Välispoliitilised sündmused

Kontentanalüüsis loodud kategooriad: Eesti välispoliitilised teemad, rahvusvaheline poliitika ning julgeolek ja terrorism on kvalitatiivses analüüsis koondatud ühtse välispoliitika teema alla. Eelnimetatud teemad kajastusid 21% uuritud artiklites, mis koondatult moodustab kõige suurema esindatud teemavaldkonna. Rahvusvaheline poliitika üldisemalt ning Eesti julgeoleku- ning välispoliitika on antud töö kontekstis omavahel seotud, seostudes NATO ning Venemaa ning Prantsusmaa omavahelise sõjalaevade tehinguga.

Eesti välispoliitilistest sündmustest köitis rahvusvahelise meedia tähelepanu seitsme eestlasest jalgratturi rööv 2011. aasta kevadel Liibanonis. Prantsusmaa meedia jälgis sündmusi aktiivselt kuni meeste vabastamise ning Tallinnasse jõudmiseni.

67

Mistralite müük kui oht Eesti julgeolekule

La Croix (10.02.2010) kirjutab, et Prantsusmaa otsus müüa venelasetele sõjalaevad Mistral on kutsunud välisriikides esile reaktsioone, mis prantsuse meedias üldjoontes on kajastamata jätnud. Gruusias on ministrid ja parlamendiliikmed kommenteerinud prantslaste jultunud otsust kui „negatiivset signaali“ – vene vägede aktsepteerimist Gruusia territooriumil. Balti riigid Eesti ja Leedu on küsinud Prantsusmaalt otsuse tagamaid ja selgitusi. Eesti Välisministeeriumi kantsleri Harri Tiido hinnangul ei toeta see otsus kuidagi piirkonna julgeolekut:

Ma arvan, et Läänemerd ümbritsevad riigid peavad selle otsuse valguses vaatama, mida nad muudavad oma kaitseplaanides. See võib isegi mõjutada Nato kaitseplaane, sõnas Harri Tiido.(La Croix; 10.02.2010)

Le Parisien (02.03.2010) toob välja 2004. aastal AFP-le antud intervjuude, kus NATO ja ELiga liitunud endiste NSVL vabariikide kõrged ametnikud väljendasid prantslaste müügiplaani üle tõsist muret. Müügi korral oleks tegu pretsedenditu tehinguga NATO riigi ja Venemaa vahel. Kinnitades ka oma soovi parandada Venemaaga suhteid, leiavad Balti riigid ometi, et Pariis on valinud vale tee. Prantsusmaa kordab, et Venemaad tuleb käsitleda partnerina, mitte ohuna.

„Me ei tea, mida nad nende laevadega teevad,“ ütles kindralmajor Ants Laaneots. Kas nad hakkavad neid hoidma Läänemere, Mustas mere või Põhjamere laevastikus?( Le Parisien;

02.03.2010)

Selge on see, et prantsuse sõjalaevade müük Venemaale ei meeldi sugugi kolmele väiksele Balti riigile, kes loodavad aina, et NATO esitab kaitseplaani nende võimaliku ründamise puhuks.

Challenge (25.02.2010) kirjutab, et venelaste huvi Mistralide vastu paljastab nende sõjatehnika nõrkuse, näidates samas soovi suurendada oma sõjalist võimsust. „Jõudude tasakaal Venemaa piiridel ähvardab teiseneda,“ hindab Kaarel Kaas Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskusest Tallinnas.

Venemaa hirm Baltikumis

Prantsuse meedia ei ole jätnud kajastamata ka Eesti ja Venemaa vahelist keerulist suhet. Balti riigid soovivad vähendada energiasõltuvust Venemaast, kuid suhted suure idanaabriga on jätkuvalt keerulised. La Croix (17.10.2011) kirjutab, et Leedu, Läti ja Eesti on jäänud

68

Läänemere ja Venemaa vahelisse Euroopa perifeeriasse. 2008. aasta Gruusia-Venemaa sõda näitas väga ootamatut konflikti tekkimise võimalust Venemaa piiririikidega. Venemaa on tugevdanud oma sõjalist valmisolekut lääne piiril. Leedu parlamendi liikme Petras Austreviviuse sõnul pole Venemaa läänelik riik ning ta ei jaga meiega samu väärtusi.

Idanaabriga tuleb hoida püsivat dialoogi, kuid alati oma huvidest lähtuvalt.

Euroopa diplomaadi sõnul ei tasu tunda muret Venemaa vägede jõudemonstratsioonide pärast Balti riikide lähedal, kui siiski tuleb olla valvas.Tõenäosus, et Venemaa ründaks Balti riike on väike, sest sel juhul tuleks suurriigil hakata sõdima NATO-ga. (Le Monde;

06.10.2011)

Teine oluline teema, millega seoses Venemaa mõjuvõimu küsimus Baltikumis on esile kerkinud on Nord Stream. Libération (23.08.2010) kirjutab, et selleks, et projekti takistada, proovisid Poola ja Balti riigid leida gaasijuhtme vastu nii majanduslikke, ökoloogilisi kui poliitilisi põhjendusi. Sellele vaatamata andsid nii Venemaa president Dmitri Medvedev kui Saksamaa kantsler Angela Merkel projektile oma õnnistuse:

Venemaad ja Euroopat ühendav gaasijuhe lükkab Läänemere-äärsed riigid kahte leeri ning Poola ja Baltimaad on seekord pandud pealtvaataja rolli. Gaasijuhe tekitab neis riikides olukorra, kus Tallinn, Riia ja Vilnius on Venemaast sõltuvad ning Moskva võib kehtestada oma tingimused ja hinna.(Libération 23.08.2010)

Liibanoni pantvangikriis

Seitse jalgratastel matkanud Eestist pärit turisti rööviti Liibanoni idaosas Bekaa 23. märtsil 2011. Sündmuskohale jäid matkajatest maha jalgrattad, seljakotid, isikutunnistused ja mobiiltelefonid. Pressiteatel põhinev uudis röövist levis koheselt rahvusvahelisse meediasse ning uudisteagentuuridesse ning ka Prantsuse erinevad väljaanded kajastasid uudist röövimisest. Olgugi, et Prantsusmaa puhul ei olnud pantvangikriis midagi nii erakorralist kui Eesti jaoks, kelle kodanikega varem taolisi sündmusi aset leidnud ei ole, siis leiavad röövimislood prantsuse meedias tihti suurt tähelepanu. Uudised Youtube´is avaldatud video kohta kuni pantvangide vabastamiseni 14. juulil 2011 ning Eestisse saabumiseni olid kajastatud kõigis prantsuse suuremates päevalehtedes. Eraldi analüüse või pikemaid kirjutisi ei ilmunud ning tegemist oli peaasjalikult pressiteadetel põhinevate lühiuudistega.

Tekstilõikude väljatoomine siinkohal kuigi oluline ei ole, sest tegemist oli informatiivse faktimaterjaliga, mille peamiseks allikaks oli Eesti välisministeerium.

Eesti välisministri eriesindaja Liibanonis Daniel Schaer kirjutab Välisministeeriumi 2012.

69

aasta Aastaraamatus sündmustele tagasivaatavalt järgnevalt: Eestil ei ole Liibanonis saatkonda, aga Eesti kodanike abistamiseks oli vaja kiiresti kohapeal kontakte leida. Pärast Liibanoni valitsusega suhtlemist võttis välisminister Paet kohe kontakti ELi kolleegidega, kaasa arvatud Euroopa Liidu välispoliitika kõrge esindajaga, kes pakkusid oma igakülgset abi.

Keda lisaks Liibanoni võimudele Beirutis koostööpartneriks paluda oli üks esimestest olulistest otsustest, mida välisministeeriumis moodustatud kriisikomisjon kaaluma pidi.

Esimese võimalusena mõeldi kohe Euroopa Liidu partnerite peale, aga kaaluti ka teisi traditsioonilisi ja vähem traditsioonilisi koostööpartnereid. Sarnase õigusriigi süsteemi, regulaarse koostöö, keeleoskuste ja ELi ühtsuse tõttu otsustati jääda ühe ELi riigi juurde.

Valituks osutus Prantsusmaa. Kindlasti küsite, miks Prantsusmaa? Enamusele tuleb kohe meelde keelebarjäär ja see, et Prantsusmaa ei ole olnud meie ajalooline partner. Lõplik otsus tehti lähtudes kaalutlusest, milline Euroopa Liidu riik on Liibanonis kõige mõjukam, kellel on kohapeal kõige ulatuslikum taristu ning kellel on kõige paremad kontaktid Liibanoni õigusorganites. Liibanonis kujunes Prantsusmaa saatkond Eesti missioonile nõuandjaks, kontaktide rajajaks ja taristu vahendajaks. Algusest peale töötasime Prantsuse saatkonnas, kus meid varustati interneti- ja kommunikatsioonilahendustega, abiks oldi ka transpordiküsimustes. Igakülgse abi andmise soovist ja vastutulelikkusest kõneles ka see, et Prantsusmaa suursaadik võõrustas meid esimesed nädalad oma residentsis.

Seega oli just Prantsusmaal oluline roll Eesti pantvangide vabastamisel ning seda rõhutas meediakajastustes nii Eesti kui Prantsusmaa pool.