Kokkuvõte ekspertide tagasisidest

Eksperdid peavad lõimumise seisukohalt kõige efektiivsemateks eesti keele õppega seotud aktiivseid tegevusi (nt tööjõuvahetuse vormis eesti keele õppimine) või siis alternatiivseid õppevorme nagu õppimine mitteformaalses keskkonnas, keeleõpe keeleklubis või mentori abil. Formaalsed keeleõppevormid saavad ekspertidelt madalaimad hinnangud. Tugeva toetuse saab interaktiivne keeleõpe. Eksperdid soovitavad keeleõppes kasutada aktiivseid õpetamise vorme, eelkõige neid, kus õpe toimuks eestikeelses keskkonnas. Õpe eestikeelses keskkonnas on üks võtmeküsimusi, mille

lahendamisest sõltub keeleõppe ja lõimumise kvaliteet. Siia lisandub ka e-õpe, mida saab kasutada auditoorses töös, kuid enamikul juhtumitel klassivälises töös. Teisalt tõdevad eksperdid, et nende poolt eelistatud õppevormid on vaieldamatult tunduvalt kallimad kui traditsioonilised lähenemised. Siit tõstatub oluline küsimus: kas MISA peab eelistama neid õppevorme, mis on oluliselt efektiivsemad (nii keeleõppe kui ka lõimumise aspektist), kuid kallimad, või siis tuleks eelistada klassikalist lähenemist, mis võimaldab korraldada nö massiõpet. Valida oleks kiirabi ja süvendatud abi vahel.

Sihtgruppide huvi kursustel osaleda on erinev. Alternatiivõppevormid koguvad suurema hulga huvilisi, kuid teatud sihtgruppide huvi on nigelavõitu (inimesi pigem suunatakse kursustele) või siis osa sihtgruppide liikmeid on liiga koormatud mitmesuguste täienduskursustega. Kohati on probleemiks erinevate täiendusõppe sihtgruppide rohkus. Peamiste sihtrühmadena nägid eksperdid eelkõige avalikku sektorit, kellele on riik kehtestanud keelenõuded. Suurt rõhku soovitatakse pöörata ka õpetajatele, kes õpetavad aineid eesti keeles. Keeleõppest ei tohiks tegelikult kõrvale jääda ükski sihtrühm, kelle eesti keele oskus on Eestis toimimiseks puudulik. Küsimus on eelkõige vahendites. Riigipoolne eelarveline rahastus võiks katta eelkõige avaliku sektori eesti keele õppe. Muude fondide (näiteks ESF) toel aga saaksid kaetud spetsiifilisemate, väiksemate sihtrühmade vajadused. 3/5 eksperte on seisukohal, et 2007-2013 keeleõppe programmides jäi puudu tegevusi, mis vajaksid järgmisesse programmi lisamist.

Reeglina pakutakse välja tegevusi, mis on seotud väiksemate sihtrühmadega või õpetamise metoodikaga.

Eksperdid on üsna ühel meelel selles, et programmitegevustele seatud nõuded said kas täiesti mahus või suures osas täidetud. Programmitegevustele seatud nõudeid peetakse sobivaks või pigem kõrgeks.

Viimane aga võib olla kasulik, sest ei lase tegijatel rutiini laskuda. Eksperdid hindavad õppurite eesti keele paranemist kõrgelt. Õppurid ise jäävad oma hinnangutes mõnevõrra tagasihoidlikumaks.

Hinnangud sõltuvad kontekstist ning sellest, milliseid eesmärke (kui üldse) õppurid on endale seadnud.

MISA aastate pikkuse tegevuse ning üldhariduskoolides tehtava töö tulemusena on suurenenud võimalused eesti keele kasutamiseks ka valdavalt venekeelses keskkonnas. See on üks põhjusi, miks eksperdid väidavad, et õppurid on varasemaga võrreldes rohkem valmis eesti keeles suhtlema ning pedagoogidel on võimalus oma teadmisi/kogemusi töös rakendada. Eesti keele kasutamine igapäevases elus jätab aga üpris suurel osal õppuritest soovida. Siit tuleneb ka üks põhjusi, miks eksperdid näevad praegu keeleõppe tagasihoidlikku mõju lõimumisele. Üks põhjustest on seotud eesti keele õppe defineerimisega. Poliitilises retoorikas räägitakse eesti keele õppimisest kui eesmärgist. Tegelikult tuleks keelt näha kui vahendit, mida saab kasutada suuliseks või kirjalikuks suhtlemiseks, nii argi- kui ka tööelus. Keeleõppele tuleb anda laiem tähendus ka lõimumise aspektist defineerituna. Praegu MISA keeleõppe programmides puuduvad vahendid, mis oleksid otseselt suunatud lõimumisele. Antud kontekstis tuleks küsida, kuidas õppurid hakkavad eesti keele oskust kasutama õpingujärgsel ajal. Keele kasutamine, nagu ka lõimumine, ei ole ühesuunalise liiklusega tänav, vaid kahesuunaline, kus osalevad nii eestlased kui ka muust rahvusest inimesed.

3/4 küsitlusele vastanud ekspertidest leidsid, et keelekursused peaksid algama ning lõppema keeleoskuse taseme eksamiga. 2/3 küsitletutest pooldab seisukohta, et testimisel võiks kasutada keeletasemeeksamitel rakendatavat süsteemi. Kvalitatiivuuringutest aga selgus, et mainitud seisukoht ei pruugi olla pädev õige mitmetel juhtumitel. See puudutab alternatiivõpet või siis väikese tunniarvuga kursusi. Seega on keerukas mõõta keeletaset, pigem saab mõõta mitmel erineval moel keeleoskusi, inimese aktiivset valmisolekut eesti keelt kasutada. Õhku jäi küsimus, kuidas mõõta õppetöö edukust.

Sõltuvalt eesmärkide püstitusest saab kasutada vastavaid mõõdikuid. Ühe keeletaseme mõõtmise mõõdikuga ei ole võimalik kogu MISA tegevust mõõta. Üheks formaalseks mõõdikuks on keeletaseme

eksami sooritamine, kuid see pole paljudel juhtumitel valiidne meetod mõõtmaks paljusid erinevaid tegevusi. See on pigem algava diskussiooni teema.

Enamik eksperte on seisukohal, et MISA keeleõppeprogrammide raames algatatud tegevusi on rakendatud ka pärast programmide lõppemist ning taotlejate huvi on suur. See tähendab MISA programmide suurt elujõudu. Samas näitas küsitlus sedagi, et teenustepakkujatel ega ka MISA-l pole ressursse algatatud tegevuste jätkamiseks ilma ESF-i toeta. Pigem on praegu päevakorral küsimus sellest, kuidas olemasolevaid vahendeid kõige otstarbekamalt ära kasutada, sest keeleõpet pakuvad ka mitmed MISA-välised organisatsioonid.

Eksperdid on MISA programmides kasutatavatest õppe- ja abimaterjalidest reeglina kõrgel arvamusel.

Need on mitmekesised ning mõeldud erinevatele sihtgruppidele. Loodud on ka kaks keeleõppimise veebikeskkonda. Kuna sihtgruppe ning tegevusi on palju, siis rohkem kui 2/3 ekspertidest peab vajalikuks MISA programmide raames õppematerjalide väljatöötamist. Seda on seni tehtud edukalt ning see tegevus väärib jätkamist.

Ekspertide seas ei ole üksmeelt küsimuses, millises mahus keeleõpet pakkuda, et eesti keelest erineva õppekeelega inimesed lõimuksid Eesti ühiskonnaga. Väikse ülekaalu said eksperdid, kelle arvates MISA keeleõppe peaksid läbima võimalikult paljud inimesed (45% vastanutest), 35% pooldab aga süvendatud õpet, mis tähendab aga väiksemat arvu osalejaid, sest tegu on kallite õppevormidega. 21% arvates sõltub valik sihtgrupist. Üks on aga selge – huvipuudusega õppurite koolitamine on raha asjatu kulutamine. Valik massiõppe ja süvendatud õppe vahekordade vahel on poliitiline otsus. Poliitilise otsustuse valdkonda kuulub ka küsimus, mis on keeleõppe eesmärk kitsamas ja laiemas tähenduses.

Tõenäoliselt oleks keeleõpet mõtet defineerida eelkõige kui selliste aktiivsete keeleoskuste saavutamist, mis aitavad lõimuda Eesti ühiskonnaga, mille lõpptulemuseks on väärtushinnangute teisenemine ning kodakondsuskesksete hoiakutega elanikkonna kujunemine.

Keeleõppe üheks võtmemõisteks on kvaliteet. Õpetajate kvaliteet paraku varieerub, head õpetajad on hõivatud ja kallid. Õpetajate valikut mõjustab ka nö kohalike õpetajate kaadri valik, sest küllalt keerukas on õpetajaid kaugemale tööle suunata juhtumil, kui ettenähtud kohas on pädevate õpetajate valik kesine. Probleemi süvendab asjaolu, et kõigil teenusepakkujatel ei ole piisavat pädevust õpetajate taseme ja nende poolt kasutatavate õppemeetodite otstarbekuse kontrollimiseks. Hankekonkursist osavõtt on viimase kümnekonna aasta vältel oluliselt vähenenud. Osa põhjusi on teada (küllalt suur bürokraatia, reeglina ettemakse puudumine, pikk menetlemise aeg).

Keeleõppe efektiivsuse tõstmisele mõjuks paremini asjaolu, kui MISA-sse lisanduks rohkem keele- ja lõimumiskompetentsi. Võib-olla tasuks mõelda MISA juurde tekitada kvalifitseeritud eesti keele õpetajate kaader. See on ositi vastuolus turumajanduslike põhimõtetega, kuid siis oleks paremini võimalik garanteerida kvaliteetset eesti keele õpet, mis resoneeruks lõimumise eesmärkidega. Taoline kompetentsikeskus saab sündida aga eelkõige siis, kui selleks oleks olemas riigieelarveline kate.

Keeleõpe ja eriti lõimumine ei saa lähtuda ainult projektipõhisest paradigmast.