EESTI ALGKOOLID PILDIS

Maie Kitsing, Haridus-ja Teadusministeeriumi nõunik

Eesti kooli ajaloo jäädvustamise korüfee Lembit Andreseni sulest on ilmunud järjekordselt üks ilus kogumik - Eesti algkoolid. Ülesvõtteid aastatest 1930-1940 (2006). Raamatusse on kogutud fotod, mis annavad ülevaate 1100 algkooli hoonest Eestis 1930-ndatel aastatel.

Eesti koolivõrk on aegade jooksul suuresti muutunud, järgides nii rahva liikumisi linna ja maa vahel kui arvestades inimeste usku, et kuskil mujal on ikka parem kui oma kodupaiga koolis. Usk, et kool teeb lapsega imet, on ju sageli suurem usust, et kodustki midagi sõltub.

Lembit Andreseni ja tema abiliste kogutud kaunid ajaloolised pildid meie vanemate ja vanavanemate koolidest on kogutud ligi poole sajandi vältel. Osa koolidest töötab tänaseni tollastes koolihoonetes, osa on leidnud muu otstarbe ja on neidki, mis varemeis.

Koolihoonete arhitektuur on osa nii rahva kultuurist kui ka ajaloost, võimaldades meil mõista meie eelkäijate väärtushinnanguid. Teisisõnu - meie olemise ja tegemiste vundamenti. Kui külakool oli taludest uhkem ja väärikaim oma kauni kooliaia ja pargiga, siis on selgemast selgem, et haridust ja haritust rahva hulgas hinnati.

Nii nagu L. Andresen oma saatesõnas kirjutab, on antud raamat täienduseks peatselt ilmuvale „Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajaloo" neljandale köitele.

Kokkuvõtteks. On ilmunud ilus, ülevaatlik teos, mis kaunistab iga eestlase raamaturiiulit ja tugevdab identiteeti: Eestis on lapsed koolitarkust omandanud juba 320 aastat - mitte iga rahvas ei saa sellist aukartust äratavat numbrit välja käia. Ega pole ka sellist ülevaatlikku pilditeost nagu seda on Eesti algkoolid. Ülesvõtteid aastatest 1930-1940.

Suur tänu auväärt Lembit Andresenile!

Toimetuselt: Kindlasti ei ole albumis ülesvõtteid kõigist sel kümnendil tegutsenud algkoolidest.

Autoril ja seltsil on heameel saada vanu mainitud ajastu pilte paberil või digitaaliseeritult.

Võib ka praegu pildistada ja saata (kuupäev tingimata vajalik). Näiteks puudub albumis Pühajärve kooli pilt.Vilistlaste ütlusel näeb kool välja nagu 30-ndatel aastatel. Pildistatud 02.07.2007:

LÜHIÜLEVAADE DOKTORIVÄITEKIRJAST "HARIDUSPOLIITIKA JA ÜLDHARIDUSKORRALDUS EESTIS AASTATEL 1940-1991"

Veronika Nagel, filosoofiadoktor kasvatusteaduste alal Tallinna Ülikooli Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi direktriss

Väitekirja teema kätkeb endas ajavahemikku, mis algab esimese Nõukogude okupatsiooni kehtestamisega Eestis 1940. aasta juunis ning lõpeb Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega 1991. aasta augustis. Käsitluse objektiks uurimistöös on kahe Nõukogude okupatsiooni (1940-41, 1944-91) ning Saksa okupatsiooni (1941-44) hariduspoliitika, üldhariduskool ja üldhariduskorraldus ning pedagoogilise mõtte areng Eestis neil aastakümneil.

Töö uurimisprobleem seisneb käsitletava ajajärgu vastuoludes, eriti hariduse arengu hämmastavates saavutustes, aga ka paradoksides, mis seisnesid võõrvõimude poolt dikteeritud haridusideoloogias ühelt poolt ja rahvusliku hariduse säilitamise vajaduses teiselt poolt, samuti hariduse edukäigu ja tagasilöökide vaheldumises.

Väitekirjas kirjeldatakse ja püütakse seletada võõrvõimude hariduspoliitikat ning seda, kuidas toimus ja toimis vastumõju sellele, milliste vahendite ja hinnaga võideldi oma emakeele - eesti keele, eesti õppekeelega kooli ja rahvusliku vaimsuse säilimise eest.

Hariduspoliitika ja üldharidussüsteemi koostisosadena on uurimistöös vaatluse all haridusalane seadusandlus, õppeplaanid ja -programmid, õppekirjandus, koolikohustus, koolivõrk, pedagoogiline kaader, pioneeri- ja komsomoliorganisatsioonid koolis.

Nimetatud komponendid on aluseks ajajärkude kirjeldamisel töös ning tulevad peatükkides (lähtudes ajaloosündmustest, võimulolijate otsustustest) vähem või rohkem reljeefsemalt esile.

Doktoriväitekirja peatükid "Esimene Nõukogude okupatsioon" ja "Saksa okupatsioon"

käsitlevad kahe võõrvõimu taotlusi hariduspoliitika ja üldharidussüsteemi valdkonnas, kus ilmneb võõrvõimudele üldomane hariduspoliitiline tegevus, eelnenud võimule risti vastupidine toimimine ja erilise jõulisusega võõrvõimude hariduspoliitiliste taotluste ja eesmärkide realiseerimispüüe. Peatükid "Üleminek Nõukogude Liidus kehtivale koolisüsteemile" ning "Hilisstalinismi ja sula alguse aeg hariduses" on pühendatud ühele muutlikumale perioodile Eesti hariduses ning 7-klassilise koolikohustuse kehtestamisele.

Peatükk "Üleminek 8-klassilisele koolikohustusele ja kohustuslikule keskharidusele"

käsitleb eesti haridus- ja vaimuelule suhteliselt soodsat aega, mil saadi jälle kuigivõrd rääkida Eestist ja eestlusest. Oluline koht peatükis on 8-klassilise koolikohustuse kehtestamisel, töökasvatusel ja tootmisõpetuse rakendamisel keskkoolis, 6-aastaste laste eksperimentaalsel õpetamisel ning eesti autorite poolt välja töötatud õppekirjandusel.

Peatükk "Forsseeritud venestamise aeg" annab ülevaate 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate algupoolel oluliselt tugevnenud venestuspoliitikast koolis ja hariduses, kohustusliku keskhariduse kehtestamisest ning 6-aastaste laste katselise õpetamise jätkamisest. Peatükk

"Haridus perestroika ja uusärkamisajal" käsitleb perestroika ja glastnostiga seoses Eestis alanud ulatuslikku ning entusiastlikku kooliuuendusliikumist, eesti rahvusliku hariduse aluste väljatöötamise algust ning uuendustega tekkinud probleeme.

Väitekiri rajaneb Eesti Riigiarhiivist, Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumist, Haridusministeeriumi arhiivimoodustajast ning Tallinna Linnaarhiivist kogutud andmetel, Nõukogude okupatsioonide ja Saksa okupatsiooni aegsetel õigusaktidel, mainitud ajajärku käsitleval perioodikal ja kirjandusel ning intervjuudel.

Arhiivides säilitatavate dokumentide, seadusandlike aktide ja kirjanduse ning ajakirjanduse kõrval on ajaloolises uurimistöös erilise väärtusega intervjuud ajalooprotsessis osalenutega.

Intervjueeritavate (kokku 27) valikul lähtusin põhimõttest küsitleda kõiki käsitletava perioodi haridusministreid või nende omakseid ja neile töös lähedalseisnud isikuid.

Intervjuude käigus selgusid inimesed, keda materjali parema süsteemsuse raames soovitati veel küsitleda. Intervjuu puhul olid määratletud vaid teema põhipunktid, mis jätsid intervjueeritavale vaba võimaluse rääkida ka sellest, mida otseselt ei küsitud, kuid mida intervjueeritav oluliseks pidas. See andis võimaluse jõuda ka niisuguste teemadeni, mille peale ma uurijana ise poleks tulnud.

Lähiajalugu ja selle materiaalsed ilmingud on kiired kaduma. Mainitust lähtuvalt peab sellega aktiivselt tegelema ja mitte põlastama, vaid analüüsima kõike, mis võõrvõimud meile teinud ja jätnud on. Möödunud aastakümnetel tehtut on võimatu "maha raputada", olematuks muuta. Möödanik kutsub tänapäeval eri valdkondades esile ikka ja jälle erinevaid ilminguid. Tuleb arvestada, et elu Eesti NSV-s tähendas eestlaste jaoks teatud käitumisnorme, praktikaid ja mõtlemismustreid. Kahtlemata on viiekümneaastane okupatsioonide aeg jätnud inimestesse, ühiskonda, haridusse, kultuuri oma jälje, kuid ekslik oleks kõike sel ajal tehtut hinnata kui võõrvõimude pärandit, milles polnud mitte midagi positiivset. See oleks rahva, tema haritlaskonna ja kooli, kui erilise ühiskondliku institutsiooni eitamine, mida käesolevas väitekirjas teha ei taheta. Otse vastupidi:

võõrvõimude osa Eesti ja eesti rahva ajaloos tahetakse uurida ja varjust valguse kätte tuua.

Autorina pean käesolevat väitekirja aktuaalseks tänasele hariduselule temas sisalduva sõnumi kaudu.

Kutsun üles kõiki, kes omavad eelpool mainitud teemaga seoses väärtuslikku infot või materjali, võtma ühendust Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumiga: tel 640 9223, 5620 6296, veronika.nagel@tlu.ee. Oodatud on ka koostöö üldhariduskoolides kodu­

uurimist juhendavate inimestega, et eesti kooli ajalugu käsitleva materjali parema süsteemsuse raames kaardistada koolides koostatud kodu-uurimistööde teemad.

TALLINNA ÜLIKOOLI EESTI PEDAGOOGIKA ARHIIVMUUSEUM