Kõige laiemas plaanis liigitatakse eutanaasia kaheks: aktiivseks ja passiivseks. Aktiivne eutanaasia tähendab surma esilekutsumist (mõistagi muude eutanaasiatunnuste esinemisel), passiivne on surma saabumist aeglustavast ravist loobumine. Aktiivne eutanaasia on keelatud ja karistatav, passiivne põhimõtteliselt lubatud. Aktiivset eutanaasiat võib põhimõtteliselt liigitada veel vabatahtlikuks (haige soovib seda ise) ja sotsiaalseks (haige vaimne tervis või seisund ei võimalda tal seda avaldada).
3.1. Soovitud passiivne eutanaasia
Tegemist on patsiendi soovil ravi mittealustamise või alustatud ravi lõpetamisega. Arstiabi vajaja ei ole kohustatud ravi vastu võtma. Patsiendi motiivid võivad olla siin erinevad: vältida edasist piinlemist, mitte lükata edasi seda, mis nagunii varsti tuleb vms. Sellise soovi avaldamise õigus on ainult patsiendil ning siinjuures on vaja arvestada vastavaid tingimusi:
patsient on teadvusel, tal on piisavalt teavet oma tervisliku seisukorra kohta ja puudub igasugune väline, ka sugulastepoolne surve. Antud otsuse vormistamisel võivad kõne alla tulla teatud lisanõuded, näiteks, kas vormistada nõusolek kirjalikult, on vajalik tunnistajate juuresolek jne. Tegemist on tüüpilise passiivse eutanaasiaga, kus puudub igasugune tegu surma esilekutsumiseks või isegi selle lähendamiseks, ning lihtsalt loobutakse surma edasilükkamisest. Arst loobub surija elu pikendamisest ning laseb paratamatusel käia oma rada. Arst on kohustatud jätkama soovitud ravi, kuid see saab antud juhul seisneda valude või vaevuste leevendamises ning see on koosseisutu ka siis, kui viib patsiendi teadvusekaotuseni.8 Üksnes juhul, kui arsti tegu viib elu lühendamisele, tuleb arsti vastutus lahendada tapmiskoosseisude alusel.
3.2. Soovimatu passiivne eutanaasia
Sisuliselt on tegemist juhtumiga, kus arst laseb patsiendil surra, ilma et ta teaks tema soovi.
Objektiivselt tähendaks ravi jätkamine vaid surma edasilükkamist ja agoonia pikendamist.
Surm saabuks vältimatult ka siis, kui arst ei katkestaks ravi ning seetõttu ongi tegu passiivse
8Betreuung von Patientinnen und Patienten am Lebensende. Medizin-ethische Richtlinien der SAMW. - Schweizerische Ärztezeitung 2005/86, S 172; J. Wessels, M. Hettinger, viide 276, § l Rn 31 (,,ehtne suremisabi").
StGB-Joecks, viide 276, eelm § 211/26-29 nimetab seda juhtumit koos ajusurmajärgse tegevuse ja aktiivse eutanaasiaga karistusõiguslikult probleemituks".
eutanaasiaga. Erinevalt ravist loobumise juhtumist on siin siiski tegemist mingisugusegi võimalusega intensiivraviks, enamasti vastavate aparaatide abil. Aparaadi väljalülitamine tähendab vältimatult patsiendi surma, samal ajal on teada, et mis tahes ravist hoolimata ei suuda arst patsienti enam kunagi päästa. Kõigepealt tuleb antud küsimuse otsustamisel lähtuda asjaoludest, mis osundavad patsiendi tegelikule või oletatavale tahtele.
Koomaseisundis patsiendi puhul tuleb arstil püüda välja selgitada tema lähedaste, hooldajate või muude otsustamisõiguslike isikute arvamus. Kui nendega ei ole võimalik nõu pidada ning puudub ka patsienditestament, tuleb arstil lähtuda patsiendi oletatavast tahtest, eelistades kahtluse korral elukaitset kolmandate isikute kaalutlustele. Nimetatud isikud saavad küll väljendada oma soovi, kuid lõplik otsus kuulub ikkagi arstile.
3.3. Kaudne eutanaasia
See on olukord, kus arst annab patsiendile tema teavitatud või eeldataval nõusolekul valuvaigisteid või muid ravimeid vaevuste leevendamiseks, need aga võivad esile kutsuda surma kiirenemise. Arst täidab oma kohust, teades muidugi sealjuures, et valude või vaevuste leevendamiseks vajaminev ravimidoos nõuab reeglina pidevat suurendamist ning on jõudmas organismi taluvuse piirile - doosini, mis võib olla surmav. Ravimi toime on teoreetiliselt küll alati teada, kuid organismi reaktsioon ei ole alati prognoositav - inimene jääb saladuseks ka viimsetel eluhetkedel. Arst on küll teadlik riskist, kuid ta ei saa ka loobuda oma kohustuste täitmisest. Patsient on seisundis, kus ta nagunii lähemal ajal sureb, kuid vahetu surma põhjus seisnes ravimidoosis, mida organism välja ei kannatanud. Formaalselt on patsiendi surma põhjustanud arst, kes kriminaalõiguslikult tegutses kaudse tahtlusega.
3.4. Aktiivne eutanaasia
Tegemist on patsiendi surmamisega tema piinade lõpetamise ja valude leevendamise eesmärgil. Õiguslikult kuulub siia ka teine situatsioon muust valdkonnast. Näiteks kui õnnetusjuhtumi tagajärjel või muul põhjusel on kannatanu jäänud kinnikiilutuna autosse ning teda ähvardab piinarikas surm uppumise või plahvatuse läbi. Ohus mitteolev kaaslane surmab oma kaaslase, et kergendada tema surma. Erinevalt eelmisest variandist ei ole surm siin vaevuste leevendamisega kaasnev, vaid selle vahend. Seega mitte abi suremisel, vaid suremiseks.
Aktiivset eutanaasiat ei saa õigustada kohustuste kollisiooniga, sest patsiendi surmamine ei ole
arsti kohus. Dogmaatiliselt on püütud seda situatsiooni seletada õigustava hädaseisundiga - ärahoitud kahju (piinarikas surm) on suurem kui tekitatud kahju (valutu surm). Hädaseisund tuleb kõne alla üksnes vahetult eesseisva või olemasoleva ohu korral. Kui nendel juhtudel eitada hädaseisundi kohaldamist asjaoluga, et inimelu on kõrgeim väärtus, mille hävitamist ei saa õigustada, siis langeb ära samasugune argumentatsioon kaudse eutanaasia korra (ka seal üritati võrrelda kahesugust elukvaliteeti). Ülejäänud argumendid, mis tulevad kõne alla kaudse eutanaasia põhistamisel, siin aga tähtsust ei oma.
Aktiivset eutanaasiat (nagu ka tapmist patsiendi palvel, kes nt ei taha elada ülejäänud elu liikumisvõimetu invaliidina) on siiski üritatud põhjendada eelkõige argumentidega, et elu puutumatuse põhimõte ei ole nagunii absoluutne (tapmine hädakaitseseisundis on lubatud).
Pealegi on dilemma: elu puutumatus - elu enesemääratavus müütilisreligioosse iseloomuga.
Eutanaasia puhul tuleks võtta aluseks hoopis teine kriteerium - elu elamisväärsus. Viimane oleks määratletud mitte antihumaansete inimeseväliste kriteeriumidega (rassi või riigi huvid, idee jne), vaid inimesekeskselt. Seega oleks aktiivse eutanaasia aluseks inimese soov mitte elada tema arvates mitteelamisväärset elu.9 Olukorras, kus valudest piinatud patsient ei ole enam suitsiidivõimeline ja palub oma elu lõpetada ning arst keeldub sellest tapmiskeelule toetudes, blokeerib riiklik karistusähvardus õiguslik-normatiivsel tasandil inimese õiguse inimväärsele surmale. Sellega seoses on kirjanduses tehtud ettepanek piirata tapmiskeeldu ning lubada patsiendi surmamine tema nõudmisel, kui palliatiivmeditsiin on võimetu ning ainus väljapääs on lõpetada patsiendi piinad ja tagada talle inimväärne surm. Üks lahendus oleks analoogiline kaudse eutanaasiaga - lugeda patsiendi surmamine kooseisupäraseks, kuid õiguspäraseks teoks (toetudes nt õigustavale hädaseisundile).10 Mõeldav lahendus oleks ka säilitada küll sellise teo karistatavus, kuid näha erandina ette võimalus vabastada kohtualune karistusest. Sellele teele on läinud nt Poola, kelle Kodeks karny art 150 § l loeb tapmise kannatanu nõudmisel karistatavaks, § 2 aga lubab erandlikel asjaoludel karistust kergendada või kohtualune karistusest vabastada11.
9 Erinevatest põhjendustest lähemalt: J. Wessels, M. Hettinger, viide 276, § l Rn 28-29.
10 Näiteks ettepanek suremisabi seaduseelnõule Saksamaa StGB § 216 (tapmine nõudmisel) täiendamiseks.
Lähemalt koos teistegi ettepanekutega: U. Neumann, viide 262, S 58-59; T. Verrel, viide 310, S 25.
11 A. Nõmper, J. Sootak. Meditsiiniõigus. Juura, 2007, lk 195-202.