Koostöö üle otsustamise protseduur ja tasandid rahvusringhäälingus

Sporditoimetuse konflikti valguses vajavad eraldi tähelepanu ERRi koostöö üle otsustamise protseduur ja tasand. Avalikkuses tekkinud küsimusele, mis korrusel langetatakse valikuid ja

63 kui vabad on need välismõjudest, puudub ammendav vastus. Intervjueeritavate nägemus, kuidas ja kus peaksid sündima otsused ideaalis, langeb suurel määral ühte. Tegelikku olukorda tajutakse aga mõnevõrra erinevalt.

Rahvusringhäälingu mastaabiga organisatsiooni jaoks tähendab koostöö üle otsustamine eri kanalites igapäevast tööd. Koostöö olemuse võib üldises vaates jagada kaheks: esiteks n-ö rutiinne teemade ja sündmuste kajastamine ehk päevakajaline ajakirjanduslik sisu saadetes või programmides; ning teiseks pikema etteplaneerimisega suuremad (eri)projektid.

Pruuli (autori intervjuu) peab loomulikuks, et ERR on väga paljude huvigruppide vajaduste ristumiskohaks. Seda on eriti tunda ajal, kui toimuvad eelarve läbirääkimised. Huvigrupid püüavad siis oma soove selgemaks rääkida ja rõhutada nende olulisust teiste ees. Jõulisemate huvigruppide suhtlemisstiili nimetab Pruuli (autori intervjuu) „agressiivseks“ ja „ründavaks“.

Ajakirjandusliku sisu puudutavate valikute juures valitseb üksmeel, et esmane läbirääkimiste tasand kuulub toimetuse kompetentsi.

Esimene sõel peaks olema seal, kellel on üldpilt oma valdkonnast kogu aeg ees. Kas on olemas põhimõttelised kriteeriumid, mille alusel valikuid tehakse? Need on olemas, sest selleks on toimetuste ja programmide juhid (Pruuli – autori intervjuu).

Kui suured väärtused on paigas, peaks ülejäänu üle otsustama toimetus ilma välise sekkumiseta (Vaarik – autori intervjuu).

See on kõigi teema. Ajakirjaniku elu sõltub sellest, mis on tema sidemed. Toimetusejuhid peavad ära tabama, mis ühiskonnas toimub. Juhtkond loomulikult ka (Jõesaar – autori intervjuu).

Toimetused peavad ise oma prioriteedid paika panema. Juhatusele võivad mõned asjad meeldida või mitte (Tomberg, Õhtuleht, 28.03.2014).

Tegelikult on need toimetusesisesed otsused ja valikud. Ja toimetus peaks olema vaba mingitest painetest (Allikmaa – autori intervjuu).

Läbirääkimiste ja otsustamise pädevuse delegeerimine toimetustele on seotud strateegiliste hoiakutega kompetentsi ja autonoomia küsimuses. Allikmaa (autori intervjuu) jätab valikute langetamise vabaduse toimetustele, lähtudes üldreeglist „sekkuda toimetuse töösse nii vähe kui võimalik“.

64 Me oleme kuskil vea teinud, kui me ei ole peatoimetajatelt piisavalt aru pärinud. Alati on tõmmatud juhatus ambrasuurile. Juhatus on pidanud põhjendama, selgitama, kaitsma. Aga tegelikud otsused tehakse peatoimetaja poolt toimetuses. Peatoimetaja roll on palju suurem, kui me oskame ette kujutada. Või õigemini, kui me oleme lasknud seda välja paista (Allikmaa – autori intervjuu).

Samas sisaldavad oponentide hinnangud tegelikule praktikale – võimalusele otsustada asjade üle autonoomselt, juhtkonna mõjudest sõltumata – kriitilisi noote.

See, et juhatuse tasemel tuleb otsuseid või suuniseid, mida on raske täitmata jätta, on olnud mõnedel varasematel aastatel ikka päris tihe (Pruuli – autori intervjuu).

Protsess toimub kas otse juhtkonnaga suheldes või läbi nõukogu mingeid teemasid rahvusringhäälingule vahendades. See on väga selge, läbi juhtimise proovitakse niisuguseid asju juhtida. Selle asemel, et rääkida toimetuste ja saatejuhtidega, räägitakse juhtide tasandil (Tomberg – autori intervjuu).

Kriitikat juhatuse rollile koostööotsuste sünni juures võimendab juhatuse motivatsioon, mis tõukub väidetavalt organisatsioonivälistest kontaktidest. ERRi sporditoimetuse ja alaliitude erimeelsuste tõttu puhkenud ERRi sisetüli kajastamisel muudes meediaväljaannetes kujunes propositsiooniks ERRi juhatuse tasandil toimiv „telefoni- või kabinetiõigus“. Sporditoimetuse ümber toimunu oli mõnedel hinnangutel „tüüpiline näide“. Väline sekkumine sisuloomesse ehk nn telefoni- või kabinetiõigus peaks rahvusringhäälingus olema välistatud, leiab Uudelepp (autori intervjuu). Ometi ei saa Uudelepa (autori intervjuu) sõnul võtta näiteks poliitikutelt õigust väljendada oma arvamust. Küsimus on, kas see, kellele kõne võetakse, kasutab õigust välisarvamusi ignoreerida.

Kui mingi huvigrupp tuleb oma jutuga peatoimetaja juurde ja siit saab ta vastuseks „ei“, siis ta kasutab veel kõiki võimalikke vahendeid, et survestada ülevalt poolt meid, et me ikka töösse võtaksime. See on see, mida ei tohiks lubada ja kus juhatus peaks aru andma, et nad ei sõida selle reega kaasa. See on see koht, mis on olnud tihtipeale meile kõige problemaatilisem (Sepp – autori intervjuu).

Toimetuste ja juhatuse erimeelsuste sügavamad juured on kinni tasanditel eraldiseisvalt kirjeldatud ja teineteisega kooskõlastamata jäetud kriteeriumites. Sellest tulenevalt pole väga lihtne kommunikeerida avalikkusele terviklikku ja huvigruppidele üheselt mõistetavat sõnumit. Pruuli (autori intervjuu) arvates on juhatuse kabinet liiga avatud ja inimesed saavad

65 sealt „vahel ka lausa tunde, et neil on kokkulepe, ja siis tulevad kaks korrust allapoole, et teeme nüüd ära“.

Kui ühel hetkel on surve nii jõuline ja ta külastab ülemisi korruseid ja juhtkonda ja seal tekib tundmine, et tõepoolest, neil on seal väljas rohkem õigus kui majas sees, ja kui juba lähevad välja signaalid, et jaa, teil on õigus, me peame muutma oma programmipoliitikat või oma valikuid, ja see ei tugine mingile analüüsile või sisemisele kokkuleppele, siis tekivad sisemised mitte asja edasi viivad diskussioonid (Pruuli – autori intervjuu).

Allikmaa (autori intervjuu) möönab, et koostööpartneritest „võib mõni mängust välja jääda“

ja siis tuleb kõrvalt tähelepanu juhtida. See on juhatuse volitus ja ülesanne. Uudelepp (autori intervjuu) toetab ringhäälingujuhi arvamust. Programmi kui terviku tasakaalu eest vastutaval juhatusel on „tähelepanu juhtiv, mitte imperatiivne“ õigus sekkuda toimetuste töösse.

Sekkumise välise surve tõttu välistab nii Allikmaa (autori intervjuu) kui ka Uudelepp (autori intervjuu).

Kõik need legendid, et keegi, raisk, helistab ja nõuab ja teeb, mida on räägitud läbi aastate, ma ei tea, mis see on. Tänu sellele, et praegu kehtiv seadus on nii hästi kirjutatud, et iga minister, iga poliitik, mingi suure äriringkonna esindaja – kõik need teavad, et rahvusringhäälingule ei saa niisama lihtsalt küüsi taha. Ei saa teda mõjutad. (Allikmaa – autori intervjuu).

Kui eelmisel aastal oli sisetüli, siis Margus Allikmaa seitsmeaastase tegevuse kohta otsiti lõpuks kõigi majade peale kokku alla kümne näite, kus ta olla sekkunud programmi. See tähendab, et juhatuse tasand ikka ei sekku programmi küll (Uudelepp – autori intervjuu).

Kolm aastat ringhäälingu nõukogu juhtinud Uudelepp (autori intervjuu) ütleb, et puudub pretsedent, et keegi oleks püüdnud programmi mõjutada. Märgid sisu poliitiliselt või huvigrupist tulenevast „lükkamisest“ nõukogus endas puuduvad. Pruuli, Jõesaare (autori intervjuud) ja Ruussaare (Raadio Kuku, 29.03.2014) kirjeldused viitavad, et alati pole see nõnda olnud.

Surve juhatuse esimehe või läbi mingite toimetuste tuua programmi ühte või teist spordiülekannet, kontserti, koos ka selle ülekande rahastamisega oli aegajalt päris suur, päris võimas ja päris tõsine (Ruussaar, Raadio Kuku, 29.03.2014).

66 Ma arvan, et juhatuse esimees saab isegi rohkem selliseid suuniseid. Arvan, et neid mõtteavaldusi, mis vaikselt kusagil tagatubades või ka fraktsiooni koosolekutel Toompeal, väljaütlemised, need on üsna igapäevased ka tänapäeval (Jõesaar – autori intervjuu).

See toimub ikka juhatuse tasandil. Seda teevad ka mõned ringhäälingunõukogu liikmed, kes kõik ajavad mingit asja ja kellel on nägemusi, mis tuleks maha võtta ja asemele panna (Pruuli – autori intervjuu).

Allikmaa (Eesti Päevaleht, 28.03.2014) ütleb, et aja jooksul „on helistanud väga paljud poliitikud“, kuid „neid kõnesid pole kunagi toimetustesse edasi viidud“. Huvigruppide survele ei ole rahvusringhääling kunagi vastu tulnud, kuid võimalik, et tema püüdu huvigruppe mõista ja kommunikeerida nende mõistmist maja sisse, on tajutud valuliselt, nagu see oleks surve avaldamine.

Huvigrupid tuleb ära kuulata. Kui neid on võimalik aidata, kui nendega koos tekivad ägedad mõtted, siis tuleb seda teha, aga see ei tähenda survele allumist. See oleks meelevaldne tõlgendus. Huvigrupid on elavalt väljendanud oma mõtteid ja soove (Allikmaa, Delfi, 21.04.2014).

Poliitikute – ja mitte ainult poliitikute – surve oli, on ja jääb. Küsimus on selles, kuidas seda edasi kantakse. Kui filtrit vahel pole ja see tuleb kolinal alla igapäevaste saadete tegijateni – mitte ainult spordis, ma võin seda täie vastutustundega kinnitada et see pole nii - /---/ siis on muidugi jama (Rannamäe, Vikerraadio, 29.03.2014).

Kõlanud hinnangud viitavad, et avalik-õigusliku ringhäälingu juhi poole pöördutakse, kuid tunnetus sellest, missugused on pöördumiste tagajärjed ja mõju, läheb lahku. Situatsiooni erinev käsitlus on üks põhjus, miks on raske defineerida, mida tähendab avalikes aruteludes ohtralt tähelepanu pälvinud nn telefoniõigus. Siin toodud mõttekäikudest saab järeldada, et poliitiku pöördumine juhatuse poole muutub telefoniõiguseks vaid pöördumise ülekandmisel toimetustesse. Õigust helistada juhatusele ei saa kelleltki ära võtta. Nii nagu ei saa juhatuselt ära võtta õigust räägitu „filtreerimiseks“. Kui hinnata olukorda sisuga tegelevate inimeste tunnetuse põhjal, soovitakse toimetustele tõhusamat kaitset ERRi juhatuse kaudu väljast tulevate mõjude eest.

67