Diskussioon

Käesoleva töö eesmärgiks oli teada saada missugune pilt on loodud Eestist Soome suurimates väljaannetes, Helsingin Sanomat (HS) ja Aamulehti (AL) online-versioonides eri tüüpi – sündmuskohal viibivate (SVA) ning Soome kohalike ajakirjanike (SKA) poolt. Uurimustöös proovisin välja tuua, kas ja kuidas erinevad Eestis olevate ajakirjanike Eesti-pildi loomine Soome kohalike reporterite lugude valmimise protsessist ning missugused väljaannete toimetusepoolsed aspektid on sellega soetud. Uurimustöö tulemuste saamiseks rakendasin kolme erinevat meetodit - kontentanalüüsi, formaliseeritud küsitlust ja süvaintervjuud.

Lähtudes saadud tulemustest ning teoreetilistest ja empriilistest lähtekohtadest võib esimese asjana tõdeda, et Eesti positsioon Soome silmis tundub muutuvat aina tähtsamaks Eestis aset leidnud muutuste tõttu. Võib öelda, et euro kasutusele võtmine ning rahvusvahelistesse liitudesse kuulumine (Euroopa Liit, Schengen) võib tagada Eesti-Soome koostöö jätkusuutlikkuse. Sellest kõigest hoolimata tundub murekohaks

olevat soomlaste informeeritus Eestist. Seejuures ilmnes ajakirjanikega tehtud intervjuust, et vähese informeerituse põhjuseks pole ainult teabe levimisega seotud aspektid, vaid ka soomlaste isiklikud eelistused.

Seega oli Eestist kirjutamine mõlema väljaande eri tüüpi ajakirjanike – sündmuskohal viibivate ja Soome kohalike ajakirjanike - ning toimetajate arvates oluline põhjusel, et pakkuda Soome lugejatele Eestist võimalikult mitmekülgset ning tasakaalustatud pilti.

Seejuures tuli välja, et kuigi info Eesti kohta on Soome meedias küllaltki hästi saadaval, tunduvad Soome lugejad olevat tihtilugu kinni enda personaalses ruumis ega huvitu sellest väljapoole jäävatest nähtustest. Võib ka eeldada, et nii mõnegi soomlase teadmised on kinni Eesti taasiseseisvumise algusaegades, kuna tuginedes Aamulehti kirjasaatja Simopekka Virkkula ning välisuudiste juhi Vesa Laitineni väitele, siis võib tõdeda, et kohati on Eesti pildi representeeritus Soome meedias olnud puudulik. Nimelt hakkas Virkkula sõnul Eestist kirjutamise sagedus kohati kahanema, kuna riigisisese olukorra stabiliseerudes ning taasiseseisvumise vaimustuse lahtumise järel ei olevat olnud enam nii palju kirjutada kui varem.

Varasemad uuringud (Aivare 2009) on seejuures näidanud, et naaberriikide omavahelisi suhteid ning ka suhtumist mõjutab paljuski riikide majanduslik olukord, kus kontakte luuakse parema meelega endast paremal järjel olevate riikidega.

Tuginedes Aivare analüüsi tulemustele, võib Soome ajakirjanduse kohatist passiivset suhtumist pidada loogiliseks, kuna riikidevahelise koostöö hõredama esinemise korral on eeldatavasti vähem ka teisest riigist rääkida. Samas, nagu eespool mainitud ning tuginedes ka Eesti-Soome suhete kohta 2011. aastal koostatud raportile, tundub tihenenud koostöö andvat ka põhjust Eestist rohkem kirjutada. Sagedamini kirjutamise vajaduse tõdesid ka intervjueeritud ajakirjanikud ja toimetajad.

Eesti representeerimisel tundub etendavat küllaltki olulist rolli ka ajakirjanike isiklik huvi Eesti kui teise kultuuriruumi vastu. Kuna ajakirjanik kui ruumi representeerija omab ka enda personaalset ruumi, võib tõdeda, et olulist rolli etendasid Eesti kujutamisel eri tüüpi ajakirjanike kontaktid nii naaberriigi, sealse kultuuri kui ka inimestega. Seejuures ilmnes, et mida tugevamad kontaktid olid, seda rohkem tunduti Eestist kirjutatavat. Oma uurimustöös tõstatasin ka Williamsile (2011) ja Hannerzile (2004) tuginedes küsimuse, et missugune erinevus peitub eri tüüpi ajakirjanike ruumi

representeerimises ning kuivõrd olulist rolli mängib seejuures ajakirjanike kaugus riigist, mida nad representeerivad. Ilmnes, et mida tugevam oli vahetu kontakt Eestiga, seda paremini tundusid ajakirjanikud ruumi tajuvat ning mõistvat selles esinevaid nähtuseid. Samuti tuli välja, et mida kauem konkreetses kultuuriruumis viibida, seda tihedamaks muutusid kontaktid representeeritava ruumiga ning selle kaudu laieneb ka allikavõrgustik. Allikavõrgustik oli aga oluliseks faktoriks uudiste leidmisel, mistõttu võib öelda, et Hannerzi (2004) väide, et ajakirjanikud, kes viibivad ühes kohas pikka aega võivad tulla vägagi teadlikuks riigist, kuhu neid on lähetatud, pidas paika.

Isiklike kogemuste kõrval ilmnes, et oluline on Eesti representeerimisel ka sealse ühiskonna eripärade arvesse võtmine ning neist aru saamine. Nimelt, Lefebvre (1991) teooria järgi võib öelda, et ajakirjanikud omavad ruumipraktikaid, mis jagunevad mikro- ja makrotasandiks ehk isiklikuks ning laiemalt ideoloogiliseks. See tähendab, et Eestist kirjutamisel pidid ajakirjanikud olema suutelised võtma isiklike kogemuste kõrval arvesse ka sotsiaalses ruumis eksisteerivaid koode, mis eeldavad omakorda laiemalt ühiskonna tundmist. Töö tulemuste põhjal võib öelda, et sündmuskohal viibivad ajakirjanikud olid Eesti kui sotsiaalse ruumi praktikatega paremini kursis kui Soome kohalikud ajakirjanikud. Sellest tulenes arvatavasti ka ajakirjanike artiklite žanrite ning tonaalsuse erinevus, kus SVA-d kirjutasid rohkem kombineerituma meelestatusega analüütilisemaid lugusid kui SKA-d. Veel võib üldtendentsi vaadates tõdeda, et Eesti kui teise sotsiaalse ruumi representeerimine eri tüüpi ajakirjanike poolt oli küllaltki terviklik ning põhilised teemad said kajastatud. Kui SKA-d kirjutasid eelkõige uudiseid ning teemadest, mis olid olulised eelkõige Soome tasandilt, siis SVA-d peegeldasid Eesti kohapealset eluolu, mis lisas Soomes kirjutatud lugudele kaalu juurde.

Tuginedes Sprenk-Dorni (2007) bakalaureusetööle võib öelda, et selleks et suuta edastada Eesti olustikku soomlastele nii, et nad sellest ka aru saaksid, nõuab see SVA-delt pidevalt ühenduses olemist toimetusega. Viimast eelkõige põhjusel, kuna meedia ülesanne on informatsiooni arusaadaval kujul edastamine, siis kõige paremini saavad Soome lugejad kui konkreetsesse ruumi kuuluvad indiviidid teises riigis toimuvatest nähtustest aru, kui see on kirjutatud neile mõistetavas keeles, sealseid koode ja tähendusi arvesse võttes. Seejuures mainis HS-i peatoimetaja Heikki Aittokoski

intervjuus (vt lisa nr 6), et HS saadab ajakirjanikud välismaale kuni neljaks aastaks põhjusel, et tagada nende kontakti säilimise Soomega, mis võib liiga kaua teises ruumis viibides kaduma minna.

Veel, selleks, et ajakirjanik oleks võimeline edastama võimalikult tõepärast pilti riigist, kuhu ta on lähetatud, tõi Sprenk-Dorn (2007) välja, et selleks on vaja reporterit, kellel oleksid olemas piisavad tööalased oskused, põhjalikud teadmised sealsest piirkonnast ja teemadest. Käesoleva töö empiirilise analüüsi tulemused näitavad, et kuna mõlema analüüsitud väljaande, Helsingin Sanomate ja Aamulehti, SVA-d olid aastaid ajakirjanikuna töötanud, valdasid kohalikku keelt ning omasid ka Eesti kohta teadmisi, võib öelda, et pilt, mille SVA-d Eestist konstrueerisid oli üpris tõepärane. Veel, SKA-de lood keskendusid aga pigem Soome tasandilt olulisematele uudistele ning eeldatavasti olid need soomlastele ka paremini arusaadavamad. Seega, võib öelda, et Soome meedia pilt Eestist oli mitmekülgselt ning ka küllaltki arusaadavalt representeeritud.