Akadeemilise õigushariduse ülesanded

W. v. Humboldti antiigist pärit inimsuseideaalile vastas Savigny õpetuses vaba juristide seisuse idee.171 Selle kujundamisele ja kujunemisele pidigi kaasa aitama ajaloolis-süstemaatiline õigusemõte. Nagu öeldud, pidi see saama kõikide juristide ühiseks hüveks, mitte jääma pelgalt ülikooliauditooriumide ja teaduslike monograafiate pärusmaaks. Nii õigusteadlased kui -praktikud pidid nõnda jõudma ühtse juristideseisuse moodustamiseni, mille vabadust ei saaks piirata ei ajaloolise ega kaasaegse seadusandja meelevald.172 Et Savigny järgi pidid niisuguse

Igatahes ei olnud see “õigusteaduse ajaloo ajakiri”, nagu väidab P. Järvelaid. Bunge sajand. II, lk. 21.

169 Viimaste aastate diskussioonis õigusajalooteaduse olemusest ja ülesannetest võib muu hulgas kohata ka seisukohti, et õigusajalooteadus peaks pöörduma tagasi oma hälli juurde ning osalema üldises ajaloolise õigusteaduse ürituses, nagu seda mõistis Savigny.

Vt. nt. K. Ä. Modeer, Rättshistorieämnets uppgifter. — Svenskt Juridiskt Tidskrift.

1996. Nr. 7, lk. 533, 542j

170 Vrd. F. C. Savigny. Vom Beruf, lk. 112j: “Denn es ist unmöglich, die Ansicht und Bildung der jetztlebenden Rechtsgelehrten zu vernichten: unmöglich, die Natur der besteheneden Rechtsverhältnisse umzuwandeln; und auf diese doppelte Unmöglichkeit gründet sich der unauflösliche organische Zusammenhang der Geschlechter und Zeit­

alter, zwischen welchen nur Entwicklung aber nicht absolutes Ende und absoluter Anfang gedacht werden kann. [...] Dieser überwiegende Einfluß des bestehenden Stoffs ist auf keine Weise vermeidlich: aber er wird uns verderblich seyn, solange wir ihm bewußtlos dienen, wohlthätig, wenn wir ihm eine lebendig bildende Kraft entgegen setzen”.

171 Humboldti inimsuseideaalist ning selle kohast tema teadus- ja hariduskontsept­

sioonis lähemalt: M. Luts, Uurida, lk. 1055j.

172 Isegi rooma õiguse võis Savigny meelest sel mõneti eshatoloogiliselt kujutatud kuldajal juba n.ö. ajaloo prügikasti visata. Vrd. F. C. Savigny, Vom Beruf, lk. 133: “Der historische Stoff des Rechts, der uns jetzt überall hemmt, wird dann von uns durch­

gedrungen seyn und uns bereichern. Wir werden dann ein eigenes, nationales Recht haben, und eine mächtig wirksame Sprache wird ihm nicht fehlen. Das Römische Recht

teaduslikult toimiva vaba seisuse juristid olema ühtlasi ka rahva õigusteadvuse kutsutud ja seatud esindajad, siis ei saanud neid tegelikult piirata ka rahvas.

Niisugune eneseteadlik ja vaba juristideseisus tuli alles kasvatada. Siin pidi põhitöö jääma ülikoolidele, kus õpiti juristiks. Õigemini tuleks küll nii Humboldti kui Savigny teooriate pinnalt öelda, et “uuriti end juristiks”. Õigushariduse tuuma, selle olulisima elemendi pidi Savigny arvates moodustama iseseisev allikauuri- mine. Auditooriumis omandatu sai selleks anda üksnes esmase ja hädavajaliku aluse. Kõigepealt muidugi põhjaliku ülevaate õigusajaloost, et noorel uurijal oleks võimalik näha iga mõistet, normi ja õpetust selle ajaloolises kontekstis ning tingituses.173 Õigusajalooline baas järgnevale stuudiumile tähendas Savigny jaoks eelkõige rooma õiguse ja selle ajaloo õppimist. Nii pidi loodama alus edasisele iseseisvale uurimisele. Sest ainult iseseisva tegusa teadmiste otsimise ning loomise kaudu sai tulevane jurist läheneda oma seisuse ideaalile.

Muidugi ei saanud õigusteaduses alles esimesi samme astuvalt inimeselt nõuda, et ta oleks kohemaid edukas uurija. Teda tema teel suunata ja aidata, see pidigi olema ülikooli õppejõu ülesanne. Õppejõu väärtus oma ametis ei sõltunud Savigny arvates kuigivõrd sellest, kas ta ise on toonud teadusesse mõne konk­

reetse suure avastuse või uue vaatekoha. Samuti ei saanud õppejõu väärtust mõõta lihtsalt lektorivõimetega, ettekande sujuvusega. Palju olulisem pidi ole­

ma võime esitada teadmisi ja õpetusi teaduslikul meetodil, pakkudes kuulajaile elavat kaemust tulemuseni jõudmise viisist.174

Niisuguses vahetus kokkupuutes teadusliku mõtlemisega pidi selle kaasa- tegemine muutuma ka tudengite jaoks sisemiseks vajaduseks. Eriti veel siis, kui õppejõul jätkus oskust ja soovi ka üliõpilasi kaasa tõmmata teadmiste teadus­

likku produktsiooni. Selleks võis olla palju kasu just vahetust isiklikust kon­

taktist. Ometi ei pidanud Savigny niisugust “teaduslikku perekondlikkust” mee­

todi omandamise vältimatuks eeltingimuseks. Palju olulisem pidi olema tuden­

gite endi valmisolek ja võime iseseisvaks töös. Professor sai neile vaid näidata, kuidas see võiks toimuda ja peaks teostuma.175

Tudengite iseseisva osaluse nõue iseenese konkreetse hariduse kujundamisel ulatus Savigny jaoks lihtsast iseseisvast allikastuudiumist kaugemalegi. Nagu professoril pidi olema õigus vabalt kujundada õpetatava aine sisu ja õpetamise moodus, nii pidi üliõpilasele jääma vabadus valida ise õpitav-uuritav materjal ning ka õppejõud, kelle juures üht või teist kursust kuulata.176

können wir dann der Geschichte übergeben, und wir werden nicht blos eine schwache Nachahmung Römischer Bildung, sondern eine ganz eigene und neue Bildung haben.”

173 F. C. Savigny, Vom Beruf, S. 120.

174 F. C. Savigny, Wesen und Werth der deutschen Universitäten. (1832). — Idem, Vermischte Schriften. Bd. 4. Berlin, 1850, S. 275ff.

175 F. C. Savigny, Wesen, S. 278ff.

176 F. C. Savigny, Wesen, S. 286. Muidugi on see võimalik üksnes juhul, kui üht ainet loeb mitu õppejõudu. Savigny kaasaegses ja tänapäevaseski saksa ülikoolis oli ja on selline olukord täiesti tavaline.

Peale selle pidi tudengitel kitsalt erialaste ainete kuulamise kõrvalt jääma aega ka teiste erialade loengute külastamiseks. Savigny leidis, et üle 13-15 tun­

ni nädalas ei peaks ükski õigusteaduse üliõpilane kulutama oma eriala ainete kuulamisele. Siis ei jäävat talle enam aega ega võimalust omandada ka filosoo­

filisi, ajaloolisi ja filoloogilisi teadmisi.1 7 Filosoofia, ajaloo ja filoloogia häda- vajalikkus juuratudengeile näib esmapilgul olevat isegi vastuolus Savigny auto­

noomse õigusteaduse kontseptsiooniga. Kui aga pidada silmas, et ka nende ainete puhul pidi humboldtiliku haridusideaali järgi olema põhirõhk meetodi omandamisel, siis see vastuolu kaob. Savigny nõudis ju õigusteaduselt nii aja­

loolist kui filosoofilist toimimist. Muidugi tuli sel juhul meetodit käia õppimas nii ajaloolaste kui filosoofide juures. Ja ajalooliste õigusallikate uurimiseks ning interpreteerimiseks pidi paratamatult tundma õppima ka nende allikate keelt.

Pealegi võrdles Savigny ju õigust ja selle arengutki protsessidega, mis toimuvad rahva keeles.178 Loomulikult said siis õiguseuurijad metoodilises mõttes õppida ka keeleuurijailt.

Rooma õiguse pinnalt juriidilise meetodi omandanud jurist võis seda kasu­

tada mistahes kehtiva seaduse rakendamisel. Tema kutsetegevusele ei saanud panna piire kohaliku õiguse territoriaalse kehtivuse ulatus. Samuti ei tarvitsenud kehtiva õiguse põhjalik muutmine seadusandja tahte läbi tuua kaasa olukorda, kus jurist peaks kogu oma senise teadmise prügikasti viskama või koguni pen­

sionile minema. Selles mõttes ei tarvitsenud savignylikult mõistetud õigus- hariduse saanud jurist karta ka neid “kolme sõna seadusandjalt, mis muudavad makulatuuriks kõik juriidilised raamatukogud”.179 Ta võis sellepeale lihtsalt uued raamatukogud täis kirjutada, sest uurimisainest jätkus tal ka ilma seadus­

andja sõnadeta. Niisiis avaldus Savigny hariduskontseptsioonis muu seas see individualistliku liberalismi vaim, mida võib täheldada Humboldti haridus- ja teadusideaali juures.180

19. sajandi Saksamaal said juristidest enamasti riigiametnikud. Ka kohtuni­

kud olid vähemasti Preisimaal ametnike staatuses. Üksnes advokaadid moo- dustaid nn. vaba kutseseisuse.181 Riigiametnikena pidid juristid kindlasti hästi valdama just oma otseses kutsetegevuses vajalikku osa kehtivast õigusest.

177 Refereeritud M. Lenz, Geschichte der königlichen Friedrich-Wilhelms-Universi- tät zu Berlin. Bd. 2. Halle, 1910, lk. 215 järgi.

178 F. C. Savigny. Vom Beruf, S. 10, 133.

179 Väljend on pärit J. Kirchmanni 1848. aastal peetud kõnest, kus ta omas ajas skan­

daalsel moel püüdis näidata, et õigusteadus on “teadus juhuslikust” ja niisugusena ka seadusandja tahte või tuju meelevallas. J. H. Kirchmann. Die Wertlosigkeit der Juris­

prudenz als Wissenschaft. Berlin, 1848, S. 23.

180 Individualistliku liberalismi vabadusekontseptsiooni seosest Humboldti teadus- ja haridusideaaliga lähemalt: M. Luts, Uurida, lk. 1059j.

181 Nii väga vaba saksa advokaatide kutseseisus 19. sajandil tegelikult ei olnud.

H. Siegristi põhjalik ja võrdlev uurimus näitab, et saksa traditsioonis oli isegi advo­

kaatide tegevus riiklikult palju enam reguleeritud kui näiteks Itaalias või Šveitsis.

H. Siegrist, Advokat, Bürger und Staat. 2 Bde. Frankfurt а. M., 1996.

Nende teadmiste ja juristitöös muidu vajalike praktiliste oskuste omandamine pidi Savigny arvates jääma täielikult referendariaadiaega.182 Ülikooli ülesanne ei saanud tema jaoks olla hagide koostamise jms. haijutamine. See oli tavaline juriidiline käsitöö, mis tuli omandada käsitöös kehtivate reeglite järgi — õpipoisi ja sellina meistri töökojas. Teadusega polnud sellel kunstil aga midagi pistmist ja nõnda ei olnud Savigny meelest sellel kohta ülikooli kui teadus­

asutuse seinte vahel.

Kokkuvõttes võib öelda, et Savigny nõudis akadeemiliselt õigushariduselt üksnes aluse andmist vaba juristide seisuse vabaks kujunemiseks ja igaühe isik­

likuks vabaduseks iseenese arendamisel selle seisuse vääriliseks liikmeks. Selle aluse kujundamiseks akadeemiliste loengute toel pidi Savigny arvates piisama ka ainult paarist aastast: “Ehk küll mitte piisav lõpuleviidud harituseks, mida ükski mõistlik inimene ülikoolihariduselt nagunii ei nõuaks. Küll aga piisav, et tunda end allikates koduselt ja suuta neid ise lugeda ning et lugeda uuemate autorite teoseid iseseisva ja otsustusvõimelise pilguga ning mitte jääda neid pimesi uskuma.”183

Kui juba tudeng pidi omandama iseseisva, kriitilise ja uuriva meele, siis professori puhul oli selle avaldumine muidugi vältimatu. Selles mõttes on huvi­

tav heita pilk ka Savigny enda teotsemisele alal, kus tai tuli oma ajaloolises uurimises teravdatud pilku rakendada kaasaegsele kehtivale seadustikule toe­

tuva õiguse õpetamisel.