Analüüsiühikud ja nende valiku põhjendus

Tõlkematerjalide valimise printsiipide määratlemiseks ja iseloomustamiseks on eristatud järgmised kategooriad: väljaanne, kuupäev, rubriik, väärtustatus, žanr, temaatika. Kaks viimast kategooriat jagunevad omakorda alakategooriatesse.

Žanr on tehtud kindlaks nii mõnda rubriiki kuuluvuse järgi, kui ka loo kirjutamise printsiipide järgi:

 uudis;

 olemuslugu;

 arvamus;

 intervjuu;

 reportaaž;

 muu (näiteks küsitlus, avalik dokument).

Temaatikat esitavad järgmised alakategooriad (Gramota.ru 2005):

 Poliitika – riigi võimuorganite tegevus; sündmused ja küsimused, mis puudutavad riigi sisest ja välist avalikku elu; rahvusvahelised suhted.

 Sotsiaalne elu – inimsuhted, avalikud suhted, ühiskondlikud probleemid ja küsimused, elu sotsiumis.

 Majandus – töösuhted, majandusliku tegevuse finantsmateriaalne struktuur ja olukord. Tekst sisaldab spetsiaalseid majanduslike termine (näiteks tootja, tarbija, bilanss, investoreid, inflatsioon jne).

 Sport – võistlustegevus, spetsiaalne ettevalmistus ja suhtumine sellesse tegevusse.

 Kultuur – inimtegevuse sfäär, mis on seotud kirjanduse, kunsti, arhitektuuri valdkonnaga.

 Kriminaal – õigusrikkumine, kuritegu. Tekstis leidub juriidiline terminoloogia (näiteks kurjategija, kuritöö, juurdlus, kriminaalasi jne).

 Muu– kõik, mis ei sobi ülalpool toodud alakategooriatesse.

Kõik loendatud kategooriad võivad avaldada mõju artikli valikul tõlkimiseks. Nende kriteeriumite järgi on läbi vaadatud iga originaalartikkel, nelja punkti järgi aga ka tõlketekstid (Lisa 2. Kodeerimis juhend). Saadud tulemused on kõrvutatud.

Sisuanalüüsimiseks vaatlen originaalartiklite ja tõlgete pealkirju, juhtlõike, reaaliaid, pärisnimesid, fraseoloogiat, stilistiliselt markeeritud sõnu ning olemasolevaid lühendid ja lisad. Reaaliad, fraseologismid ja stilistiliselt markeeritud sõnu tekitavad raskusi tõlkimisel. Sellepärast on olemas selged soovitused, kuidas nende kategooriatega toimida. Pealkirjade ja juhtlõigete kohta kehtivad ajakirjanduslikud normid ja kirjutamisprintsiibid. Reeglite järgimist on kergem jälgida, kui proovida näiteks anda hinnangut tõlke kvaliteedile. Täpsemaid kategooriaid on ka lihtsam tekstis eristada. Iga konkreetse sõna või sõnaühendi sobivus mõnda analüüsiühikute gruppi kontrollitakse vastava sõnastiku järgi. Lühendid ja lisad on transformatsioonid, mis mõjutavad tekstis sisalduvaid informatsiooniühikuid.

Sellepärast selgitab nende analüüs koguset ja omaduslikku erinevust saadavas informatsioonis eesti ja vene lugeja vahel.

Pealkiri

Originaalartiklite ja tõlgete pealkirjade analüüsis jagan nad kolme gruppi. Esimesse paigutan identsed pealkirjad. Peamiseks kriteeriumiks siin on lähtesõnumi ja tõlge komponentide koosseisu ühesugusus. Teises grupis paiknevad tõlkepealkirjad, millistel on kas puudu mõni informatsioonikomponent, või on neid üle. Kolmandasse paigutan pealkirjad, mis pole originaali tõlge, vaid tõlkija oma väljamõeldis.

Juhtlõik

Originaalartikli ja tõlketeksti juhtlõike võrreldes jälgin antud töös seda, kas säilitatakse lause teemat ja reemat (teatud ja teadmata informatsiooni suhe), kas ja kuidas muudetakse lõike üldises joones.

Lühendid ja lisad

Võrdlevanalüüsi kaudu tehakse kindlaks puuduvaid ja liigseid teksti elemente. Peale ilmset teksti lõikamist, kus visatakse terved laused ja lõiked välja, leiakse juhtumid, millistel ühe või mitme sõna eemaldamine toob kaasa mõtte moonutamist. Saadud tulemused grupeeritakse selle järgi, kui tähtis on väljajättud informatsioon teksti põhifunktsiooni seisukohalt. Lühendite kõrval analüüsin ka sama printsiipide järgi tõlkija lisamised. Märkame, et lühendid või lisamised, mis olid põhjustatud sematilise liigsusega või puudulikkusega tulemkeeles, polnud artiklite analüüsis arvestatud.

Juhtudel, kui tekst kujutan endast mitte tõlget, kuid ümberjutustust, ei tule rääkida vormi ekvivalentsusest, seepärast pole analüüsitud neid tekste kategooriate lühendid-lisad järgi sisu ühikute säilitamisel.

Reaaliad

Keeleteaduses põhineb reaaliasõnade klassifikatsioon lingvistilise põhimõtte peal (Gaidova 1999). On olemas kolm reaaliate eristamiskriteeriumit:

1) Esemeline jaotus, mis oma korral jaguneb kolmeks alagrupiks:

a) geograafilised ja meteoroloogilised reaaliad;

b) etnograafilised reaaliad (olustik, transport, töö, kunst ja kultuur, etnilised objektid, mõõdud ja raha);

c) sotsiaalsed reaaliad (territooriumihalduslik korraldus, võimu organid ja kandjad, ühiskondlik-poliitiline elu, sõjareaaliad).

2) Ruumilises jaotuses on tähtis, kas tegu on ühe või kahe keelega. Siis räägitakse vastavalt kas “oma” ja “võõra” (internatsionaalsed ja regionaalsed) või “sisemistest” ja “välistest” reaaliatest.

3) Ajaline kriteerium jagab reaaliad kaasaaegseteks ja ajaloolisteks.

Oma praktikas kasutavad tõlkijad sageli transkriptsiooni, kuid tõlkida saab reaaliad vaid neologiisme moodustades.

Kuna eesti keelest vene pressi tõlgete puhul on tegu kahe rahvusega, mis elavad ühel territooriumil, ühes riigis, siis reaaliatena esinevad kõige pealt sõnad eestlaste rahvuslikust olustikust, teiste sõnadega etnograafilised reaaliad. Sotsiaalsed reaaliad, millistel on traditsiooniliselt olemas analoog vene keeles, näiteks “maakond”, “vald”

ja muud, polnud anasüüsinud.

Antud uurimuse raames on ülesandeks selgitada, millised konkreetsed reaaliad esinevad tekstis ja kuidas tõikija nendega käitub. Analüüs võib näidata ka seda, kui tähtis osutub mediatõlkes reaaliate koloriiti edastamine.

Pärisnimed

Pärisnimede tõlge ei tekita tavaliselt erilist raskust. Antud uurimuse jaoks on siin tähtis üldtunnustatud normide järgimise määr ja Infopressi tõlkijate järjepidevus.

Konkreetsete juhtumite analüüsimisel tuginen Emakeele Seltsi keeletoimkonna (2000) poolt avaldatud soovitustele.

Firmade, asutuste, programmide ja muude nimetuste tõlkel on võimalikud variatsioonid (näiteks kui originaalnimi mitte transkribeeritakse, vaid tõlgitakse sõnasõnaliselt teise keelde). Seepärast on uurimuse üheks ülesandeks selgitada, millistel juhtudel seda tehakse ja jälgida tekitavaid seaduspärasusi.

Väljaselgitatud pärisnimed rühmitan D. Rosentali (1998) poolt pakutud klassifikatsiooni järgi, sest see baseerub nõudmiste erinevusele pärisnimede edastamises vene keeles, mis on analüüsimiseks mugavam.

Märkame, et riikide, maade, linnade, kontinentide ja teiste geagraafiliste objektide nimetused, millistel on absoluutne ekvivalent vene keeles (näiteks Чудское - Peipsi), polnud analüüsinud.

Fraseoloogiaüksuste tõlge

Fraseoloogiasõnaraamatute (Õim 2000, Fraseologitšeski slovar 2004) abil selgitatakse püsiühendite olemasolu tekstis (originaalis ja tõlkes). Leidnud fraseologismid grupeeritakse tõlkimise viisi järgi. Sõnastikutes antud Eesti ja vene püsiühendite tähendused, mis an antud sõnastikus, on võrreldud. Vastavus on kontrollitud ka Reitsaku (1975) valimiku järgi.

Stlistiliselt markeritus sõnad

Sõnastikus olemasolev märgendite süsteem aitab diferentsida tekstis sõnad, mille abil rääkija väljendab oma suhtumist kõneainesse ja millised toovad lisaks ekspressiivsust ja hindamist (Boikova at al. 1999, Šveitser 1973, Jevstratova 2000). Kuid „igas seletussõnaraamatus on oma stiilimärgendite ja teiste sõna kasutuse määratlevate märgendite süsteem“ (Jemeljanova 2006). Uurimuse käigus saadud andmed olid klassifitseeritud Jevgenjeva toimetuses Vene keele sõnastikus kasutatud süsteemi järgi, kuna seal on kõige täielikum ja loogilisem struktureeritud sõnavara, „mis igasuguste põhjuste tõttu on piiratud oma kasutusel“ (Slovar russkogo jazõka 1981–

1984):

1) stiilimärgendid, mis näitavad kas sõna kuuluvust kirjakeele välisele sõnavarakihile või selle piiril asumist;

2) stiilimärgendid, mis näitavad sõna stilistilist piiratust kirjakeele kasutusel;

3) stiilimärgendid, mis näitavad sõna erialast kasutust;

4) stiilimärgendid, mis näitavad emotsionaalset stiilivärvingut;

stiilimärgendid sõnadele, mis kaovad käibelt kaasaaegsest keelest.

Antud klassifikatsiooni järgi olid analüüsitud ka eesti stilistiliselt markeeritud sõnad, mis aitas tulemuste võrdlevaanalüüsi teha.