Käesolevas magistritöös on teostatud Madalmaade, Šveitsi ja USA osariikide aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapu seaduste võrdlusanalüüs, läbi viidud empiiriline uuring prokuröride, kohtunike, advokaatide ja arstide seas eutanaasia võimalikkusest Eestis ning lisana on esitatud seaduseprojekt de lege ferenda vormis.
Autor valis eelpool mainitud ülesande lähtuvalt teaduslikust huvist antud valdkonna vastu ja teema aktuaalsusest ning vajalikkusest. Teema aktuaalsust näitab asjaolu, et vabatahtliku aktiivse eutanaasia on seadustanud viimase kümne aasta jooksul juba kõik Madalmaad – Holland (jõust. 2002), Belgia (jõust. 2002) ja Luksemburg (jõust. 2009). Abistatud enesetapu on seadustanud Madalmaadest – Holland (jõust. 2002) ja Luksemburg (jõust. 2009); Šveits (jõust. 1942); ja USA loodeosariigid – Oregon (jõust. 1997), Washington (jõust. 2008) ja Montana (jõust. 2008). Hetkel käivad ka teistes USA osariikides ja Euroopa riikides debatid eutanaasia ja abistatud enesetapu seadustamise üle.
Kuigi eutanaasia seadustati Madalmaades viimase kümne aasta jooksul, millele eelnesid debatid paari-kuni mõnekümne aasta jooksul, ei ole eutanaasia puhul tegemist kaasaegse mõistega, mis arhailistele õigussüsteemidele tundmatu oli. Debatte eutanaasia ja arsti poolt abistatud enesetapu üle peeti juba vanas-Kreekas ja Roomas. USA-s kulmineerusid debatid eutanaasia üle 1906.a., kui Ohio osariigis valmis seaduseelnõu, mis siiski ei saavutanud hääletusel enamust1.
Magistritööd tehes, empiirilise uuringu käigus, heideti autorile mõnikord ette, et eutanaasia näol ei ole tegemist õiguse küsimusega ning autor tungib religiooni ja filosoofia (eksistentsialistikku) valdkonda. Autor ei nõustu sellega – eutanaasia kui halastussurm ei ole üksnes religiooni ega eetika, vaid ka õiguse küsimus, sest me ei ela õigustühjas ruumis ning elu algus ja lõpp on kriminaalõiguslikult kaitstud.
Tänapäeval on probleemi süvendanud veelgi meditsiini kiire areng, mis ühelt poolt on aidanud paljudel inimestel paraneda rasketest haigustest või nendest tingitud vaegusi olulisel määral leevendada, kuid teisalt on toonud kaasa olukorra, mis võimaldab paranemislootuseta raskeid haigeid meditsiinitehnika abil aastaid elus hoida. Hollandi neuroloogia prof. J.H. van den Berg leidis oma bestselleris „Meditsiini võim ja meditsiini eetika“(1969)2, et moodne
1 E. Emanuel. The history of euthanasia debates in the United States and Britain. – Annals of Internal Medicine, 1994, Vol 121, No 10, p. 793.
2 J.H. Van den Berg. Medisch Macht en Medische Ethiek. – Nijkerk, Callenbach, 1969.
meditsiin peaks inimelult bioloogilises mõttes ümber orienteeruma „mõttekale inimelule“ kui sellisele.
Kui rääkida sellisest „ümberorienteerumisest“, siis peaks see autori arvates toimuma kindlasti kooskõlas patsiendi soovidega ja sellest saaks kõneleda üksnes vabatahtliku aktiivse eutanaasia kontekstis ehk üksnes juhtudel, kui isik ise enam ei soovi niimoodi edasi elada ja teeb vastavasisulise tahteavalduse oma elu lõpetamiseks.
Lisaks patsiendi soovile tuleb ka arvestada riigis kehtiva õigusega. Teatavasti on Eestis aktiivne eutanaasia keelatud ja kvalifitseeritav tapmise koosseisuks KarS § 113 järgi, passiivne eutanaasia aga lubatud. Siin tekib küsimus vabatahtliku aktiivse eutanaasia vajalikkusest ehk kas elushoidmine on tõesti õigustatud ka juhul, kui see toimub patsiendi tahte vastaselt? Meditsiiniõiguse üks tähtsamatest aluspõhimõtetest on voluntas aegroti suprema lex ehk patsiendi tahe on ülim seadus, mis põrkub arsti kutse-eetikaga ja Hippokratese vandega ning kehtiva õigusega. Autori arvates peaks sellistel juhtudel olema määrav patsiendi enesemääramisõigus ja autonoomia, mis annaks õiguse isikute elu lõpetada nende soovil reaalajas või eelnevalt jäetud juhises nagu Madalmaade õiguses.
Veel enam, asjaolu, et aktiivne eutanaasia on keelatud, ei tähenda veel, et seda ei praktiseeritaks salaja. Näiteks Belgias on uuringud näidanud, et üle 10% surmadest 10 miljonilisest rahvastikust oli mitteformaalse eutanaasia läbiviimise tulemus3. Luc Deliensi4 väitel on riikides, kus puudub eutanaasia seadus, rohkem patsiendi elu lõpetamise juhtumeid ilma patsiendi palveta kui päris eutanaasia juhtumeid, kus esineb patsiendi selgesõnaline palve. Autor ei saa välistada sarnaste juhtumite esinemist ka Eestis. Aktiivse eutanaasia salajane teostamine näitab vajadust sellise tegevuse järele, mida riik ei tohiks eirata. Seega oleks legaliseerimise põhieesmärgiks aktiivse eutanaasia teostamisele piiride ja reeglite seadmine, selle „põranda alt“ väljatoomine, patsientidele turvalisuse tagamine ja riikliku kontrolli seadmine kogu tegevuse üle, mis oli ka Madalmaades legaliseerimise ajendiks.
Kahjuks ei ole aktiivne eutanaasia Eesti Vabariigis lubatud. Autor on mures, et teemaga ei ole tegelenud ka Riigikogu. Autori arvates väärib teema rohkem tähelepanu ja leiab, et ka Eesti vastava ala spetsialistid peaksid kujundama välja oma seisukoha eutanaasia suhtes. Eelkõige selleks, et päevaks, kui see küsimus kerkib esile, näiteks mõne kohtukaasuse valguses, oleksid otsustajad selleks valmis ja oskaksid teha õige valiku.
3 Lethal Jabs Study Fuels Belgian Euthanasia Debate. – Reuters Brussels. November 24, 2000.
4 meditsiini sotsioloog
Autor võtab oma töö teoreetilises osas vaatluse alla eelpool mainitud riikide kehtivad seadused, analüüsides ja võrreldes neid järgnevalt toodud punktide alusel: õiguslik taust, eutanaasia ja/või abistatud enesetapu seadustamine; seaduse kohaldamisala; eutanaasia regulatsioon, abistatud enesetapp, teised elu lühendavad meditsiinilised toimingud;
tingimused ja kord, patsiendi tervislik seisund; patsiendi palve, eutanaasia ja/või abistatud enesetapu palumise viisid; reguleeritud isikud; arst, patsient; arsti kohustused; eutanaasiast ja/või abistatud enesetapust teavitamine; erisätted.
Autor leidis, et piisava ülevaate saamiseks antud valdkonnas ei piisa metoodika seisukohalt üksnes teoreetilisest käsitlusest, sest olenemata teema aktuaalsusest ei ole Eesti seadusandjad selle valdkonnaga veel tegelenud, samuti puudub asjassepuutuv kohtupraktika. Uuritavale probleemile on vaja kahte liiki lähtematerjali – teoreetilist ja empiirilist. Autor on seisukohal, et ta peab läbi viima vastava empiirilise uuringu, mille põhieesmärgiks on välja selgitada, mida arvavad õigusemõistmises ja meditsiini valdkonnas pädevad võtmeisikud aktiivsest eutanaasiast üleüldse ning kas nad leiavad, et aktiivse eutanaasia seadustamine Eestis oleks vajalik. Autor valis empiirilise uuringu läbiviimise meetodiks küsitluse ja küsitluse vahendiks küsimustiku (Lisa 1).
Autori küsitluse sihtgrupiks oli ühelt poolt – kohtunikud, prokurörid, advokaadid – isikud, kelle kutsetöös võivad kerkida taolised probleemid ning kes võivad olla otsustaja rollis, kui kerkib üles eutanaasia küsimus. Teiselt poolt valis autor sihtgrupiks – arstid – isikud, kes puutuvad igapäevaselt kokku ravimatult haigete patsientidega ja kelle arvamus võib samuti mõjutada vahetult avalikku arvamust. Autor püstitas empiirilise uuringule hüpoteesideks, et (1) õiguse ja meditsiini valdkonnas pädevad isikud – prokurörid, kohtunikud, advokaadid, arstid – pooldavad aktiivset eutanaasiat ja (2) peavad vajalikuks selle seadustamist Eestis.
Küsimustiku täitmine oli vabatahtlik, tulemuste analüüsimisel ja kajastamisel tagati anonüümsus. Autor saatis küsimustiku 1295 isikule: 539 advokaadile, 236 kohtunikule, 220 prokurörile ja 300 arstile. Täidetud ankeedi tagastasid autorile 97 advokaati, 48 kohtunikku, 47 prokuröri ja 115 arsti. Valimi suuruseks oli 307 isikut, neist 192 juristi ja 115 arsti.
Empiirilise uuringu tulemused (9. ptk) näitasid, et eutanaasia küsimusse suhtutakse pooldavalt, kuid üksnes advokaadid leiavad, et aktiivne eutanaasia oleks kindlasti vajalik Eestis seadustada; prokurörid, kohtunikud ja arstid leidsid, et meie ühiskond käesoleval etapil ei ole küps seda aktsepteerima.
Kuivõrd õiguse ja meditsiini valdkonna spetsialistid pooldasid vabatahtlikku aktiivset eutanaasiat, siis koostas autor aktiivse eutanaasia seaduse eelnõu (lisa 2), võttes eeskujuks
Madalmaade, Šveitsi ja USA osariikide aktiivse eutanaasia ja/või abistatud enesetapu seadused, arvestades sealjuures Eesti Vabariigi õiguskorra ja kultuurilise eripäraga.
Seaduseelnõu seletuskiri asub lisas 3. Kuigi üksnes advokaadid pidasid vajalikuks selle seadustamist Eestis ning prokurörid, kohtunikud ja arstid leidsid, et meie ühiskond ei ole veel käesoleval etapil aktiivse eutanaasia legaliseerimiseks valmis, otsustas autor sellegipoolest seaduseelnõu koostada, et see oleks valmis päevaks, kui seda peaks vaja minema.