei ärka simpatilik läbikäimine.
Et meie ajal, kus haridus palju edasi on jõudnud, ometi niipalju pahakülgesid ning südametoorust ette tuleb, siis ei ole selleks mitte wäljaspoolt, waid enam seestpoolt, mitte teiste rahwaste poolt, waid igalpool kõigepealt oma keskel wigasid ning põhjusid otsida ning selleks wõib iga inimene kaasa töötada. Muidugi on ühel selleks enam mõju kui teisel, muidugi langab kõigesuurem wastutus seal, kus moralilised kombed langewad, meie kirjanduse ning kõige- pealt ajakirjanduse peale. Kirjandus wõib selleks palju kaasa aidata, fet kitsameelelised nääkle- mised ning kahjulikud kombed kaoksiwad, ning selle asemel simpatikalisem elu edeneks. Kui ustawad meie aja kangelased selleks on olnud, sellest eh'c mõnda edaspidi. Kui nad aga ju meie pühadust püüdwad wapustada, siis ei ole nende auustamine mitte enam auuwäärt tegu.
Jumalik waim on kõr- gem kui meie mõistus, ta elustab ja ühendab ka meie meeli ja ühendab meie tundmusi jumaliku olemisega.
Sõna religion on Ladina keelest wõetud ning tähendab ühendust jumaliku olewusega Ta on meie keeles wähem sünnis tarwitada, kui mõni teine wõõras sõna, näit. r,simpatia" ning sellepärast wõiks sõna ,,religioni" asemel ka ,,pühaus" tarwitada Sõna ,,usk", mis selleks tar- witatakse, ei ole mitte selle mõtte otsekohene tähendus. Uskusid on palju, aga ,,religion"
wõi ,,pühaus" on üks, ning kus see pühalik tundmus puudub, seal ei aita üksgi usu hoop- lemine ning kiitlemine ja seal ei wõi õiget aimu jumalikust olewusest olla. ,,Usk on kui heli- sev/ kuljus, üksnes armastus awab meile taewa uksed". Üksnes pühalik tundmus wõib meid jumalikule olemisele ligindada, igaühte tema usukombete järele.
Mitte sellest ei taha ma rääkida, et see palju tähendaks, kas meie ütleme ,,usk" wõi ,,pühaus", waid sellest, et selle sõna õige tä- hendus, see pühalik tundmus, mis omal ajal inimesi sundis Jumalale tempusi ehitama, mitte kaduma ei läheks. Niikaua kui need pühali- kud tundmused meid elustawad, ehitame meie Jumalale templisid, kuigi kõige pealt igaüks oma südames. Peaksiwad aga ajad tulema, kus wälispidi enam Jumalale templisid wõi ki-
rikuid ei ehitata, kus siis kõik ilm Jumala koda on ja kus igas köhas Jumalale püha, püha wõib laulda, siisgi peaks ju igal ajawoolul ini- mestele nende eelkäijate pühalikud kombed kalliks mälestuseks jääma. Kas meie aeg teeb seda, kas ta auustab oma wanemate usukom- beid ? Ei, ta armastab neid usukombeid küll häwitada ning lõhkuda, kuna tal aga selle ase- mele midagi südantkosutawat ning ülesehita- wat ei ole pakkuda. Wanasõna õpetab meid aga wana kaewu enne m i t t e roojastada, kuni meie wõimuses uut ei ole ehitada.
Kust tulewad aga meie kiriku teotajad ning lõhkujad? Meie kiriku teotajad ei tea isegi õieti, mis nad teewad Nad arwawad endid kangelasteks ning ilmaparandajateks, kui nad wana maha lõhuwad ning pühalikumaid tund- musi oma jalgade alla tallawad. Mis sarnase tegude tagajärg olema saab, sellest ei tea nad muud, kui et neid nõnda on õpetatud. Selle peale tuleb siis küll rõhku panna, kes neid selleks on kaswatanud, See on meie ajawool ning kõigepealt meie kirjandus. Paremad tund- mused ning ilumaitse on meie ajal langemas ning selleks langeb küll wist kõigesuurem was- tutus kirjanduse kangelaste peale.
Ettewaatust on tarwis, et meile priiuse hoop- lemisega mitte orjakettisid ei walmistata ning tundmuste kosutamiseks kihwti ei pakuta, sest kõik ei ole mitte kuld, mis hiilgab. Kergem on wigasid otsida, kui parandust pakkuda. Kerge on kihutada ning rahutusi edendada, aga mo- ralilist jõuudu inimliku kohuse täitmiseks eden- dada, on raske Mõnelegi näitab see lõhku- mise töö, kus ka meie usu pühadus jalge alla tallatakse, nalja tegewat. ,,Kus on weel põrgu, taewas ning Jumal?" kuuldub suurustelemisi.
Waene on inimene, kellel moralilikud tundmu-
sed on riisutud, nii et tal enam midagi püha ei ole, kes mitte aru ei saa, et paremad tund- mused temale ju siin ilmas taewalikku rõõmu wõiwad walmistada, tema elujärge kinnitada ning kergitada igas seisuses
Kui palju simpatilikka tundmusi ja usu- pühadust pakuwad meile kirjanduse kange- lased? Mis annawad nad meile selle ase- mele, mida nad meilt püüawad ära riisuda ?
Meie kirjanikkude kangelastest, kellest kõik maailm räägib, on wist kõige esimeses reas meie krahw L. Tolstoi Wana halli pead pead auustama, see on tõsi, aga säisgi ei wasta wanadus mitte inimese tegude eest, kui nad mõnes tükis ka teisiti soowitawad olek- siwad. Krahw Tolstoi armastab kriitiseerida ja korra ning kohusetäitmist kas politikas, pere- kondlises elus wõi usukommetes uuendada, Siin ehk on küsimus omakohane, kas tema töö- des ka kahjulikka külgesid ei leidu? Tema rohketel kirjatöödel peab ju oma hea külg olema ja sellest teawad paljud rääkida. Mina aga ei tahaks warjukülgedest waikida, mis minule tema Õpetusest wälja paistawad, aga ilma, et ma selleks oma wäikese teadmisega mõõdu- andjaks tahaksin olla,
Krahwiherra armastab meie noortes prii- use tundmusi äratada, aga ei märka selleks mitte ettewaatust tarwitada, kuni wümati sar- nase kihutuse kahjulik tagajärg nähtawale tuleb.
Mis kahju sarnane nooruse upsakus riigile ning rahwale teeb, kus noored inimesed oma kohu- setäitmisest ning õppimisest lahkuwad, nii et ülikoolid kinni peawad pandud saama, see on küll wist igaühele silmapaistew, Kas ei oleks parem, et priiuse kära nooruses weidi waikiks, kuni küpsem teadus nende priiuse tundmuse juhtijaks oleks? Krahw räägib ka hea meelega
kapitali wõi waranduse warjukülgedest, aga siisgi on tema heaks arwanud oma warandust ju aegsasti ainult omadele päranduseks ära määrata.
KÕigeenam mõjuwad meie uue aja kirjel- dused usukombete peale. Nad awaldawad mõju meilt meie pühadust riisuda, aga nad ei jaksa meile selle asemele midagi simpatilikku ning südamlikku pakkuda, ja karta on, et kahjulik tühjus ning korralagedus meie usukommete asemele woiksiwad asuda, Ka wiimase aja rahutused ning korratused on sellest juba tunda andnud, mis meie ilmaparandajate tegewuse tagajärg on.
Meie aja kombelik langemine ei tule mitte üksnes meie kodumaal, WenerÜgis, nähtawale, waid enam — wähem wist kõiges ilmas. Näitu- seks üks meie aja kiidetud ning armastatud Saksa kirjanik Sudermann, kes ka wist paremat järelemõtlemist ära teenib selle üle, mis ta meile pakub. Ta oskab wäga ilusasti inimese tund- musi ning närwisid äritada, aga kas see kom- beliselt wõi kombewastaliselt sünnib, see näitab temale ükstapuhas olewat, Tema kaitsmišeks kuuldub ütlemisi: ,,Jah, elu on ju nii." Et ai- nult seda näidata, kuidas meie aja elujärg on, siis ei ole meil selleks ju mitte mõttetarka ega kirjanikku tarwis. Eks oie nende kõhus meile näidata, k u i d a s e l u o n, ja ühtlasi ka, k u i - d a s ta p e a k s o l e m a , siis ei oleks nende paremad püüdmised mitte ühekülgsed ning k h j
Waatame üks aastasada tagasi ja meie leia- me mõttekujutustes hoopis teist sihti ning ees- kuju, ühest langenud naesterahwast, lapse- tapjast, annab Schiller meile palju moralili- sema õpetuse oma kirjelduses, kui Sudermann
oma idealiliste kujutustega, millega ta meile arwab head eeskuju pakkuda.
Schiller näitab meile, kuidas elu on ja kui-
das ta peaks olema, aga Sudermann näitab
meile, et elukombed nõnda wõiwad olla, kuidas
nad ei peaks olema. Ei leia meie enam sealt
tarwilikku kosutust, elurõhkust ning simpati-
likku elu edendamist, kust meie seda peaksime
otsima ning leidma, siis waatame ise selle peale
et meie elukombed ei langeks. Igaüks wõib
seltskondlises elus selleks kaasa aidata, et kõik
asjata ässitused kustuwad ning simpatikalikum
elu wõiks kosuda. Selleks wõiksime meie tund-
muse ilmast tuge otsida, nii et meie pühadus
mitte ei saaks jalge alla tallatud ning keegi
meit elukrooni meilt ei riisuks.
Wabadus ei ole mitte selleks, et omanduseõi- gust häwitada.waid selleks, et omanduseõigust kin- nitada.
Wabadus ning tema tarwitamine ülenda- wad inimese elu ja õnne, aga temal on ka omad wanuküljed, nimelt seal kus hea taht- mine ja auus meel waba liikumist ning edasi- püüdmist ei ole juhtimas. Igal ühel olgu wa- badus omale warandust omandada ja selle üle walitseda, Kus aga suure rikkuse mõju pa- haste pruugitakse ja kus teda selleks tarwitatakse, et oma kaaskodanikkude peale rohuwalt mõ- juda ja et walitsuse wõimu juhtida, nagu rtme- rika wabariikides sarnaseid nähtus, ette tuleb, seal wõiks ehk seaduslisel teel üleliigset rikkuse omandamist juhtida, ehk temale ka pnn maa- rata, kui suureks ta wõib tõusta. Esiteks peak- siwad rikastele riigimaksud suurendatud ja selle wastu kehwemate maksud wahendatud saama, kuna ju kõigewaesemad muidugi riigi- maksusid ei wõi maksta. Kui rikas omast rik- kusest ka poole peaks riigimaksuks ara andma siis oleks see temal ometi kergem, kui kenwa inimesel hariliste maksude maksmine on, kellel
mõnikord muud nõuu üle ei jää, kui et oma wii- mastest asjadest mõnda selleks ohwerdada.
Muidugi pole seda mitte tarwis, et keegi rikas poole oma rikkusest riigimaksudeks ära annaks, aga seaduseandjad kogud wõiksiwad selleks töötada, et waranduse ja sissetuleku suure- nemisega ka riigimaksud tÕusewad, kuni ühe summani, milleni sissetuleku suurus üleüldse tohiks tõusta. See summa wõiks kas wõi 50—100 miljoni olla, nõnda kuidas seaduse- andjad seda heaks arwawad kinnitada. On kellegi sissetulek suurem, kui selleks sea- duslikult määratud omanduseõigus lubab, siis wöib tema omanikule ikkagi see wabadus jääda, seda liigsissetulekut oma isikliku heaksarwa- mise järele üleüldiseks otstarbeks, kas ehita- misteks wõi muuks heategewaks otstarbeks tar- witada, ehk seda otsekohe riigiwalitsusele ni- metada wõi ohwerdada.
Sarnane otstarbe ei oleks mitte wabaduse riisumine, waid inimliku wabaduse seaduslik juhtimine ning waba tegewuse edendamine, nii et keegi oma warandusega oma kaaswõit- leja peale kahjulikult ei jaksaks mõjuda ega teda suruda
Ehk saab walitsus, riigi nõuu- ning woli- kogu selleks töötama ning teed tasandama, et inimeste waba tegewus mitte liig rikkuse wõi liig waesuse pärast ei saaks takistatud. Muidugi wÕib selleks ka iga auus riigikodanik kas ot- sekohe wõi kaudselt kaasaaidata.
Ei lase rikas oma rikkust mitte asjata roos- tetada, ja tarwitab ta oma üleliigset sissetulekut heategewaks otstarbeks, siis teenib ta omale auunime ,,r i k a s h e a t e g i j a."
Meie wabaduse kangelased ning ilmapa- randajad lähewad aga kaugemale. Nad taha- wad kõik ühetasa teha, kus rikast ning waest
enam olemasgi ei ole. Nad ei märka aga mitte, et nad sarnase kommunismuse igatsusega ka inimese wabaduse häwitawad. Mis eluwäärtus wõib inimesel siis weel olla, kui temalt see wabadus ära riisutakse—iseenesele oma töö ning waewa eest warandust koguda, mida ta ka oma lastele järele wõiks jätta. Nii ei oleks tub- lil ning wirgal töölisel lõdwa ja laisa inimese ees enam ühtegi eesõigust kaudselt kaasaaidata.
On ju tuntud asi, et tubli mees suure maatüki harimisega toime saab, kuna kõhn wõi laisk inimene wäikestgi maalappi ei jaksa ära harida. Selleks siin järgmine lookene:
Isal oli kaks poega. Oma surmawoodil ütles ta nendele: ,,See wäike warandus, mis ma teile jätan, jagage ühesuuruselt oma wahel ära. Teie maaomandus pole mitte suur, aga kui teie teda hoolsasti harite, siis saab ta teid ühes oma perekonnaga ära elatama ja teil pole
h Ü n 3 l/a r"t"5^
Pojad täitsiwad isa nõuandmist ja jagasi- wad oma waranduse ära.
Esiti käis mõlemate käsi kaunis hästi, nii et mõlemad perekonnad elada ja omaga läbi saada wõisiwad. Aegapidi muutus aga mõ- lemate seisukord. Noorema wenna majapidamine ja ettewõtted edenesiwad hästi, kuna wanema wenna oma aasta-aastalt tagurpidi läks.
Noorem wend ostis aeg-ajalt naabrusest nen- delt, kes oma maad ei jaksanud harida, wäikseid maakohtasid juurde. Tema maakrunt laienes ja tema põllutöö edenes, kuna wanema wenna wäiksest maatükist juba pool söödiks oli jäänud ja tema oma perekonnaga suurt puudust kannatas
Siin tuli wanem wend oma noorema wenna juurde ja ütles: ,,Kuule, wend, sinul on ikka parem õnn kui minul. Sina oled rikkaks me- 2*
heks saanud kuna mina oma perekonnaga puu- dust kannatama pean. Olen mina ju sinu wanem wend, siis ehk wõiksid sa oma suurest maa- krundist ühe osa minule anda, nii et ka minul rohkem maad harida oleks ja oma pere- konnaga paremini elada wõiksin. Ei ole ju meieaegsete waadete järele sugugi ilus, et ühel nii palju ja teisel jälle nii wähe wõi sugugi maad ei ole". Noorem wend aga wastas: ,,Et minul nüüd parem õnn peaks olema, kui sinul, seda ma ei jaksa uskuda. Meie isast pärandatud maa- kohad oliwad ju ühesugused ning ühesuurused.
Oleksid sa oma tegewuses hoolsasti oma ko- huseid täitnud, siis ehk oleks sinul niisama õnne wöinud olla, kui minulgi.
Et ühel palju warandust on ja teisel wähe, on küll kurb nähtus, aga palju kurwem ning kahjulikum on see nähtus, kus kellegil midagi enam ei ole, ja nii üksteist enam ei wõigi toetada ega awitada. Ei oleks ma seda maad, mis ma oma isa pärandusele juurde muretsesin, oma waesemate naabrite käest oma hoolsa töö ning waewa tõttu enesele omandanud, siis see oleks ehk niisama söödiks jäänud, kui sinugi wäikesest maaomandusest pool juba jäänud on, kust pealt weel ainult loom suutäie saada woib, tema omanikule ning ka tema kaasinimestele üh- tegi käsu ei too. Nüüd aga on see maa ilusasti hari- tud ja tema endised omanikud wõiwad minuga ühiselt töötada ning nõnda enesele ülespi- damist teenida. Armas wend, oma maakrun- dist ma küll ei usalda sinule wähematki la- pikest anda, aga ma tahan sind jõuudu mööda awitada, kui minu sissetulek seda lubab; ka selle eest tahan ma muretseda, et sinul töö- puudust ei ole," —
See oli noorema wenna wastus oma wa- nemale, ja sellest näeme, et kapitali omanda-
mine, kui ta inimlikult saab tarwitatud, kahjulik ei wõi olla. Saab ju ikkagi tugewaid ning nõrku, wirku ning laisku, ja nõnda ka rikkaid ning waeseid olema. Kommunismuse wabadus aga, millest meie aja ilmaparandajad omale para- diisi ette kujutawad, saaks meile wabaduse asemele orjakettisid walmistama, kus ka see wõimalus saaks kaduma, et inimesed ühisuses töötaksiwad ning et nad weel üksteist wõiksi- wad toetada ning awitada.
Wabadus ei seisa mitte selles, et omanduse- õigust kaotada, waid selles, et inimesed ühisel jõuul kasulikku tegewust edendaksiwad ning nii wiisi üksteist toetaksiwad.
Siin on loodus omad jäljed tuntawalt järele jätnud, mis meile möödaläinud aegadest mõn- dagi wõiksiwad pajatada.
On wist loodusejõuud omal ajal meie maa-
kera wapustanud ning nõnda need mäed siia üles kergitanud, meile eeskujuks, et ka meie elutee mitte ikka tasaselt ega Umatakistamata edasi ei wõi minna
Oled siin ühe mäekingu otsa jõudnud ja arwad ilma waewata kõrgustikku mööda edasi kõndida wõiwat, seal seisab korraga järsk süga- wus ees — Ei jäe siis teist nõuu üle, kui et säe sammud alla sügawusesse, nii et uuesti jälle oma jõudu proowida, teisele poole ülesse ronida j . n e
Niisama läheb ka meie elutee siin ilmas ülesse ja alla, ülesse ja alla, ja ta ei woigi teisiti olla. flrwab aga mõni, et keegi surelik õnnes ning rõõmus kuni oma eluõhtuni pärale on jõudnud, siis oleks see wist ekslik arwamine.
Kus süda rõõmul awatud, kus õnnest ning walguse külgedest inimlikud tundmused kuni taewani ulatawad, just seda enam tumes- tawad seal tema tundmusi selle ilma warjukül- jed ning suruwad teda kuni põrmusse.
Rõõm ning kurbtus on meie elujuhtijaks
ja ei ole wist ühtegi surelikku, kelle südamesse need tundmused ei oleks tunginud.
fleg lendab mööda, niisama ka inimese elu.
Üks annab teisele ruumi, jätab temale midagi järele, kas inimlikku wõi waimlikku pärandust,
kas head wõi paha mälestust.
Toredad mälestusesambad on need ware- med küll siin Wiljandi mägede peal, mis meile wanu aegasid meelde tuletawad
Mis räägiwad meile need toredad wanaaja jätised ?
«Rändaja, kes sa siin waatled, tuleta enesele meelde, et kõik kaduw ning muutlik on; ka sinu reis siin ilmas on lühikene, aga sinu teod ei kustu ega sure Küll ei jäe sinu köndid wa- remetena seisma, nagu meie omad, aga sinu teod jääwad ja saawad tulewa põlwele sinu hea ning pahadest külgedest rääkima, samati nagu nende teod weel meieagsete inimeste mälestuses elutsewad, kes omalajal meid siia mäe peale to- reda lossidena on seadinud"
Nii umbes räägiwad need wanaaja mäles- tused, need alandlikud waremed, uhketest lossi- dest ning nende ehitajatest, millede kallal aas- tasajad oma häwitamisetööd on teinud.
Mis räägiwad aga need waremed selle ajawoolust, kus nad siia mäe peale on tekki- nud? Tolleaegsete inimeste head ning pahad küljed jäägu ajaloo uurijate hooleks, ma ei tahaks meie eelkäijate kohtumoistjaks olla, sest omaaeg on meil ligemal
Kuhu kipub meid meie! ajawoo! wnma, kas ülesse wõi allapoole? Haridus ning teadus on edenenud ja ta saab weelgi edenema. Kuidas on aga meie südameharidus, üksteisest lugupidami- ne, suurmeelsus,ühisus,armastus, inimlik kohuse täitmine ning üleüldine kombelik elu?
Paraku ei wõi meie aeg sellega mitte kiidelda,
sest meie haritud aja elukombed ei tõuse, waid on langenud, mitte üksnes meie kodumaal, waid kõiges ilmas.
Minewikus ei wõi meie midagi muuta, aga olewik on meie oma ja meie wõime oma saatu- sega ühiselt töötada ja oma eluradasid juhtida, kas paremale wõi pahemale poole, kas ülesse wõi allapoole, ja sellest järgneb, kas meie enes- test tulewikusse head wõi paha mälestust järele jätame.
Ju waremalt awaldati mõnelt poolt soowi, et ma kunstist ning kunsti tegewusest peaksin midaqi kirjutama. . .
Ma olin tagasihoidlik, sest ma karts.n, et minu mõtted paljudele, iseäranis aga nendele, kes meieaja kunstiga nii wäga rahul on, ei saa meeldima ning ära ei wäsi me.eaja kunstitege- wusele kütust awaldamast.
Kui ma nüüd seda susgi teen, sunnib see ainult selleks, et asjata liialdamise ning tu- hise kiitlemise kahjuliku tagajärje eest hoiatada.
Nii kui aastasadade jooksul, m, peaks ka meie ajal kunst, wõi kunsti mõiste (aine) mi- dagi paremat, kõrgemat n.ng eeskujulikku ku- jutama Selles mõttes on .k u n^t e9 ™ "s *""
distel aegadel kõrgel järjel seisnud millest meile rügupidamisewäärilisi ning õpethkka mälestusi
0 0
M e t a n o o l u s s e tagasi waatame, siis
näeme, et kunstitegevus waheldamis. tõusul ning langemisel on, meie ajal on ta langemas.
Üleminewa aastasaja lõpul ja m.newa aas- tasaja algusel ärkas kunst jälle oma kauaaeg- sest nõrkusest uuele elule
Siis ärkasiwad dramatika ehk näitekunst ning poesia ehk luule-kunst. Siis ärkas ka muu-
sika-, maalimise- ning kujukunst Kõigepealt tuli see Saksamaal nähtawale ning siis ka ter- wes Europas. Kes ei tunne mitte Schillerit ehk Goethet? Kes ei tunneks mitte kujukünstnikka Thorwaldseni wõi Canowa nimesid, ehk jälle maalijaid Korneliust ning Kaulbachi, muusika kunstis Beethoveni, Gounod, Verdit ning Glin- kat jne?
Ka Wene riigis ärkas kunst igal tegewuse- põllul, iseäranis Keiser Nikolai I ajal, kes ise kunstitundja ning armastaja oli ja isiklikult kunstjtegewuse järele waatas ning teda eden- das. Sellest annawad meile tunnistust kujute- gijate parun Klodti ning Pimenowi tööd, ja Brüllowi, Bruni ning teiste maalerite pildid. Ka omandas Keiser Nikolai I wõeramaa kunstnik- kudelt piltisid ning marmori kujusid, mida meie Peterburi Ermitashis ning talwepalees woime waadelda. Weel laotas Keiser Nikolai I. selleläbi Wene kunstnikkude töösid laiali, et ta neid wõerale maale kinkis; sellejuures ei puudunud temal kä wastukingitused. Nii on parun Klodti hobusekujud, mis Peterburis Anitshkowi silla peal seisawad, ka Berlinis, Neapolis, Parisis ning Londonis näha.
Mis wahe on aga nende ning meie kuns- titegewuse wahel ? On kunstnikka ning kuns- tiarmastajaid olemas, kes arwawad, et kunst ikka edasi jõudwat ning et meie kunstitegewus praegu õige kõrgel järjel pidaw^t seisma. Sarnase ar- wamisega ei taha wist parem maitse mitte nõus olla.
Teadus ja mehanikaline osawus ning kõiki ülesleiduseid looduse wägede põllul, kõigepealt elektrijõudu, kasulikult tarwitada, — selles sei- sab meie aeg wäga kõrgel järjel. Seda enam langeb aga meie tõsine kunst ja selle maitse ning ilutundmus. Kuna Schiller oma taewani-
ülendawas waimustuses, ning Goethe oma sü- gawas mõtteawaiduses oma kaasinimesi kom- beliselt ja ilutundliselt tõstsiwad, waewlewad nüüdsed ilukirjanduse edendajad oma targutuse unistuses, millega nad oma kaasinimestele kom- beliku olemise ning ilutundmise asemel sage- dasti ainult kitsameelsust ning toorust paku- wad. Nad ei jaksa enam iluduse ning jõleduse wahel wahet teha ja suretawad nõnda oma et- tekujutustega ainult ilutunde maitset ning eden- dawad sellega ka kombelist langemist.
Sarnane moraülik kuju, kui ilukirjandusel, on ka maalimise- ning kujutegemise-kunstil.
üks kombelik ning ilus pilt ehk kuju näitab inimese waimu, ülendab tema hinge iga- päewasest elust kõrgemale, kus headus ning ilutundmus meeli kosutab ning tundmusi eru- tab.
Kes ei leiaks mitte iseäralikku ülendawat tundmust Kaulbachi piltisid waadeldes, — näit.
tema ,,Jerusalemma linna ärahäwitamine, ,,Pa- biloni torni ehitamine" ning teisi ) Ehk jälle Brüllowi ,,Pompei linna häwinemme" Vesuwi tulepurskamise läbi, ehk jälle Bruni pilt ,,Egipt- laste piin madude läbi kõrbes" (mõlemad pil- did on Peterburis Aleksander III museumis).
Marmori-kujudest olgu kõige pealt nimeta- tud Dupres'i ,,Kain ja Abel" Peterburi Ermi- tashis,
Ajaloolised dramatikalised kujutused on muidugi kõige raskem ülesanne kunsti tege- wuses. Selles patustawad kunstnikud meie ajal kõige rohkem, kuna möödaläinud aegadel kunst-
*) Nimetatud pildid on Berlini museumi trepi- ruumi seintele maalitud, aga nad on trükipiltide läbi ka meie maal tuntud.
nikud selles tegewuses paremale sihile on jõudnud.
Seal waatleb Käin nähtawasti meeltära- heitlikult oma ohwri, oma wenna surnukeha, Kumbgi neist ei arata mitte wastikut wõi paha tundmust, olgugi et seal küll üks surnukeha meie silmade ees lamab. Sellest wõib näha, et nende kujude meistril ideal ning real, paleus ning loomus, tundmata asjad ei ole ol- nud, sest idealiline kunstitöö, kui ta täielik peab olema, peab ka real-loomulik olema; sarnane kunstnik wõib oma töödega ka oma kaasini- mestes täiuse ning paleuse tundmust äratada.
Waatame aga Antokolski kujusid Aleksan- der III. museumis, siis paistab meile nendest hoopis teine waim silma. Tema ideal on inetu ja toores. Tema ,,Iwan Hirmsa" ning tema ,,Me- phistopeles'ega" woiks ehk rahul olla, aga tema kujutused suurematest waimudest ei ole sugugi oma kohased. Sokrates'e suur waim ei sünni mitte selle kujuga kokku, nagu Mntokolski seda marmorist on kujutanud, weel wähem Kristus tema bronksikujuga. Sarnane kuju näitab meile wiletsat inimest, kes oma patu eest karistust ootab. Ja sarnast kuju ei häbene meie aja kunsti-edendajad museumisse üles panna!
Antokolski oli üks esimestest meie aja realistlistest kunstnikkudest. Ta suri aastal 1904.
Mõned meie aja kuulsamatest professoritest lä- hewad weel kaugemale. Parisi ilmanäitusel nägin ma ühe kuulsa kujukunstniku marmori- kuju, mis ka «Abelit" kujutus, kelle pea ning käsi üle piedestali alla rippusiwad. Wist arwas kunstnik sellega oma kaasinimeste närwisid äri- tada, nagu seda ka mõnedgi werised pildid tee- wad. Näituseks — kuulsa maalija Repini ,,Iwan Hirmus" Moskwa Tretjakowi galleriis. Iwan, kes oma poja on surnuks löönud, surub werise
surnukeha oma wastu, nõnda et tema alumine pool nägu kinni saab käetud ja tema oma ^il- madega pööritades kui üks hulluks läinud ini- mesesööja wälja näeb.
Kas siis sarnasest riigiwalrtsejast, nagu Jwan Hirmus", kuigi ta ka wali ja ilma armuta oli mitte otstarbelikumat pilti ei peaks woimalik olema walmistada, kui sarnane hirmutus, mis Repin on maalinud? ...
Niisama ekslikud woäwad ka kuulsa maalija WereshtshaginO Napoleoni pildid olla Nad ku- jutawad seda suurt sõjameest kui unt harja- põlwe-meest, kuna aga Parisis ja Versa.lles Na- poleoni pildid teda kui üht sõjakangelast ning wägimeest kujutawad, kes ta ka toepoolest oli.
Nüüd waatame aga mõni kümmekond aas- taid tagasi, mil weel Brüllow elas. Ta maalis Peterburi Peetri ewangeliumi kinku altar, pildi, kus Kristus risti peal on kujutatud. Raske üles- anne, aga siisgi on kunstnik liin täiesti oma sihile jõudnud. , ,..,. .... ..
See pilt ei arata mitte selleläbi uht piin- likku waadet, et Kristus risti küljes ripub ning kannatab, waid siin näeme üht araseletatud inimlikku, jumalikku kujutust, mille vaatlemine meid meie igapäewasest elust kõrgemale tõs- tab, sinna, kus enam walu ning kannatus meid ei wangista. Ja siisgi on see pilt loodusetruu ning loomulik. .... , ,, , Kui sagedasti ei patusta sarnase too kallal kunstnik, kellel muud tundmust ei ole, kui et ta üht inimest risti peale naelutatult kujutab, kes seal õige kisendawaid walutundeid waata- jale peab awaldama. Üteldakse : ,,Ta on ju loomulik," ja see näitab siis see peaasi olewat.
*) Wereshtshagin sai õnnetumat surma aastal 1905 Jaapani sõjas.
Loomulik wõib ta ka ehk olla, aga loomulik on ka eelpool-kirjeldatud pilt, ja kui suurwahe on ometi nende mõlemate wahel!
Nii näeme, et lühikese ajaga huwitaw tund- muste awaldus wõi kunst langeda wõib.
Sarnastel muudatustel, nagu kunstitegewuse tõusmine ning langemine, on ka oma põhjused.
Neid põhjuseid üles otsida ning nendest aru saa- da, ei olegi nii raske, kui meie pilku minewikku heidame.
Waatame aastasadasid ehk tuhandeid ta- gasi, siis näeme, et seal kunstitegewus kõige paremini õitses, kus teda mitte liiga ei hellita- tud, waid kunsti sellega edendadi, et tema te- gewust tarwitadi. Kui sarnase tegewuse nõn- danimetatud õitseaeg oli jõudnud, siis kestis ta ka mõnikord sadasid aastaid. Aga ka õitse- ajad muutuwad ning õilmed langewad, umb- rohi tõuseb ja näitab oma woli ning wõimu.
Egiptuses, Greeka- ning Italiamaal, kus omal ajal kunst õitses, oliwad sarnased abinõuud, mis meie aja kunsti edendamiseks tarwitatakse, wist tundmata asjad. Nad ei meelitanud ini- mesi mitte kunsti tegewusele ja õppimisele stipendiumide ehk aurahade waral. Neil ei olnud kunstikoolisidgi, ja kunstitööde näitustest, millest meie aeg nagu üle ujutatud on, ei ol- nud neil aimugi. Nende ainuke kunsti eden- damine oli see, et nad kunstitöösid armastasi- wad, neid tarwitasiwad ning nende eest teeni- tud palka maksiwad. Sarnasel kunsti edenda- misel oli mõju, sest ta oli loomulik.
Nad ei eraldanud maalimise ja kujutegemise tööd ning nende tööde meistrist teistest kä- sitöölistest. Aga inimesel on ju muidugi see loomulik tung ning püüdmine oma ametis täie- likumaks saada ning oma kaaslastega wõis- telda, iseäranis kunstitöös, kus ju enam wõi-
malik on ka oma waimujõuudu ning tundmuseid awaidada.
Egiptuses õitses kunst ju paar tuhat aas- tat enne Kristust, aga kusta weel paremale järjele jõudis, see oli Greekamaaa.
Umbes 500 aastat enne Kristuse sündimist algas kunsti-tegewus Greekamaal, tõusis kõr- gele järjele ja kestis kuni Kristuse sündimiseni.
On ju siin ilmas kõik muutlik ning kaduw;
nii ei wõinud siis ka greeklased igawesti selle ilusa ning kosutawa õnne osaliseks jääda.
Niikaua kui nende usk ja kõlblus edasi kestsi- wad ning nende tegewuse juhtijaks oliwad, õit- ses seal ka kunst. Aga langesiwad nende kõlblised alused, siis langes ka nende kunst.
Mitte üksi kunst, waid ka philosophia (mõt- tetarkus) õitses sellel ajal Greekamaal ja kan- dis head wilja. Mõlematest wõib meie aeg, kui ta tõelikult ning õiglaselt asja peale waatab.
hoolimata meie kunstikoolidest, akademiatest ning universitetidest, weel palju õppida.
Langes Greekamaal kunst ja kustus nende mõttetarkuse waim ja wõim, siis kogus see en- nast uuesti ning otsis omale teises köhas uut jõudu ning tegewusepõldu.
Kristuse sündimise ajal, mil Keiser Augus- tus elas ning walitses, algas ka Roomas kuns- titegewus, kus Greeka kunstnikud omale uue tegewuse-põllu leidsiwad.
Rooma keisrite kunsti edendamine kestis paarsada aastat, kuni kristlased wõimuoma kätte saiwad ja katoliku kirik ning paawstid walitsuse oma kätte kiskusiwad.
Et esimesed kristlased Roomas kunsti-te- gewusest lugu ei pidanud ning selle wäärtusest õigesti arugi ei jaksanud saada, selle! oliwad wist omad põhjused, sest kõlblusega langes ühtlasi ka kunstitegewus ja tema wäärtus.
Aegamööda hakkasiwad ka kirikuisad ning paawstid Roomas kunstist paremini aru saama, temast lugupidama ja teda edendama.
Nad ehitasiwad toredaid kirikuid ja kau- nistasiwad neid piltide ning kujudega.
Kõige kõrgemale tõusis kunstitegewus Roo- mas 16 aastasajal, mil wist kõikidele tuttawad Rafael ning Michelangelo elasiwad ning oma kunstitöösid tegiwad.
Ka Roomas ei tarwitatud ühtegi teist abinõuu kunsti edendamiseks, kui et kunstitöösid tar- witati ning nende eest auusasti makseti.
Iga meister oma töökojas tarwitas enam ehk wähem õpilasi ning abilisi, et oma töö- wõimu toetada ning tegewusepõldu rikastada.
See oli kõik nende kool ning nende nooruse meelitamised kunsti-tegewusele.
Aga siisgi ei olnud kunsti edenemine seal enam nii loomulik, kui endistel aegadel, sest auuahnus kippus siis edenema, kuna kunstist lugupidamine ja armastus tema wastu leige- maks jäi.
Rooma kirikuisad, kes waremait kunsti taga kiusasiwad, edendasiwad nüüd kunsti, et seda endiste aegadega wõrrelda. Ka kunstnikkudes enestes hakkas siis nende wõimu ning tarkuse kohta ligem arwustus aset wõtma.
Algab esimene kunstiajalugu; Vasari, kes seda wälja andis, teadis pikalt ja laialt kunst- nikkude tegewusest ning nende kuulsusest pajatada.
Ta ei unustanud ka oma kunstiajaloos üles tähendamast, et suur keiser Kaarel V., kes pea terwet ilma walitses, ühe maalijameistri ,,Tiziani"
ees ennast paenutas, koguni pintsli üles tõstis, kui see oli maha kukkunud.
Kas sarnastel nähtustel ning kunstnikkude auustamisel ei pidanud oma külgetõmbamise-
wõim ning tagajärg olema? Ja muidugi, — kül- getõmbawad wõisiwad sarnased meelitused küll olla, aga nõnda kui kõigil fanatismuse tujudel, nõnda oliwad ka sarnastel liialdustel oma warjuküljed ja pahad tagajärjed. Ei kestnudgi kaua, siis wäsitasiwad ja tüüta siwad rokoko ajajärgul kunstnikud oma upsakuse ning tuju- dega oma tegewusepõllul tööde waatiejad nii ära, et kunstitegewus jälle pidi soiku jääma ja puhkusele minema. Alles kaheksateistkümnenda aastasaja lõpul hakas ta enesest paremat elu- märki awaldama.
Nõnda läheb kunst kui ka muu inimlik tegewus ast-astelt edasi, aga mitte ikka üles kõrgemale järjele, waid üles ning alla, ja meie oleme kohustatud oma silmaringi selgitama, et ära tunda, kas meie moralilik elu tõuseb wõi langeb.
Kunsti-tegewust endistel aegadel ligemalt uurida ning tema wäärtust arwustada ja sele- tada ei ole siin sugugi minu püüdmine, ei ole mina selleks ka kohane. Ma tahtsin ainult lühi- dalt möödaläinud aegade kunstitegewust meelde tuletada, et siis omaaja kunstist paremini aru saada ja mitte üle pilwede käia, waid et endid jälle oma kunsti-tegewuses kindla maa peal tunneksime olema.
Wanaaja kunstitegewus oli loomulik, nad ei tarwitanud teisi abinõuusid, kui kunstitöösid, ning edendasiwad ainult selle läbi kunstite- gewust.
Keskaja kunstitegewus ja tema edenda- mine oli ju weidi kunstlikum. Nad hakasiwad ilusa Greeka kunsti wäärtusest aru saama ja sellest lugu pidama Nad ei jõudnud endisele kunstitegewusele mitte ainult järele, waid püüd- siwad sellest weel palju ette jõuda. Ka nende kunsti edendamine oli peaasjalikult kunstitege-
f\. Weizenberg. 3
wuse tarwitamine, nii et nende kunst 16 aas- tasajal õige kõrgele järjele jõudis.
Uueaja kunstiedendajad mõtlesiwad aga oma seisukohalt palju paremini, sest nad pani- wad kõik rattad käima, et kunstitegewust õige kõrgele järjele upitada.
Suured paleed saiwad kunstikoolideks, aka- demiateks ehitatud. Stipendiumi wõi abiraha sai kunstiõppijatele jagatud, peale selle weel kõiksugu auuhinnad, medaljed j . n. e. Kas see ei pidanud kõik kunstiedendamiseks mõjuw olema? Ja, ta mõjus ka, aga kahjuks mõjus ta enam kunstitegewuse takistuseks, kui tema edenduseks, sest ka kunst tarwitab loomulikku, aga mitte kunstlikku edendamist.
Kuhu on nüüd meie kunst jõudnud, mille edendamiseks riigiwalitsused iga aasta suured summad ohwerdasiwad ja nüüdgi wee! oh- werdawad.
Waatame esiteks meie kunstitemplit, aka- demiat Peterburis. Tema wastu, Neewa kaldal, seisawad kaks kiwist kuju (Sphinksi) — wanade egiptlaste töö. Üle akademia, sissemineku köhal seisawad Herkulese ning Flora kujud, — wa- nade greeklaste tööd. Puudub weel, et maja peale üles, kus enne Minerwa seisis, Laokoon, wõi mõni teine greeklaste töödest üles upi- tatakse.
Mis teewad aga need kunstnikud ise, kes seal toredas majas elawad, ning kes ju kohus- tatud peaksiwad olema kunstitegewust eden- dama? Kas neil ei peaks mitte häbi olema oma kunstitemplit wõeraste sulgedega ehtida?
Nende wõimus on kunsti edendada, — kas ise, wõi ka teisi abiks wõtta. Aga on näha, et mis nad ise ei jaksa teha, seda ka teine, kes nen- dele ei meeldi, teha ei tohi.
Wanaaja kunstitöödest peame küll lugu
pidama ja neid, kas museumides wõi kusagil mujal kui kaunid mälestusi wanadest aegadest alal hoidma. Rga kui meie nendega oma ehi- tusi ning ka oma kunstitemplitgi ehime, siis on see ainult meie aja waimu-ning wõimuwae- suse tundemärk.
Wiimase aja kunsti waimuwaesus awaldab ennast meile igal-pool, kuhu waatame. Ware- malt, kui parun KSodti ilusad tööd saiwad üles seatud, on ka mõned suured kiwist piedestalid wõi alused üles seatud, aga tänapaewani oota- wad nad asjata kunstnikku, kes nende peale midagi üles ehitaks; nad seisawad woi wedele- wad asjata oma kohtadel. Kaks nendest on Konnogwardeiski maneshi ees, kaks, mis palee- silla juures seisawad, on nüüd wana fldmiraltedi seinale tõmmatud jne. Monumentide asemele on meie pealinnas ainult mõned puudulikud brongsi-rinnakujud aedadesse üles seatud.
Glinka" brongsikuju konserwatoriumi plat- sil, mis puari aasta eest sai üles seatud kujutab küll ennemine ilmtahumata talupoega kui uht idealilist komponisti.
Miisama alatut waimu awaldawad Rubin- steini ning Tschaikowski marmorikujud konser- watoriumi *trepiruumides.
Sel aastal on ometi kolm monumenti siia pealinna üles pandud. Esimene on Snamen- ski platsil keiser Aleksander IIL monument, würst Trubezkoi töö. Würst Trubezko. kohus- tas end selle töö kolme aastaga walmistada, aga nüüd on tema tegemise aeg 10 aastat wäldanud. See monument makswat_enam kui miljon rubla, aga siin on näha, et miljonid ka ei aita, kus kunstiwõim wõi jõuud puudub, kus meie aja kunstiedendajatele oma-
kohased kunstnikud, kus neid weel olemas on, nagu kähe silma wahele jääwad.
On ju teised sellest monumendist Sna- menski platsi! kirjutanud ja temast head ning halba pajatanud, nii et minu ligem arwustus sellest wälja wõib jääda. Ütlen ainult lühidalt:
Sarnane monument ei tee mitte ei kunstnikule, ei keisrile ega meie ajale auu, waid ümber- pöördult, kui ta seisma jääb, kujutab ta tule- watele aegadele meie aja kunsti tegewuse
warjukülgesid ning nõrkust.
Teine monument on wana Admiralitedi ning paleesilla juures. Ta on kujutegija Bern- stammi töö ja kujutab Peeter 1., kus ta weehä- das oma kaasinimesi weest wälja aitab. Selle töö juures ei ole mitte nii suuri wigastusi, aga üht äratawat paremat kunstiwäärtust ei ole ka siin olemas. Ta on üks kitsarinnaline kuns- titöö, mis küll seda kujutab, kus üks inimene teisi weest wälja püüab aidata, aga üht kange- last nagu Peeter 1. oli, ei kujuta see monument mitte.
Kolmas monument kujutab ka Peeter I. ja on Simsoni prospektil selle kiriku wastu üles pan- dud, mis keiser Peeter 1. Poltawa lahingu mä- lestuseks ehitada lasknud.
See prongsstatue on küll ainult kopia An- tokolski kuju järele, mis Peterhofä pargis sei- sab, siiski on ta nendest kolmest kõige koha- sem, mis ehk monumendi nime wõiks kända.
flntokolski oli esimene, kes uudise poole hoidis ning ekstremi tegewuse poole käidus.
Ta tegi aga siiski realistika-kunsti wäljal ikka weel midagi kunstiwäärilist ning awaldas oma- kohast wõimu, kuna tema järelkäijad kõige oma uudise-õhinast hoolimata tagurpidi lähe-
wad, kus nad ainult oma tegewuse nõrkust ning tühjust awaldawad.
Ei wõi kaebada, et tellitud tööd pahasti makstud saawad, meieaegsed kunstitööd saa- wad paremini makstud kui kunagi enne. Kei- ser ning riik kulutawad suuri summasid kunsti edendamiseks, aga kus kunstiwõim ning pa- rem maitse puudub, seal on kõik asjata oh- werdatud.
Sarnane on nüüd meie kunstliku kunsti edendamise tagajärg. Kunstnikka on palju, aga mis teewad nad? Peab küll ütlema, et „pal- jude puude läbi ei ole metsa näha."
Sarnase meieaja üleliialdamise ning kunst- liku kunsti edendamise kõrwal on ka patrio- tismuse fanatikalikud tujud süüdi, et meie kunstitegewus tagurpidi läheb.
Patriotismus peaks küll kunsti edendama, aga meie aja kitsameelne patriotismus awai- dab otse ümberpöördult ka kunsti peale paha
mõju.
Ka iseäraline nähtus meie ajal, kus inime- sed ning rahwused hõlpsamini üksteisega wõi- wad läbi käia, üksteist tundma õppida ning en- did üksteisega ühendada, on see, et rahwuste kitsameelsus ning lahutamise waim enam maad wõtab kui kunagi enne, mis ka kunsti peale pahasti mõjub
Endistel aegadel ei pandud selle peale suurt rõhku, mis rahwusest kunstnik pärit oli, waid waadati ainult tema kunstiwäärtuse peale.
Nüüd aga edendab iga riik ning rahwas ai- nult oma kunstniku töösid. Häda sellele kunst- nikule, kelle kodumaa tema kunstitegewust ei jaksa edendada, sest siis ta wõib kaduda.
Wenelased on ikka suuremeelsust üles näidanud, ka wõõraste rahwuste wastu ; aga nüüd on ka Wene kunstnikkude sekka kitsa-
meelsus asunud, nii et isegi Wene riigi alama kunstniku töö ning tegewus takistatud saab, kui seesama kunstnik just Wene rahwusest ei ole wõrsunud.
Soomlased ohwerdawad kunstitööde peale palju, wist palju rohkem, kui nende kunsti- wäärtus seda ära teeniks, aga mõned marmo- rist rinnakujud, mis Eesti kunstniku töödest sinna on juhtunud ning ka sinna wastu wõe- tud, näitawad seal mõnedele just kui puru silmas olewat, ning nad ei tihka neid mitte teiste toode sekka, ei ka kuhugile mujale, kus nad ligemall ning täiesti nähtawad oleksiwad, üles seadida. See tähendab wist ka seda, et nimetatud kunstitööd ühe wõöra töö on, aga mitte ühe Soome kunstniku oma, olgugi, et Eesti ning Soome rahwused wennasrahwad peaksiwad olema, sest nad on ühest rahwa- kännust wõrsunud.
Nüüd lubatagu lõpuks weel sõnake ka meie Eesti rahwa kunsti kohta. Siin ei wõi kunstiedendamisest weel palju juttugi olla.
Wäike rahwas, kes hilja aja eest weel orjapõl- wes elas, peab oma priiust enam praktikalis- tele asjadele kui kunstile ohwerdama, see on loomulik. ftga ka siin on ühekülgne uueaja kunsti unistamise-haigus aset wõt- nud. Ka siin räägitakse palju kunstnikkude kaswatamisest ja koolitamisest, aga ei kü- sita sugugi selle järele, kas wõi kuidas nad seda kunstitegewust tarwitawad, ehk kelle selleks ka tõesti andi on. Ainuke otstarb sarnastel kunstnikkudel näitab see olewat, et nad teisi püüawad kunstis õpetada. Ja need teised, — nad õpiwad muidugi jälle selle tar- wis, et nad teiste õpetajateks tahawad saada ning nõnda omale igapäewast leiba teenida.
Kus jääb aga siin siis kunst ning kunstitege- wuse otstarb?
Meie Eesti wendasid ei woi sarnases kunst- nikkude aitamises küll weel palju süüdistada;
nad teewad seda kül! sõnadega, aga palju kaugemale ei ole nad selles weei saanud, aga see on enamasti sakslaste süü. Ka mina ise, nende ridade kirjutaja, pean tunnistama, et ma nende poolt abiraha olen saanud (õndsa herra von Billebois'e legadist).
Suurt süüdi ei wõi mina siiski oma awita- jate peale panna, kes minu kunstitegewust edendasiwad; sest ma hakkasin kunstitegewust ise omal jõuulja ilma kellegi nõuandmata peale.
Mõnda siis jään ma kõikidele tanulikuks, kes milgil wiisil minu kunstitegewust sellel wi- letsa! kunstitegewuse langemise ajal on eden- danud. Wõib ju mõni terakene sellest meie aja kunstlikust kunstitegewuse külwist ka hea maa peale kukkuda, kus ta wiija woiks kända Aga mis see aitab, kui ka sarnased taimed ilma tagajärjeta peawad surmale suikuma.
Ka eestlased ise wõiksiwad kunstis ju mi- dagi korda saata, kui nad ühiselt seda kunsti- tegewuse jõudu tarwitaksiwad, mis nendele tar- witamiseks just käepärast on.
Meie aja kunstitegewus on madala järje peale langenud ja kunstlik edendamine ning liialduse tujud ei aita teda mitte loomuliku edu radadele. Ei ole siis sugugi k.iduwaart noori inimesi abiandmisega sellele tegewusele meelitada. Aga kus siiski iseäralik jõud wo.
wõim nähtawale tuleb ja teda mitte ei tarwi- tata, siis on see meie aja häbiks
Mis aitab see, kui meie kunstitaimi tahame istutada ning neid kosutada, kui meie walm.s kunstiwilja, mis meil saadawal on, ometi ei taha tarwitada ?
flrmasta isamaad, ilma ning Jumalat.
Sõna «patriotismus" on Ladina keelest wõe- tud ning tähendab Eesti keeles ,,isamaa!sust"
ehk isamaa armastust.
Selle sõna wastand on ,,kosmopolit" (ilma- kodanik).
Nende sõnade tähendus läheb paljude juu- res nii lahku, et mõnedki selleks üksteise wastu põlgtust wõi wiha awaldawad, kui nende mõt- ted selleks mitte kokku ei käi. Kosmopolit ar- wab, et patriot ühekülgne inimene on, kes ai- nult oma ümbrust armastab. Patriot aga ar- wab jälle, et kosmopolit enam inimene ei olegi, kuna ta täiesti ainult oma isamaa heaks ei taha elada n. n. e. Kas nende sõnade tä- hendus ei wõiks meie päiwil ju weidi ühte su- lada, nii et iga auus isamaalane ka ilmakodanik wõiks olla?
Wanal toorel ajal wõis see rahwuse lahus- hoidmine omakohane olla, kus üks rahwas teise kallale langes, ilma et selle järele pärida, kas tal õigus wõi ülekohus on, kui aga tema jõud teisest üle ulatas. Kas meie haritud aeg ei sunniks meid sellest weidi teisiti mõtlema?
On ju igal rahwal oma isamaa kallis, õpiks aga iga rahwas ka oma naabrirahwast niisama kal- liks pidama, siis poleks meil isamaa kaitsmist enam tarwisgi, kõik werised woitlemised kaok-
siwad siis ära ja nendest rahwa waenulikust olemisest wõiksime siis ehk ainult möödaläinud aegade mälestusest weel lugeda.
Kas sarnasel unistamisel ei woiks ka oma jagu õigust olla, sest ta käib täiesti nende meieaja igawese rahumõtetega kokku, mis se- nini kahjuks ikka weel unistuse ning mälestuse hõlma on langenud? Aga mis weel ei ole, wõib ometi wõimalikuks saada. Soowida oleks ju ometi et ajawool niikaugele jõuaks, kus ini- mesed weel imestuse ning põlastusega nende aegade peale tagasi mõtlewad, kus nende esi- wanemadtuhandate kaupa, rahwas rahwa wastu, werises wõitluses pidiwad langema.
Igal asjal on oma algus ning edir Lapsel on oma ema, isa ning omaksed kaliid ja ta tunneb ning armastab ainult seda, mis tema kitsas ümbrus temale pakub, Sirgub laps me- heks siis laieneb ka tema silmaring ja ulatab ju tema isamaa piirideni. Kas aga meie sil- maring ei tohiks õiglaselt ka üle oma isamaa piiride ulatada, et sääl ka wõõraid rahwaid tund- ma ning armastama õppida? Oi ja, ka kos- mopolit wõib auus inimene ning ühtlasi ka hea patriot olla,
Waatame sakslasi ning nende patnotismust.
Nende isamaa armastus oli nii suur kui seda weel kusagil mujal olla wõib. Ka kõrgesti ha- ritud kirjanikud ning luuletajad teadsiwad oma isamaast ja oma isamaalastele kirjutada ning luuletada, kuni Schilleri ning Goetheni. Need wiimased aga ei kirjutanud mitte enam ainult isamaale, waid kõigele ilmale. Nad oliwad sus ilmakodanikud, siisgi aga mitte pahemad saks- lased, kui need suured patriodid, waid just üm- berpöördult; nad tegiwad oma isamaale enam auu, kui keegi teine.
Nii näeme siis, et ilmaelu nii wäga mitme-
kesine on ja et kusagil pool kohane ei ole pinda teise silmas waadelda, waid et meie pa- remini teeksine, kui kõigepealt teda oma sil- mas otsida ning sealt wälja tõmmata, sest seda nõuab meilt simpatia ning religion.
Kui ehk wanal toorel ajal inimesed oma patriotiiistes küsimustes küll ehk ühekülgsed oliwad, kus nad aga ka sunnitud oliwad oma ümbrust wägiwaldsete tegude eest kaitsma, ja kas meie haritud aeg ei peaks selleks weidi teisite olema ? Wõi kas meie aeg ei ole sel- leks ehk niisama ühekülgne? Paraku ei wõi meie endid selles kiideida. Mitte ainult hari- mata rahwsd ei kipu meie päiwil üksteise kal- lale, waid just ümberpöördult, kõrgesti haritud rahwad walmistawad üksteise wahel weriseid lahinguid.
Iseenese ning oma rahwuse auustamine on patriotismuse peaasi ja see ongi tema hea ning tema halb külg. See ongi, mis temale jouudu annab oma isamaa eest töötada, ja seesama on ka, mis üht rahwast teise rahwuse wastu weri- sele wõitlusele üles kihutab. — Patriotismus on küll woorus, aga ta on woorus alamal astmel.
Paistab meie wanadest aegadest ning nende wõitlustest mõnigi warjukülg wastu, siis ei peaks ju ometi nende paremad elukombed meile ka mitte just kähe silma wahele jääma, s. o. nende simpatilisemad elukombed. Neil oliwad usukombed pühad, nad pidasiwad üks- teisest lugu ja auustasiwad neid, kes neid juh- tisiwad ning õpetasiwad.
Kuidas seisab aga meie ajal üksteisest lu- gupidamine (simpatia)? Kuidas usupühadus, kuidas korra alalhoidmine ning waütsuse auus- tamine? Kahjatsedes peame tunnistama, et meie selleks küll tagurpidi oleme nihkunud.
Weidi leidub üksteisest lugupidamist, mis sim-
patilikku elu wõiks edendada, usupühadus kipub kustuma ja walitsuse auustamine awaldab ennast meie päiwil weel selles, et igaüks teda omal wiisil arwab edendada wõiwat. Sellest siis kaswawad rahutused, kihutused ja asjata ning kahjulikud wõitlused.
Küll ei wõi meie elu ilma wõitluseta olla, küll tuleb nähtusi, kus meie oma kasude ning õiguste eest peame wälja astuma ning neid kaitsma, aga soowida oleks ju ometi, et kõik ühekülgsed püüdmised ning kitsameelsus pa- rematele tundmustele aset annaksiwad.
On ju igal ajal omad head ning nõrgad küljed, nii siis ka meie ajal. Et kedagi mitte süüdistada, siis peame ometi tunnistama, et meie kaunisti edenenud ajawool weidi jonna- kas on, sest ta ei jaksa ka meie koigetugewa- maid eeswõitlejaidgi oma jonnakast olewusest wabastada
Teab küll wist iga inimene, et suurmeel- sus wägewam sõjariist on kui kitsameelsus, et oma wastast ning waenlast wõita, tema warju- ning walguseküljed walge ette tuua ning nn ilma antuseta ning põnewuseta paremuse poole ligineda, ja ometi sünnib see sagedasti just ümberpöördult, oma wastase antamine, naa- wamine ning ise oma isiku ülendamine. Ja need ongi meie ajawoolu nõrgad küljed ning simpatilise oiewuse häwitajad.
Üteldakse, et inimesed ju ometi ise oma ajawoolu juhtijateks on ja et selleks igauks kaasa wõib aidata. . __. ,
Eks katsume siis ka selleks kaasa tõotada, nii et meie wennalikumalt üksteisele kätt woik- sime pakkuda ning simpatilisemat elu edendada.
(õlfõl
Wanädsõnad seisawad ikka tõepõhjal, kuid siiski iähewad arwamised mõne wanasõna kohta sellest lahku. Huwitaw on ehk waadata, kas ülewal nimetatud wanasõnal tõepõhjust on.
Üksikuid juhtumisi waadates näitab küll mõnikord nõnda, et inimene oma õnne sepp ei wöi olla, kõigepealt sea! mitte, kus kõik tema ettewõtted nurja Iähewad, ja wüetsus ning häda tema töö ja waewa tagajärg ning wili näitab
olewat
Teisest küljest waadates wõib inimene siis täiel mõõdul õnne maitsta, kui ta ise oma Õn- nele kaasa aitab, t a o n o m a Õ n n e s e p p k a s e a l g i , kus tema ettewõtted ei peaks õnnestama. — Mis wõib aga inimene oma õn- nele kaasa aidata, kus ju öeldakse: f,lnimene mõtleb ja Jumal juhib " — Aga jälle on wana- sõna: ,,Kes iseennast aitab, seda aitab ka Ju- mal."
Siin tuleb siis küsimus, m i s o n Õ n n, k u s o n t e d a l e i d a , j a m i s w õ i b i n i - m e n e o m a õ n n e l e n i n g õ n n e t u n d - m u s e l e k a a s a a i d a t a ?
Rikkus pole küll weel mitte õnn, aga ta wõib inimlikule õnnele palju kaasa aidata. On inimesel warandust, siis on temal kergem oma soowisid ning igatsusi taita. Tal pole mitte
oma ülespidamise, oma igapäewase leiwa ning katmise eest muret kända, ka mitte oma pere- konna, lastekaswatamise ning koolitamise eest pole tal sarnast muret ning hoolt kända, kui kehwema! ning waesel inimesel. Sest selleks on temal ju warandus, millest ehk tema ja- reltulewale sugulegi wõib järele jääda. On tema tahtmised ning igatsused head ja wooruslised, siis wõib tema oma kapitaliga iseenda ja oma kaasinimeste käsuks töötada. Ja ta woib täiel mõõdul ilma õnnest osa wõtta.
flga ka rikkal on takistuste ning kiusatuste wastu wõitlemist, ja mõnes tükis weel enamgi kui selle!, kes töö ning waewaga iseennast ja oma perekonda toidab. On ju ka inimese karakter wõi iseloom ning tema igatsused mi wäga mitmekesised, head ning pahad. Li jaksa rikas oma inimlikkudele kohustele mitte us a- waks jääda ja käib ta pahade himude järele, mis rikkus temale kõik täide saata lubab, siis ta wõib hõlpsasti oma elukombedes langeda, nii et temal õnnetundmusest enam aimugi ei ole, olgu küll, et ta ehk uhkust taga ajab.
Siin näeme, et warandus wõi rikkus weel mitte õnn ei ole, ja oleks see nõnda, sus peak- siwad kõik rikkad õnnelikud ning kõik waese- mad õnnetud olema, mis aga mitte nii e i d e , kui see ka wäljaspoolt waadates ehk nõnda olema näitab. , . .... . . , .
Igatahes on ilmlik warandus kull kui abi- nõuuõnne ning õnnetundmuse konta, aga sel- leks on weel üks teine abinõuu olemas, ning see on m o r a l i l i k j õ u d , k i n d e l m e e l n i n g i s e t e a d w u s, aga kõige selle juu- res allaandlik olemus oma saatusele ning ju- malikule wõimule.
See on waimulik kapital woi warandus, millest waene, niisama kui rikas, osa wõib wõtta:
seda warandust ei leita mitte üksnes koolipin- gil, waid kõigepealt ka Jumala looduses, ja temal on weel suurem wõim, kui ilmlikul wa- randusel. Kus sarnane wooruslik jõuud kaduma läheb, seal langeb ka inimlik wäärtus ning sel- lega ka õnnetundmus, nii waesuses kui ka rikkuses, sest kõik ei ole mitte kuld, mis hiil- gab, ja kõik ei ole mitte õnnelikud, kes seda ehk näitawad olema.
Waesel on palju raskusi, mis tema elu- wäärtust ning õnnetundmust ähwardawad kus- tutada, näit. raske töö, mure oma tulewiku eest j . n. e., aga siisgi wõib ka waene selles lootu- ses töötada, et paremale järjele püüda ning jõuda, ja lootus ongi, mis inimest oma saatu- sega rahustab ning teda elustab ja temas inimlikku wäärtust ning õnnetundmust alal hoiab.
Ka on waeseid olemas, kes oma saatust rikka omaga ialgi ei soowiks wahetada.
Iseenese elu kallale kippumine wõi meele- äraheitmine, need on nähtused, kus inimlik jõuud ning eluwäärtus kustumas on, ja sarna- sed nähtused tulewad wist rikkuses enam näh- tawale kui waesuses.
Siin näeme, et üks teine warandus wõi inimlik omadus on, mis inimese õnne edendab, ja seda waimlikku wara, mis paremaid inim- likka tundmusi ei wõi keegi riisuda, ei wae- sus ega häda, ei ka kaasinimese paha tahtmine.
Mõnelgi kannatajal on enam õnnetund- must kui mõnel rikkal omas külluses, sest ta teab, et ta kannatamine mitte igawene ei ole.
Kõik on kaduw ning surelik, aga Jumalik waim, kes inimest elustab, on igawene.
Ainult see, kes oma saatusele ning Juma- likule olemisele allaandlik on, wõib ise oma Õnne sepp olla, igas seisuses.
Hilja aja eest harutati ühes seltsis küsi- must: , , K u s t ja m i ! w i i s i l m e i e m a a - i l m o n s a a n u d ? "
Siin juures tuleb weel üks teine küsimus meelde, mis meie isa Jannseni kirjades leida o n : « M i l l e g a J u m a l k ü l l s i i s o m a a e g a p i d i w i i t m a , k u i w e e l m a a i l m a ei o l n u d ? "
Ja wastus selle peale: J a s i d u s s i i s k a s e m e t s a s w i t s a k i m p u , et n e n d e l e s u u p e a l e l ü ü a , k e s a s j a t a k ü s i m i s i t e e w a d "
Ja, sarnast witsakimpu wõiksime ka siin tarwitada, aga meie lepime ka ilma selleta. — Oleme ju kõik looduse lapsed, ning ühe lapse küsimine wõib teisele lapsele huwitaw olla, nõnda et ta seal juures oma mõistust katsub proowida, kui see ka mitte kaugele ei ulata.
Sarnase küsimuse peale täiesti wastata, käib üle inimese mõistuse, ning meie woime siin juures üksnes sellest kõnelda, mis ju ammu enne meid on kõneldud, ning siis Jumala te- gusid imesteleda.
Meie püha Piibel teatab meile Moosese l ä b i : Jumal lõi maa ja taewa ja kõik, mis maa peal ning taewa laotuses olemas on, ja wiimati ka inimese."
Teadus aga püüab ilmade sündimist järg-
miselt seletada: Hakkab kuskil selles määra- tumas suures ilmaruumis gaasisarnast ollust kogunema, siis hakkab ka selles kogus ütle- mata suured edasi-rändamised, elementide tege- wus. Tulejõuud wõtab kõige esiteks wõimust, neid ollusäd, mis see kogu ilmaruumist ju oma külge jõuab tõmmata, aegapidi muuta, ning seda gaasisarnast ollust, üheks kindlaks ollu- seks teha. Nii kestab elementide tegewus edasi, ilma et tema peal ükski eluline ehk taim wõiks sigineda ning kosuda. — On nüüd see uus ilm aja woolul nii kõwasti kokku liidetud, et tulejõuud tema sisse ennast ju ära püüab peita siis on ta omale kindla kuju ehitanud, kus siis jälle aja woolu) taimed ning elajad tema peal aset wõiwad wõtta, kuni wiimaks inimese silm kõik seda Looja imetegu wõib imesteleda.
— Mü on siis meie teaduse ilm walmis, kus peal meie wõime elada ning oma tarkust awal- dada. Meie tarkus ei ulata aga mitte kaugele.
sest ka kõige targematest, kes oma teadustes teistest ju palju eemale oliwad jõudnud, pidi ometi igamees tunnistama, et ta sellest määratu looduse sügawusest midagi ei tea.
Mli on siis see i!m, mis meie Piibel põh-
