LOITSIME ÕUES ÕPPIDES. LOITSIDES UUDE AASTAAEGA Sirje Raadik, Kiili Gümnaasiumi õpetaja

Lapsi on aegadest aegadesse võlunud igasugune müstilisus, salapärasus, nõiduslikkus ja mõistatuslik tegutsemine. Eks selletõttu võtavadki nad siira huvi ja kaasaelamisega vastu sõnumise ja loitsimise, mis meie rahva folklooris on omanud kindlat ja tähtsat kohta.

Loitsud ei ole kadunud. /.../ Ka tänapäeval loitsitakse - nii avalikult kui ka suletud sotsiaalsetes rühmitustes. Tihti tehakse seda pühade ajal või abipalumisena kriisiolukorras.

Aegade jooksul on aga muutunud tugevasti loitsude vormivõtted, funktsioon, usuline tähendus, taust ja temaatika.

Loitsust riituseni. Vepsa metshaldjapärimus tänapäeval.

Referaat. Koostanud Helen Allik. Tartu Ülikool, 2002. — http: //www. miks ike. ee/documents/main/referaadid/loitsust. htm Mis on loitsud? Loitsud on värsivormis sõnumised, nõidussõnad.

Loitsud jagunevad põhiliselt kaheks:

1) sünni sõnad - sisuks olevuse, nähtuse või asja algupära ja olemuse mõistatamine;

2) tõrjesõnad - tegeliku või manatud häda tagasisaatmine või eemalhoidmine.

Teatakse veel ka 3) õnnistamisi ja 4) sajatamisi.

Olgu siinkohal öeldud, et olen jonni, pahatahtlikkuse, kurjuse, paha tuju või mõne muu ebameeldiva käitumisilmingu puhul lastele lugenud kas autentseid või sel hetkel pähe tulnud loitsimissõnu ja õhkkond on tavaliselt muutunud palju meeldivamaks kõigile osavõtjatele. Juba ainuüksi lugemise kummaline monotoonne intoneerimine ja sellele lisatud ebatavalised liigutused tõmbavad laste tähelepanu ning mõjuvad rahustavalt ning mõtlemapanevalt. Sääraseid loitsimisi võib pidada tõrjesõnade hulka kuuluvaks, sest ajame ju ära või hoiame eemal paha tuju, kurja nägu, rasket rusikat ja koledat kisa, mis muidu häda ja valu võivad tekitada.

Sünnisõnu kasutatakse loodusnähtuste mõjutamiseks ning esilekutsumiseks ning olevuste, nähtuste ja asjade seletamiseks.

Siia kuuluvad mitmesugused sõnumised loodusjõudude ja loomade mõjutamiseks (näiteks vihma-, tuule-, päikese-, pikseloitsud, noore kuu teretamine, tulesÕnad, hundi- ja ussisõnad).

Ingrid Rüütel. Varafolkloorsetelt vokaalžanridelt lauluni. Nr 4.

Loitsud. - http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr8/ing.htm

Seega võime pööripäevaloitse lugeda sünnisõnadeks. Aga eks sel päeval sünnibki ju looduses muutus - saab alguse järgmine aastaaeg.

Aegade jooksul on loitsud rohkem muutunud, kui neid saatev tegevus...

Uusloitsude laiemat kasutust on raske dateerida, sest tihti loitsiti üksinda või väikestes rühmades. Neid olukordi iseloomustab pigem aga poolmäng ja pooluskumine kui kindel tõestamisveendumus. /.../ 1980. aastate lõpus hakkas levima täiesti uus loitsimismoodus, mida Mare Koiva nimetab loitsuriituseks. Loitsuriitustel on sageli kasutusel regivärsipärasust taotlevad sõnad, need loitsud on reeglina pikad ja ülesehituselt meenutavad nad palveid, vandeid ja vannutamisi... Loitse kasutati rahvaliikumisüritustel,

nagu näiteks Tallinna keeleloits eesti keele riigikeeleks muutumise eel, /.../ja nn Balti ketil kasutatud sõnad.

Loitsust riituseni. Vepsa metshaldjapärimus tänapäeval.

Referaat. Koostanud Helen Allik. Tartu Ülikool, 2002. — http: //www. miks ike. ee/documents/main/referaadid/loitsust. htm

Tutvunud selliste loitsuriituste tekstide ja neid saatva tegevusega tekkiski mul mõte lisaks ehedatele loitsudele välja mõelda nn loitsusalme lastele erinevate rahvakalendri tähtpäevade tähistamiseks kui ka kasutamiseks muudel üritustel.

Kuidas loitse lugeda?

Loitse ei laulda, vaid sõnutakse - loetakse monotoonselt, retsiteerides, rütmiliselt.

Loitse esitati poolsosinal, pomisedes, poollauldes-poolkõneldes või hõigates. Loeti tavaliselt küllalt kindlas rütmis, mõnikord lõpu poole tempo kiirenes. Osa loitsudest on ilmselt muutunud regilauludeks. Loitsude jälgi sisaldavad mõningad kodutööde laulud, kalendrilaulud (kiige-, jaani-, vastlalaulud) või vähemalt nende maagilise sisuga algussõnad.

Taive Särg, Koidu Ilmjärv. Eesti rahvamuusika. —

http://haldjas.folklore. ee/muusika/eesti_rahvamuusika. htm

Loitsude mõju pääseb veelgi paremini esile, kui loitsimist viiakse läbi looduses kas mõnes pühas paigas, vana puu, suure kivi või muu lastele tähtsa loodusobjekti ümber või juures.

Kõige parem on loitsida ringis, sest ring on lõpmatuse ja ühendatud energia sümbol. Kui loitsimise ajaks saab süüdata tule, olgu see siis küünal või lõke, muudame oma loitsimise eriti mõjuvaks.

Kuidas loitsida nii, et ka lapsed saaksid kaasa lugeda ja liikuda?

Kõige lihtsam on teha seda eeslugeja abiga, kelleks on õpetaja, lapsevanem või mõni vanem koolikaaslane. Eeslugeja ütleb ühe värsirea haaval või mõtte selguse huvides mõnikord paari rea kaupa teksti ette, tehes sealjuures sobivaid liigutusi. Lapsed kuulavad ja kordavad.

Missugused liikumised sobivad loitsimise juurde?

Jalalt jalale taarumine kahele poole.

Ette-taha kiikumine jalalt jalale.

Väljaastesamm rõhksammuga ette ja tagasi.

Rõhksammud ühe või vahelduvate jalgadega.

Külgsammud päri- või vastupäeva, liikudes ringis edasi.

Kummardused ette.

Kerekallutused külgedele.

Mitmesugused liigutused kätega: tõrjuvad, meelitavad, kutsuvad, paitavad, ..

Käte ringid.

Käte kaared ülal või all.

Käte kiigutamine-hõljutamine ette-taha.

Käteplaksud.

Põlvepatsud.

(Iga lugeja võib liikumisi ise juurde mõelda.)

Loitsides võib seista ka paigal, olles ringis üksteisega ühendatud erinevates võtetes, näiteks.

- pihkseongus,

- käed kõrvalseisja õlgadel, - käed naabri vöökohal, - küünarvars-seongus jne.

Loitsimissõnu võib mitmeid kordi korrata, (tavaliselt tehti seda 3 või 9 korda) värsiridu uuesti teises järjekorras öelda ja ise uusi sõnu-soove juurde mõelda.

On tore, kui lasete igal lapsel öelda oma soovi või tänusõnad ja seda kenasti sõnastades ka teistel korrata palute. Nii tekib loits laste endi loominguna, teeb osavõtjatele rõõmu ja mõjub emotsionaalsemalt.

Mida me veel võiksime loitsimisest teada?

Loitsude tundja pidi oma sõnad kindlasti enne surma edasi andma. Seda tegi ta tavaliselt surivoodil. Sellega kindlustas ta endale kerge ja valutu surma ning hauataguse rahu.

Kui nõiasõnade oskaja seda tahtlikult ei teinud, siis suri ta rasketes piinades ja pidi pärast surma kodukäijana ringi hulkuma.

Selline uskumus kindlustas loitsude püsimise rahva mälus pikkade sugupõlvede jooksul.

Kas meil on õigus lasta oma rahva mälul kustuda ja lastele loitsimine tundmatuks jätta?

Loitsigem edaspidigi oma esivanemate pärimusi austades ja rahvakultuuri lastele tutvustades!

Tihti tuletab Maria Tilk oma loengutes kuulajatele meelde eesti rahvakeele maagia ja auraga seonduvat: ,, Õpetaja ei saa läbi keelemaagiata. Koolis tuleb ainult häält kasutades keelata, käskida, karistada, kiita, suunata ja mida kõike veel. Tunda tuleb ka intonatsiooni mõju ja kehakeelt."

Maria Tilga arvates on kõige olulisem loitsude positiivne sõnum. Ta ütleb: „Ära sajata, vaid mõtle hoopiski ilusat loitsu sisse, siis proovi, et see saab olema. Pingestatud positiivne soov, kui sa ei taha kellelegi kurja, vaid hoopis kõike head, hakkab tööle. "

Küsimusele, kas tänapäeva inimene saab ka ennast loitsuga mõjutada, vastab Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent, Õppetooli juhataja Maria Tilk: ,, Arvan küll, et saab, kui sellesse ise usub. Aga loitsudega ei tohi mängida. Alustada tuleb tänust - tänu on kõige ilusam loits. Kui see tuleb südamest, siis on see loits. "

Linda Järve. Puhta väljaga inimesele ei hakka halb külge. - Elukiri, 6, 2007 Mõtleme end vahel tagasi vanadesse aegadesse ja loitsime igal pööripäeval ennast koos lastega järgmise aastaaja muutustesse!

Vt ka Sirje Raadik. Loitsud. - Forseliuse Sõnumid, 14, 2007, lk 66

Pildil: Lastelaulupeo loits Kiilis, 2007

M Ж

ШГ/

LOITSUD