Keskkomitee statistilistes aruannetes kajastus ka naiste osakaal juhtivate ja vastutavate töötajate hulgas. 1949. aastani on andmed kättesaadavad ainult EK(b)P KK aparaadi juhtivtöötajate kohta. Kõrgendatud tähelepanu pööramist statistilistele näitajatele naiste kohta näitab see, et juhtiva kaadri koosseisu statistilises aruandes toodi välja eraldi nii naiste kui ka põlisrahvusest naiste arv. Arvatavasti oli partei poolt kehtestatud sooline kvoot, mille olemasolu kohta siiski EKP KK kaadrialastes materjalides andmed puuduvad.
Kui võrrelda naiste osakaalu keskkomitee aparaadis naiste osakaaluga EKP liikmete hulgas selgub, et naiste osakaal keskkomitee aparaadis oli vaadeldaval perioodil suurem kui EKP liikmeskonnas. 1. jaanuari 1945 seisuga moodustasid naised EK(b)P-s 19,8% ja 1. jaanuaril 1951 22,9%. Nende osakaal tõusis aeglaselt, kuid pidavalt ka hilisematel aastatel.468 EK(b)P KK aparaadis oli naiste osakaal nendel aastatel mõne protsendi võrra suurem (vt Tabel 11, lk 81). 1946. aasta algul oli 134-st keskkomitee aparaadi töötajast naised 36 ehk 26,4% ja 1951. aasta algul olid keskkomitee aparaadi 83469 töötaja hulgas naisi 21 ehk 26,5%.
464 Gleb Rodionov oli 1947-1948 EK(b)P KK propaganda ja agitatsiooni osakonna propagandist ja 1948-1949 propaganda ja agitatsiooni osakonna massilise agitatsioonitöö ja kultuurharidusasutuste sektori juhataja.
465 Vt EKP KK organisatsiooniline struktuur, lk 316, 317, 419, 446, 447, 583; ERAF 1-6-3083 (Simon Rosenfeldi isikutoimik); ERAF 1-6-10865 (Vassili Jakovlevi isikutoimik).
466 Aleksandr Valter oli 1949-1950 EK(b)P kergetööstusosakonna juhataja. Kui tema parteikarjäär ei oleks ootamatult lõppenud vallandamise tõttu 1950. aastal, avanenuks tal ilmselt õppimisvõimalus ka Moskvas kõrgemas parteikoolis. – EKP KK organisatsiooniline struktuur, lk 646 jj.
467 Paul Štamm oli 1922-1925 lõpetanud kolm kursust Moskva riiklikus ülikoolis, õpingud parteikoolis võisid katkeda ka tema vanuse tõttu. Štamm oli 1945. aastal juba 44 aastane. Vabariiklikus parteikoolis õppisid enamasti temast nooremad. – ERAF 1-6-4214 (Paul Štammi isikutoimik).
468 Nõukogude Eesti: Entsüklopeediline teatmeteos, lk 92.
469 See arv ei kajasta kogu keskkomitee aparaati, sest andmed puuduvad erisektori, finantsmajandussektori töötajate ning sekretäride abide kohta.
Tabel 11. Naised EKP KK aparaadis470
Naiste osakaal keskkomitee aparaadis hakkas suurenema 1952. aastal kui uutest töötajatest moodustasid naised koguni 35,6%.472 See oli oluliselt suurem võrreldes eelnevate ja järgmiste aastatega. 1951 ja 1953. aastal moodustasid naised vastavalt 18,1 ja 23,8% uutest töötajatest.473 Statistika naiste töötamise pikkuse kohta keskkomitee aparaadis puudub, aga vaadates nende osakaalu suurenemist 1954. aasta alguseks on tõenäoline, et naisi paigutati keskkomitee aparaadis harvemini ümber kui mehi.
Naiste osakaal juhtivtöötajate hulgas oli antud perioodil oluliselt väiksem kui raetöötajate hulgas. Näiteks 1. jaanuariks 1954 moodustasid nad instruktorite ja vastutavate organisaatorite hulgas 41,7%. 1950. aasta algul oli naiste osakaal samas töötajate grupis 31,1%.474
Keskkomitee aparaadis oli terve rida põhiliselt naistele usaldatud ametikohti.
Spetsiaalselt naispropaganda jaoks oli loodud naistööosakond, kus töötasid üksnes naisfunktsionäärid.475 Sagedamini olid naised ametis propaganda ja agitatsiooni, kooli ning ka põllumajandusosakonna instruktoritena. Näiteks 1947. aasta lõpul olid kaks ettenähtud kooliosakonna töötajat naised, neljast propaganda ja agitatsiooni osakonna instruktorist olid kolm ning seitsmest põllumajandusosakonna instruktorist kaks naised.476 Oluliselt vähem naisfunktsionääre tegutses tööstusega seotud osakondades.
1940. aastate keskel tegutses tööstuse alal ainult üks naisinstruktor.477 Naisi ei usaldatud antud perioodil tööle ka organiseerimise-instrueerimise ja hiljem partei-, ametiühingu- ja
470 Koostatud järgmiste allikate põhjal: ERAF 1-69-5, L 2-15; ERAF 1-307-15, L 5-11; ERAF 1-307-33, 71, 86, 98, 127.
471 1946. ja 1947. aasta kohta on andmed kõikide aparaadi vastutavate töötajate kohta, kuid ülejäänud aastatel on andmed nende töökohtade järgi, mille kohta koostati statistilisi aruanded.
472 ERAF 1-307-98, L 118p-124p; ERAF 1-307-127, L 88p.
473 ERAF 1-307-86, L 134; ERAF 1-307-127, L 165p.
474 ERAF 1-307-33, L 69p, 70; ERAF 1-307-127, L 88p.
475 Osakonna ametikohtade arv oli küllaltki stabiilne: juhataja ja kolm instruktorit.
476 ERAF 1-307-15, L 5-11.
477 Anna Rubina oli põlevkivi- ja keemiatööstuse osakonna ja hiljem põlevkivitööstuse ja energeetika osakonna instruktor. Ta oli hariduselt keemiatehnoloogia insener. – Vt ERAF 1-307-15, L 10.
komsomoliorganite osakonnas vastutavate organisaatoritena.478 Põhjused miks naisi parteiorganisatsioonilisele tööle ei usaldatud pole kahjuks teada.
Keskkomitee aparaadi juhtivtöökohad jäid naistele antud perioodil enamasti kättesaamatuks. Ainult kaks naist Juliana Telman aastatel 1946-1952 ja Alvine Konno aastatel 1952-1953 juhtisid EKP KK-s naistöö osakonda. See oli ka ainus osakond, mida võimaldati naistel juhtida, sest meesfunktsionääri määramine selle osakonna etteotsa ei olnud mõeldav. Juliana Telmani jaoks jäi keskkomitee osakonnajuhataja ametikoht tema karjääri tipuks, kuid Alvine Konnole usaldas partei ka hiljem vastutusrikkaid töökohti.479 Konno näol oli antud perioodil tegemist ühega kahest naisterahvast, kes jõudis parteiametites üsna kõrgele. Temaga võrreldav oli ainult Erna Viski480 karjäär, kes EKP KK aparaadis ei tegutsenud.
Võrreldes keskkomitee aparaadiga oli naiste seis halvem EKP KK liikmete ja liikmekandidaatide hulgas. EK(b)P V kongressil 1948. aastal valitud 74 keskkomitee liikme ja liikmekandidaadi hulgas oli naisi kokku 10 ehk 13,5%. 1951. aastal valitud keskkomitee liikmete ja liikmekandidaatide hulgas oli naiste niigi tagasihoidlik osakaal langenud 8%-ni.481 Eesti ei olnud siiski naiste parteilise karjääri suletuse poolest liiduvabariikide seas sugugi erand. 1940. aastatel jäi naistele ka Ukraina oblastikomiteedes I sekretäri koht kättesaamatuks.482 Veel tagasihoidlikum oli naiste esindatus võimuhierarhia tipus. NLKP KK juhtorganites poliitbüroos, orgbüroos ja sekretariaadis oli aastatel 1919-1990 ainult 7 naist, mis moodustas kõigest 3%.483
EKP KK osakonnajuhataja asetäitjate ja sektorijuhatajate seas tegutses naisi rohkem. 1. jaanuari 1954 seisuga oli sektorijuhatajate hulgas isegi naiste ülekaal, viis naist nelja mehe vastu.484
Koos eestlaste osakaalu suurenemisega keskkomitee aparaadis suurenes ka naiste osakaal. Tegemist võib olla ainult kokkusattumisega. Kui 1. jaanuari 1952 ja 1954 seisuga tegutses keskkomitee aparaadis vastavalt 55,1% ja 63,6% eestlasi (vt Tabel 2, lk
478 Üheks erandiks selles ametis oli Jekaterina Kononova, kes töötas 1948. aastal vastutava organisaatorina. – EK(b)P KK büroo protokoll 1 29. detsember 1948 – ERAF 1-4-649, L 6.
479 Alvine Konno oli 1945-1949 EK(b)P KK põllumajandusosakonna instruktor, 1949-1950 EK(b)P Harjumaa komitee sekretär, 1950-1952 Kose rajoonikomitee I sekretär, 1952 Tallinna oblastikomitee sekretär, 1952-1953 EKP KK naistööosakonna juhataja ja 1953-1957 EKP Rapla rajoonikomitee I sekretär. – Vrd EKP KK organisatsiooniline struktuur, lk 485.
480 Erna Visk oli 1950-1952 EK(b)P Kilingi-Nõmme rajoonikomitee I sekretär, 1952-1953 EKP Pärnu oblastikomitee sekretär ja 1953-1958 Paide rajoonikomitee I sekretär. – Vt EKP kohalikud organisatsioonid, lk 355; Valitud ja valitsenud: Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917-1999. Koost. Jaan Toomla. Tallinn 1999, lk 449; ERA R-3- 12- 412 (Erna Viski isikutoimik); Riigikantselei arhiiv R-1-2-k- 689 (Erna Viski isikutoimik); ERAF Personaalpensionäride kartoteek 26-1.
481 Коммунистическая Партия Эстонии в цифрах 1920-1980, lk 131.
482 Armstrong, John A. The Soviet Bureaucratic Elite, lk 45.
483 Чернев, А.Д. 229 кремлеских вождей, lk 324.
484 ERAF 1-307-127, L 88p.
47 ja Tabel 11, lk 81), siis kahe aastaga oli naiste osakaal tõusnud ligemale 10% 25,2%-lt 1. jaanuaril 1952 36,4%-ni 1. jaanuaril 1954. Vaatamata osakaalu tõusule ei saavutanud naised aparaadis kuigi olulisi positsioone. Samaaegselt naiste osakaalu tõusuga keskkomitee aparaadis kasvas 1950. aastate algul ka eesti rahvusest naiste osakaal, jäädes püsima 55% ringis. Põlisrahvusest naistöötajate hulgas domineerisid 1940. aastatel NSV Liidust saabunud. 1947. aasta algul oli kuuest naisest keskkomitee aparaadis kolm eestlased. Neist kaks olid saabunud Eestisse tööle NSV Liidust. Sarnane vahekord valitses ka reatöötajate hulgas.
Naistöötajate kohta ei peetud 1940-1950. aastatel eraldi haridusstatistikat. 1947.
aasta töötajate nimekirjast selgub, et 23- st naisfunktsionäärist olid 8 kõrgharidusega, 14 keskharidusega ja ainult üks töötaja algharidusega.485
485 Kõrgharidusega naiste näitaja oli väiksem kui keskkomitee aparaadi üldisest näitajast, kuid kõrg- ja keskharidusega töötajate näitaja pisut kõrgem keskkomitee aparaadi vastavast näitajast, sest meestöötajate hulgas oli mitmeid algharidusega kommuniste. – ERAF 1-307-15, L 5-11