Välisrahade mõju

Kõik intervjueeritavad leidsid, et välisrahade eest haridussaadete tootmine on vältimatu ja jätkub tõenäoliselt ka tulevikus.

Hoiak välisrahade eest tootmisesse kujunes intervjueeritavate hulgas kaheks. Positiivsena leiti, et välisrahad tagavad inimestele töö ja palga ning täidavad ka eetrit sisuga ehk siis muudavad ETV programmi mitmekesisemaks. Marika Kaasik: „Tegelikult mingil määral on see ka see, et raha antakse ikkagi sellele valdkonnale, mida ühiskonnas on vaja esile tõsta, millest on vaja rääkida. /.../ Need valkdonnad, millega meie oleme siiani tegelenud, on valdkonnad, millega ERR nagunii peaks tegelema.”(Kaasik 2012)

Samas leidsid Aivi Parijõgi, Ene-Maris Tali ja Piret Suurväli, et välisrahad võivad siiski mõjutada ka programmi sõltumatust ja piirata toimetuse vabadust. Aivi Parijõgi sõnul tuleks asja vaadata laiemalt kui ainult palgad ja toimetuse elushoidmine. „Võib-olla mõnes mõttes

ikkagi moonutab natukene seda pilti, et mida meil oleks vaja ekraanile saada, seda ei pruugi praegu hetkel saada, selle pärast, et meie rahad on mingite muude asjade jaoks. /.../ Et ta on küll sõltumatu programm, ta ei ole ka kuskile poole kallutatud, aga ta võib-olla ei anna siiski nii objektiivset pilti ühiskonnast kui ta võiks anda siis, kui me võiks absoluutselt ise programmi kokku panna ja need teemad ise välja valida, millest me saateid teeme.”(Parijõgi 2012, Tali 2012, Suurväli 2012)

Piret Suurvälja sõnul dikteerivad välisrahad ka mingil määral haridustoimetuse eesmärke.

„Kui on juba kuulda, et kuskil läheb mingi hange lähiajal lahti, siis võib-olla hanke eesmärgid rõhuvad mingeid meie eesmärke. Et kui on teada, et kuskil tuleb mingi suurem raha mingi sarja jaoks, siis on selge, et tõstame selle eesmärgi endale fookusesse.” (Pruuli 2012)

Heidi Pruuli ütleb, et välisrahad pole ETV programmile ja sõltumatusele ohtlikud, kuid mõjutavad seda küll, kuna sel juhul täidetakse eetrit siiski ette antud teemadega. „Teemad, mille puhul välisrahastus on tulnud, on kõik vajalikud teemad, lihtsalt me ise valiks võib-olla mõne teise teema ennem. Ja teemade valiku järjekord oleks teistsugune.” Samas kinnitab Pruuli, et ETV üldised ideaalid on välisrahade valguses siiski paika jäänud ja rahastajad pole ETV-d kuidagi rajalt välja kallutanud. (Pruuli 2012)

Tiina Kangro kommenteerib, et olukord, kus välisrahasid ETV eetris peetakse normaalseks, on probleemne, kuna see jätab programmi kas juhuse või eurorahade puhul Euroopa Liidu dikteerida. Samas tunnistab ta, et ei saa väita, et Euroopas välja töötatud strateegiad, millele toetusraha jagatakse, oleks ebavajalikud, küsimus on pigem ministeeriumides ja riigiametites, kes raha jagavad. Ka Piret Suurväli ja Heidi Pruuli arvasid, et oleks lihtsam, kui sihtotstarbeline meediaraha tuleks otse ERR-i, mitte läbi erinevate kontrollasutuste. Piret Suurvälja sõnul aitab välisrahade mõju pehmendada ka see, kui ERR-i inimesed ise mingite meediarahade planeerimise juures on ja tegutsevad suunatud välisrahade otsimisega. „Mina olen üritanud välisrahade planeerimise juures olla, et kui kuskil planeeritakse mingit raha, siis üritada sinna juurde minna ja rõhutada seda meedia osakaalu seal ja suunata seal selles mõttes juba enne, kui mingi hange välja kuulutatakse, et mis eesmärki see võiks täita, et olla seal juures, see on ülioluline.” (Kangro 2012, Pruuli 2012)

Ene-Maris Tali näeb produtsendina välisrahades ka suuremaid võimalusi. „Kui ERR annab mulle näiteks mingi saate teha, siis ta ütleb: „Me tahame sellist ja sellist saadet ja sinu rahanumber on selline.” Ja mina pean selle eelarve sisse mahtuma. Aga kui ma loon projektitaotluse, siis ma arvestan hoopis suuremaid võimalusi. Noh, ütleme montaažis, võttepäevades, graafikas... ja alles siis panen selle projekti numbritesse.” (Tali 2012)

Piret Suurvälja sõnul on ta viimastel aastatel haridussaadete alarahastamise probleemi ERR-s aktiivselt tõstatanud ja sellest võib ka lõpuks kasu tõusta, kuid esialgu on ta skeptiline. „On käinud pidev hala, et haridussaade ei saa piisavalt toetust ERR-i enda seest ja tänu sellele, et haridusteema on üldse ühiskonnas viimasel ajal olnud väga terav ja tähelepanu all ja nüüd need õpetajad mässasid, siis on see teema kuidagi jõudnud nüüd olulisuse mõttes ka meie maja juhtideni. Nüüd on rääkima hakatud, et näiteks järgmisel hooajal suurendatakse haridussaadete mahtu ja ERR-i omapanust. See kõlab ilusti, aga ma olen natuke skeptiline.”

Suurväli ütleb, et ainult selleks, et toimetus uuesti funktsioneerima saada, oleks haridustoimetuse eelarvesse sajaprotsendilist finantsressurssi juurde vaja ning alles sealt edasi saaks hakata programmi arendamisele mõtlema. Suurvälja sõnul on praeguse süsteemi suurim viga projektipõhine tootmine, mitte programmi kui terviku loomine. „Vaadatakse konkreetsele ühele saatele otsa, mitte toimetusele. Ma pean minema ideega nende (peatoimetajate, juhatus – P.E.) juurde ja nad peavad olema sellest kõik vaimustatud, et raha saaks.”Suurväli väidab ka, et taolisel kujul haridustoimetuse töö jätkumine ja sellises mahus välisrahadele toetumine on oht toimetuse loomingulisusele. „Me kaotame inimjõudu.

Inimesed väsivad ära projektipõhises tootmises. Loominguline seltskond heitleb kas töötuse või ületöötamisega. Nad ei julge mitte ühtegi tööpakkumist tagasi lükata, sest nad ei tea, kas neil poole aasta pärast töö on. Järelikult võtavad nad kõik tööd vastu, mida pakutakse, ja töötavad ennast ribadeks. Ja siis on see loomingulisus seal taga kustutatud.” (Suurväli 2012)

ETV peatoimetaja Heidi Pruuli tunnistab, et haridustoimetusel on ressursse puudu, et tagada oma toimetuse töö ja genereerida ideid ka siis, kui need eetrisse ei pruugi jõuda, kuid Pruuli sõnul näeb ERR siiski üsna soodsat arengut haridusvaldkonnale, kuna ERR-s on teadvustatud, et ETV on oma valikutes selle valdkonna jätnud unarusse ja liiga suurde sõltuvusse välisrahastusest ning nüüd tahetakse omapanust haridustoimetuse toodangusse suurendada.

(Pruuli 2012)