Ettevõtlusega seonduvad mõisted tsiviilseadustiku üldosa, äriseadustiku ja

Enne kui asuda lähemalt tutvuma sotsioloogiliste uurimustega ettevõtlusega tegelemisest Eestis, on vajalik luua ülevaade ettevõtluse, eriti väike-ettevõtluse uurimisel kasutatud mõistetest. Inglise keelses kirjanduses on käesolevas töös uuritava nähtuse kohta kasutatud valdavalt mõisteid „self-employed” või „self-employment” ja

„entrepreneur” (näiteks Hanley, 2000; Thornton, 1999; Titma jt, 2007; Saar jt, 2004 jne). Eesti keeles võiks terminit „self-employed” või „self-employment” mõista kui iseendale tööd andvat isikut või ettevõtlusvormi, mida iseloomustab iseendale töö tagamine. See on ettevõtlusevorm, millele peetakse sageli iseloomulikuks, et füüsiline isik, pruukimata asutada mingit juriidilist isikut või institutsiooni, korraldab endale tööd, olles üheaegselt nii tööandjaks kui töövõtjaks. Iseendale tööandjaks olemine ei viita tingimata sellele, et ettevõtluse sisu ja eesmärk olekski üksnes iseendale töö ja sissetuleku tagamine. Sageli on iseendale tööandjaks oleval ettevõtjal kasutada ka teiste inimeste, nt perekonnaliikmete või palgatöötajate tööjõudu. Seega ei saa väita nagu

4 Statistikaameti statistilisse profiili kuuluvate ettevõtete arv. Sisaldab ka Äriregistris registreeritud majanduslikult aktiivseid füüsilisest isikust ettevõtjad, v.a ainult maksukohustuslaste registris registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjaid. Vt täpsemalt ka

http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/02Ettevetjad/ER02.htm

oleks iseendale tööandjaks olemine ainult iseendale töö ja palga tagamisele orienteeritud tegevus, mille eesmärgid erinevad tingimata ja süsteemselt muus vormis toimuva ettevõtluse tüüpilistest eemärkidest nagu kasumi maksimeerimine jms.

Sageli peetakse mõiste „self-employed” eestikeelseks vasteks FIEt, kuid viimane on siiski definitsiooni poolest oluliselt kitsama tähendusega mõiste kui self-employed.

FIE on Eesti seadusandluses juurutatud mõiste, mis võimaldab füüsilisel isikul oma traditsioonilise töösuhte, välise tulu toova tegevuse või ettevõtlusega tegelemise formaliseerida ilma, et tal tekiks kohustus või vajadus asutada äriühing, nagu Äriseadustik (Äriseadustik) seda ette näeb. Äriseadustiku kohaselt loetakse ettevõtjaks eelpoolmainitud äriühingud ning lisaks neile ka füüsilised isikud, kes pakuvad oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on neile püsivaks tegevuseks.

Seejuures ei ole füüsilisest isikust ettevõtjaks olemise oluline eeldus äriregistris⁵ kajastumine. Kui kõigi teiste ettevõtjate, st äriühinguna tegutsevate ettevõtjate puhul tekib nende õigusvõime äriregistrisse kandmisest ja lõpeb äriregistrist kustutamisega, siis FIE on õigusvõimeline sõltumata Äriregistrisse kantud olemisest. Äriseadustikus on sätestatud, et füüsilisest isikust ettevõtjaks võib olla iga füüsiline isik ning füüsilisest isikust ettevõtjale kohaldatakse ettevõtja kohta käivaid sätteid, sõltumata sellest, kas ta on kantud äriregistrisse. Äriregistrisse kantakse füüsiline isik tema sooviavalduse alusel või juhul, kui ta on maksukohustuslasena registreeritud Maksu- ja Tolliametis vastavalt käibemaksuseadusele (Äriseadustik).

Käibemaksuseaduse alusel loetakse maksukohustuslaseks kõige üldisemalt ettevõtlusega tegelevaid iksikuid, sh ka füüsilisi isikuid. Ettevõtlusega tegelemiseks loetakse Käibemaksuseaduse alusel igasugune isiku iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa (see tähendab antakse kauba valdus üle) või osutatakse teenust olenemata selle tegevuse eesmärgist või tulemusest. Ettevõtlusega tegelev isik peab end registreerima käibemaksukohustuslaseks juhul, kui tema tehingute maksustatav käive ületab alates kalendriaasta algusest arvestama hakates teatud summa (2008. aasta seisuga 250 000 krooni) ning registreerimiskohustus tekib vastava käibe tekkimise hetkest (Käibemaksuseadus). Niisiis sõltumata käibest võib iga ettevõtlusega

5 Äriregistrit peavad maa- ja linnakohtute registriosakonnad ning äriühingu õigusvõime algus ja lõpp on seotud äriregistrisse kandmisega. Äriregistrisse kandmisel omistatakse ettevõttele kordumatu registrikood ehk identifikaator.

tegelev füüsiline isik registreerida end äriregistris, kuid kui ta oma tehingute käivet arvestades on olnud kohustatud registreerima end maksukohustuslasena Maksu- ja Tolliametis, siis tekib tal kohustus registreerida end ka äriregistris. Sisuliselt tähendab see seda, et kõik suurema käibega FIEd, kes sisalduvad maksukohustuslaste registris, sisalduvad kindlasti ka äriregistris. Väiksema käibega FIEd võivad, aga ei pruugi äriregistris kajastuda. Iga FIE vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga (Äriseadustik) sõltumata registreeritusest Maksu- ja Tolliametis või Äriregistris.

Lisaks FIEna tegutsemisele on ettevõtlusega tegelemiseks võimalik asutada äriühing. Äriühingu osanike vastutus erineb FIE vastutusest selle poolest, et kui füüsiline isik vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga, siis teatud liiki äriühingute osanikud üksnes oma osaluse ulatuses. Selleks et paremini mõista füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise motivatsiooni äriühinguna tegutsemise asemel, tutvustatakse käesolevas töös lühidalt Äriseadustikus sätestatud äriühingu mõistet.

Äriühinguks loetakse Äriseadustiku kohaselt täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. Äriühing on oma olemuselt juriidiline isik, täpsemini eraõiguslik juriidiline isik. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt, mis võib olla nii avalik-õiguslik, st avalikes huvides tegutsev, kui eraõiguslik ehk erahuvides tegutsev (Tsiviilseadustiku üldosa seadus). Kõik juriidilised isikud ega kõik eraõiguslikud juriidilised isikud ei ole ettevõtted. Ettevõtteks, täpsemini ettevõtjaks⁶, on kohane nimetada üksnes neid juriidilisi isikuid, kelle asutamist, tegevust ja likvideerimist reguleerib Äriseadustik. Äriseadustiku subjektide ring on Tsiviilseadustiku üldosa seaduse subjektide ringist kitsam ning selle moodustavad äriühingud ja füüsilised isikud, kes pakuvad oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsivaks tegevuseks.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduses nimetatud eraõiguslikest juriidilistest isikutest ei ole äriühingud ja seega ka ettevõtted Äriseadustiku tähenduses sihtasutus ja mittetulundusühing ning neid käesolevas töös ei käsitleta. Kuigi mõiste „ettevõte” ja

„ettevõtja” on kasutusel ka kontekstis „riigiettevõtte”, on viimatinimetatu orienteeritud avaliku-, mitte erahuvi teenimisele ja seeläbi sisuliselt erinev nähtus, millel antud töös pikemalt ei peatuta. Eristamaks selle töö uurimisobjektiks olevaid ettevõtjaid oleks

6 Ettevõte on Äriseadustiku kohaselt majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte ehk majandusüksus koosneb asjadest, kohustustes ja õigustest, mis on või peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks (Äriseadustik, § 5 lg 1). Seega nii Äriseadustiku subjektiks kui ettevõtluse sotsioloogilise uurimise objektiks on esmalt ettevõtja ja alles seejärel ettevõte kui majandusüksus, läbi mille füüsilisest või eraõiguslikust juriidilisest isikust ettevõtja oma tegevust teostab.

seega täpsem neid nimetada eraettevõtjateks, kuid lühiduse huvides piirdutakse sellega, et rõhutatakse veelkord üle, et siin ja edaspidi käsitletakse ettevõtjana eraõiguslikku – ehk eraettevõtjat.