Praktikateooria kontseptsioon

Nagu eespool öeldud, tähendab eurole üleminek indiviidi jaoks sisuliselt institutsionaalset vahelesegamist mikrotasandi igapäevarutiinidesse. Seetõttu lähtub töö tõlgendusraamistik praktikateooriast.

1.1.1. Praktikateooria ja praktika mõiste

Praktikateooria järgi on praktika rutiinne viis, kuidas kehasid liigutatakse, objekte käsitsetakse, subjekte koheldakse, asju kirjeldatakse ja maailma mõistetakse (Reckwitz 2002:

250). Indiviidid on kehalised ja vaimsed agendid, kes kannavad arusaamise ja ihaldamise viise ning viivad nende kaudu ellu sotsiaalseid praktikaid (Ibid.). Eurole üleminek põhjustas praktikate muutuse, kuna senise rutiinse korra, tegevuste reproduktsioon ei olnud enam viljakas, efektiivne ega täitnud vajalikke funktsioone, pakkunud psühholoogilist kindlust.

Seeläbi tekkis vajadus vanade rutiinide kohandamiseks või uute loomiseks.

Halkieri & Roskilde (2011: 4) käsitluse alusel võib tarbimise kui praktika jagada praktiliseks tegevuseks ja selle representatsioonideks. Nii vaatlusandmeid kui individuaalsete intervjuude andmeid võib vaadelda kui sotsiaalse tegutseja esinemisi erinevates kontekstides (Halkier &

Roskilde 2011: 9). Antud töö kontekstis võib Halkierile ja Roskildele (2011) toetudes öelda, et päevikuandmed väljendavad tegutsemist, reaalseid ostu- ja maksepraktikaid, tarbimist kui sotsiaalset esinemist ning intervjuud emotsioone, hinnanguid, eneserepresentatsiooni kaudu

vestluskaaslasele mina-pildi loomist samuti kui sotsiaalse esinemise vormi. Laiendades Halkieri & Roskilde (2011) praktikate käsitlust ka euro teavituskampaaniale, saab esmalt tuua välja, et kampaania infost arusaamine moodustab praktilised interpretatsioonid, mida ja kuidas teha, üldisemas mõttes teadmised ja oskusteave. Instruktsioonidest ja reeglitest moodustuvad protseduurid, emotsionaalsetest ja normatiivsetest suundadest aga pühendumine.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et praktikateooria ei ole „tõde“ (faktidele vastamise mõttes), samuti ei ole teised sotsiaalsete ja kultuuriliste teooriate versioonid „valed“ (või vastupidi).

Sotsiaalsed teooriad on sõnavarad, mida määratlevad empiirilised „faktid“ ning mis nii-öelda sõnavarana ei ulatu reaalse sotsiaalse maailma aluspõhjani, kuid pakuvad tõlgendamise süsteeme, mis võimaldavad teha teatud empiirilisi avaldusi (jättes teised empiiriliste avalduste vormid välja). (Reckwitz 2002: 257)

1.1.2. Praktika elemendid

Praktika on rutiinne käitumise tüüp, mis koosneb mitmetest omavahel seotud elementidest:

kehaliste tegevuste vormid, vaimsete tegevuste vormid, „asjad“ ja nende kasutus, taustateadmised arusaamise näol, oskusteave (i. k. know-how), emotsionaalsed seisundid ja motivatsioonilised teadmised (Reckwitz 2002: 249). Sotsiaalsed praktikad on küll rutiinsete kehaliste soorituste kogumid, kuid on samal ajal ka vaimsete tegevuste kogumid, kus teadmistel on oluline roll. Praktikateooria jaoks on teadmised midagi keerulisemat, kui lihtsalt

„millegi teadmine“, hõlmates arusaamise, tahtmise ja tundmise viise, mis on omavahel ühendatud praktika sees. Elementaarses mõttes on teadmised praktikas kindel viis mõista maailma, mis sisaldab objektide (ka abstraktsete), inimeste ja iseenda mõistmist. (Ibid.)

Gram-Hanssen (2010: 64-65) on võtnud kokku erinevate autorite tõlgendused võtmeelementidest, mis hoiavad praktikat koos (tabel 1) ning toonud välja oma tõlgenduse relevantsetest elementidest, milleks on:

• oskusteave (i. k. know-how) ja harjumused;

• institutsionaliseeritud teadmised, eksplitsiitsed reeglid;

• tegevused, seotused (i. k. engagements);

• tehnoloogiad.

Table 1. Võtmeelemendid praktikate mõistmisel.

Schatzki, 2002 Warde, 2005 Shove & Pantzar, 2005 Reckwitz, 2002 Praktiline tähendust märkimisväärses või eetilises mõttes ning hõlmab eesmärke, uskumusi, emotsioone.

Asjad või tooted on iga praktika lahutamatud osad ning euro eelteavituse puhul püüti samuti tutvustada uusi „asju“/tehnoloogiaid eurokalkulaatori, kursiarvestuskaardi, paralleelhindade näol. Siinkohal on oluline märkida, et toodetel üksi pole mingit väärtust, need omandavad selle praktikasse integreerituse ning kompetentsivormide ja tähendustega ühendatuse kaudu (Shove & Pantzar 2005: 57). Praktikate puhul on väljakutseks arendada tegevust, mitte pelgalt toodet ning avalikul kuvandil on selles kriitiline roll (Shove & Pantzar 2005: 52).

Gram-Hansseni (2010: 67) sõnul on elementidel oluline osa praktikate kognitiivse adaptsiooni protsessis, mis on ka reeglite ja selgete teadmiste rutiinseteks käitumisteks, iseenesest mõistetavaks oskusteabeks transformeerimine ning seotus toodetega võib mõjutada praktikas sisalduvaid tegevusi.

1.1.3. Praktikate muutumine

Praktikate kooshoidmisel maadlevad indiviidid pidevate kompromissi ja kohanemise momentidega, luues nii hästi kui suudetakse omaenda elamisviisi, kuid seistes mõnikord vastamisi tõkestavate ja rusuvate süsteemidega (Hand & Shove 2007: 97). Praktikate innovatsioone ei määratle ainult uute toodete loomine, kuvandid või oskused, tegelikkuses on oluline viis, kuidas kooslusesse kuuluvad elemendid omavahel sobituvad (Shove & Pantzar 2005: 61). Seega võib ka eurole ülemineku puhul täheldada loomingulist protsessi, mis hõlmab aktiivset ja samaaegset elementide integratsiooni, sisaldades kehalisi tegevusi (hindade, metallraha nägemine, ostutegevus), materjale (rahahoidmise vahendid,

maksevahendid, pangaautomaadid), ideaale ja diskursusi (säästmisest, mõistlikust eelarvestamisest, vajadustest, eurost), oskusi ja kompetentsi (kontoväljavõtte jälgimine, ümberarvestamised).

Gram-Hanssen (2010: 76) on juhtinud tähelepanu sellele, kuidas praktikad võivad kujundada järgnevaid muudatusi tegevuses või teadmises ja olla alguspunktiks inimeste teadlikule rutiinide reflektsioonile, samas ka teadlikule otsusele kohandada uued harjumused uuteks rutiinideks. Eurole ülemineku puhul püüti riiklikul tasandil kampaania kaudu panustada just sarnastesse tendentsidesse, pakkudes nii erinevaid sisendeid, mille on potentsiaal kujundada muudatusi käitumisharjumustes (arvestusabivahendid) kui ka vahendeid teadlikuks enesereflektsiooniks ning vaimseks kohanemiseks (paralleelhinnad). Praktikate muutuse ja stabiilsuse juures on oluline ka see, kuidas üks praktika võib mõjutada teisi – muutus ühes praktikas võib kujundada teisi praktikaid jagatud elementide tõttu. Kuna praktikaid koos hoidvad elemendid varieeruvad inimeseti, kes praktikaid kannavad, siis esineb ka sisemisi erinevusi praktikas ning see on selgelt osa praktikate arenemisest aja jooksul (Gram-Hanssen 2010: 74).

Shove ja Pantzar (2005) väidavad, et innovatsioonid praktikas sõltuvad väljakujunenud ja uute elementide lõimumisest. Näiteks vaatlevad nad kepikõndi kui intrigeerivat innovatsiooni, kus ainus uus iseärasus peitub selles, kuidas juba tuttavaid elemendid (kepid, sotsiaalsed ja füüsilised oskused, idee lõbu pärast kõndimisest) on omavahel seotud. Valuutasüsteemi muutuse valguses on oluline just uue teabe, vahendite (mitte)sidustumine varasemate harjumuste ning elementidega. Hinnasildid, pangaautomaadid, -kaardid, füüsilised eripärad, arusaam mugavast ostlemisest omandavad eurole üleminekul uusi tähendusi, mis on osa käitumuslikust kohanemisest.

Gram-Hanssen (2010: 72) räägib praktikate muutmise puhul, et on hõlbus ühendada uusi harjumusi muutustega tehnoloogias, kui toimuvad muutused nii teadmistes kui tegevustes, mis praktikaid koos hoiavad. Teisalt tõstatub küsimus, mis on määrav ka euro eelteavituse vastuvõtus: mis ulatuses on võimalik veenda inimesi esmalt läbima harivat protsessi, mille kaudu nad muutuvad oma rutiinideks teadlikuks ning pärast seda naturalisatsiooni protsessi, kus nad teadlikult otsustavad oma uued harjumused „kodustada“ alateadlikeks rutiinideks.

Teatud juhtudel pole alust teadmiste levikuks või muutuseks tegevuses, kuna ei tunnetata

probleemi või ei peeta seda oluliseks ning see pärsib ka muutusi juurdunud praktikas. (Gram-Hanssen 2010)

Praktikateoorias pole individualiseeritud lähenemist praktikatele, kuid see on avatud mõistmaks, kuidas muutused praktikates võivad alata indiviidide igapäevaelust, järgnedes nii muutusele tegevuses kui uue teadmise või tehnoloogia tutvustamisele, sisseviimisele (Gram-Hanssen 2010: 76-77). Teooria võib seega olla ka kasulik kirjeldamaks, miks muutused alati ei ilmne, isegi kui ametivõimud või organisatsioonid proovivad neid inimeste igapäevaellu juurutada (Ibid.). Lehtonen näeb terminit „kodustamine“ kasuliku vahendina kirjeldamaks praktikaid, milles inimesed võtavad omaks uut tehnoloogiat. Uus tehnoloogia ei saa muutuda edukaks või olla tajutud kui „vajadus“, kui see ei läbi mitmeid teste ning katsetusi, millesse potentsiaalne kasutaja selle paneb (Lehtonen 2003: 364). Need on seotud seadme kuvandi/imagoga, kasulikkusega, igapäevastesse praktikatesse ja suhetesse sobitumise viisiga (Ibid.). Shove ja Pantzar (2005: 45) rõhutavad sarnaselt, et suhted materiaalsete objektide ja nendega seotud kuvandite, imago ning kompetentsivormide vahel on määrava tähtsusega.

Lehtonen (2003: 363) arutleb samuti kompetentsivormide üle, tuues praktikateooriasse kollektiivsuse aspekti, kus hinnatakse vajadust objekti järele ja enne tegelikku omandamist leiavad aset konsultatsioonid sõprade ja sugulastega, kes võivad olla „soojad spetsialistid“ – lähedased, keda usaldatakse ning peetakse teatud aspektis endast kompetentsemaks.