ERR avalik-õigusliku ringhäälinguna peab täitma talle seatud ühiskondlikke kohustusi ning üheks neist on pakkuda harivat sisu. ETV-s on loodud selleks haridustoimetus, kes peaks olema oma valdkonna kompetentsikeskus ning haridussaateid ETV-s arendama ja tootma.
Hariduslik sisu funktsioone televisioonis võib välja tuua kolm:: koolitussaated, üldistele teadmistele keskenduvad silmaringisaated ning hariduslikud meelelahutussaated. Just viimane kategooria on Grummelli sõnul mahu poolest televisioonis tõusuteel. (Grummell 2009)
Hariduse roll televisioonis on alates 1980ndate keskpaigast mitmel pool Euroopas oluliselt muutunud. Koolitussaadetest, mis on valdavalt suunatud kitsale sihtgrupile, on loobutud ning keskendutakse üldauditooriumile ja nende silmaringi laiendamisele. Sellise olukorra on põhjustanud muutused ühiskonnas, muutused riikidepoolsetes televisiooni ja hariduse rahastamispõhimõtetes ja muutused ringhäälingute struktuurides. Valitsevat ressursipuudust, mis pärsib haridussaadete tootmist ka Lääne-Euroopas, on leevendanud erinevad sotsiaalsed europrogrammid, mille rahad aitavad haridussaateid eetrisse toota.
ETV, kus kuni 1990. aastani olid eetris „Telekooli” õppesaated, kehtestas 1990ndate keskpaigas haridussaadetele uue eesmärgi. Kitsale sihtgrupile suunatud koolitusprogrammi asemel hakkas ETV haridussaateid pakkuma üldauditooriumile. Selleks toodi haridusvaldkonda sisse ka täiesti uued teemakäsitlused. Näiteks looduse ja keskkonna teema
„Osooni” näol.
Ka täna on haridussaated ERR-i teleprogrammides suunatud üldauditooriumile ning peamisteks eesmärkideks loetakse silmaringi laiendamist, mõttelaadi edendamist ja elukestvat õpet. Haridusliku sisu pakkumist ERR-s üldiselt reguleerib organisatsiooni arengukava.
Üheks suurimaks muudatuseks hariduse edastamise valdkonnas on see, et hariduslik sisu liigub aina enam uue meedia keskkonda. Televisioon, mis on massimeedium, ei saa pakkuda enam kitsale sihtgrupile suunatud teadmisi, kuid internet võimaldab hariduslikku sisu pakkuda
palju mitmekesisemalt ja enamatele sihtgruppidele ning see muudab tõenäoliselt inimeste õppimisharjumusi.
Seega on televisioon täna siiski üldauditooriumile suunatud haridusteemade kajastamiseks ning haridussaated ei ole tänapäeva mõistes enam õpetus- või didaktikasaated, vaid silmaringi laiendavad, teadvust vormivad ja ühiskonda arendavad saated. Tegelikult täidab vähemal või suuremal määral terve ERR-i teleprogramm neid eesmärke ning ka teiste toimetuste saated, mitte ainult haridustoimetuse toodang, võivad vastata kirjeldatud tingimustele.
Haridustoimetuse juhi Piret Suurvälja sõnul eristab haridustoimetuse toodangut ülejäänud programmist saadete teistsugune eesmärgistamine ja fookuse sättimine hariduslikku aspekti arvestades.
Peamised teemavaldkonnad, milles haridustoimetus uuritava perioodi vältel saateid tootis, olid kultuur ja religioon, loodus ja keskkond ning täiskasvanuõpe ja enesetäiendus. Lisaks jõudsid eetrisse erinevad mängud, teadus- ja tehnoloogiasaated ning sündmusi kajastavad saated.
Uurimise käigus selgus, et ERR on küll oma tegevust reguleerinud arengukavade näol ning haridustoimetuse juht on loonud ka toimetuse arengut puudutavaid dokumente, ent reaalsus on nendest dokumentidest olnud väga erinev. Haridustoimetus kui kompetentsikeskus pole tööle hakanud nii, nagu seda ERR-i luues silmas peeti. Üheks olulisemaks põhjuseks, miks toimetus oma valdkonda jõuliselt arendada ei suuda, on ressursipuudus. Seetõttu on haridustoimetus hankinud tootmiseks raha väljast poolt ERR-i. Uurimise käigus selgus, et valdav osa haridustoimetuse saadetest on toodetud välisraha toel. Ent niivõrd suur sõltumine välisrahadest ei võimaldagi haridussaadete edastamiseks kindlat strateegiat luua, kuna välisrahastus on ebastabiilne ja etteantud temaatikaga. Samas oleks ilma välisrahastuseta haridustoimetuse toodangu maht veelgi väiksem, kuna ERR ise ei suudaks valitseva ressursipuuduse tõttu samas mahus finantse tootmiseks panustada.
Üheks miinuseks peetakse ka projektipõhist tootmist ehk siis olukorda ETV-s, kus rahanappuse tõttu saab vaid parim idee raha ja pääseb eetrisse. Haridussaadete ebaedukust ETV-st sellisel moel tootmisraha hankida võib põhjendada mitmeti: haridussaateid ei pruugi olla piisavalt suurele auditooriumile suunatud või siis pole need olnud piisavalt atraktiivse formaadina pakutud. Ent ETV peatoimetaja Heidi Pruuli sõnul on ERR teadvustanud, et
haridussaated on ETV enda poolt alarahastatud olnud ning jäetud liiga suurde sõltuvusse välisrahadest. Tema sõnul püüab ERR haridussaadete tootmist edaspidi rohkem toetada.
Välisrahade eest tootmine on intervjueeritavate sõnul just viimastel aastatel kasvanud. Leiti, et erinevatele asutustele on tekkinud juurde rohkem sihtotstarbelist meediaraha ning järjest enam kuulutatakse välja meediahankeid. Taolised rahad liiguvad just haridus- ja sotsiaalsfääris.
Seepärast on ka arusaadav, miks haridustoimetuses suures mahus välisrahadega toodetakse – selles valdkonnas lihtsalt liigub rohkem sihtotstarbelist meediaraha. Põhilisteks välisrahade allikateks on ERR-i jaoks ministeeriumid, sihtasutused ja muud väiksemad huvigrupid.
Välisrahade ETV-sse jõudmisel saab eristada kolme erinevat viisi: ERR-poolne huvi ehk ETV läheb ise küsima; rahastajapoolne huvi ehk raha tullakse pakkuma, neid võib nimetada ka tellimussaadeteks, ja hanked. Viimasel juhul ei pea ERR ise tootja olema, võib olla ka ainult eetri pakkuja.
Välisrahade eest tootmise suurimateks miinusteks loetleti etteantud temaatikas töötamist, rahalise toetuse lühiajalisust, selle negatiivset mõju töötajate loomingulisusele, aruandluse keerukust ja ajakulu ning mõne rahastaja soovi projekti liigselt kontrollida ning toimetuse sõltumatust mõjutada. Positiivsena toodi välja, et välisrahad aitavad inimestele tagada töökoormuse ja palga ning aitavad ETV programmi mitmekesisemaks muuta.
Suurimaks ülesandeks välisrahade puhul peetigi toimetuse ja programmi sõltumatuse säilitamist. Ent Denis McQuaili kohaselt ei saagi ideaalset kommunikatsioonisõltumatust kunagi saavutada ja reaalne olukord sõltubki ühiskonna sotsiaalsest ja majanduslikust arengutasemest ja meediasüsteemi kompetentsist (McQuail 2000: 152).
Kõikide intervjueeritavate sõnul täidavad välisrahad avalikke huve ega kujuta ETV programmisõltumatusele ohtu, ent võivad seda siiski mõjutada. Ideaalvariandina näevad intervjueeritavad olukorda, kus ETV suudab ise oma ressursside eest haridussaateid toota ja seeläbi ka ise saadete temaatika määrata. Välisrahastatud projektide eesmärgid seab rahastaja ning ka koostöö ladususe, sisulised küsimused ja aruandluse tingimused sõltuvad paljugi rahastajast.
Haridustoimetuse juhi Piret Suurvälja sõnul mõjutavad välisrahad haridustoimetuse eesmärke, kuna eesmärgid, mis kehtivad sihtotstarbelise meediaraha kulutamisele, kohanduvad ka toimetuse eesmärkideks.
Kuna valdavalt täidavad sihtotstarbelised meediarahad mingi teemavaldkonna populariseerimise eesmärke ning neid kureerivad asutused, kes omakorda peavad neid juhtivatele asutustele aru andma, kuidas ja milliste eesmärkide täitmiseks on raha kulutatud, võib tootmises tekkida pingelisi olukordi, kus saadete sisusse tahetakse liialt sekkuda. On esinenud juhtumeid, kus rahastaja on ajakirjandusvabadust selgelt rikkuda püüdnud.
Intervjueeritavad tõid välja, et valdavalt on keerulisemad projektid sellised, mida kureerivad erinevad ministeeriumid ning lihtsam oleks, kui sihtotstarbeline meediaraha tuleks otse ERR-i.
Kuigi ERR on teadvustanud, et haridusvaldkond on oluline ning sinna tuleks rohkem panustada, on tõenäoline, et sihtotstarbeliste meediarahade ja erinevate meediahangete maht Eestis kasvab lähitulevikus veelgi ning suure tõenäosusega kasvab seeläbi ka välisrahastatud haridusprojektide maht ERR-i tele-eetris. See omakorda tõstatab küsimuse, et kui välisrahastatud projektid on nagunii etteantud temaatikaga ning haridustoimetus ei saa seeläbi enda valdkonna kompetentsikeskusena tegutseda, siis millist eesmärki ETV haridustoimetus ERR-s tulevikus täidab?