Prantsuse meediasüsteemi üldiseloomustus

Daniel C. Hallin ja Paolo Mancini (2004) on oma võrdlevate meediasüsteemide raamatus jaganud riike kolme meediasüsteemi. Prantsusmaa kuulub Vahemerelisse polariseerunud pluralistlikusse mudelisse. Lõuna-Euroopa all peetakse üldjuhul silmas kolme riiki - Kreeka, Portugal ja Hispaania, mis läksid üle demokraatiale 1970ndate keskpaigas. Rühma arvatakse lisaks ka Itaalia, mis tegi ülemineku läbi küll varem, kuid jagab mitmeid ajaloolisi ning strukturaalseid omadusi kolme eelnimetatud riigiga. Prantsusmaad küll nimetatakse Lõuna-Euroopast rääkides tihti, kuid on pea alati käsitletud marginaalse juhtumina. Mis iseloomustab ja eristab Lõuna-Euroopat ja vähemal määral ka Prantsusmaad ülejäänud Lääne-Euroopast ja Põhja-Ameerikast on tõsiasi, et liberaalsed institutsioonid, sealjuures nii kapitalistlik industrialism kui poliitiline demokraatia, arenesid välja hiljem. Endise režiimi jõud – aristokraatia, absoluutvõim ning katoliiklik ja ortodoksne kirik olid neis riikides tugevamad. Üks oluline pärand sellest ajast on laiaspektriline poliitiline süsteem ning teravamate poliitiliste erinevuste olemasolu võrreldes Põhja-Euroopa ja Põhja-Ameerikaga.

See on omakorda aga loonud eristatavaid mustreid meedia ja poliitikamaailma omavahelisse toimimisse. Nii oma meediasüsteemi kui poliitilise ajaloo ja sotsiaalse struktuuri poolest on Prantsusmaa kahtlemata piiripealne riik. Teda võib paigutada polariseerunud pluralismi ja demokraatliku korporatistliku mudeli vahele. Autorite arvates kuulub Prantsusmaa aga pigem Vahemere riikidega kokku just kahel põhjusel. Esiteks on poliitilise sfääri kalduvus domineerida meediaturu üle, mis iseloomustab polariseerunud mudelit, piisavalt tugev Prantsusmaal. Olemas on ka tugev ajalooline ühendus prantsuse meedia ja Lõuna- Euroopa meediasüsteemide vahel.

Kommertsajalehtede levik hakkas Lõuna-Euroopas kasvama 1880ndatel ning samal ajal ka Põhja-Ameerikas ja Põhja-Euroopas, kuid tõelist massilise levikuga pressi Vahemere riikides välja ei kujunenudki. Protsess jõudis kõige kaugemale küll Prantsusmaal ning see on ka põhjus, miks Prantsusmaa on piiripeale jääv juhtum. Tänasel päeval on ajalehtede levik Prantsusmaal suurem kui teistes Vahemere riikides, kuid madalam kui ülejäänud Lääne-Euroopas. Prantsuse meedia ajalugu iseloomustavad järsud tõusud ja mõõnad nii ajakirjandusvabaduses kui lugejaskonnas. (Hallin & Mancini 2004: 89-92)

17

Ajalugu näitab, et Vahemere riikide meedia on küllaltki tugevalt politiseeritud. Ajalehed kalduvad esindama eristuvaid poliitilisi vaateid, mis väljendub ka nende lugejaskonna erinevates poliitilistes vaadetes. Nii ajakirjanikud kui meediaorganisatsioonide juhid omavad tihti poliitilisi sidemeid ning on suhteliselt tavaline, et ajakirjanikest saavad poliitikud ja vastupidi.

Prantsuse ajalehtede poliitiline identifikatsioon varieerub selgelt ideoloogilistest nagu L´Humanité ning La Croix kuni suhteliselt apoliitiliste regionaalsete lehtedeni. Suuremad päevalehed peegeldavad laiemaid poliitilisi trende. Le Monde ja Libération esindavad vasaktsentraalset, Le Figaro ja France-Soir paremtsentraalset maailmapilti. Teatud uurijad on väitnud, et prantsuse ajakirjandus on alati väljendanud rohkem seisukohta kui olnud jälgiv, andes eesõiguse kroonika ja arvamusele reportaaži ja kokkuvõtte ees. Faktide esitamise seisukohalt on prantsuse press olnud eelkõige huvitatud ideedest, mis muudab selle fundamentaalselt erinevaks anglosaksa ajakirjandusest, kus uudistel on arvamuste ees alati eesõigus. (Hallin & Mancini 2004: 98-99)

Riik mängib olulist rolli ka meediaettevõtete omanikuna. Kui mujalgi Euroopas on riik olnud avalik-õigusliku meedia omanikuks, siis Vahemere riikides on ka kommertsjaamade omanikuks kohati riik. Uudisteagentuur Agence France Press (AFP) Prantsusmaal näiteks.

Itaalia ja Prantsusmaa puhul maksab riik kõige suuremaid toetusi ajakirjandusele Euroopas.

Otsesed toetused on suunatud majanduslikult vähekasumlikesse ajalehtedesse, mis on olulised poliitilise mitmekülgsuse säilitamiseks. (Hallin & Mancini 2004: 120)

Benson & Hallin (2007) on omavahel võrrelnud Ameerika ja Prantsusmaa meediat, väites, et Ameerika uudismeedia on reklaamiturust oluliselt enam sõltuv. Võrreldes Ameerika keskmise 80 protsendiga, teenivad Prantsuse üleriigilised päevalehed vaid 50% tulust reklaamiga. Mitmed ajalehed nagu Le Monde või Libération teenisid 1990ndatel vaid 20-30% kogu tulust reklaamiga. Ainsad ameerikaliku rahastusüsteemiga riiklikud ajalehed on Le Figaro ja Les Echos.

18

Rodney Benson (2010) on hilisemas USA ja Prantsusmaa meediat võrdlevas artiklis toonud välja ka selle, et kuna Prantsusmaal toetab riik kõiki ajalehti, siis on toetused muutnud pressi mingil määral „tänuvõlglaseks“ riigi ees, mis nende vastu nõnda helde on. Viidates Mathien (2003) andmetele oli riigi poolt makstav toetus 2000. aastal Prantsusmaal 12,5% kogutulust.

Käputäis riiklikke ajalehti (la Croix ja L´Humanité näiteks), millel on madalad reklaamisissetulekud, saavad aga ka lisatoetusi, kaitsmaks ideoloogilist mitmekesisust.

Teine oluline erinevus prantsuse ja ameerika meediafirmade vahel seisneb selles, et prantsuse firmad on väiksema tõenäolsusega börsiettevõtted. Olles seega vähem sõltuvad reklaamist ja börsi survest on prantsuse riiklikud ajalehed vähem kasumlikud ning vähem kasumisaamisest juhitud võrreldes Ameerikaga. Hoolimata riigi suuremast rollist meediaturul, on prantsuse press näinud ennast aktiivse osalejana avalikus sfääris, mitte neutraalse jälgijana. Võrdluses Ameerikaga selgub, et prantsuse ajakirjandus on innukas mitte ainult negatiivsete või segatud arvamuste puhul, vaid ka positiivsete hinnangute osas seisukohta võtma, samas kui USA meedia püüab jääda pigem neutraalseks. Prantsuse meedias ilmunud artiklitest kumab aga läbi stiililine eripära lõpetada artiklid teravate arvamustega. Tõlgendused ja arvamused uudislugudes näivad olevat seotud eripäraga struktureerida uudislugusid nagu esseesid, vastupidiselt klassikalisele „uudispüramiidile“.

(Benson ja Hallin 2007)

Napoli (2001) on ameerika ja prantsuse ajakirjandust uurides jõudnud järeldusele, et paljuski on prantsuse pressis ilmuvad artiklid justkui väikesed esseed, mis on vürtsitatud kirjutaja enda ideedega. Olgugi, et ajalehed võtavad järjest enam tööle noori ajakirjanikke, mida vanemad veteranajakirjanikud peavad kirjandusliku kvaliteedi ja homogeniseeritud informatsiooni alla viimiseks, väärivad Pariisi ajalehed jätkuvalt „arvamuspressi“ tiitlit.

Väljaspool Pariisi ja suuri üleriigilisi ajalehti on olukord teistsugune. Provintsi väljaanded on leidnud võiduvalemi oma sisu depolitiseerimisega. Vältides analüüse ja tõsiseid uurimusi, on toimetajad muutnud ajalehed justkui lokaalseteks ja regionaalseteks teadetetahvliteks, mis annavad teada autoõnnetustest, festivalidest, valitsuse ja tsiviilorganisatsioonide vahelisest hõõrumisest, mis kõik on segatud meelelahutuse, spordi ning rahvalike tunnustega. Ning selline lahendus töötab. Kui üleriigiliste pariisi ajalehtede ringlus on pidevalt langenud, siis kohalik press on jõudsalt kasvanud.

19

Ükski tõsiseltvõetav meediaanalüütik ei saa väita, et ajakirjandus üle maailma on otseses mõttes neutraalne. Üks kõige olulisem erinevus meediasüsteemide vahel seisneb selles, et osades riikides on meedial selge poliitiline orientatsioon ning osades mitte. Pikk ja konfliktne transitsoon kapitalismi ja demokraatiasse Lõuna-Euroopas tõi endaga kaasa meediasüsteemi tugeva seotuse poliitikamaailmaga. Demokraatia kinnistumisega kaasnes kõrge poliitiline parallelism, kus meedia teenis eesmärki esindada laiahulgalisi poliitilisi jõude. Kommertsajakirjandus ei arenenud nii kiirelt kui liberaalses või korporatistlikus demokraatia süsteemis. Ajalehtede ringlus jäi suhteliselt madalaks. Ajakirjanduslik professionalism on vähem arenenud kui liberaalses või korporatistlikus demokraatia süsteemis ning poliitilised lojaalsussidemed on tihti olulisemad kui professionaalsed normid.

Meedia instrumentaaliseerimine riigi, parteide või poliitiliste sidemetega eraomanike poolt on küllaltki tavaline. Vahemereriikide meedia erineb mitmel viisil domineerivast liberaalse normi neutraalsest ajakirjandusest ja „valvekoera“ meediast. ( Hallin & Mancini 2004: 138-140)

Ajakirjanduslikku teema- ja žanrivalikut analüüsides selgub Indrek Treufeldti doktoriväitekirjast, et eri süsteemid kujundavad ka pisut erinevaid valikumustreid.

Saksamaal (pluralistlik ajakirjandussüsteem) on valik eri meedialiikides sarnane, Prantsusmaal (klientistlik süsteem) pigem hierarhiline ehk Saksamaal käsitletakse üsna sarnaseid teemasid, Prantsusmaal tingib teemavalikut rohkem väljaande iseloom. Sel juhul võiks eeldada, et pluralistliku süsteemi puhul on avalik debatt avalikkuses käsitlevaid teemasid ühtlustanud, klientistliku süsteemi puhul aga lähtub ajakirjandus oma sihtgrupi spetsiifilistest huvidest (Prantsusmaal käsitleb regionaalne leht näiteks suurelt jaolt põllumajanduspoliitikat ja põllumajandustoetustega seotud üksikasju.) (Treufeldt 2012: 191) 1.5.1 Peamised meedialiigid Prantsusmaal

Hiljutised uuringud näitavad, et päevalehed on Prantsusmaal kaotamas oma lugejaskonda (2008. aastal vähenes lugejate hulk 0,8 %), samas kui nädalalehed (peamiselt keskendunud naistele, teadusele ja üldisele lugejaskonnale) said juurde uusi lugejaid (umbes 1,1 %).

Tasuta ajalehed saavad hakkama tähelepanuväärselt hästi, 7% rahvastikust loeb iga päev vähemalt ühte tasuta lehte. Üleriigiline press on jätkuvalt väga oluline sümbol Prantsusmaal;

20

seda hoolimata suhteliselt madalatele levikunumbritele võrreldes teiste Euroopa sarnaste ajalehtedega. Internet kui lihtne vabandus ajalehtede langusele ei ole prantsuse ajakirjanike poolt mõistmist leidnud. Kuni viimase ajani kopeeriti paberväljaande lugusid lihtsalt internetti, ilma eriliste innovaatiliste toimetamisvõteteta. Kodanikuajakirjandus ja blogimine on ajakirjanike silmis jätkuvalt vaid amatöörpraktika, andmata erilist väärtust informatsiooni tootmisesse. (European Journalism Center: Media Landscape-France; uuendatud: 5.

november 2010)

Ajakirjandusliku valiku tegemine toimetustes on pigem kooperatiivne. Sarnaselt Saksamaaga juhinduvad ajakirjanikud EL sündmuste kalendrist, lugusid planeeritakse pikemalt (Suurbritannia ja Eesti puhul on see tendents vähem märgatav). (Treufeldt 2012: 167)

Raadio on Prantsusmaal olnud väga populaarne meedium, enam kui 1200 erineva raadiojaamaga. Igal tööpäeval kuulab 42 miljonit inimest raadiot, populaarsemad on üldised raadiojaamad (RTL, France Inter) kui muusikaraadiod. Riigiraadiod hoiavad jätkuvalt erilist kohta Prantsusmaa raadiomaastikul. Radio France omab viit peamist raadiojaama, sealhulgas France Inter´i, mis on kuulajaskonna poolest teisel kohal (2009. aasta andmed) ning

„prantsuse häält välismaal“ vahendavat RFI´d.

Prantsusmaa audiovisuaalne maastik on üle 20 aasta olunud märkimisväärselt stabiilne, olles oluliselt muutnud pärast 2005. aastat tänu tehnoloogia arenemisele ja uutele regulatsioonidele. 1986-2000 oli valdkonnas 6 peamist tegutsejat: kaks erafirmat TF1 ja M6, kolm avalikõiguslikku kanalit France 2 , France 3 ja Arte/France 5 ning üks krüpteeritud võrk Canal +. Maapealse digitaaltelevisiooni (TNT) edu on olnud väljakutse peamistele kanalitele. (European Journalism Center: Media Landscape-France; uuendatud: 5. november 2010)

2011. aastal 18-aastaste ja vanemate prantslaste hulgas läbi viidud uuringu järgi nimetas ligi 80% neist esmaseks informatsiooni allikaks televisiooni, 44% pidas selleks raadiot, 38%

kirjutavat pressi ja 27% internetti. Erinevad auditooriumiuuringud aga näitavad, et

21

usaldusväärsuse poolest on esikohal aga raadio (57% vastanuist), millele järgnevad ajalehed (49%) ja televisioon (46%). (Valérie Robert 2011: 9)

Prantsusmaal on trükimeedia puhul ka iseloomulik vähene regulaarsete tellijate hulk ning populaarne ühe numbri kaua ostmine. 2010. aasta andmete järgi osteti üleriigilisi päevalehti 69,6 % kordadest üksikult ning 30,4 % kordadest tellimusega. Regionaalsete päevalehtede puhul oli tellijate hulk 59% seevastu. Ajalehtede koju toimetamine toimub Prantsusmaal posti kaudu, mis muudab selle küllaltki aeglaseks, misläbi on juurdunud kioskist ajalehe ostmise komme. (Valérie Robert 2011: 50-51)