Olav Aarna, Eesti Haridusfoorumi toimkonna esimees
Käesoleva aasta 11.-12. juunil toimus Tallinnas Euroopa Haridusnõukogude Võrgustiku (EUNEC - European Network of Education Councils) seminar teemal "Tuleviku kool - millist kooli soovime tuleviku Euroopas?". Seminari toimumiskoha valikul oli oluliseks see, et viimased neli aastat on Eesti Haridusfoorum (EHF) olnud EUNECi assotsieerunud
liige ja aktiivselt osalenud selle organisatsiooni tegevuses. EHF poolt osalesid seminaril Aivar Soe, Madis Linnamägi, Viive Ruus, Jüri Jürivee, Mihkel Kübar, Krista Loogma, Reet Laja, Raina Vürmer ja Olav Aarna.
EUNECi liikmesorganisatsioonid nõustavad oma maade valitsusi ja teisi huvigruppe Euroopa hariduspoliitika küsimustes. EUNEC ise aga püüab üldistada ja levitada Euroopa Liidu haridusvaldkonna projektide tulemusi ja soovitusi. Oluliseks adressaadiks ja koostööpartneriks on seejuures ka Euroopa Komisjon.
Seminari teemavaliku ajendiks oli asjaolu, et komisjon on ette valmistamas Euroopa tuleviku kooli teemalist dokumenti, millest võib saada Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi ühine hariduspoliitiline soovitus liikmesriikidele. Jutt käib eelkõige põhikoolist või üldisemalt alus- ja põhiharidusest. Miks vaid soovitus? Põhjus on väga lihtne:
hariduspoliitika kuulub Maastricht'! lepingu kohaselt Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide ainupädevusse.
Seminari peaettekandjateks olid Tapio Saavala Euroopa Komisjonist ja OECD konsultant Peter Mortimer. Alljärgnev kokkuvõte ongi koostatud eelkõige nende ettekannete põhjal.
Siinkirjutaja tutvustas seminarist osavõtjatele EHFi rohkem kui kümneaastast kogemust Eesti hariduspoliitika huvigruppide ühishuvide määratlemisel ja selle poliitika mõjutamisel.
Kui kaugest tulevikust käib siis Euroopa kooliga seoses jutt? Õigem oleks öelda, et räägitakse koolist, mida me vajasime juba eile, äärmisel juhul täna. Ometi on Euroopa hariduspoliitikud üksmeelel selles, et vaatamata üldtunnustatud vajadusele olulisteks muudatusteks, on need väga aeglased toimuma. Seetõttu olemegi sunnitud endistviisi rääkima tuleviku koolist.
Põhjused (põhi-)kooli kaasajastamiseks on väga lihtsad:
• tänapäeva koolimudel (õppeained, tunniplaan, õpetajakoolitus, ...) kujunes industriaal-ajastul,
• infoajastul toimub uue teadmuse plahvatuslik levik,
• töö iseloom on oluliselt muutunud,
• määravaks on saanud ülekantavad oskused ja nendel põhinev inimese kohanemisvõime.
Siit saab ka selgemaks, miks tänapäeva kiirestimuutuvas maailmas räägitakse nii palju elukestvast õppest ja selle tähtsusest. Alus selleks luuakse aga lapseeas, sh põhikoolis õppides.
Eeloleval kolmel aastal pühendub ka EHF elukestva õppe teema põhjalikumale lahtimõtestamisele. Seejuures on 2007 aasta põhiteemaks elukestva õppe baas, 2008. aastal täiskasvanud õppija ning 2009. aastal elukestva õppe süsteem.
2006. aasta detsembris võttis Euroopa Komisjon vastu soovituse "Võtmekompetentsid elukestvaks õppeks" (2006/962/EC). Võtmekompetentsid kujutavad endast teadmiste, oskuste ja hoiakute kogumit, mis on vajalik igale inimesele eneseteostuseks, arenguks, ühiskonda kuulumiseks ja töötamiseks. Need kompetentsid peavad olema välja kujunenud põhikooli lõpuks ning neisse tuleb suhtuda kui elukestva õppe baasi. Võtmekompetentse on kokku kaheksa:
• suhtlemine emakeeles,
• suhtlemine võõrkeeltes,
• pädevus loodus- ja täppisteadustes ning tehnoloogias,
• digitaalne kompetentsus,
• õpioskus,
• sotsiaalne ja kodanikupädevus,
• initsiatiivikus ja ettevõtlikkus,
• kultuuriline hoolivus ja väljendusoskus.
Nendel võtmekompetentsidel tugineb inimese võime käsitada keerulist teavet, konstrueerida loogilisi arutlusi, suhelda teiste inimestega, adekvaatselt hinnata olukordi, teha tasakaalustatud otsustusi ning lõpuks - mõista oma ja teiste inimeste tundeid ning nende järelmeid.
Kooli tulevikku puudutavalt näeb EL eelkõige viit hariduspoliitilist väljakutset:
• kool võimaldab kõigil õpilastel omandada võtmekompetentsid,
• kool ja õppimine seal vastab iga lapse erivajadustele,
• sotsiaal-majanduslike tegurite mõju on minimaalne,
• kõigil õpetajatel on vajalikud teadmised, oskused ja pädevused,
• kõik koolid on hästi juhitud õppivad kogukonnad.
Selles loetletus on ilmselt enamiku jaoks meist vähe uut, veel vähem avastuslikku. Miks seda siis nii raske teha on nii Eestis kui teistes EL liikmesriikides, tegelikult kogu maailmas?
Selleks, et kool võimaldaks kõigil õpilastel omandada võtmekompetentsid, on vajalik, et see eesmärk kuuluks riigi haridusfilosoofia aluspõhimõtete hulka. Spordi metafoori kasutades peaks kool nihkuma ühe võitjaga võidujooksult maratonile, kus igaüks, kes parandab oma senist parimat tulemust, on võitja. See omakorda eeldab, et õpiraskustega õpilastele võimaldatakse efektiivset tuge ja õpitulemuste hindamissüsteem koolis vastab sellele filosoofiale. Teisalt peame me oskama vastata ka küsimusele: kuidas saavutada soovitud muutus (kõik õpilased omandavad põhikooli lõpuks võtmekompetentsid) nii, et ka need, kellele õppimine on kerge, ei kaotaks õpihuvi.
Selleks, et kool ja õpetamine vastaks iga lapse erivajadustele, tuleb loobuda XIX sajandi masstootmise filosoofiast. Koolis tuleb tagada õpilaste individuaalne ja väikeste gruppide nõustamine ning oluliselt laiendada oodatavate õpitulemuste spektrit. Seda tehes peame
oskama vastata ka küsimusele: kui omanäoline saab olla omanäoline kool, ilma et oodatavate õpitulemuste mitmekesisus tekitaks ühiskonnas ja tööandjates liigset segadust.
Selleks, et perede erineva sotsiaalmajandusliku tausta mõju koolile oleks minimaalne, on vaja muuta mitmeid hoiakuid. Eelkõige tähendab see, et võrdväärseid õpivõimalusi ja hariduse kvaliteeti tuleb käsitleda ühtviisi tähtsatena ning koostööd tuleb õppida hindama samaväärselt konkurentsiga. See nõuab kindlasti ka täiendavate ressursside suunamist nendesse koolidesse, kus vähekindlustatud õpilaste osakaal on suur ja vältida tuleb mistahes läbikukkumisi. Ja jälle peame seejuures oskama vastata ka küsimusele: kuidas suunata vähekindlustatutele täiendavat tuge nii, et hästikindlustatud vanemad ei nõuaks sama, mis viiks vaid lõhe süvenemisele.
Selleks, et kõigil õpetajatel oleksid vajalikud teadmised, oskused ja pädevused, on vaja tõsta õpetaja sotsiaalset staatust ja soodustada tema professionaliseerumist. Siia kuuluvad sellised meetmed, nagu õpetaja kutsenõuete võrdsustamine teiste vaimsel loovusel põhinevatega (arst, insener, ...), sh magistritaseme kvalifikatsiooni nõue kutsesse sisenemisel, mentorluse väärtustamine, kohustuslik regulaarne täiendkoolitus ja õpetamisvabade perioodide (sabbatical) seadustamine. Vastust nõudvaks kiuslikuks küsimuseks on siin: kuidas tõsta uute õpetajate taset ilma tänaste õpetajate korpust nõrgestamata ja marginaliseerimata.
Ja lõpuks, selleks, et kõik koolid oleks hästi juhitud õppivad kogukonnad, tuleb loobuda mitmetest pika aja jooksul väljakujunenud arusaamadest. Muutmist vajab arusaam juhtimisest, juhtimise õppimisest ja mentorlusest koolis. Kindlasti on mingil määral ootamatu ka soovitus, et ühes rollis ja ka samas koolis töötamise aega võiks piirata.
Seejuures ei tohi keskendumine juhtimisele mingil juhul vähendada õpetaja rolli koolis.
Kooli kui õppiva kogukonna kujunemise eelduseks on selgelt määratletud kooli ja õpetaja autonoomia, mis loob võimaluse loovuseks ja innovatsiooniks. Kooli tuleb kaitsta turujõudude liigse mõju eest, tagades ühtluskooli õpilaskonna mõistliku tasakaalu. Väga oluline on ka riikliku õppekava mahu ja mõju mõistlik piiritlemine. Kooli ja õpetaja autonoomiaga vastavuses peab olema ka paindlik välishindamise süsteem. Ja jälle peame oskama soravalt vastata küsimusele: kui omanäoline võib olla omanäoline ühtluskool?
Seminaril toimunud rühmatöö tulemusena pakkus Eesti delegatsioon joonisel toodud kontseptuaalse skeemi tuleviku kooli põhiväärtustest. Nii lihtne see tuleviku ühtluskool ongi! Mitmed taasiseseisvumise perioodil toimunud muudatused Eesti põhikoolis ja selle ümber vastavad kindlasti eeltoodud suundumustele, aga ilmselt pole neil muutustel piisavalt süstemaatiline iseloom.
Kokkuvõtteks peame tõdema, et maailm on täis paradokse ja mitmed vajalikud sammud tuleviku ühtluskooli suunas tunduvad esmapilgul loomuvastastena. Ometi:
• kõigi hariduspoliitiliste algatuste üheks lähtekohaks peab olema arusaam, et ühiskonnad muutuvad üha kiiremini,
• kool jääb, aga peab muutuma koos ühiskonna vajadustega ja koolid võivad olla erinevad,
• kooli on võimalik muuta vaid siis, kui õpetajad selle omaks võtavad,
• koolisüsteemi muutvate otsuste tegemisse on kindlasti vaja kaasata õpilased ja nende vanemad,
• Euroopa (Liit) pakub võimalust luua koolid, mis võimaldavad liikuda õiglase ja eduka ühiskonna poole.