Eesti avalik-õigusliku ringhäälingu roll ja funktsioon praegusajas

Mõistmaks paremini ERRi asendit ühiskonnas, tuleb uurida rolle ja funktsioone, mida avalik-õiguslik ringhääling ühiskonnas kannab. Mitmed traditsioonilised ülesanded ei eelda uue meedia keskkonnas enam „avaliku käe“ sekkumist. Terve rida ülesandeid on jäänud jalgu tehnoloogilisele arengule. Sellised on näiteks juurdepääs informatsioonile, sagedusskaala piiratus, programmiline mitmekülgsus, territoriaalne katvus. Eelkõige tehnilisest aspektist johtuvalt on eraõigusliku meedia potentsiaal täita avalikke ülesandeid ajas märkimisväärselt kasvanud.

Tänasel hetkel avalik-õigusliku institutsiooni olemuse põhjendamiseks nendest argumentidest enam ei piisa, sest need on erameedia poolt täidetud (Jõesaar – autori intervjuu).

Töö tarvis küsitletud asjatundjad hindavad avalik-õigusliku ringhäälingu rolli ja funktsiooni ühest küljest ajastuüleselt ning teisest küljest tulenevalt tehnoloogilistest ja ühiskondlikest muutustest. Traditsioonilised ülesandeid ei ole kadunud – erameediale väheatraktiivse sisu ja valdkondade katmine, rahvuskultuuri ja emakeele hoidmine leiavad märkimist esimeste seas.

Kui tehniline areng seab mitmete meedia ülesannete n-ö avaliku iseloomu ja monopoolsuse küsimärgi alla, siis seesama areng põhjustab vajaduse vähemalt ühe uue funktsiooni järele.

Avalik-õiguslikult ringhäälingult oodatakse informatsiooni filtreerimist suurenenud kanalite ja programmide keskkonnas. Asjatundjate arvamustest eristus viis tähtsamat rolli ja funktsiooni:

a) erameediat mittekõnetavate valdkondade kajastamine

Avalik-õigusliku süsteemi on vaja samal põhjusel, mis läbi aegade – on mingisugune hulk teemasid, mida kommertsalustel ei ole otstarbekas kajastada (Uudelepp – autori intervjuu).

b) infokülluse olukorras ühiskonna/riigi huve esindava nn ERRi paketi pakkumine

40 Kui kõigist mitmekümnetest kanalitest saadav infovoog on väga üheülbaline, ühte väravasse, ühte moodi, siis see on ühiskonna jaoks ohtlik. Mida peaks siis avalik-õiguslik ringhääling tagama on see, et mitmekanalilises ühiskonnas oleks tagatud ka mitmekülgne informatsioon (Jõesaar – autori intervjuu).

c) ühiskondliku debati vedamine

Avalik-õigusliku meedia roll on vedada ühiskondlikku debatti. Ta peab olema ühiskonna arengust ees, ta peab olema rajaleidja, eesmineja (Tomberg – autori intervjuu).

d) rahvuskultuuri ja –keele hoidmine

Kui me räägime rahvusriigist, siis selle oluline tunnus on keel ja kultuur, siis institutsionaalne vastutus tuleb kellelegi panna (Allikmaa – autori intervjuu).

e) uute ideede, formaatide, lähenemiste katsetamine

Kui üldine meediamaailm töötab paljugi kindla peale mineku printsiibi järgi, siis ERR peab rohkem riskima ja katsetama (Raag, Eesti Päevaleht, 01.04.2014).

Käesoleva töö eesmärk pole analüüsida, kuidas rahvusringhääling asjatundjate sõnastatud ülesannete täitmisega toime tuleb. Kuna see kõik loob siiski fooni mõistmaks, kas avaliku meediateenuse vajadust ühiskonnas mõistetakse, pakun põgusate repliikide vormis ülevaate, kuidas intervjueeritavad ERRi kirjeldatud ülesannete valguses hindavad.

Erameediat mittekõnetavate valdkondade kajastamine: Avalik-õigusliku ringhäälingu jaoks on kõige ohtlikum see, et minnakse samasse sängi erameediaga. Avalik-õiguslik roll peaks algama sealt, et ei võistelda reitingutes. See teeks avalik-õigusliku meedia vabaks, et tasakaalustada kommertsmeedia poolt loodavat meediavälja (Allikmaa – autori intervjuu).

Infokülluse olukorras ühiskonna/riigi huve esindava nn ERRi paketi pakkumine: On vaja ikkagi keskteed või ühte kindlat usaldusväärset infovoogu, kuhu inimesed saavad tulla, kui nad on segaduses või infonäljas. Et on usaldusväärsed eksperdid, kes aitavad neil mõista, mis toimub. Ma arvan, et see on õnnestunud piisavalt hästi nende võimaluste juures, mis meil on (Pruuli – autori intervjuu).

Ühiskondliku debati vedamine: Selle rolliga ei ole avalik-õiguslik ringhääling suutnud kaasas käia. Näiteks teema, mis täna üleval on – haldusreform. Kas seda debatti on rahvusringhääling vedanud? Julgen öelda, et ei ole. Need on teemad, millega ta peab olema

41 2-3 aastat ees, et kui sõlmitakse koalitsioonilepet, siis sinna jõuavad ka need teemad, mida avalik-õiguslik ringhääling on tõstatanud. Ainult siis on tal õigustus olemasoluks olemas (Tomberg – autori intervjuu).

Rahvuskultuuri ja –keele hoidmine: Paraku on see üks roll, mida rahvusringhääling ise tahab kõige vähem täita. Meil on tohutult palju kultuurikajastusi, me räägime kultuurist, aga see kõik on linnulennult, pealiskaudne, magasini vormis. Me ei taha kultuuri sisse minna, kultuuri analüüsida, olla vahel ka kriitilised ehk aidata kultuuril edasi liikuda, areneda (Allikmaa – autori intervjuu).

Uute ideede, formaatide, lähenemiste katsetamine: Ei katsetata vormiuuendustega, mängitakse kindla peale. Selleks, et teha vormiuuendusi, on vaja teha hästi palju strateegilist tööd (Tomberg – autori intervjuu).

Asjatundjate hinnangud viitavad, et rahvusringhäälingul on mille poole pürgida. Probleemiks ülesannete täitmise juures näib olevat reitingusurve, mis suunab avalik-õigusliku ringhäälingu võistlema erameediaga. Suunda konkurentsile (ja autonoomia vähenemist) kui potentsiaalseid ohte avalik-õigusliku ringhäälingu legitiimsusele analüüsin põhjalikumalt peatükkides 5.3.1 ja 5.3.2.

Vaariku ja Allikmaa (autori intervjuud) arvates tuleb rahvusringhäälingul silmas pidada, et erameedia programmipoliitika kommertslik suund ei tähenda, et erameedia ei suuda täita avalikke ülesandeid.

Kellelt teenus tellida, kas on see üks avalik-õiguslik organisatsioon või erameedia, mina siin vahet ei näe. Võib-olla isegi konkreetse teenusena sisseostetuna näiteks kultuuri vahendamise või jäädvustamise osas on see tulemus parem /---/ Aga selleks peab riik tegema kulutusi (Allikmaa – autori intervjuu).

Ringhäälingujuhi avalduses sisaldub kriitika ERRi enda suunal. Sellest võib aru saada nii, et ühiskonnale on küll odavam tellida avaliku ülesande täitmist avalik-õiguslikult ringhäälingult, kuid see ei garanteeri, et sisuline tulemus saab parem. Rahalise mõõtme kõrval leidub veel teinegi argument – demokraatia edendamine – mis aitab ühiskonnal paremini tajuda olukorra erinevust, kui tellida teenus avalikust- või erasektorist.

[K]ui riik midagi sisse ostab, siis see on midagi, mis on istuvale koalitsioonile meelepärane.

Selles mõttes ma ei usu, et avalik-õigusliku meedia kaotamine on mõistlik. Siis läheb kõik

42 kaubalis-rahalistele suhetele ja see ei toeta demokraatliku ühiskonna arengut (Allikmaa autori intervjuu).

Rahvusringhäälingu ja erameedia erinevus ei ole igapäevaselt piisavalt nähtav, ütleb Vaarik (autori intervjuu). See võib olla üks põhjus, miks tõuseb aegajalt küsimus avalik-õigusliku ringhäälingu vajalikkusest.

Aegajalt puhkeb diskussioon, et miks ei võiks tellida uudiseid kommertskanalilt (Pruuli – autori intervjuu).

Avalik-õiguslik ringhääling on kaotanud oma rolli (Tomberg – autori intervjuu).

[Tunne, et rahvusringhäälingut pole vaja – S.T] on petlik, sest sisuliselt ta on ehitatud üles selleks, et teatud huve kaitsta, teatud gruppe kaitsta niimoodi, et see oleks ühiskonnale endale vajalik (Vaarik – autori intervjuu).

Diskussioonides Eesti avalik-õigusliku ringhäälingu olemuse üle ei ole ühiskondlikud või sotsiaalsed dimensioonid olnud kunagi domineerivad, leiab Jõesaar (autori intervjuu). Need aspektid on meediapoliitika jätnud tähelepanuta.

Pigem räägiti, kas on uus maja või mitte, mitte sellest, kas vene ühiskond vajab paremat informeerimist või mitte. Debati ja diskussiooni kohad olid väga selgelt mõõdetavad rahas, aga mitte muudes väärtustes (Jõesaar – autori intervjuu).

Sporditoimetuse konflikti saatnud avalikes (meedia)debattides püüti sõnastada rahvusringhäälingu rolli. Spetsialistide arvamused koondusid valdavalt toetama Vaariku (autori intervjuu) mõtet, et igapäevaselt pole avaliku ringhäälingu panus Eesti ühiskondlikus elus märgatav. Vajaduse avaliku meediateenuse järele ilmneb pingeolukordades.

Laias plaanis kannab ta endiselt väga tähtsat funktsiooni ja koondab kriitilisel hetkel suure osa ühiskonnast (Kaalep, Eesti Päevaleht, 01.04.2014).

Kui ühiskonnas või kultuuris peaks juhtuma midagi plahvatuslikku, siis ERR on see koht, mille ümber mentaalselt tullakse. See tugevus tal ühiskonnas on: kui häda käes, hoiab rahvast koos (Šein, Eesti Päevaleht, 01.04.2014).

43 N-ö teeviidaks või varjupaigaks olemise motiivi juures vajab lahendamist küsimus, kuidas on rahvusringhääling ühiskonnas sellise rolli saanud. Jõesaare (autori intervjuu) hinnangul ei ole rahvusringhäälingu roll kujunenud lähtuvalt kollektiivsest kokkuleppest, et ühiskonnal on just sellist institutsiooni tarvis, vaid lähtuvalt kaitsepoliitilisest aspektist. Kriisiolukordades (nagu pronksiöö Eestis või sõjaline konflikt Ukrainas) ootavad inimesed „infoturvalisust“.

Avalik-õiguslikku ringhäälingut hakati vaatlema kui kaitseressurssi, nagu tanki, mis kaitseb meid millegi eest. Kahjuks peab täna ütlema, et avalik-õiguslik ringhääling on saanud suurema tähelepanu osaliseks, aga mitte tänu sellele, et me oleme targemaks saanud, vaid tänu sellele, et väljastpoolt on meid suur oht valitsemas. Normaalne oleks olnud, et me jõuame avalik-õigusliku argumentatsiooni või legitimatsiooniga ühiskonnas nii kaugele, et me ise saame aru, et seda on ka igapäevases elus vaja, mitte ainult siis, kui asi hulluks läheb (Jõesaar – autori intervjuu).

[Rahvusringhääling on – S.T.] midagi sarnast tohtritega, keda me enamasti usaldame, aga kelle juurde me läheme ainult siis kui häda on käes (Šein, Memokraat, 07.02.2010).

Nii nagu militaarsed institutsioonid asub ka rahvusringhääling kaitseliinil. Ta hoolitseb, et infomürast konvoeeritud ühiskondliku kriisi tingimustes saaks kodanike teabevajadus rahuldatud usaldusväärse informatsiooniga. Kas me lepime märkamatu ERRiga „rahuajal“, on järgmine debatikoht. ERR pelgab asjatundjate arvates liitumist ühiskondliku diskussiooniga, veel rohkem pelgab ta diskussiooni algatamist.