4. FRIEDRICH GEORG VON BUNGE TEADUSLIK
4.2. Programmilised seisukohad provintsiaalõiguse teaduslikust
4.2.2. Seisusliku ja territoriaalse partikularismi probleem
4.2.2.2. Hilisem looming
1838. aastal avaldas Bunge oma esimese olulisima teose Läänemereprovintside eraõigusest: “Liivi- ja Eestimaa eraõigus, teaduslikult käsitletult”.510 Selles loobus ta üldise provintsiaalse eraõiguse lähemast vaatlusest. Samas rõhutas ta, et teoreetiliselt tuleks siiski tunnustada selle olemasolu ja kehtivust. Sealjuures lülitas Bunge oma üldise õiguse määratlusse nüüd veel ikkagi mõlemad defi
nitsioonid, mida ta varem selle puhul oli kasutanud. Esiteks pidi siia kuuluma õigus, mis kehtib ühe provintsi kõigi elanike kohta. Bunge iseloomustas selle kehtimist aga “sekundaarse ja subsidiaarsena”. Niisiis ikkagi taas klausel tõeli
sele üldisusele. Teiseks arvas Bunge endiselt selle üldise õiguse adressaatide hulka need isikud, kes ei kuulunud ühtegi kolmest põhiseisusest.511
Seega ei tahtnud Bunge siiski loobuda (teoreetilisest) ideest, et niisugune üldine eraõigus on igas provintsis olemas. Ta tegi aga järeleandmise praktikute teravale kriitikale ja jättis selle käsitlemise oma teosest välja.512 Et
509 (C. J. A. Paucker), Uebersicht der neuesten juristischen Literatur Livlands. — Das Inland. 1836. Sp. 403. Et selle anonüümselt avaldatud ülevaate juriidilisest kirjan
dusest on kirjutanud C. J. A. Paucker, tuleb välja Bunge viitest. F. G. Bunge, Das liv- und esthländische Privatrecht. Dorpat, 1838, S. 5, Anm. c. Siin ja edaspidi on enamasti viidatud Bunge teose esimesele köitele. Seepärast märgin ma eraldi ära ainult selle, kui viitan teisele köitele.
510 F. G. Bunge, Das liv- und esthländische Privatrecht, wissenschaftlich dargestellt.
2 Bde. Dorpat, 1838.
511 F. G. Bunge, Das liv- und esthländische, S. 4.
512 F. G. Bunge, Das liv- und esthländische, S. 4. Täpselt samas lahenduses ja sõnas
tuses ka 1847. aastal ilmunud teises väljaandes. F. G. Bunge, Das liv- und
esthlän-Läänemereprovintsides pidi teooria aeg-ajalt praktika ees taganema, see tulenes juba Bunge enda poolt praktikale omistatud määravast rollist. (Lähemalt: 4.2.3.) Pealegi oli nüüd meile juba tuttav aritmeetiline tehe võimalik ümber kirjutada järgmisel moel: 3 x 3 = 9 erinevat eraõigust kõigis Läänemereprovintsides kokku. Et Bunge siiski ei saanud enda ülemjuhatuse alla tosinat kohalikku juristi, võimaldas see kitsendamine tal endalgi oma tööd hõlmatavamaks ja
lihtsamini teostatavamaks teha.
Bunge esimese olulise eraõigusliku teose “Liivi- ja Eestimaa eraõigus”
pealkiri näitab veel üht kõrvalekaldumist tema esialgsest rangest programmi
lisest nõudest, et iga provintsi õigust tuleb käsitada ja käsitleda eraldi tervikuna.
Tegelikult võis tema varasematest kirjutistestki järeldada, et ta pidas võimali
kuks vähemalt nende kahe provintsi õiguste ühendatud käsitlust. Nimelt juba 1832. aastal avaldatud õigusallikate avaldamise plaanis nägi Bunge ette ühtse kogu L iivi-ja Eestimaa õigusallikatele ning eraldi kogu Kuramaa õigusallikaist.
Tollal põhjendas ta kahe põhjapoolse provintsi õigusallikate ühendatud kogu võimalikkust ja vajalikkust sellega, et nende allikad olid kas lähedases sugu
luses või koguni ühised ning seega tihtilugu ka üksteist täiendavad.513
Ka 1838. aastal leidis Bunge, et mõlema provintsi eraõiguse ühendatud käsitlus on mitte ainult võimalik, vaid vastastikuste mõjude ja täienduste tõttu koguni otstarbekas.514 Ometi rõhutas ta, et peab seda õigeks üksnes teadusliku käsitluse puhul. Tema raamat oli ju esmajoones mõeldud kasutamiseks õpikuna.
Hoopis teine küsimus olevat aga otseselt praktikutele mõeldud käsitlusega. Siin tahtis Bunge ka viis aastat hiljem jääda truuks oma 1833. aasta programmis väljendatud eraldamisteesile.515
Mis võis veel enam olla mõeldud praktiliseks kasutamiseks kui mitte Bunge enda koostatud Balti Eraseadus?516 BES puhul on Bunge siiski valinud ühen
datud käsitluse tee ja sellega loobunud oma esialgsest range eraldamise nõudest.
Ilmselt tingis sellise lahenduse täiesti praktiline püüe vältida muidu parata
matuid kordusi.517 Arvatavasti sundis Bunget eraldamisteesist loobuma ka see,
dische, 2. Aufl., S. 4f. Kuramaa eraõiguse õpikus on lihtsalt viidatud selle probleemi lahendusele Liivi- ja Eestimaa eraõiguses. F. G. Bunge. Das curländische Privatrecht.
Dorpat, 1851, S. 4. Autobiograafias nimetas Bunge oma esialgset teooriat üldisest provintsiaalõigusest eksituseks, millesse ta olevat sattunud nooruse naiivsuse ja oma õpetaja Dabelowi eeskuju järgimise tõttu. W. Greiffenhagen (Hg.), Dr. jur. Bunge, S. 13. Võimalik, et Dabelow tõepoolest rääkis Bungele midagi sellist, avaldanud ei ole ta selle teooria kohta küll midagi.
513 F. G. Bunge. Plan zu einer Handausgabe der liv-, esth-, und curländischen Rechtsquellen. — Idem, Beiträge, S. 146f.
514 F. G. Bunge, Das liv- und esthländische, S. 2. Samuti 2. väljaandes.
5,5 F. G. Bunge. Das liv- und esthländische, S. 3, Anm. a.
516 Provinciairecht der Ostseegouvernements. Dritter Theil: Privatrecht. Liv- Est- und Curlaendisches Privatrecht. St.Petersburg, 1864.
517 Vähemalt Bunge enda käsikirjalisest seletusest BES saamisloo kohta ei ole või
malik leida ühtegi teist põhjust. Vrd. Bunge, Geschichte der Entstehung des
Privat-et ta sai oma silmaga näha selle praktilist tagajärge. Keiserlikus kodifitseerimis- komisjonis oli juba varem valminud üks Läänemereprovintside eraõiguse eel
nõu, mille väljatöötamisel olid osalenud nii aadelkondade kui linnade delegat
sioonid.518 Selle eelnõu ühe põhilise puudusena pidi Bunge märkima just lõputuid kordusi.519 Oma koodeksi puhul tahtis ta neid vältida ning otsustas kõigi kolme provintsi eraõiguse ühendatud käsitluse kasuks.
Savigny ja Eichhomi moodi tehtava teaduse veendunud poolehoidjal oleks tulnud nüüd leida üles need ühtsed ja “paratamatud” printsiibid, millele erine
vate provintside õigusallikate määratlused siiski toetusid. Teisisõnu: lugeda seadusesätete tagant välja see printsiip, mis ühendaks ka esmapilgul vastu
käivaid sätteid. Loomulikult oleks sellises menetluses läinud kaotsi iga üksiku eraõiguse nähtumuslik “omapära”, mis Bunge jaoks oli ilmselt iseseisva väärtu
sena säilitamist ja hoidmist vääriv.
Bunge on BES-s valinud meetodi, mis meenutab pigem 18. sajandi õigus- teaduslikku meetodit (usus modernus). Kõigepealt on reastatud need sätted, mis kõigis kolmes provintsis ühised. Seejärel on eraldi alajagudena toodud välja ühes või teises provintsis kehtiva regulatsiooni eripärad ja kõrvalekalded eelnevalt määratletud ühisosast.520 Peale selle on paljude paragrahvide juures märkustena esitatud kõrvalekalded, mis kehtisid ühes või teises konkreetses linnas või maapiirkonnas.
Nii õnnestus Bungel hoolika ja üksikasjaliku töö tulemusel seadusesse kirja panna peaaegu kogu territoriaalne ja seisuslik partikularism, mis iseloomustas Läänemereprovintside eraõiguse senist olukorda. Sisuliselt olid ju ka kohalikke
rechts. — EAM, f. 53, n. 1, s. 49, (1. 3p.): “[...1 die verbundene Darstellung der neun verschiedenen Privatrechte mußte in der Art geschehen, daß jedes derselben in seiner Eigentüm lichkeit erkenntlich blieb und doch dabei Wiederholungen vermieden wurden.”
518 Selle eelnõu valmimisest lähemalt: Нольде, А. Э. Очерки, lk. 269jj, eelnõu kirjeldus lk. 298jj.
519 Vrd. Bunge, Geschichte der Entstehung des Privatrechts. — EAM, f. 53, n. 1, s. 49, (1. 3-3p.): “[...] viele Wiederholungen, besonders in Folge unzweckmäßiger Behandlung derjenigen Abschnitte, in denen, bei im Uebrigen gemeinsamen Grund
lagen in der verschiedenen Privatrechten ein Mannigfaltigkeit in den Details statt
findet.”
520 Sama moodi käsitles ta varem oma teaduslikes töödes ka Liivi- ja Eestimaa õigusi koos. Ma kaldun seepärast arvama, et ka tema poolt välja pakutud alternatiivne meetod korduste vältimiseks ei olnud siiski mõeldud savignyliku printsiibiotsinguna.
Bunge oli nimelt esitanud kaks varianti, kuidas saaks Läänemereprovintside eraõigusi ühendada ühte seadustikku ning vältida sealjuures kordusi. Kodifitseerimiskomisjoni juht krahv Bludov kiitis neist ühe heaks ja sellest lähtuski Bunge BES koostamisel. Vrd.
Bunge, Geschichte der Entstehung des Privatrechts. — EAM, f. 53, n. 1, s. 49, (1. 3p.):
“Es wurde dazu von B[unge]. zwei verschiedene Methoden in Vorschlag gebracht, und, nachdem die eine derselben von dem Graf Bludow gebilligt worden, und überhaupt der ganze Plan seine Genehmigung erhalten hatte, begann B. im Januar 1857 die Arbeit, und vollendete den Entwurf in Deutscher Sprache am 8. Mai 1862.”
eripärasid kirjeldavad märkused iseseisvad sätted. Kui need oleksid BES-s kiijas eraldi paragrahvidena, oleks neid veel enam kui olemasolevad 4600.
Seesama paragrahviarv viitab ka Bunge normitehnilisele töövõttele. Niisiis tõepoolest mitte mingid üldprintsiibid, vaid võimalikult kasuistlik ja üksik
asjalik kogumik olemasolevast õigusest.
Ühtlasi võis iga kohalik jurist tunda rõõmu, et tema territooriumil seniarves- tatud eripärad olid kõik hoolikalt ka uude seadustikku kirja pandud. Selles mõttes ei ole meil põhjust ühineda E. Landsbergi õnnitlustega kaugetele saksa diasporaaprovintsidele, kus olevat õiguslik ühtsus saavutatud juba ajal, mil emamaa võis sellest vaid unistada.521 Pigemini tuleb tõdeda, et Bungel läks korda kogu keskajast alguse saanud õiguslik partikularism varustada ka uus
aegse seaduse kehtivusjõuga. Et selline lahendus on modernse ühiskonna jaoks segadusitekitav ja ootamatugi, näitavad kasvõi hiljem Eesti õigusemõistmises üleskerkinud probleemid.522 Kuid nagu juba öeldud, Bunge kaasaegsed prakti
kud võisid tema koostatud koodeksis kohata oma tuttavat, eriti kohalikku õigust.
Nii tuleb tõdeda, et antud punktis ei ole võimalik leida kinnitust Bunge väitele, nagu ta oleks oma õigusteaduslikus toimimises lähtunud ajaloolise kool
konna põhimõtetest. Teisalt võib aga küsida, kas tal õnnestus vähemalt teostada iseenese programmilisi nõudeid. Bunge 1833. aasta programmi põhiteesid Läänmereprovintside eraõiguste seisuslike ja territoriaalsete eripärade kohta võiks kokku võtta järgmiselt:
• igas provintsis eksisteerib lisaks kolme seisuse eriõigustele veel ka üldine eraõigus;
• kõiki neid eraldiseisvaid õiguslikke komplekse tuleb nii teaduslikus kui seadusandlikus mõttes käsitleda üksikute iseseisvate tervikutena.
Nagu eelnevast ilmnes, ei õnnestunud Bungel oma edasises teaduslikus tege
vuses kummalegi neist teesidest lõpuni truuks jääda. Eraldatud käsitlustest sundis loobuma soov vältida muidu paratamatuid kordusi. Kodifitseerijana
521 E. Landsberg, Geschichte, S. 561.
522 BES kehtestamisel kogu Eesti elanikkonnale Esimese maailmasõja järel tühistati küll selles sisalduvad seisuslikud erisused, territoriaalsed jäeti aga jõusse. Kõigi nende arvestamine käis kohtunikelegi vahetevahel ülejõu ning kõrgeim instants pidi juhtima neile tähelepanu. Vt. nt. Riigikohtu tsiviilosakonna otsused 18. maist 1922 ja 3. novembrist 1933: T. Anepaio (Koost.), Riigikohus. Otsuste valikkogumik 1920- 1940. Tartu, 1999, lk. 107j ja 124jj. Pärast Eesti taasiseseisvumist (1991) võeti omandi
reformis aluseks restitutsiooniprintsiip, varade tagastamine endistele omanikele või nende pärijatele. Pärimisliini kindlaksmääramisel jms. puhul tuleb praegustel Eesti ametnikel ning kohtunikel taas lähtuda BES sätetest. Praktika näitab, et sealjuures kiputakse ära unustama just BES-s sisalduv territoriaalne partikularism ning rakendama seda modernse printsiibiühtse koodeksina. Lähemalt: T. Anepaio. Hobusemüügist omandireformini. — Juridica. 1997, nr. 6, lk. 291.
õnnestus tal oma üldine eraõigus päästa vähemalt deklaratiivse määratlusena.523 Teadlasena tuli tal aga loobuda oma väidetavasti just teoreetiliselt põhistatud seisukohast üldise provintsiaalse eraõiguse olemasolust. Bunge taganemise põh
jus oli kohaliku praktika vastuseis tema teesile üldise eraõiguse olemasolust ja kehtivusest. Ilmselt oli see üks neid kohti, kus Bunge enda teooria kohaselt pidi teadus praktika ees taganema.