Lilita Z OÜ Rahvusvaheline: Gruner + Jahr; Bertelsmann
Pt: Katrin Linask.
Moto: Avasta ja mõista maailma.
Panoraamsust paisutab lisaks kogu väljaannet palistavale suurele pildiformaadile ühe teema üle-ilmne haare. Fotoreportaažid „Külaskäigud riigi-teenrite juurde“ (objekt on pandud kirjutuslaua taha, teisele poole jääb „külaline“ ehk ametniku klient) ja „Löö ennast üles“ hõlmavad inimesi ja nende tavasid peaaegu poolelt maakeralt. Mõlemad on lausa kunstipärased lahendused. Teisal lastak-se inimestel polastak-seerida nii, nagu neid kujutati 20.
sajandi alguse perekonnaportreedel.
Kuid esimese numbri kaanel troonib ebahu-maansuse üks sümbolitest, Hitler. Numbris on juttu genotsiidist üldse, hutudest ja tutsidest — pealkirja küsimus on ikkagi üldistav „Mis teeb inimesest kurjategija?“. Inimeseks olemist kaalu-takse veel neuroteaduse ja psühholoogia vahendi-te abil: „Otsustamise psühholoogia” (numbrivahendi-te 7–8 kaanelugu); „Leebe meditsiini imeline jõud“ (nr 4) pakub tööstuskeemia asemel alternatiivmedit-siini võtteid. Vanaemad kiidavad ravimitena isegi õlgi ja põhku, rääkimata kanapuljongist.
Teise numbri juhtkiri kuulutab, et GEO peami-ne sõnum on hoida, kaitsta, säästa. Ja üheksa le-hitsetud numbri põhjal on sellise loosungi järgi GEO aastalemmik seotud veega: „Rüüstatud oo-kean“ (nr 6) — kalavarud traalitakse välja, vääris-kala kaob, liigiline tasakaal läheb paigast ära ja kalanduspoliitika teeb Euroopa mered tühjaks.
„Veneetsia ja vesi — kumb jääb peale“ (nr 9) või Surnumere ja selle ümbruse looduslik tasakaal ja majandustegevuse mõju ärgitab küsima „Kas järg-mine sõda peetakse Lähis-Idas vee pärast?“.
Nüüd on sõda jälle kohal. Nii nagu igas popu-laarteaduslikus või teaduspõhise seletusstrateegia-ga ajakirjas, ei pääse sellest ka Horisont eseletusstrateegia-ga Aka-deemia (nr 9 oli sõja ja rahu erinumber). GEO sõjareportaaž viib Pakistani ja Afganistani piirile,
„Kui vall poolitas Euroopa“ on GEO-moodi efekt-ne lugu Varuse ehk Teutoburgi metsa lahingust ja selle järelmist, limes'est, mis poolitas Euroopa. Siin tekitatakse võrdlus külma sõjaga!
52 Jalutuskäik ajakirjade metsas 2009. aastal: Lehitsemine
Mahukamad teemad on seotud veel Darwini (tema maailmareis) ja Einsteiniga (valguse kiiru-sest).
Rahvusvahelise väljaande eesti versiooni rõhu-vad kiirustamise märgid: 2009. aasta esimese numbri impressumis on ilmumiskuupäevana mär-gitud 05.01.2008 ja siis veel oli „Rubriigi“ asemel
„Rubriken“.
Horisont
MTÜ Loodusajakiri, ilmub Keskkonnauuringute Keskuse toetusel.
Pt: Kärt Jänes-Kapp.
H (= Horisont) tutvustab ja populariseerib teadu-si, eriti reaalteadusi. Aastakümnetepikkuse tradit-siooniga Horisondita ei kujuta eestlane universu-mit endale ettegi, kõigele lisaks oli 2009 rahvusva-heline astronoomia aasta — möödus 400 aastat ajast, mil Galileo Galilei alustas vaatlusi teleskoo-biga. Enamik „taevateaduste“ populariseerijaist on Tartu Observatooriumi teadlased: Jaan Pelt, Ant-ti Tamm, Alar Puss, Laurits Leedjärv, Tõnu Viik.
Kvasaritest, hüpernoovadest jm kosmilistest näh-tustest kirjutatud artiklid pole sugugi silmanur-gast loetavad — graafikute, diagrammidega täien-datud ja valemitega pikitud artiklid nõuavad kes-kendumist.
Eelkõige täppis- ja reaalteaduste aspektist on H ajakiri süvenemisvõimelise lugeja jaoks, kuid uud-sed terminid on selgitatud artiklite juures eraldi raamis „Mis on mis?“.
Astronoomiateema on ka paigutuselt H tuum, asetsedes iga numbri keskpaigas. Selle ümber tiir-levad teised teadused: füüsika, matemaatika, geo-loogia, geograafia, klimatogeo-loogia, keemia, tehni-kateadused, keskkonnateadused, bioloogia, medit-siin, psühholoogia, ajalugu, arheoloogia, etnograa-fia. Loendis viimaseks paigutatud humanitaartea-dused pole sugugi väikese erikaaluga. Kapitooliu-mi emahundi ajaloolise päritolu otsingu ja nean-dertallaste jälgedes käimise kohal ripub jällegi sõjateema: 300 aastat Poltaava lahingust ja loomu-likult ka Teutoburgi lahingupaigaga seotud sen-satsioon. (Rooma leegionid viibisid Saksamaa ala-del ka pärast kuulsat Teutoburgi lahingut aastal 9
ja veel 200–250 aastat hiljemgi). Pingekolletest on valitud põhjalik artikkel uiguuridest ja nende rõ-humisest Hiina keskvõimu poolt. Näib, et justkui Nord Streamiga seonduvalt läbib aastat Vello Mäs-si artikliseeria uppunud laevadest: „Mare Balticum:
Lippude lehvides mere põhja“.
Aga Hendrik Relve mõnusad reisipajatused tun-duvad H jaoks liiga kergekaalulised.
2009. aasta tähtsatest mälujälgedest on esindatud sigatsev gripp (Akadeemia jõudis niikaugele 2010.
aasta esimeses numbris), ravimid, Vabaduse väljak arheoloogilise uurimisobjektina.
Masu seisukohalt tuleb väärtustada Jaak Valge artiklit „Eesti kolm majanduskriisi“:
20. sajandil on Eestis olnud vähemalt viis ma-janduslanguse perioodi. Need kolm on olnud Eesti majanduskriisid selles mõttes, et Eestil ei olnud võimalik rakendada oma majanduspolii-tikat: esimese iseseisvusaja algus, 1930. aastate suur majanduskriis ja teise iseseisvusaja algus.
Õppida saab nendest vaid mööndustega. [---]
Käesoleva majanduslanguse edukuse mõõtühik peaks olema Eestist lahkunud rahva võimalikult väike hulk.
Ülemaailmsest vaatepunktist on võrdluse ja täien-dusena kiiduväärne Paul Krugmanilt tõlgitud ar-tikkel Vikerkaares „Kuidas küll majandusteadlased nii puusse panid“. Autor tsiteerib Andrei Shleiferi ja Robert Vischny artiklit,
kus sisuliselt formuleeritakse vana ütlus, et „turg võib käituda irratsionaalselt kauem, kui teil ra-ha jätkub“.
Artikli alguses esitleb ta teadlasi, kes pidasid mul-jet avaldavasse matemaatikasse rüütatud Ilu eksi-kombel Tõeks.
Tundub et „tugevate“ teaduste esitamine koos
„pehmetega“ on edukas ajakirjandusstrateegia, üksnes reaalteaduste populariseerimine kahandaks H auditooriumi ja pealegi näitaks inimest liiga robotlikuna.
Näib, et edu on tagatud siis, kui ühele või mit-mele lähedasele seletusstrateegiale tuginedes haa-ratakse maailmast erinevaid tunnetuslikke sfääre.
(Kuigi Muusika püüab hõlmata helisid dodekafoo-niast rokini, kannatab ajakiri ainult ühe
IndrekUde 53
valdkonna isegi väga ulatusliku eksponeerimise korral väikese auditooriumi paine all. Interdistsip-linaarsus tagaks suurema vastukaja.)
Väga innustav on H rubriik „Olümpiaad“, mis kajastab õpilaste jõukatsumisi teadmistes ja kus parimad on pjedestaalile tõstetud. Just nimelt „jõu-katsumisi“ ja „pjedestaalile“, sest kui sportlikud koolinoored saavad tribüünide ees medalid kaela ja näitavad pärast võistlusigi oma muskleid, siis
„taibud“ kipuvad nende varju jääma. Samasugune stimuleeriv mõju on ajakirjal Akadeemiake.
Inseneeria
Director ja Partnerid OÜ Pt: Mati Feldmann Kolleegium: Madis Võõras, Aleksei Hõbemägi, Arvi Hamburg, Enno Lend, Priit Kulu, Ain
Ka-bal, Aleksander Miina, Meelis Virkebau Tootmise ja tehnika ajakiri.
Inseneeriat antakse välja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tellimusel innovatsiooniteadlikkuse programmi raames.
Teemaringidest püüavad tähelepanu märksõnad
„huvitav, edukas, kasulik“. „Huvitav lahendus“ või
„Huvitav kogemus“ annab teada, et tuleviku digi-elus saab iga samm ajatempli; Koidula piirijaamas hakatakse kaubaronge läbi valgustama nagu kohv-reid lennujaamas; Maardusse tuleb graniidikae-vandus; Eesti maapõu sisaldab väärtuslikku; spor-ditarvete tootjale on sobiv metalli laserlõikamine, mitte stantsimine ja freesimine; salapärane Eesti firma arendab moodsaid „lutikaid“, potentsiaalne tulevikumaterjal (grafeem) on iga päev meie näp-pude vahel.
Märksõna „edukas“ ringkonda kuulub eeskätt artiklisari „Tootlikkuse tõstmise kool“, kus võrrel-dakse erinevaid meetodeid: kulusäästlik filosoo-fia, konsensus, standardiseerimine, pidev protses-si vool, majandusprotsesprotses-si osa tootmise efektiiv-suses.
Aga kasulik on kõik see, mis on ühtlasi huvitav ja edukas — ühesõnaga progress, millele tehno-kraatlikus paradigmas omistatakse tingimusteta innovatiivsuse silt. Mati Feldman kirjutab neljan-da numbri juhtkirjas „Tänapäeva hõlmikpuu sünd-roomist“:
Mulle ei anna rahu üks asi — see on vaikiv vas-tuseis progressile. Ma tahan siinkohal kirjutada tuumaelektrijaamast, maavarade kaevandami-sest, elektrituulikutest.
Ta taunib „mürkrohelist“ mõtlemist ja nahahoid-likku seisukohta, mis üha enam maad võtab.
Inseneerias on üldse maa- ja loodusvarade ning energiatehnoloogiate kasutuselevõtmisest palju juttu — samasuunaline ärevus uuristab kogu meie maailma. Vähem jääb 2009. aastal silma nn labo-ratoorse loovuse tulemusi (teadusloomet).
Üllatav on rubriik „Tööjoonis“, mis eksponeerib valmivaid ehitisi või mehhanisme koos eskiispro-jektiga: rauakooli (TTÜ) spordihoone, Tallinna lennujaama betoonehitis, kahetalaline sildkraana, konveierkaal jm. Siin on sarnasust ajakirja Ehitaja rubriigiga „Ehitusplats“.
Uudisväärtusega „Fookus“ keskendub kodu-maistele tehnikasaavustele: lihastoonuse mõõtja kosmonautidele, eestlased ehitavad autosid ümber naftašeikidele, puuriitmaja.
Tehnikaajaloole eriti tagasi ei vaadata, kuid ho-risonditaguse tulevikuga ka eriti ei spekuleerita.
Teiste maade kogemustest on kõige innovaatilisem näide USAst (nr 7 ja 8), kus asub Singulaarsuse Tehisintellekti Instituut:
Singulaarsus kui tulevikustsenaarium esindab inimkonna ennustatava tehnoloogilise arengu sündmuste horisonti, millest teisel pool ei pruu-gi praegused tulevikumudelid enam usaldus-väärsed olla, sest need järgnevad tugeva tehisin-tellekti ehk täiustatud inimmõistuse loomisele.
Haridus
Kirjastus SA Kultuurileht Pt: Tiia Penjam Eesti pedagoogilise üldsuse ajakiri ilmub nr-ni 9−10 Haridus- ja Teadusministeeriumi egiidi all, siis see märge kaob. Kahe osakonnatoimetaja ase-mel on nüüd tegevtoimetaja Rain Mikser ja kol-leegium: Mati Heidmets, Birute Klaas, Peeter Kreitzberg, Edgar Krull, Marju Lauristin, Marika Veisson — neist neli on pedagoogikateadlased.
Hariduse teemaringidest valitsevad 2009. aastat
54 Jalutuskäik ajakirjade metsas 2009. aastal: Lehitsemine
„Identiteet“ (neljas numbris) ja „Ajalugu“ (kuues numbris). Veel on artikleid koondatud teemarin-gidesse „Loovus“, „Kõrgharidus meil ja mujal“,
„Haridus ja väärtused“, „Globaliseerumine“, „Post-modernism ja eetika“, „Motivatsioon“. Alates 12.
numbrist lõpetatakse sisukorras artiklite teema-ringide järgi liigitamine, lisanduvad eestikeelsed resümeed, mis trükitakse artikli eel. Teemaringi-desse jaotamine tekitas tõesti segadust. Kui
„Identiteedi“-ringis on artikkel „Balti tee, 23. august 1989“, aga „Erikooliõpilaste sotsiaalne staatus“ on pandud „Ajaloo“ kausta, siis võib muidu teadusaja-kirjale omase ülesehitusega väljaanne inimeses segadust ja kahtlusi tekitada — sotsiaalne staatus moodustab ju olulise identiteedikarakteristiku.
Hariduses on ajaloole tõesti palju ruumi jagatud, aga kuivõrd valdkond on enam-vähem ammenda-matu, siis võib tekkida kiusatus sellega lihtsalt ruumi täita.
Lisaks hariduspoliitikale, õppemetoodikale, välismaakogemustele jms uuritakse kallist ja kee-rulist järeltulevat sugupõlve pea igas numbris:
„Probleemne sugu või probleemne õpilane“ (Mare Leino keskendub soopõhiste kooliprobleemide võimalikele põhjustele), „Erikooli õpilaste sotsiaal-ne staatus“ (Meelis Niisotsiaal-ne), „Mida arvata indigo- ja kristall-lastest?“ (Maie Tuulik), „Erineva sotsiaal-se tagapõhjaga noorte kirjaoskus“ (Ene Varik).
Üllatuslik tundus eestikeelsele gümnaasiumi-õppele ülemineku vähene kajastatus, või on selle-ga piisavalt tegeldud eelmistel aastatel (lehitsema-ta jäid nr-d 5–6). Silma torkas vaid üks lugu: „Ees-tikeelsele õppele üleminek venekeelses gümnaa-siumis“ (Katrin Kello, Anu Masso, Valeria Jakob-son). Artikkel „Eesti venelased: tähelepanekuid identiteedikriisist“ (Anželika Lensment, Ilzija Ah-met) jõuab vähemuste riigikeeleoskuse teemani keelekümbluse kaudu.