Käesoleva osa eesmärk on anda lühike ülevaade siirdeperioodi ja selle lõpu käsitlustest Eesti puhul. Majanduslikke muutusi Eestis 80. aastate lõpus, 90. aastatel ja 21. sajandi alguses on käsitletud põhjalikult erinevates uurimustes (näiteks Eamets, 2001; Mygind, 1997; Saare jt, 2006; Masso jt, 2004; Titma jt, 2007; Roots, 2006).
Seepärast ei peatuta antud töös majandusarengu kirjeldamisel (väike)ettevõtluse seisukohalt vaadatuna pikemalt, vaid püütakse anda ülevaade ulatuses, mis võimaldab saada pildi sellest, mis faasis oli siire 1995. ja 2006. aastal ehk aastatel, mis on käesolevas töös vaatluse all.
Siirdeperioodi all mõeldakse antud töös ajavahemikku, mille jooksul Nõukogude Liitu või Nõukogude Liidu mõjusfääri kuulunud riigid pärast liidu lagunemist läksid üle ja kohanesid uue riigikorra ning turumajandusliku süsteemiga.
Millal siire algas, kaua kestis ning mis ajast alates seda lõppenuks pidada võib, erineb riigiti ning sõltub nii stardipositsioonist, nt konkreetsel territooriumil olemasolevatest ressurssidest, kui ka valitud reformikavast. Siinkohal ei keskenduta teiste endiste Nõukogude Liidu riikide olukorrale, arengustrateegiatele jms, vaid piirdutakse üksnes siirdeperioodi kajastamisega Eesti kontekstis. Esmalt aga peatutakse lühidalt siirde olemusel endiste Nõukogude Liidu maade puhul ning siirde lõpu võimalikel indikaatoritel.
Siirdeprotsessis toimus endistes Nõukogude Liidu riikides nii riigikorra kui majandussüsteemi muutus: mindi üle totalitaarselt riigikorralduselt demokraatlikule ja plaanimajanduselt turumajandusele. Mõlemaga seoses kaasnes ka majanduse ümberstruktureerimine – vähenes kaevandamise ja rasketööstuse maht seoses suure siseturu äralangemisega, tekkis eraettevõtlus ning toimus ulatuslik seniste riigivarade võõrandamine jms. Tööturu ja ka ettevõtlusega seoses on oluline, et siirdeperioodil, sh üleminekul kommunistlikust režiimist demokraataiale ja turumajandusele, on täheldatud erinevates riikides põlvkonnasisese mobiilsuse suurenemist (Domanski, 1999; 472).
Põlvkonnasisese mobiilsuse oluliseks mõjutajaks siirdefaasis on peetud just nimelt majanduse ümberstruktureerimisega seoses osade tegevusvaldkondade kadumist ning teiste tekkimist. Turu kadumisel teatud toodangule turumajanduslikus süsteemis vabaneb nendes tegevusvaldkondades ulatuslikult tööjõudu, teisalt tekivad uued tegevusvaldkonnad, pakkudes hõivevõimalusi, mida senine süsteem ei võimaldanud.
Näiteks viimasest võib pidada muuhulgas ka ettevõtlust, millega tegelemise võimalus tekkis sisuliselt vahetult Nõukogude Liidu lagunemise eel ning selle järel.
Nagu eelpool öeldud, on siirde algus, kestus ja lõpp riigiti suuresti erinevad, kuid Eesti puhul on leitud, et 1988. kuni 1991. aastat võib kirjeldada süsteemi muutuse aastatena, 1991. kuni 1994. aastat kiirete majandusreformide perioodina ning 1994. kuni 1997. aastat kui ühiskonna stabiliseerumise faasi (Lauristin, Vihalemm 1997; 82).
Arvestades 1998. ja 1999. aastal aset leidnud nn Vene kriisi mõju, ei saa siiret 1997.
aasta seisuga siiski üheselt lõppenuks lugeda olenemata sellest, et perioodi 1994-1997 puhul võis täheldada stabiliseerumise ilminguid. Teiste autorite kohaselt ongi käsitletud perioodi 1998 – 1999 ning sellele vahetult järgnevat aastat ühena kahest siirdeperioodil üle elatud suuremast majanduslangusest, mille järel saab alles rääkima hakata majanduse stabiliseerumisest (Saar jt, 2006; Eamets jt, 2006).
Kui kaua täpselt stabiliseerumise faas kestis ning mida lugeda siirde lõpuks, on erinevate autorite käsitluste kohaselt erinev. Näiteks Kornai (2005, Roots 2006 alusel) on leidnud, et siire on lõppenud siis, kui konkreetset riiki on tunnustatud demokraatliku ja toimiva turumajandusega riigina, mille indikaatoriks peab Kornai endiste idabloki riikide Euroopa Liidu liikmesriigiks astumist. Oma varasemas artiklis on Kornai (1999) leidnud, et sisuliselt saab siiret pidada lõppenuks siis, kui võimumonopol riigis ei ole enam varem valitsenud kommunistliku partei käes, majandussuhteid reguleerib ja juhib turg ning enamus tootmisvahenditest on erakätes. Gelb (1999) leiab, et siire on läbi, kui siirde läbi teinud riigid peavad lahendama samu või sarnaseid probleeme võrreldes riikidega, mis on enam-vähem samal arengutasemel ja sarnase ühiskonnakorraldusega, kuid kes pole siirdeperioodi kogenud.
Võttes aluseks eelnevad käsitlused, võib siiret Eestis pidada lõppenuks hiljemalt 2004. aastaks, mil Eesti astus Euroopa Liidu liikmesriigiks. Sellest lähtuvalt on valitud käesolevas töös aastaks, mis esindab siirdejärgset perioodi, 2006. aasta. Selleks ajaks oli möödunud Euroopa Liiduga liitumisest kaks aastat.
Siirdeperioodi esindab käesolevas töös 1995. aasta, mil läbimurre oli juba toimunud, suuremad majandusreformid, sh rahareform, olid läbi viidud ning algas stabiliseerumise faas (Saar jt, 2006; Lauristin jt, 1997). Siirde algusaastatest just 1995.
aasta andmete kasutamine käesolevas töös on lisaks alljärgnevatele põhjendustele tingitud ka andmetehnilistest põhjustest – 1995. aastal viidi esmakordselt läbi kogu Eesti tööealise elanikkonna suhtes esinduslik tööjõu-uuring (Statistikaamet). 1995. aasta on sisuliselt sobiv ettevõtlusega tegelemist mõjutavate tegurite analüüsimiseks siirdeperioodil seoses sellega, et 1995. aastaks oli lõppenud erastamine ning jõustunud Äriseadustiku uus redaktsioon. Äriseadustikku uue redaktsiooni jõustumist on seostatud ettevõtlusega tegelema hakkamise võimaluste vähenemisega võrreldes varasema perioodiga läbi registreerimisega kaasneva halduskoormuse ning algse investeeringunõude suurenemise (Saar jt, 2006; 420). Erastamise lõppemise olulisus seisneb selles, et 1995. aastal ei olnud enam võimalik luua või omandada uusi ettevõtteid nii, nagu seda sai teha enne 1995. aastat ning see omakorda mängis ümber jõujooni küsimuses, millistel gruppidel olid soodsamad võimalused ettevõtteid omandada või olemasoleva baasil uusi luua. Erastamine algas juba 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses toimunud väikesemahulise erastamise käigus eelistati erastajatena pigem erastatava ettevõtte töötajaid. Alates 1992. aastast, kui asutati Eesti Erastamisagentuur, muutus ettevõtete erastamisel selle töötajate eelistamine harvemaks, sest erastamiseks hakati kasutama nö “Treuhandi” lähenemist ehk Ida-Saksamaal kasutatud viisi, kus erastamisagentuur korraldas ettevõtte erastamiseks enampakkumisi Seeläbi muutus erastamisel oluliseks ligipääs kapitalile või selle olemasolu. (Saar jt, 2006; 420, Mygind, 1997 alusel). Teiseks alternatiiviks nö tavalisele erastamisele oli varade tagastamine, millel oli ettevõtluse arengule siirdeperioodil üksnes kaudne mõju (välja arvatud põllumajandussektor, kus tagastamise mõju oli otsesem juhtude tõttu, kus maa või vara tagasi saanu alustas tagastatud vara abil tootmist). Tagastamisel oli ettevõtluse arengule kaudne mõju seetõttu, et reaalseid ettevõtteid, mida tagastada, ei olnud. Tagastamise objektiks oli pigem kinnisvara, nt maad, hooned või ka muu vara, mis kahtlemata mõjutas ettevõtjana tegutsema hakkamist kui igasugune tootmiseks vajalik kapital, kuid mille otsest mõju ettevõtete tekkele on raske hinnata (Saar jt, 2006;
421). Kaudset mõju ettevõtluse arengule siirdeperioodil on omistatud ka erastamisväärtpaberitega tehingute tegemise võimaldamisele - erastamisväärtpabereid oli võimalik kasutada tootmiseks vajaliku kapitali ostmiseks. (Saar jt, 2006; 421).
Otseselt ettevõtete erastamisel ja seeläbi uute ettevõtete tekkes erastamisväärtpaberid
olulist rolli siiski ei omanud, sest ajaks, mil need kasutusele tulid, oli märkimisväärne osa ettevõtetest juba erastatud (Mygind, 1997).
1995. aasta veebruariks ehk analüüsis vaadeldava aasta alguseks oli Eestis kokku registreeritud 83 000 ettevõtet. (Saar jt, 2006; 422-423), neist aktiivselt tegutsenute arvuks peetakse ligikaudu 25 000 (Saar jt, 2006; 422-423). Pärast 1995. aastat ettevõtete arv vähenes, seda tõenäoliselt Vene kriisi mõjul. 1998. ja 1999. aastal ehk nn Vene kriisi aastatel ületas ettevõtete likvideerimiste arv asutamiste arvu (Saar jt, 2006; 422).
2004. aastal ehk Euroopa Liiduga ühinemise aastal oli Statistikaameti andmetel ettevõtete arv4 Eestis 60 882 ja 2006. aastal 71 012.