Valim

Uurimaks Eesti kuvandit Lääne-Euroopas on vaatluse alla võetud Prantsusmaa meedia kõik kanalid – ajalehed, ajakirjad, raadio ning televisioonaastatel 2010 ja 2011.

Varasemad uuringud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis, mis on keskendunud ühe riigi esindatusele konkreetse riigi meedias (Vaino 2004, Sipilä 2005, Orloff 2006) on eelkõige uurinud ühte meediakanali liiki erinevatel aastatel. Hans Lõugase magistritöö (2010) keskendub Eesti kuvandi uurimisele kahes rahvusvahelise leviga ingliskeelses majandusväljaandes. Täpsemalt prantsuse meedia uurimisega on tegelenud bakalaureusetöödes Maris Laikre (2008) ja Kerli Kuusk (2006), kes on vastavalt uurinud siis ühte või kahte Prantsusmaa üleriigilist päevalehte erinevate aastate lõikes.

Selle uurimuse oluline erinevus võrreldes eeltoodutega on terve prantsuse meedia hõlmamine ning kõikide meediakanalite analüüs. See annab võimaluse saada laiapõhjaline ülevaade Eesti kajastustest erinevate kanalite lõikes. Analüüsis kasutatud materjal on eelselekteeritud Prantsusmaal ühe monitooringufirma poolt ning vahendatud Eesti Pariisi saatkonna kaudu Välisministeeriumisse. Materjali kättesaadavuse minule võimaldas asjaolu, et töötan Välisministeeriumis prantsuse ja inglise meedia analüüsi valdkonnas, misläbi on see materjal minu hallata töökohustustest lähtuvalt. Kuna mitmed prantsuse ajalehed on internetis loetavad vaid tasuliselt, siis muudab see nende uurimise komplitseerituks inimesele, kes nende lugemisõigust endale pole ostnud. Regionaalsed ajalehed ei levi tavaliselt internetis ning see materjal oli kättesaadav vaid skänneritud vormis. Internetiotsingud ei võimalda saada ülevaadet kogu Eesti kajastusest ning tele- ja raadiolugude leidmiseks tuleb kindla kanali

33

juures läbi viia erinevate otsingusõnadega uuring, mis alati ei pruugi anda ka soovitud tulemusi. Seega on eelselekteeritud materjali olemasolu üheks aluseks, mis võimaldab käesoleva töö läbiviimist sellisel viisil.

Välisministeeriumisse vahendatud materjali põhjal koostan oma põhitöö raames iganädalast Eesti välismeedias ülevaadet inglise, prantsuse ja belgia meedia kohta, mida on võetud aluseks bakalaureusetööde tegemisel ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis (Lõugas 2006 ja Rõivas 2009). Käesolevas töös kasutatud uurimismaterjali kogumine ja säilitamine on toimunud 2010. ja 2011. aasta jooksul Välisministeeriumis. Peamine tähelepanu on pööratud kirjutavale pressile, mis moodustab ka peamise uurimismaterjali. Televisiooni ja raadio puhul on Eesti kajastuste hulk märgatavalt väiksem ning ei pruugi kõikidel puhkudel olla nii kättesaadav kui trükiajakirjanduse puhul.

Uurimismaterjalina ei ole eraldiseisvalt kasutatud uudisteagentuuride artikleid, olgugi, et teatav ülevaade nende kirjutistest oli eelnevalt olemas. Samas on selge, et väga mitmete Eesti kajastuste aluseks on just uudisteagentuuride toodang, seega tuleb see mõõde sisse just läbi teiste väljaannete.

Kontentanalüüsi materjali moodustavad Prantsusmaa üleriigilised-, regionaalsed- ja nädalalehed ning ajakirjad. Analüüsitava materjali hulka kuuluvad ka osad internetiallikad, mida on Eesti kuvandi kujundamisel oluliseks peetud. Valimi moodustavad 8 üleriigilist päevalehte: Le Monde, Le Figaro, Les Echos, Libération, Le Parisien, La Tribune, L´Humanité, La Croix.

Nädalalehed ja ajakirjad, mida on kokku 30: Le Courrier International, Journal Du Dimanche, Challenges, Marie-France, Marianne, Le Nouvelle Observateur, L´Express, Valeurs Actuelles, Le Point, A Nous Cites, Cités Numériques, D´Architectures, Echo des Savanes, Femme Actuelle, Horizons Monde, Journal Europa, L´Expansion, La Vie, Le Metro, Le Monde Diplomatique, Le Monde Magazine, Les Introckuptibles, Magazine Littéraire, Media +, Politique Internationale, Quotidien du Turisme, Reponse A Tout, Tele 7, Tour Hébdo, Tourmagazine.

34

Uuringus kasutatud regionaalseid ajalehti on 13: Charante Libre, Direct Toulouse Plus, L´Alsace, L´Est Republicain, La Lettre, La Provence, La Voix du Nord, Midi Libre, Monaco Hebdo, Nice Matin, Ouest-France, Romandie, Sud Ouest.

Interneti materjale on 6 erinevat: Regard Sur L´Est, Purepeople, Qobuz, Nouvelle Europe, Media +, Batiactu. Kvalitatiivses analüüsis on kasutatud ka telekanalite France 24, France 2, Arte, France 3 ja TV5 ning raadio Radio France International ja Le Mouv materjali.

Kokku kogunes kontentanalüüsi valimiks 252 artiklit, mis on ilmunud 2010-2011 aasta jooksul.

2.3.1 Intervjuud ajakirjanikega

Selleks, et paremini mõista Eesti kuvandi olemust prantsuse meedias ning püüda seletada selle tekkimise põhjusi, olen magistritöö tarvis viinud läbi intervjuusid prantsuse ajakirjanikega, kes Eesti kuvandi konstrueerimises vahetult osalevad. Ajakirjanikke võib klassifitseerida mitmeti, kuid käesolevas töös otsustasin keskenduda just prantsuse korrespondentidele, kes kirjutavad Eestist lugusid mõjukatesse prantsuse päevalehtedesse ning teevad lugusid ka televisioonile ja raadiole. Magistritöö kontentanalüüsist selgus, et koguni 45% uuritud artiklitest põhines originaalmaterjalile, mis viitab sellele, et ajakirjanikud olid loo kirjutamiseks ise materjali ja infot hankinud, mitte põhinenud allikate refereerimisele. See tähendab aga seda, et ajakirjanik on otseselt allikatega kokku puutunud ja neid intervjueerinud, olles selleks sõitnud kas Eestisse või siis kohtunud kõneisikutega kusagil teises riigis. Põhjalike artiklite puhul on raske uskuda, et ajakirjanik materjali pelgalt telefoni teel oleks hankinud. Siiski tuleb arvestada, et 45% originaalmaterjali hulka kuuluvad ka arvamuslood ja analüüsid, kus vahetu kohalolek ei ole kirjutamiseks vajalik.

Seega kujundavad Eesti kuvandit erinevad ajakirjanikud, need, kes kirjutavad lugusid Prantsusmaal, kuid Eesti puhul paljuski ajakirjanikud, kes siia kohapeale tulles artikleid kirjutavad. Osa nendest on püsivad korrespondendid, osa Prantsusmaalt toimetusest saadetud ajakirjanikud. Selleks, et saada kontakti ja ülevaadet Eesti teemasid kajastavatest korrespondentidest, võtsin ühendust kolleeg Sigrid Kristenpruniga, kes on pressiametnik Eesti saatkonnas Pariisis ja on aastaid prantsuse ajakirjanikega suhelnud ning pressivisiite Eestisse vahendanud. Palusin temalt korrespondentide kohta informatsiooni ja nende kontakte.

35

Kristenprunilt saadud andmete põhjal kontakteerusin 2010. aasta sügisel e-kirja vahendusel prantsuse korrespondentidega, soovides nendega Skype´i vahendusel intervjuusid teha.

Selgus, et ainult Eestile keskenduvat korrespondenti ei olegi, kuid Balti riikides, Lätis ja Leedus, elab kaks korrespondenti, kes katavad prantsuse meedia tarvis Baltikumi teemasid.

Ühtlasi on üks korrespondent ka Stockholmis, hallates mitmete teiste riikide kõrval ka Eesti teemasid. Kõigi kolme ajakirjanikuga õnnestus mul Skype´i teel prantsuskeelsed intervjuud ka läbi viia ning nende vestluste põhjal korrespondentide töö tagamaid paremini mõista. Lisas esitatud intervjuud on transkribeeritud töö autori poolt üldsõnaliselt, püüdes anda edasi lause peamist mõtet ning ei ole otsetõlked eesti keelde.

Marielle Vitureau on ajutiselt (2010. aasta teine pool ja 2011. aasta esimene pool) mõned kuud Pariisis resideeruv, kuid muidu alates 1998. aastast Vilniuses elav prantsuse ajakirjanik, kes alates 2002. aastast prantsuse erinevate meediakanalite jaoks Baltikumi teemasid kajastab.

Ta on töötanud nii raadiote RFI kui Radio France´i ja Šveitsi raadio jaoks ning kirjutanud päevaleht Libération´ile ja rahvusvahelisele nädalalehele Courrier Internatinal´ile ning seda kõigi kolme Balti riigi kohta. Vitureau töötas mõnda aega ka AFP jaoks, aga seda ainult Leedu keskselt. Vitureau töötab praegu vabakutselise ajakirjanikuna peamiselt raadio RFI jaoks.

Antoine Jacob elab alates 2007. aastast Riias ning töötab vabakutselise ajakirjanikuna. Ta on Baltikumiga olnud regulaarsemalt seotud alates 1998. aastast ning elas enne Riiga kolimist Stockholmis, töötades uudisteagentuur AFP ning prantsuse ühe suurima päevalehe Le Monde´i jaoks spetsialiseerudes Põhjamaadele ja Baltikumile. Kui Jacob 2007. aastal lahkus Le Monde´ist, et hakata vabakutseliseks ajakirjanikuks Baltikumis, siis valis ta elukohaks pragmaatiliselt Riia, sest see asub kolme riigi keskel. Jacob töötab regulaarselt erinevatele ajalehtedele ning ka raadiole. Peamiselt kirjutab ta prantsuse päevaajalehe La Croix’le, Šveitsi päevalehele Le Temps, mõnikord Brüsseli Le Soir´ile ning prantsuse nädalalehele L´Express.

Vähem regulaarsemalt kirjutab ta näiteks Politique International´ile, mis on kord kvartalis ilmuv poliitiline ajakiri. Ta töötab ka näiteks ajakirjale Geo ning mõningatele uudiskirjadele (newsletters), mis on spetsialiseerunud peamiselt majandusele. Ajutiselt asendab Jacob ka 6 kuud Marielle Vitureau´d raadio RFI jaoks. Ta on 2009. aastal avaldanud Baltikumist rääkiva raamatu „Les pays baltes : un voyage découverte“. (tõlge: „Balti riigid: avastusreis“)

36

Olivier Truc töötab peamiselt ajalehele Le Monde ning seda alates 2005. aastast Stockholmis, kus ta vahetas välja Antoin Jacob´i. Lisaks teeb Truc kaastööd prantsuse nädalaväljaandele Le Point. Enne Le Monde´i töötas Truc 7 aastat prantsuse päevalehele Libération, kus ta kattis sama piirkonda, mida ta nüüd Le Monde´i jaoks teeb. Olivier Truc teeb ka teledokumentaale erinevate telekanalite jaoks, näiteks Arte´le ja France 5´le. Ta kirjutab Le Monde´ile 7 erineva riigi kohta, kuhu hulka jäävad Põhjamaad ning Baltikum koos Eestiga. Truc avaldas 2006. aastal raamatu „L'Imposteur“ (tõlge: Petis), millest suurem osa kirjeldab ka Eestist.

Kolme ajakirjanikuga läbiviidud vestlused on magistritöös seotud kvalitatiivse artiklite analüüsiga.

37