EESTI TÄISKASVANUD RAHVASTIKU SUITSETAMINE SOTSIAALMAJANDUSLIKU STAATUSE JÄRGI, 1990–2010

Tartu Ülikool Tervishoiu instituut

EESTI TÄISKASVANUD RAHVASTIKU SUITSETAMINE SOTSIAALMAJANDUSLIKU STAATUSE JÄRGI, 1990–2010

Magistritöö rahvatervishoius

Mari-Liis Pürjer

Juhendajad: Kersti Pärna, MD, MPH, PhD, Tartu Ülikool, tervishoiu instituut, dotsent

Inge Ringmets, MSc,

Tartu Ülikool, tervishoiu instituut, lektor

Magistritöö tehti Tartu Ülikooli tervishoiu instituudis.

Tartu Ülikooli rahvatervishoiu kraadinõukogu otsustas 20.05.2013 lubada väitekiri tervise- teaduse magistrikraadi kaitsmisele.

Retsensent: Kristi Rüütel, PhD, Tervise Arengu Instituudi Nakkushaiguste ja uimastiseire keskuse juhataja

Kaitsmine: 12.06.2013

SISUKORD

KASUTATUD LÜHENDID ... 4

LÜHIKOKKUVÕTE ... 5

1. SISSEJUHATUS ... 6

2. KIRJANDUSE ÜLEVAADE ... 7

2.1. Mõisted ... 7

2.2. Suitsetamise levimus Euroopas ... 7

2.3. Suitsetamise levimust käsitlevad uuringud Eestis ... 8

2.4. Suitsetamise ja sotsiaalmajandusliku staatuse seosed Euroopas ... 9

2.5. Tubakaepideemia mudel ... 11

2.6. Suitsetamise ja sotsiaalmajandusliku staatuse seosed Eestis ... 13

2.7. Finbalt Health Monitor uuringul põhinevad suitsetamist käsitlevad publikatsioonid .. 13

3. TÖÖ EESMÄRGID ... 15

4. MATERJAL JA METOODIKA ... 16

4.1. Andmebaas ... 16

4.2. Töös kasutatud tunnused ... 17

4.3. Andmeanalüüs ... 18

5. TULEMUSED ... 19

5.1. Suitsetamine uuringuperioodi jooksul ... 19

5.2. Sotsiaalmajanduslikud tegurid ... 21

5.3. Suitsetamise seosed sotsiaalmajanduslike teguritega ... 22

5.4. Suitsetamise sobitumine tubakaepideemia mudelisse ... 24

6. ARUTELU ... 27

7. JÄRELDUSED ... 32

8. KASUTATUD KIRJANDUS ... 33

SUMMARY ... 38

TÄNUAVALDUS ... 39

CURRICULUM VITAE ... 40

LISAD ... 41

Lisa 1. Töös kasutatud küsimused. TKU 2010. aasta küsimustik ... 41

KASUTATUD LÜHENDID

CI usaldusvahemik (confidence interval)

EL Euroopa Liit

ETeU Eesti Terviseuuring OR šansisuhe (odds ratio)

RHK–10 rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon

SES sotsiaalmajanduslik staatus (socioeconomic status) TAI Tervise Arengu Instituut

TKU Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring

WHO Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organization)

LÜHIKOKKUVÕTE

Käesolevas magistritöös uuriti Eesti täiskasvanud rahvastiku suitsetamist sotsiaal- majandusliku staatuse järgi ajavahemikul 1990–2010. Töö eesmärk oli (1) kirjeldada täiskasvanud rahvastiku suitsetamise levimuse trendi, (2) analüüsida suitsetamise seoseid sotsiaalmajandusliku staatusega ning (3) hinnata, kas Eesti täiskasvanud rahvastiku suitse- tamine sobitub rahvusvahelisse tubakaepideemia mudelisse.

Töö põhines Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu andmetel aastatest 1990–2010. Käesolevas uuringus osalesid 20–64aastased täiskasvanud (n=18740), kellest 7949 olid mehed ja 10791 naised. Suitsetamist määrati neljaastmelisel skaalal: igapäeva- suitsetajad, juhusuitsetajad, endised suitsetajad ja mitte kunagi suitsetanud. Sotsiaal- majanduslikest teguritest uuriti vanuserühma, rahvust, perekonnaseisu, haridust ja tööhõivet.

Välja arvutati suitsetamise levimusmäärad ning suitsetamise levimuse trendi määramiseks üle aastate kasutati χ² testi trendi jaoks. Suitsetamise seoseid uuringuaasta ja sotsiaalmajanduslike teguritega hinnati logistilise regressioonanalüüsi abil.

2010. aastal suitsetas igapäevaselt kolmandik meestest ja viiendik naistest. Võrreldes esimese uuringuaastaga oli igapäevasuitsetamise levimusmäär 2010. aastaks meeste hulgas oluliselt vähenenud, naiste hulgas mõnevõrra suurenenud. Kohandatud šansisuhted näitasid seoseid suitsetamise ning uuringuaasta, vanuserühma, rahvuse, perekonnaseisu, haridustaseme ja tööhõive vahel. Võrreldes 20–34aastaste vanuserühmaga oli nii meeste kui naiste hulgas suitsetamise šanss oluliselt väiksem vanimas, 50–64aastaste vanuserühmas. Võrreldes eestlastega oli mitte-eestlastel mõnevõrra suurem šanss suitsetada. Lahutatud meestel ja naistel oli võrreldes abielus või vabaabielus olevatega oluliselt suurem šanss suitsetada.

Töötutel meestel ja naistel oli oluliselt suurem šanss suitsetada kui töötavatel täiskasvanutel.

Uuringuperioodi alguses ei olnud meeste suitsetamises hariduserinevusi ja rohkem suitsetasid kõrgema haridusega naised. Kõrgharidusega meestel ilmnes oluliselt väiksem suitsetamise levimusmäär 1996. aastal ja naistel alles 8 aastat hiljem. Suitsetamise trendides leitud hariduserinevuste muutuste alusel paigutati Eesti tubakaepideemia kolmandasse faasi.

Suitsetamise levimusmäär aastatel 1990–2010 ning selle oluliselt suurem väärtus madalama sotsiaalmajandusliku staatusega täiskasvanute hulgas on tõenduspõhiseks kinnituseks antud rahvatervishoiu probleemi tõsidusest ning riigi tubakapoliitika tõhustamise vajadusest. Käesoleva töö tulemustest lähtudes tuleks tervisedenduslikke tegevusi suunata eelkõige madalama sotsiaalmajandusliku staatusega ja nooremate täiskasvanute ning naiste

1. SISSEJUHATUS

Tubaka tarbimine on üks peamisi haigestumuse ja suremusega seotud tervise riskitegureid maailmas (1–3). Suitsetamist hinnatakse kui omandatud eluviisi ja sõltuvushaigust ning rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis (RHK-10) on see fikseeritud tubaka tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäirete diagnoosina (F-17) (4). Ülemaailmselt põhjustab suitsetamine ligikaudu 71% kopsuvähi juhtudest, 42% ülemiste hingamisteede haigustest ja 10% südameveresoonkonna haigustest (3). Suitsetavatel inimestel on suurem tõenäosus haigestuda pahaloomulistesse kasvajatesse (2), tuberkuloosi ja osteoporoosi ning sageli esineb neil maohaavandide teket, naha enneaegset vananemist ja hammaste lagunemist (3). Eestis on tubaka tarbimisest tingitud ligikaudu 8% rahvastiku haigestumuse tõttu kaotatud eluaastatest.

Kopsuvähi osa suitsetamisega seotud tervisekaotusest on Eestis hinnatud 32%-le, millele järgnesid südame isheemiatõbi ja insult (5).

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul põhjustab suitsetamine maailmas igal aastal ligikaudu 6 miljoni inimese surma (3). Euroopas sureb sigarettide tarbimise tõttu igapäevasuitsetajatest iga teine täiskasvanu, pooled nendest keskeas ja pooled vanemas eas (1), kaotades mittesuitsetajatega võrreldes vähemalt 10 eluaastat (6).

Suitsetamine on seotud sotsiaalmajandusliku staatusega: inimeste haridustaseme, tööhõive ja sissetulekuga (7, 8). Arenenud riikides on suitsetamise levimus üldiselt suurem madalama sotsiaalmajandusliku staatusega meeste ja naiste hulgas (9, 10). Arengumaades on suitsetamine mõnevõrra levinum kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega täiskasvanute hulgas (11). Seetõttu on edukate suitsetamise levimust vähendavate sekkumiste välja- töötamiseks (12) oluline teada tõenduspõhist informatsiooni suitsetamise suundumustest ja sotsiaalmajanduslikest erinevustest riigiti (13–15).

Käesolevas magistritöös uuriti suitsetamise levimuse trende ning seoseid suitsetamise ja sotsiaalmajanduslike tegurite vahel Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu põhjal aastatel 1990–2010.

2. KIRJANDUSE ÜLEVAADE

WHO poolt antud juhtnöörides soovitatakse suitsetamist käsitlevates uuringutes kasutada järgmist terminoloogiat (16):

Igapäevasuitsetaja – suitsetab vähemalt ühe sigareti päevas;

Juhusuitsetaja – suitsetab vähem kui ühe sigareti päevas;

Suitsetaja – igapäeva- ja juhusuitsetamine koos;

Endine suitsetaja – on varem suitsetanud, aga nüüdseks suitsetamisest loobunud;

Mittesuitsetaja – ei ole kunagi suitsetanud.

Varem on uuringutes kasutatud ka mõistet regulaarne suitsetamine, kuid mitmese tõlgen- damise tõttu on see küsimustikes asendatud igapäevasuitsetamise mõistega (17).

Sotsiaalmajanduslik staatus (SES) on inimese sotsiaalmajanduslikku kuuluvust ise- loomustav näitaja, mida tavapäraselt kirjeldatakse mitme teguri abil. Enamkasutatavateks teguriteks on haridus, tööhõive või amet ning sissetulek. Sageli lähtub SES-i tegurite valik kasutatavas andmestikus olemasolevatest tunnustest (18).

Tubakaepideemia mudel (1994) võimaldab nelja erineva faasi kaudu kirjeldada suitsetamise levimuse trende SES-i järgi erinevates riikides ning suitsetamisest tuleneva suremuse muutumist ajas. Mudeli põhjal suureneb suitsetamise levimus kõigepealt kõrgema SES-iga meeste ja veidi hiljem naiste hulgas. Seejärel hakkab suitsetamise levimus suurenema madalama SES-iga rahvastikurühmades, samal ajal kõrgema SES-iga täiskasvanute hulgas juba vähenedes (11).

2.2. Suitsetamise levimus Euroopas

Viimastel aastakümnetel vähenes suitsetamise levimus meeste hulgas enamikes Euroopa riikides. Erandiks olid Leedu, Malta ja Slovakkia, kus meeste suitsetamise levimusmäär mõnevõrra suurenes (19). Samal ajal suurenes suitsetamise levimus naiste hulgas paljudes Euroopa riikides (Eesti, Soome, Leedu, Ungari, Saksamaa, Austria, Luksemburg, Hispaania, Kreeka, Küpros ja Malta) (20).

21. sajandi esimese kümnendi lõpus oli meeste igapäevasuitsetamise levimusmäär enamikes Euroopa riikides suurem kui naistel (21). Igapäevasuitsetamise levimuse erinevused meeste ja naiste vahel olid suurimad endistes Nõukogude Liidu liikmesriikides ja Ida- Euroopas, mõnevõrra väiksemad Kesk-Euroopas ning Soomes (joonis 1). Meeste igapäeva-

majanduslikult heal järjel olevates riikides (näiteks Skandinaaviamaades) on igapäeva- suitsetamise levimus meeste ja naiste hulgas võrdsustunud. Rootsis on noorte ja keskealiste inimeste hulgas igapäevaselt suitsetavaid naisi isegi rohkem kui mehi. Võrreldes teiste Euroopa riikidega oli 2010. aastal Rootsi meeste hulgas kõige vähem igapäevasuitsetajaid (13%), samas kui Rootsi naistel oli see näitaja 15%. Rootsi eeskuju on järgimas Norra ja Taani, kus 2010. aastal oli meeste ja naiste suitsetamise levimusmäär võrdsel tasemel (Norras 19% ja Taanis 20%) ning lähiaastatel on sarnast tendentsi oodata ka Hollandis ja Suurbritannias.

0 10 20 30 40 50 60

Naised Mehed

%

*** 2006

** 2008

* 2009

Joonis 1. Igapäevasuitsetamise levimus Euroopa riikides 15-aastaste ja vanemate meeste ning naiste hulgas 2010. aastal (21, 22).

2.3. Suitsetamise levimust käsitlevad uuringud Eestis

Eestis viiakse läbi kahte mahukat täiskasvanud rahvastiku uuringut, mis sisaldavad küsimusi suitsetamise kohta: Eesti Terviseuuring (ETeU) ja Eesti täiskasvanud rahvastiku tervise- käitumise uuring (TKU).

ETeU viidi läbi 1996. ja 2006. aastal. Uuringu üldkogumi moodustasid 1996. aastal 15–

79 ning 2006. aastal 15–84aastased Eesti alalised elanikud. Tegemist oli seni suurima Eestis läbi viidud rahvastiku tervist käsitleva intervjuupõhise küsitlusuuringuga, mille peamiseks

eesmärgiks oli saada ülevaade rahvastiku terviseseisundist, selle seostest sotsiaalsete näitajatega ning riskikäitumise levimusest (23).

ETeU-s oli suitsetamise kohta 12 küsimust. Suitsetamise staatus selgitati välja kolme küsimuse põhjal: „Kas olete kunagi elus regulaarselt suitsetanud, st iga päev või peaaegu iga päev vähemalt ühe aasta jooksul? Kui jah, siis mitu aastat kokku?“ (Jah, … aastat kokku; Ei),

„Mõeldes tagasi viimasele neljale nädalale, kas Te olete sel ajavahemiku suitsetanud?“ (Jah;

Ei), „Kui sageli Te olete suitsetanud viimase nelja nädala jooksul?“ (Iga päev/peaaegu iga päev; 3–4 korda nädalas; 1–2 korda nädalas; 1–3 korda kuus) (23).

1996. aasta ETeU andmetel suitsetas Eesti 30–59aastastest meestest igapäevaselt 57,9%

ja naistest 25,7% (24). 2006. aastal oli 25–64aastaste igapäevasuitsetamise levimusmäär meestel 47,3% ja naistel 21,4% (25).

TKU-t on Eestis postiküsitlusena läbi viidud alates 1990. aastast igal paarisaastal 16–

64aastaste täiskasvanute hulgas. Tegemist on uuringuga, mis moodustas kuni 2010. aastani osa Finbalt Health Monitor ühisuuringust, milles osalesid ka Läti, Leedu ja Soome. Kuna Euroopa Liit (EL) valmistab ette uut liikmesriikidele kohustuslikku tervise jälgimissüsteemi, otsustas Finbalt Health Monitor uuringu juhtkomitee ühisuuringu lõpetada, kuid selles osalenud riigid jätkavad tervisekäitumise uuringute läbiviimist (26). TKU andmetel põhineb käesolev magistritöö.

2.4. Suitsetamise ja sotsiaalmajandusliku staatuse seosed Euroopas Tubakatarbimise alustamine on seotud paljude teguritega nagu sotsiaaldemograafilised ja - majanduslikud, isiksuse ja käitumise ning sotsiaalse keskkonnaga seotud tegurid (27). Kuna rahvusvahelise kirjanduse põhjal ei ole sageli selget piiri sotsiaaldemograafiliste (sugu, vanus, rahvus, perekonnaseis) ja -majanduslike tegurite vahel (28–30), siis käsitletakse käesolevas magistritöös neid tegureid ühtse nimetusega SES.

SES-i ja tervise vahelist seost on palju uuritud ning on leitud, et madalam SES toob kaasa kehvema tervise (31). SES-i indikaatorina on erinevates riike võrdlevates ning tervise ja suitsetamise teemat puudutavates publikatsioonides tavaliselt kasutatud haridustaset, kuna haridus omandatakse üldiselt enne tööle asumist ja sissetuleku tekkimist (32). Samuti sõltub hariduse omandamine isiku kehalistest ja vaimsetest eeldustest ning haridustase on oluline tegur, mis määrab edasises elus inimeste tervisekäitumise ja sellest tulenevalt riski erinevatele haigustele (33). On leitud, et haridustase mõjutab inimeste tervist elustiili, terviseteadlikkuse,

madalama haridustasemega meeste ja naiste hulgas rohkem kui kõrgharidust omavate täis- kasvanute hulgas. Haridustase oli oluline ka tubakatoodetest loobumisel – kõrgema haridus- tasemega inimeste hulgas oli rohkem neid, kes jätsid suitsetamise maha. Seosed suitsetamise ja haridustaseme vahel olid tugevamad noorematel, 20–44aastastel täiskasvanutel. Ülaltoodud seosed viitasid sellele, et järgnevatel aastakümnetel võis paljudes Euroopa riikides oodata suitsetamisega seotud haiguste esinemise sagenemist just madalama sotsiaalmajandusliku staatusega täiskasvanute hulgas (9).

Lõuna-Euroopa riikides (Hispaanias, Portugalis) oli 1990. aastate alguses naiste hulgas suitsetamise ja hariduse vahel positiivne seos: kõrgema haridustasemega naiste hulgas oli suitsetajaid rohkem kui madalama haridustasemega naiste hulgas (9). Sarnast tendentsi oli Hispaanias, Portugalis, Kreekas ja Itaalias märgata ka 1990. aastate lõpus (10, 34). Samal ajal oli mitmetes Põhja- ja Lääne-Euroopa riikides (Soomes, Taanis, Belgias, Iirimaal) suitsetamine rohkem levinud madala haridustasemega meeste ja naiste hulgas (34). Lõuna- Euroopa riikide kõrgharidusega naiste suitsetamise levimuse tõusu on seostatud asjaoluga, et nende riikide tubakatoodete reklaamides oli kombeks viidata suitsetamisele kui moodsale, iseseisvust ja edukust rõhutavale ning emantsipatsiooni soodustavale tegevusele (35).

Tänu edukale tubakakontrolli poliitikale on suitsetamise levimus paljudes riikides nüüdseks küll vähenemas, kuid seos suitsetamise ja madala haridustaseme vahel on endiselt tugevnemas (18).

Rahvusvahelise kirjanduse põhjal on suitsetamise levimusmäär arenenud riikides suurem töötute ja madalamal positsioonil töötavate täiskasvanute hulgas (36–38). Sarnaselt haridus- tasemele ja tööhõivele on seos suitsetamisega leitud ka sissetuleku puhul – väiksema sissetulekuga täiskasvanutel on suurem šanss olla suitsetaja. Samas vähenes antud seose tugevus märkimisväärselt, kui analüüs kohandati haridustasemele ja tööhõivele, mis viitas sellele, et erinevused suitsetamise levimuses erinevates sissetulekute kategooriates peegeldavad üldist erinevust sotsiaalmajanduslikus positsioonis ning haridus on oluline tegur, mis mõjutab nii tööhõivet kui ka sissetulekut (39, 40).

Rahvusvahelised uuringud on näidanud seost suitsetamise ja rahvuse vahel. Suitsetamise levimusmäär on mõnevõrra suurem täiskasvanute hulgas, kes kuuluvad riigis rahvusvähemuse hulka (41, 42). On leitud, et rahvusvähemuste suuremat suitsetamist võivad mõjutada psühho- sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid, mis raskendavad suitsetamisest loobumist (42).

Suitsetamine on seotud perekonnaseisuga. Uuringute põhjal on lahutatud täiskasvanutel suurem šanss olla suitsetaja kui abielus olevatel inimestel (43, 44). Samuti on leitud, et võrreldes ülejäänud võimalike perekonnaseisu variantidega on abielus olevatel täiskasvanutel kõige väiksem šanss olla suitsetaja (45).

Käesolevas töös uuriti suitsetamise seoseid soo, vanuserühma, rahvuse, perekonnaseisu, haridustaseme ja tööhõivega.

2.5. Tubakaepideemia mudel

Rahvusvaheliselt on tubakaepideemia levikut iseloomustatud mudeliga, mis annab võimaluse kirjeldada suitsetamist SES-i järgi ning prognoosida suitsetamisega seotud haigestumust ja suremust, mis tavaliselt suureneb umbes 30 aastat peale suitsetamise levimusmäära tõusulainet riigis (11).

Tubakaepideemia kontseptsioonil on neli selgelt eristatavat tubakatarbimise faasi (joonis 2). Esimeses faasis on suitsetamise levimusmäär rahvastikus madal ning kõige levinum kõrgemasse sotsiaalmajanduslikku rühma kuuluvate meeste hulgas. Teise faasi jooksul suureneb suitsetavate meeste osakaal kuni 50%-ni ja on sarnane nii kõrgemas kui ka madalamas sotsiaalmajanduslikus rühmas. Suitsetamise levimusmäär naiste hulgas on ajaliselt umbes 10–20 aasta võrra meestest maas ning hakkab kõigepealt suurenema kõrgemasse sotsiaalmajanduslikku rühma kuuluvate naiste hulgas. Kolmandas faasis väheneb meeste suitsetamine umbes 40%-ni, kuna hakatakse suitsetamisest loobuma ja seda eelkõige kõrgemas sotsiaalmajanduslikus rühmas. Naiste suitsetamise levimus võib suureneda kuni 35–40%-ni, kuid faasi lõpus hakkab see jälle vähenema. Neljandasse faasi jõudes väheneb meeste ja naiste suitsetamine jätkuvalt ning suurem osa suitsetajatest kuuluvad madalamasse sotsiaalmajanduslikku rühma. Samas on suremus tubakatarbimisest põhjustatud haigustesse endiselt kõrge, kuna vähenenud suitsetamine rahvastikus alandab suremust alles 20–30 aastat hiljem.

Kuigi erinevate riikide meeste ja naiste suitsetamise levimus on üsna erinev, järgivad trendid üldises plaanis tubakaepideemia mudeli teooriat (11, 34). Põhja-Euroopa riigid on Lõuna-Euroopast tubakaepideemia teooria mudelis sammu võrra ees ning madalama haridus- tasemega inimesed on kõrgema haridustasemega inimestest suitsetamiskäitumises 10–20 aasta võrra tagapool (10).

0 5 10 15 20 25 30 35 40

0 10 20 30 40 50 60 70

1900 1910 1920 1930 1940 1950 1960 1970 1980 1990 2000

Meeste suitsetamise % Naiste suitsetamise %

Meeste surmade % Naiste surmade %

Suitsetamiselevimuse % täiskasvanute hulgas

Aasta 1. faas

Suitsetamisegaseotud surmade %

2. faas 3. faas 4. faas

Joonis 2. Rahvusvahelise tubakaepideemia teooria mudel: suitsetamise ja sellega seotud suremuse muutumine ajas (11).

1990. aastate lõpuks olid paljud Põhja- ja Lääne-Euroopa riigid, nende hulgas Rootsi, Norra, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Holland, jõudnud tubakaepideemia neljandasse faasi, mida iseloomustab madala ja kõrge sotsiaalmajandusliku staatusega inimeste suitsetamise levimuse vahe suurenemine, kuigi üldine suitsetamise levimus riigis on vähenemas (11). Nii on Soomes, Taanis ja Iirimaal madalama haridustasemega meeste ja naiste hulgas kaks kuni kolm korda rohkem suitsetajaid kui kõrgharidusega täiskasvanute hulgas (19). Lõuna-Euroopa riigid (Hispaania, Kreeka) olid 1990. aastate lõpus (34) ja 21.

sajandi esimesel kümnendil tubakaepideemia kolmandas faasis (19). Portugali naised on paigutatud tubakaepideemia teise faasi, samas kui mehed asuvad kolmanda ja neljanda faasi vahepeal (46). Itaalia on käesolevaks ajaks jõudnud tubakaepideemia viimasesse faasi, kus nii meeste kui naiste suitsetamise levimusmäär on vähenemas ning suurem osa suitsetajatest kuulub madalamasse sotsiaalmajanduslikku rühma (47). Kuna suitsetamisega seonduvate haiguste väljakujunemiseks kulub tavaliselt palju aastaid, on Euroopas kahel järgneval aastakümnel oodata tubakatarbimisega seotud haigestumuse ja suremuse kasvu isegi siis, kui suitsetamise vähendamisele suunatud sekkumised riikides on edukad (3).

Käesolevas töös analüüsiti suitsetamist haridustaseme kui SES-i iseloomustava teguri alusel Eestis 20 aasta jooksul ja sobitati seda tubakaepideemia mudelisse.

2.6. Suitsetamise ja sotsiaalmajandusliku staatuse seosed Eestis

1996. aasta ETeU tulemuste põhjal leiti 30–59aastate meeste hulgas oluline seos suitsetamise ja haridustaseme vahel: kõrgharidusega meestega võrreldes oli põhiharidusega meestel 4,50 korda suurem šanss olla suitsetaja. Suitsetamine oli töötute meeste hulgas mõnevõrra levinum kui töötavate meeste hulgas. Naiste hulgas olulisi seoseid suitsetamise ning haridustaseme ja tööhõive vahel ei leitud. Kõikidele uuritud sotsiaalmajanduslikele tunnustele kohandatud mudelis ei leitud kummagi soo hulgas olulist seost suitsetamise ja sissetuleku taseme vahel.

Lahutatud või lesestunud meestel ja naistel oli oluliselt suurem šanss suitsetada kui abielus või vabaabielus olevatel täiskasvanutel (OR-id vastavalt 2,14 ja 1,60). Võrreldes 30–

39aastastega oli 50–59aastastel oluliselt väiksem šanss suitsetada (OR meestel 0,49 ja naistel 0,27). Statistiliselt olulist seost suitsetamise ja rahvuse vahel ei leitud (24).

2006. aastal ilmnes ETeU tulemuste põhjal nii 25–64aastastel meestel kui naistel oluline seos suitsetamise ja haridustaseme vahel. Suitsetajaid oli oluliselt rohkem madalama haridustasemega täiskasvanute hulgas: võrreldes kõrgharidust omavate meestega oli keskharidusega meestel 2,63 (naistel 2,35) korda ning põhiharidusega meestel 3,82 (naistel 3,80) korda suurem šanss suitsetada. Mõlema soo puhul oli tubakatarbimine seotud majandusliku aktiivsusega: võrreldes töötavate täiskasvanutega oli suurem šanss suitsetada töötutel meestel ning väiksem šanss pensionäridest naistel. Perekonnaseisu osas leiti sarnane seos nagu 1996. aastalgi, kuigi lahutatud või lesestunud meeste ja naiste šansid suitsetada võrreldes abielus või vabaabielus olevate täiskasvanutega olid veidi vähenenud. Lisaks leiti erinevalt 1996. aastast, et vallalistel meestel oli väiksem šanss suitsetada, kui abielus või vabaabielus olevatel sookaaslastel. Oluline seos suitsetamise ja vanuse vahel ilmnes sarnaselt 1996. aastale ka 2006. aastal, kui 55–64aastastel meestel ja naistel oli võrreldes 25–

34aastastega väiksem šanss suitsetada (OR-id vastavalt 0,65 ja 0,38). Sarnaselt 1996. aasta ETeU tulemustele ei leitud ka 2006. aastal olulist seost suitsetamise ja rahvuse vahel (25).

2.7. Finbalt Health Monitor uuringul põhinevad suitsetamist käsitlevad publikatsioonid

Kuni 2010. aastani oli TKU osa Finbalt Health Monitor ühisuuringust, milles osalesid lisaks Eestile ka naaberriigid Soome, Läti ja Leedu (26). Ülevaate Finbalt Health Monitor uuringutel põhinevatest suitsetamise levimust ning suitsetamise ja sotsiaalmajanduslike tegurite seoseid käsitlevatest artiklitest annab tabel 1.

Tabel 1. Finbalt Health Monitor uuringutel põhinevad suitsetamist käsitlevad artiklid (sulgudes viite number kirjanduse loetelus)

Artikli pealkiri Uuringu- aastad

Sihtrühma vanus

Tulemused

Social determinants of health behaviours. Finbalt health monitor 1998–

2008 (48).

1998–2008 20–64 aastat Madalama haridustasemega täiskasva- nute hulgas oli rohkem igapäeva- suitsetajaid. Igapäevasuitsetamine oli Eestis, Lätis, Leedus ja Soomes levinum meeste hulgas.

Adult smoking as a proxy for environmental to- bacco smoke exposure among children – compa- ring the impact of the level of information from Estonia, Finland and Latvia (49).

2002–2004 16–64 aastat Lapsevanemate suitsetamise levimus- määr oli sarnane üldisele suitsetamise levimusmäärale riigis. Mittesuitsetavate vanemate laste eksponeeritus passiivsele suitsetamisele varieerus 22%-ist Soomes kuni 60%-ni Lätis.

Determinants of daily smoking in Estonia, Latvia, Lithuania, and Finland in 1994–2002 (50).

1994–2002 20–64 aastat Suitsetamise levimusmäär Eestis, Lätis, Leedus ja Soomes oli meeste hulgas vastavalt 47%, 54%, 46% ja 29% ning naiste hulgas vastavalt 21%, 19%, 11%

ja 19%. 1994–2002 Leedu naiste suitse- tamine kahekordistus, kuid Eesti meeste ja naiste suitsetamine vähenes. Suitse- tamise levimusmäär oli suurem noore- mate ja madalama haridustasemega täiskasvanute hulgas.

Health behaviour in Estonia, Finland and Lithuania in 1994–1998:

Standardized comparison (51).

1994–1998 16–64 aastat 1994. aastal oli igapäevasuitsetamise levimusmäär Eesti, Soome ja Leedu meeste hulgas vastavalt 53%, 28% ja 44% ning naiste hulgas vastavalt 24%, 18% ja 6%. Leedus naiste suitsetamine kahekordistus. Suitsetamine oli levinum madalama haridustasemega meeste hulgas.

Eesti täiskasvanud elanik- konna tervisekäitumise suundumused aastatel 1990 kuni 2000 (52).

1990–2000 16–64 aastat Igapäevasuitsetamise vähenemine alates 1996. a meeste ja naiste hulgas tulenes kõrgharidusega vastajate arvelt, mada- lama haridustasemega rühmades ei olnud suitsetamiskäitumises olulisi muutusi.

Suitsetajate osakaal oli suurim 25–

44aastaste vastajate hulgas. Passiivne suitsetamine oli enam levinud madalama haridustasemega vastanute hulgas.

Smoking and passive smoking in Estonia, Lithuania and Finland - Identifying target groups of tobacco policy (53).

1994–1996 20–64 aastat Igapäevasuitsetamise levimusmäär oli kõrgeim Eestis: meestel 52% ja naistel 21%. Juhusuitsetamise levimusmäär oli kõikides riikides 6–8%. Igapäeva- suitsetamine oli kõikides riikides levinum nooremate ja madalama haridustasemega inimeste hulgas.

3. TÖÖ EESMÄRGID

Käesoleva magistritöö põhieesmärgiks oli uurida Eesti täiskasvanud rahvastiku suitsetamist ja selle seost sotsiaalmajandusliku staatusega aastatel 1990–2010.

Magistritöö alaeesmärgid olid:

– kirjeldada täiskasvanud rahvastiku suitsetamise levimuse trendi;

– analüüsida suitsetamise seoseid sotsiaalmajandusliku staatusega;

– hinnata, kas Eesti täiskasvanud rahvastiku suitsetamine sobitub rahvusvahelisse tubaka- epideemia mudelisse.

4. MATERJAL JA METOODIKA

Käesolev töö põhines TKU andmetel ajavahemikus 1990–2010. Uuringut korraldatakse Eestis alates 1990. aastast igal paarisaastal ning kuni 2010. aastani oli see osa Finbalt Health Monitor ühisuuringust (26). Selles osalesid lisaks Eestile ka Soome (alates 1978. aastast), Leedu (1994. aastast) ja Läti (1998. aastast) ning ühisuuringu koordineerija oli Soome Tervise ja Heaolu Instituut. Eestis viis aastatel 1990–2002 TKU-t läbi Eesti Tervisekasvatuse Keskus ning alates 2004. aastast korraldab uuringut Tervise Arengu Instituut (TAI) (17, 54–63).

TKU tegemiseks tellitakse rahvastikuregistrist lihtne juhuvalim Eesti rahvastikust vanuses 16–64 eluaastat. Aja jooksul on valimi suurus muutunud: aastatel 1990–1994 kuulus valimisse 1500 inimest, aastatel 1996–2002 2000 inimest ning alates 2004. aastast suurendati valimit tulemuste täpsuse tõstmiseks 5000 inimeseni (17, 54–63).

Küsimustik saadetakse valimis olevatele isikutele posti teel kas eesti või vene keeles.

Kuna rahvastikuregistris isiku rahvust süsteemselt ei registreerita, siis saadetakse venekeelne ankeet kõigile, kelle emakeel ei ole registri andmetel eesti keel või sellise info puudumise korral venepäraste ees- ja perekonnanimedega isikutele. Küsimustikule lisatakse ka eesti- või venekeelne uuringut ja selle olemust tutvustav kaaskiri ning aadressiga ja margistatud ümbrik täidetud küsimustiku tagasi saatmiseks. 2010. aastal oli vastajatel soovi korral võimalik ankeet elektrooniliselt täita ning tagastada see TAI-le e-kirja teel (63).

Mittevastanud isikutele, kelle mittevastamise põhjus on teadmata, saadetakse kahe nädala pärast meeldetuletuskiri kas eesti või vene keeles. Neile, kes ei vasta ka pärast seda ega teata mittevastamise põhjust, saadetakse järgmise kahe nädala pärast küsimustik teistkordselt ning kirjutatakse käsitsi juurde märkus, et selle inimese vastus on väga oluline, saavutamaks uuringu tõepäraseid tulemusi (63). Kohandatud vastamismäärad on uuringuaastate jooksul jäänud vahemikku 59,2–82,9% (17, 54–63).

Peamised valdkonnad, mida TKU-s uuritakse, on suitsetamine, alkoholi tarvitamine, toitumine, kehaline aktiivsus, liikluskäitumine, arstiabi ja ravimite kasutamine ning tervise seisund koos tervise enesehinnanguga (63).

Käesolevas töös analüüsiti TKU 20–64aastaste täiskasvanute suitsemise valdkonna ja sotsiaalmajanduslike tunnuste küsimusi.

Andmete analüüsimise jaoks koostati 1990–2010 aastate kohta ühtne andmestik.

Andmestiku koostamine hõlmas uute tunnuste loomist, tunnuste kategoriseerimist ning 11 uuringuaasta andmetabelite liitmist. Selle jaoks oli vaja kodeerida iga uuringuaasta tunnused samanimelisteks ja -sisulisteks ning luua kaks uut tunnust: uuringuaasta ja kood. Koodi

tunnus tähendab seda, et igale kirjele lisati uus ankeedi number, kuid samas säilitati ka vana number, et vajadusel oleks võimalik algandmete juurde tagasi pöörduda.

4.2. Töös kasutatud tunnused

Suitsetamine moodustati kahe erineva küsimuse kombineerimisel. Aastatel 1990–2002 oli ankeedis filterküsimus „Kas olete kunagi elus suitsetanud?“ ning vastusevariantideks „Jah“ ja

„Ei“. Küsimusele „Kas te suitsetate praegu?“ oli võimalus vastata „Iga päev“ (kuni 1996.

aastani „“Regulaarselt“), „Juhuslikult“, „Üldse mitte“. Alates 2004. aastast olid kaks eelpool- toodud vastusteskaalat kombineeritud ning küsimusele „Kas Te olete kunagi elus suitsetanud?“ oli võimalik vastata järgmiste variantidega: „Ei“, „Jah, käesoleval ajal iga päev“, „Jah, käesoleval ajal juhuslikult“, „Jah, varem suitsetasin“ (Lisa 1, küsimus nr 49).

Erinevate aastate küsimuste vastuste kombineerimise tulemusena põhines suitsetamise tunnus neljaastmelisel skaalal:

1) igapäevasuitsetajad;

2) juhusuitsetajad;

3) endised suitsetajad;

4) ei ole kunagi suitsetanud.

Kaheväärtuseline suitsetamise tunnus moodustati eelneva suitsetamise skaala alusel:

suitsetajad (igapäeva- ja juhusuitsetajad) ja mittesuitsetajad (endised suitsetajad ja inimesed, kes ei ole kunagi suitsetanud).

Sugu (mees/naine) oli võimalik ankeedile vastajal ise märkida (Lisa 1, küsimus nr 1).

Vanuserühm moodustati vastaja poolt esitatud sünniaja alusel (Lisa 1, küsimus nr 2).

Analüüsis kasutati 15-aastase jaotusega vanusrühmi (20–34, 35–49 ja 50–64 eluaastat).

Rahvus põhines inimese enesemääratlusel. 1990. aastal olid võimalikud vastusevariandid

„Eestlane“ ja „Venelane“, kuid alates 1992. aastast lisandus vastusevariant „Muu rahvus“

(Lisa 1, küsimus nr 3). Skaala ühtluse huvides moodustati kaks rühma: eestlane ja mitte- eestlane.

Perekonnaseisu määratles küsimustikule vastaja skaalal: vallaline, abielus või vabaabielus või elan koos kindla partneriga, lahutatud või lahus elav, lesk (Lisa 1, küsimus nr 5).

Haridus põhines vastaja kõrgeimal omandatud haridustasemel, mille skaala oli: alg- (1–6 klassi), põhi- (7–9 klassi), kesk- (10–12 klassi), keskeri- ja kõrgharidus (Lisa 1, küsimus nr 6). Antud skaala põhjal moodustati kolm rühma: kõrgharidus, keskharidus, kuni põhiharidus.

4.3. Andmeanalüüs

Koondandmestiku loomiseks ja andmete analüüsiks kasutati statistikaprogrammi Stata 11.2.

Andmeanalüüs viidi läbi meestel ja naistel eraldi, kuna varasemate uuringute tulemused on näidanud, et suitsetamise levimus on meeste ja naiste hulgas erinev (10, 64, 65).

Suitsetamise levimusmäära ja sotsiaalmajanduslike tegurite kirjeldamiseks kasutati lihtsaid sagedustabeleid. Suitsetamise levimuse trendi olulisuse määramiseks üle aastate kasutati χ² testi trendi jaoks. Olulisuse nivooks võeti 5%. Seoseid suitsetamise ja erinevate sotsiaalmajanduslike teguritega ükshaaval (I mudel) ning kohandatuna uuringuaastale ja kõikidele sotsiaalmajanduslikele teguritele (II mudel) hinnati logistilise regressioon- analüüsiga. Logistilises regressioonanalüüsis kasutati suitsetamist binaarse sõltuva tunnusena (suitsetajad ja mittesuitsetajad) ning uuringuaastaid ja sotsiaalmajanduslikke tegureid sõltumatute tunnustena. Välja arvutati šansisuhted (OR) koos 95% usaldusvahemikuga (95%

CI). OR väärtus 1 osutab iga tunnuse puhul võrdlusaluseks võetud rühmale. Paksus kirjas on esile toodud statistiliselt olulised seosed. Tubakaepideemia mudelisse sobitamisel kirjeldati SES-i staatust hariduse järgi ning analüüsiti sellest lähtuvalt suitsetamise levimuse trende.

Ülevaate käesolevasse uuringusse kaasatud meeste ja naiste arvust uuringuaastate lõikes annab tabel 2. Töö andmeanalüüsi jäeti ankeedid, milles oli antud vastus suitsetamise küsimusele. Analüüsitud ankeetide lõplik arv oli 18740 – neist 7949 olid mehed ja 10791 naised. Logistilisse regressioonanalüüsi kaasati küsimustikud, milles oli vastatud sotsiaal- majanduslikke tegureid puudutavatele küsimustele: nii jäi meestel kohandatud regressioon- analüüsi mudelisse 7624 ja naistel 10374 ankeeti.

Tabel 2. Käesolevas töös kasutatud 20–64aastaste meeste ja naiste valim, TKU 1990–2010 Mehed Naised Kokku N % N % N

1990 439 43,7 566 56,3 1005

1992 422 47,3 470 52,7 892

1994 508 43,0 673 57,0 1181

1996 611 44,2 771 55,8 1382

1998 502 44,5 627 55,5 1129

2000 467 41,3 663 58,7 1130

2002 448 41,5 631 58,5 1079

2004 1168 43,8 1500 56,2 2668

2006 1030 39,4 1584 60,6 2614

2008 1175 42,2 1607 57,8 2782

2010 1179 41,0 1699 59,0 2878

1990–2010 7949 42,4 10791 57,6 18740

5. TULEMUSED

5.1. Suitsetamine uuringuperioodi jooksul

Ajavahemikus 1990–2002 oli meeste igapäevasuitsetamise levimusmäär võrdlemisi samal tasemel, jäädes vahemikku 46,5–50,8% (tabel 3a). Alates 2004. aastast igapäevasuitsetamise levimus pidevalt vähenes, olles 2010. aastal 37,9%. Juhusuitsetamise levimus on läbi uuringuaastate püsinud alla 11%, olles madalaim 2004. aastal (6,1%). Endiste suitsetajate osakaal vähenes kuni 1996. aastani, hakkas seejärel taas tõusma ning oli viimasel uuringuaastal ligi 28%. Mitte kunagi suitsetanud meeste osakaal suurenes uuringuaastate jooksul 8% võrra.

Tabel 3a. Suitsetamise levimusmäär 20–64aastaste meeste hulgas Eestis, TKU 1990–2010 Igapäevasuitsetaja Juhusuitsetaja Endine suitsetaja Mittesuitsetaja N % N % N % N %

1990 208 47,4 37 8,4 121 27,6 73 16,6

1992 196 46,5 46 10,9 108 25,6 72 17,1

1994 258 50,8 42 8,3 115 22,6 93 18,3

1996 298 48,8 66 10,8 130 21,3 117 19,2

1998 237 47,2 45 9,0 117 23,3 103 20,5

2000 232 49,7 39 8,4 106 22,7 90 19,3

2002 222 49,6 36 8,0 106 23,7 84 18,8

2004 590 50,5 71 6,1 273 23,4 234 20,0

2006 424 41,2 74 7,2 298 28,9 234 22,7

2008 466 39,7 87 7,4 327 27,8 295 25,1

2010 447 37,9 104 8,8 335 28,4 293 24,9

1990–2010 3578 45,0 647 8,1 2036 25,6 1688 21,2

20–64aastaste naiste igapäevasuitsetamise levimusmäär oli madalaim aastal 1990 (15,2%) ning kõrgeim aastal 1998 (22,7%) (tabel 3b). Kui meeste igapäevasuitsetamise levimusmäär oli viimaseks uuringuaastaks võrrelduna 1990. aastaga 9,5% võrra vähenenud, siis naiste puhul oli see näitaja aastatega 3,8% võrra suurenenud. Naiste juhusuitsetamise levimus jäi uuringuaastate esimeses pooles 8,9–10,4% piiresse, kuid 2010. aastaks oli see näitaja vähenenud 7,2%-ni. Kuni 2000. aastani vähenes endiste suitsetajate osakaal 13,3%-ni, kuid seejärel suurenes, ulatudes viimasel uuringuaastal 21,2%-ni. Vastupidiselt meestele vähenes mitte kunagi suitsetanud naiste osakaal uuringuaastate jooksul ligikaudu 6% võrra.

Tabel 3b. Suitsetamise levimusmäär 20–64aastaste naiste hulgas Eestis, TKU 1990–2010 Igapäevasuitsetaja Juhusuitsetaja Endine suitsetaja Mittesuitsetaja N % N % N % N %

1990 86 15,2 53 9,4 97 17,1 330 58,3

1992 86 18,3 49 10,4 80 17,0 255 54,3

1994 149 22,1 64 9,5 105 15,6 355 52,8

1996 168 21,8 76 9,9 111 14,4 416 54,0

1998 142 22,7 56 8,9 88 14,0 341 54,4

2000 150 22,6 55 8,3 88 13,3 370 55,8

2002 128 20,3 37 5,9 103 16,3 363 57,5

2004 323 21,5 125 8,3 289 19,3 763 50,9

2006 307 19,4 107 6,8 343 21,7 827 52,2

2008 280 17,4 129 8,0 332 20,7 866 53,9

2010 322 19,0 123 7,2 360 21,2 894 52,6

1990–2010 2141 19,8 874 8,1 1996 18,5 5780 53,6

Ülevaate igapäevasuitsetamise levimusmääradest täiskasvanute hulgas 1990–2010 aastatel annab joonis 3. Kõigil uuringuaastatel jäi naiste igapäevasuitsetamise levimusmäär alla 23%, samas kui meestel oli see enamikel aastatel üle 40%. Suurim erinevus meeste ja naiste suitsetamise levimusmääras oli esimesel (32,2%) ja väikseim viimasel uuringuaastal (18,9%).

Meeste igapäevasuitsetamine omas statistiliselt olulist langustrendi (p<0,01). Naiste igapäevasuitsetamine uuringuaastate jooksul suurenes, kuid leitud tõusutrend ei olnud statistiliselt oluline (p=0,30).

Joonis 3. Igapäevasuitsetamise levimusmäärad 20–64aastaste täiskasvanute hulgas, TKU 1990–2010.

5.2. Sotsiaalmajanduslikud tegurid

20–64aastaseid täiskasvanuid iseloomustavatest sotsiaalmajanduslikest teguritest annab ülevaate tabel 4. Vanuserühma järgi oli andmestikus kõige rohkem 35–49aastaseid täiskasvanuid (33,9%), rahvuse järgi eestlasi (68,9%), perekonnaseisu järgi abielus või vabaabielus olevaid (67,0%), haridustaseme järgi keskharidusega (62,2%) ning tööhõive järgi töötavaid täiskasvanuid (71,1%). Võrreldes meestega oli naiste hulgas rohkem koduseid (10,1%) ja kõrgharidust omavaid (24,6%) vastanuid.

Tabel 4. Sotsiaalmajanduslike tegurite jaotus 20–64aastaste täiskasvanute hulgas, TKU 1990–2010

Mehed Naised Kokku

n % n % n %

Vanuserühm

20–34 2712 34,1 3405 31,6 6117 32,6

35–49 2707 34,1 3643 33,8 6350 33,9

50–64 2530 31,8 3743 34,7 6273 33,5

Vastamata 0 0 0

Rahvus

Eestlased 5571 70,1 7331 67,9 12902 68,9

Mitte-eestlased 2341 29,5 3423 31,7 5764 30,8

Vastamata 37 0,5 37 0,3 74 0,4

Perekonnaseis

Vallaline 1590 20,0 1614 15,0 3204 17,1

Abielus, vabaabielus 5584 70,3 6975 64,6 12559 67,0

Lahutatud 613 7,7 1403 13,0 2016 10,8

Lesk 108 1,4 745 6,9 853 4,6

Vastamata 54 0,7 54 0,5 108 0,6

Haridus

Kõrgharidus 1378 17,3 2651 24,6 4029 21,5

Keskharidus 4933 62,1 6723 62,3 11656 62,2

Põhiharidus 1578 19,9 1326 12,3 2904 15,5

Vastamata 60 0,8 91 0,8 151 0,8

Tööhõive

Töötab 6010 75,6 7309 67,7 13319 71,1

Töötu 692 8,7 541 5,0 1233 6,6

Kodune 132 1,7 1092 10,1 1224 6,5

Üliõpilane, ajateenija 287 3,6 482 4,5 769 4,1

Pensionär 632 8,0 1105 10,2 1737 9,3

Vastamata 196 2,5 262 2,4 458 2,4

Kokku 7949 100 10791 100 18740 100

5.3. Suitsetamise seosed sotsiaalmajanduslike teguritega

Esimese uuringuaastaga võrreldes oli meestel kolmel viimasel uuringuaastal oluliselt väiksem šanss suitsetada. Võrreldes 1990. aastaga oli naistel oluliselt suurem šanss suitsetada aastatel 1994, 1998, 2000 ja 2004 (tabel 5).

Võrreldes kõige noorema vanusrühmaga oli 50–64aastaste meeste šanss suitsetada 0,58 ja naistel 0,49 korda väiksem.

Eestlastega võrreldes oli mitte-eestlastel mõnevõrra suurem šanss suitsetada (meestel OR=1,24 ja naistel OR=1,15).

Võrreldes abielus või vabaabielus olevate täiskasvanutega oli lahutatud meestel ja naistel suurem šanss suitsetada (OR vastavalt 1,61 ja 1,58). Lisaks oli lesestunud naistel 1,25 korda suurem šanss suitsetada, kuid meestel selline statistiliselt oluline seos puudus. Meeste ja naiste suitsetamisel ei leitud seost vallalise staatusega.

Kõrgharidust omavate täiskasvanutega võrreldes oli keskharidusega meestel 2,40 ja naistel 1,79 korda ning põhiharidusega meestel 3,41 ja naistel 2,32 korda suurem šanss suitsetada.

Töötavate täiskasvanutega võrreldes oli šanss suitsetada väiksem pensionäridest naistel (OR=0,57), aga mitte meestel. Nii meeste kui naiste puhul oli töötutel suurem (OR vastavalt 2,24 ja 1,61), kuid üliõpilastel ja ajateenijatel väiksem šanss suitsetada (OR vastavalt 0,57 ja 0,65). Seost ei leitud meeste ja naiste suitsetamise ning kodune olemise vahel.

Tabel 5. Suitsetamise šansisuhted (OR) ja usaldusvahemikud (95% CI) sõltuvalt sotsiaal- majanduslikest teguritest 20–64aastaste täiskasvanute hulgas soo järgi, TKU 1990–2010

Mehed Naised

I mudel* II mudel** I mudel* II mudel**

OR (95% CI) OR* (95% CI) OR (95% CI) OR* (95% CI) Aasta

1990 1 1 1 1

1992 1,06 (0,81–1,39) 1,03 (0,78–1,37) 1,24 (0,94–1,63) 1,17 (0,88–1,57) 1994 1,14 (0,88–1,48) 1,03 (0,79–1,35) 1,42 (1,11–1,83) 1,45 (1,12–1,89) 1996 1,17 (0,91–1,50) 1,03 (0,79–1,34) 1,42 (1,11–1,82) 1,40 (1,08–1,81) 1998 1,01 (0,78–1,31) 0,93 (0,70–1,22) 1,42 (1,10–1,83) 1,43 (1,09–1,87) 2000 1,09 (0,84–1,42) 0,98 (0,74–1,31) 1,37 (1,07–1,77) 1,34 (1,02–1,75) 2002 1,08 (0,82–1,40) 1,00 (0,75–1,33) 1,09 (0,84–1,41) 1,14 (0,87–1,50) 2004 1,03 (0,83–1,29) 0,95 (0,75–1,20) 1,31 (1,05–1,63) 1,34 (1,07–1,69) 2006 0,74 (0,59–0,93) 0,76 (0,60–0,97) 1,09 (0,87–1,36) 1,12 (0,89–1,41) 2008 0,70 (0,56–0,88) 0,73 (0,58–0,82) 1,05 (0,84–1,31) 1,14 (0,91–1,44) 2010 0,69 (0,55–0,87) 0,65 (0,51–0,82) 1,09 (0,87–1,36) 1,18 (0,94–1,49) Vanuserühm

20–34 1 1 1 1

35–49 1,01 (0,90–1,12) 0,94 (0,83–1,06) 0,99 (0,90–1,10) 0,92 (0,82–1,03) 50–64 0,67 (0,60–0,75) 0,58 (0,50–0,66) 0,50 (0,45–0,56) 0,49 (0,43–0,56) Rahvus

Eestlane 1 1 1 1

Mitte-eestlane 1,19 (1,08–1,31) 1,24 (1,11–1,37) 1,18 (1,08–1,29) 1,15 (1,05–1,27) Perekonnaseis

Abielus, vabaabielus 1 1 1 1

Vallaline 1,26 (1,13–1,41) 1,04 (0,90–1,19) 1,19 (1,06–1,34) 1,12 (0,98–1,27) Lahutatud 1,74 (1,46–2,07) 1,61 (1,34–1,94) 1,45 (1,28–1,64) 1,58 (1,39–1,80) Lesk 1,21 (0,82–1,77) 1,35 (0,90–2,04) 0,88 (0,74–1,05) 1,25 (1,03–1,52) Haridustase

Kõrgharidus 1 1 1 1

Keskharidus 2,60 (2,30–2,95) 2,40 (2,11–2,73) 1,77 (1,59–1,97) 1,79 (1,60–2,00) Põhiharidus 3,46 (2,98–4,03) 3,41 (2,89–4,01) 1,77 (1,53–2,06) 2,32 (1,96–2,74) Tööhõive

Töötab 1 1 1 1

Töötu 2,62 (2,20–3,13) 2,24 (1,86–2,71) 1,93 (1,62–2,30) 1,61 (1,34–1,94) Kodune 1,36 (0,96–1,94) 1,26 (0,87–1,82) 1,04 (0,90–1,19) 0,91 (0,78–1,05) Üliõpilane, ajateenija 0,64 (0,50–0,81) 0,57 (0,44–0,75) 0,84 (0,68–1,04) 0,65 (0,52–0,82) Pensionär 0,97 (0,82–1,14) 1,02 (0,85–1,22) 0,48 (0,40–0,57) 0,57 (0,47–0,69)

* kohandamata mudel

** kohandatud töös kasutatud tunnustele

5.4. Suitsetamise sobitumine tubakaepideemia mudelisse

Meeste hulgas oli igapäevasuitsetamine uuringuaastate jooksul suurem madalama haridusega täiskasvanutel (joonis 4a). Kui põhiharidusega meeste igapäevasuitsetamise levimusmäär oli 1990. ja 2010. aastal peaaegu samal tasemel, siis kõrgharidusega meeste hulgas oli antud näitaja viiendiku võrra vähenenud. Keskharidusega meeste igapäevasuitsetamise levimusmäär 1990. aastate alguspoolel küll mõnevõrra suurenes, kuid võrreldes esimese uuringuaastaga oli see näitaja 2010. aastaks vähenenud 7% võrra. Kesk- ja kõrgharidusega meeste igapäevasuitsetamine omas statistiliselt olulist langustrendi (p<0,01), põhiharidusega meeste hulgas oluline trend uuringuperioodi jooksul puudus (p=0,33).

0 10 20 30 40 50 60 70

1990 1992 1994 1996 1998 2000 2002 2004 2006 2008 2010

Kõrgharidus Keskharidus

Põhiharidus

Aasta

%

Joonis 4a. Igapäevasuitsetamise levimusmäärad haridustaseme järgi 20–64aastaste meeste hulgas, TKU 1990–2010.

Uuringuaastate jooksul kahekordistus igapäevasuitsetamise levimusmäär põhiharidusega naiste hulgas, ulatudes 2010. aastal 40%-ni (joonis 4b). Keskharidusega naiste igapäeva- suitsetamise levimusmäär püsis kuni 2004. aastani 33% piires ning seejärel mõnevõrra vähenes. Kõrgharidusega naiste igapäevasuitsetamise levimusmäär suurenes 1990–1994 aastatel 21%-lt 32%-le, kuid esimese uuringuaastaga võrreldes oli antud näitaja sarnaselt meestele viimaseks uuringuaastaks vähenenud, kuigi väiksemas ulatuses (4% võrra).

Igapäevasuitsetamine omas põhiharidusega naiste hulgas statistiliselt olulist tõusutrendi ja kõrgharidusega naiste hulgas statistiliselt olulist langustrendi (p<0,01). Keskharidusega naiste hulgas puudus uuringuaastate jooksul oluline muutus (p=0,14).

0 10 20 30 40 50 60 70

1990 1992 1994 1996 1998 2000 2002 2004 2006 2008 2010

Kõrgharidus Keskharidus Põhiharidus

%

Aasta

Joonis 4b. Igapäevasuitsetamine levimusmäärad haridustaseme järgi 20–64aastaste naiste hulgas, TKU 1990–2010.

Aastatel 1990–1994 puudusid meeste suitsetamises hariduserinevused (joonis 5a). Oluline seos suitsetamise ja haridustaseme vahel tekkis 1996. aastal, kui põhiharidusega meestel oli 4,01 korda ning keskharidusega meestel 3,94 korda suurem šanss suitsetada kui kõrg- haridusega sookaaslastel. Sarnane seos esines ka järgnevatel uuringuaastatel.

0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10

1990 1992 1994 1996 1998 2000 2002 2004 2006 2008 2010 Aasta

OR(95% CI)

Keskharidus Põhiharidus

Joonis 5a. Šanss suitsetada põhi- ja keskharidusega meestel võrreldes kõrgharidusega meestega 1990–2010 (joonisel esitatud OR ja 95% CI).

Põhiharidusega naistel oli 1992. ja 1994. aastal väiksem šanss suitsetada kui kõrgharidusega sookaaslastel (OR vastavalt 0,42 ja 0,50) (joonis 5b). Aastatel 1996–2002 puudus suitsetamise ja haridustaseme vahel selgepiiriline seos. Alates 2004. aastast oli põhi- ja keskharidusega naistel märkimisväärselt suurem šanss suitsetada kui kõrgharidusega naistel.

Naiste hariduserinevused suitsetamises (rohkem madalama haridustasemega suitsetajaid) ilmnesid 8 aastat hiljem kui meestel, mis vastab tubakaepideemia mudelile ja võimaldab Eesti käesoleval ajal paigutada rahvusvahelise tubakaepideemia kolmandasse faasi.

0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10

1990 1992 1994 1996 1998 2000 2002 2004 2006 2008 2010 Aasta

Keskharidus Põhiharidus

Joonis 5b.Šanss suitsetada põhi- ja keskharidusega naistel võrreldes kõrgharidusega naistega 1990–2010 (joonisel esitatud OR ja 95% CI).

OR (95% CI)

6. ARUTELU

Käesolevas magistritöös käsitleti 20–64aastaste täiskasvanute suitsetamist aastatel 1990–

2010. Uuriti suitsetamise levimuse trendi, suitsetamise seoseid sotsiaalmajanduslike teguritega ning hinnati, kuidas sobitub Eesti täiskasvanute suitsetamine rahvusvahelisse tubakaepideemia mudelisse.

Suitsetamine. Magistritöö tulemusena leiti, et viimasel uuringuaastal suitsetas 20–

64aastastest meestest igapäevaselt kolmandik ja naistest viiendik. Meeste märkimisväärselt kõrgem suitsetamise levimusmäär võrreldes naistega on erinevalt Skandinaaviamaadest (21, 64) iseloomulik Ida-Euroopa riikidele (66). Erandina on Rootsis naiste hulgas rohkem suitsejaid kui meeste hulgas (64) ning Norras ja Taanis on suitsetamise levimusmäär meeste ja naiste hulgas ühtlustunud (21). Samas on tähelepanuväärne, et suitsuvabad tubakatooted, mis on sarnaselt sigarettidele sõltuvust tekitavad ning tervist kahjustavad, on Euroopas enam levinud just Skandinaaviamaades (67). Näiteks tarvitas 2009. aastal viiendik Rootsi meestest huuletubakat (68), mis tähendab, et selle kasutamise levimusmäär oli Rootsi meeste hulgas suurem kui sigarettide suitsetamise oma (64). Huuletubaka tarvitamine on populaarsust kogumas ka Eestis, mis tuleneb sigarettide suitsetamisele kehtestatud piirangutest ning uskumusest, et huuletubakas on vähem tervistkahjustav kui tavasigaretid (5). Kahjuks on huuletubaka ja teiste suitsuvabade tubakatoodete levimust Eestis seni vähe uuritud. 2012.

aastal lisati TKU küsimustikku vastav küsimus (26), mis võimaldab tulevikus antud teemat täpsemalt uurida.

Käesolevas töös leiti, et võrreldes esimese uuringuaastaga oli igapäevasuitsetamise levimusmäär meeste hulgas 2010. aastaks oluliselt vähenenud, kuid naiste hulgas mõnevõrra suurenenud. Meeste suitsetamise levimusmäära vähenemist uuringuaastate jooksul kinnitasid suitsetamise šansisuhted. Võrreldes esimese uuringuaastaga oli 2010. aastal šanss suitsetada meeste puhul oluliselt väiksem, naiste puhul sarnast seost ei leitud. Suitsetamise levimus- määra suurenemine naiste hulgas on alates 1990. aastate esimesest poolest olnud iseloomulik ka Lätile ja Leedule, kuid erinevalt Balti riikidest on Soomes naiste suitsetamise levimusmäär aastate jooksul vähenenud (69). Kuigi käesolevas töös oli suitsetamise levimusmäär meeste hulgas oluliselt suurem kui naiste hulgas, suurenes esimese uuringuaastaga võrreldes viimaseks uuringuaastaks 1,5 korda meeste hulk, kes üldse ei suitseta, samas kui naiste puhul mittesuitsetajate osakaal mõnevõrra vähenes.

Töö tulemuste põhjal oli 1990ndatel naiste juhusuitsetamise levimusmäär (10%)

juhusuitsetamine tervisele märkimisväärset ohtu, kuigi paljud täiskasvanud seda endale ei teadvusta (70, 71). Seetõttu on suitsetamise ennetus- ja vähendamistegevuses oluline pöörata lisaks igapäevasuitsetamisele tähelepanu ka juhusuitsetamisele. Positiivseks eeskujuks on selles valdkonnas Norra, kus 2013. aasta alguses käivitati üleriigiline meediakampaania, mille eesmärgiks oli elanike teavitamine juhusuitsetamise ohtudest tervisele (72).

Suitsetamise seos sotsiaalmajandusliku staatusega. Käesolevas töös leiti seoseid suitsetamise ja kõikide SES-i iseloomustavate tegurite vahel (vanuserühm, rahvus, pere- konnaseis, haridustase ja tööhõive).

Võrreldes 20–34aastaste vanuserühmaga oli nii meeste kui naiste suitsetamise šanss oluliselt väiksem vanimas, 50–64aastaste vanuserühmas. Sarnased tulemused leiti 1996. ja 2006. aastal läbi viidud ETeU-s, kuigi analüüsil kasutatud vanuserühmad olid käesolevas töös kasutatutest erinevad (24, 25).

Käesoleva uuringu põhjal oli võrreldes eestlastega mitte-eestlastel mõnevõrra suurem šanss suitsetada. Mitte-eestlaste suurem suitsetamise levimusmäär võib tuleneda asjaolust, et rahvusvähemused on riikides sageli madalama SES-iga ning psühhosotsiaalsete ja majanduslike raskuste tõttu on neil keerulisem suitsetamisest loobuda (42). 1996. ja 2006.

aastal läbi viidud ETeU-s oluline seos suitsetamise ja rahvuse vahel puudus (24, 25).

Lahutatud meestel ja naistel oli võrreldes abielus või vabaabielus olevate täiskasvanutega oluliselt suurem šanss suitsetada. Lisaks oli lesestunud naistel neljandiku võrra suurem šanss suitsetada kui abielus või vabaabielus olevatel sookaaslastel, meestel selline seos puudus. Kui 2006. aasta ETeU-s leiti, et vallalistel meestel oli väiksem šanss suitsetada kui abielus või vabaabielus olevatel meestel (25), siis käesolevas töös leiti kohandamata mudelis nii meestel kui ka naistel nõrk vastupidine seos, mis kohandatud mudelis ära kadus. See võis tuleneda asjaolust, et kõikidele tunnustele kohandatud mudelis oli arvesse võetud ka vanus, mis on seotud nii perekonnaseisu kui suitsetamisega. Sarnane tulemus on leitud ka rahvusvahelises kirjanduses (73, 74).

Käesoleva töö tulemusena oli täiskasvanute suitsetamine kõige enam seotud haridus- tasemega. Põhiharidusega meestel ja naistel oli märkimisväärselt suurem šanss suitsetada kui kõrgharidusega täiskasvanutel. Sarnane haridustasemest sõltuv suitsetamise levimus leiti 1998–2008 aastate andmete põhjal ka teistes Baltimaades ja Soomes. Nelja riigi võrdluses oli suitsetamise levimusmäär suurim Läti (62%) ning madalaim Soome põhiharidusega meeste hulgas (36%). Kõrgharidusega meeste suitsetamise levimusmäär varieerus 18%-st Soomes 41%-ni Lätis. Sarnaselt meestele oli suitsetamise levimusmäär naistel suurim põhiharidusega täiskasvanute hulgas, kuigi Leedus oli põhi- ja kõrgharidusega naiste suitsetamise levimusmäära erinevus väikseim (48).

Nii töötutel meestel kui naistel oli oluliselt suurem šanss suitsetada kui töötavatel täiskasvanutel. 1996. aasta ETeU-s samasugust seost ei leitud (24). 2006. aasta ETeU tulemuste põhjal oli mittetöötavatel või kodustel meestel oluliselt suurem šanss suitsetada kui töötavatel sookaaslastel, kuid naistel sarnane seos puudus (25). See võis tuleneda asjaolust, et üks tunnus hõlmas nii töötuid kui ka koduseid inimesi, kuid ei olnud selge, kes koduste rühma moodustasid. Naiste puhul võisid selleks olla lapsepuhkusel emad või heal majanduslikul järjel olevad koduperenaised, aga meeste puhul jäi ebaselgeks koduseks ja töötuks olemise erinevus. Võrreldes töötavate täiskasvanutega leiti töötutel oluliselt suurem šanss suitsetada Saksamaal (75) ja Prantsusmaal (18). Samas ei saa läbilõikelise uuringu puhul täpselt väita, kumb oli põhjus ja kumb tagajärg ehk kas inimene oli varem töötu või suitsetas. Samuti on nii suitsetamine kui töötuks olemine seotud teiste teguritega nagu perekond, haridustase ja psühhosotsiaalsed faktorid (36, 75). Üliõpilastel ja ajateenijatel oli oluliselt väiksem šanss suitsetada kui töötavatel täiskasvanutel. Kuna tegemist oli väikse ja heterogeense rühmaga ning tööhõive küsimuse puhul lisati vastusevariant „ajateenija“ TKU küsimustikku alles 2004.

aastal, ei tohiks antud tulemust ületähtsustada. Nii 1996. kui 2006. aasta ETeU-s ei leitud seost suitsetamise ja pensionil olemise vahel (24, 25), kuid käesoleva töö tulemustel oli pensionäridest naistel väiksem šanss suitsetada kui töötavatel naistel. Meeste hulgas sarnane seos puudus.

Suitsetamise sobitumine tubakaepideemia mudelisse. Tubakaepideemia mudelisse sobivuse osas vaadeldi hariduserinevuste muutusi suitsetamises aastatel 1990–2010.

Käesoleva töö tulemusena on uuringuaastate jooksul igapäevasuitsetamise levimusmäärade erinevus madalama ja kõrgema haridustasemega täiskasvanute vahel suurenenud. Kui kõrg- haridusega meestel ja naistel on igapäevasuitsetamise levimusmäär oluliselt vähenenud, siis põhiharidusega meestel on antud näitaja jäänud enamvähem samale tasemele, kuid naistel kahekordistunud. Sarnane tulemus on leitud meeste hulgas ka Skandinaaviamaades, Hollandis, Saksamaal ja Hispaanias ning naiste hulgas Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Hispaanias ja Itaalias (10). Antud tulemused viitavad asjaolule, et tubakatarbimise vähendamisele suunatud meetmed on kõrgema haridustasemega inimeste hulgas olnud mõnevõrra efektiivsemad (34).

Aastatel 1990–1994 puudusid meeste suitsetamises hariduserinevused. Põhiharidusega naistel oli 1992. ja 1994. aastal väiksem šanss suitsetada kui kõrgharidusega naistel. Aastatel 1996–2002 puudus naistel suitsetamise ja haridustaseme vahel selgepiiriline seos. Haridus- erinevused suitsetamises ilmnesid meestel alates 1996. aastast, kui põhiharidusega meestel oli

meestest 8 aasta võrra hiljem. Ka tubakaepideemia mudelis oli meeste ja naiste suitsetamise levimusmäärades sarnane ajaline nihe (11). Alates 2004. aastast on põhiharidusega naiste šanss suitsetada võrreldes kõrgharitud sookaaslastega pidevalt kasvanud, olles viimasel uuringuaastal lähedane meeste näitajale. Töö tulemustele tuginedes sobitub Eesti käesoleval ajal tubakaepideemia kolmandasse faasi. Põhja- ja Lääne-Euroopa riigid paiknevad juba tubakaepideemia neljandas faasis, mida iseloomustab meeste suitsetamise levimusmäära vähenemine kõikides haridusgruppides, kuid eriti põhiharidusega täiskasvanute hulgas (10).

SES-iga seotud ebavõrdsus suitsetamises tuleneb ühelt poolt suitsetamise alustamisest ja nikotiinisõltuvuse väljakujunemisest noorukieas ning teiselt poolt suitsetamisest loobumisest või selle jätkamisest täiskasvanueas (76). Suitsetamise vähendamise meetmed peaksid lähtuma arusaamast, et suitsetamine on seotud sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega, millega inimesed igapäevaselt kokku puutuvad. See kehtib eriti nendes riikides, mis on jõudnud tubakaepideemia kolmandasse ja neljandasse faasi, ning kus suitsetamise levimusmäär ei püsi kõrge mitte seetõttu, et inimesed ei oleks suitsetamise kahjulikkusest teadlikud ega sooviks sellest harjumusest loobuda, vaid seetõttu, et edukas loobumine on raske (76). Olulisemad põhjused, miks madalama haridustasemega inimestel on keerulisem suitsetamisest loobuda, on vähene sotsiaalne toetus ja madal motivatsioon, piiratud ressursid nikotiinasendusravi preparaatide soetamiseks ning psühholoogilised faktorid nagu madal enesehinnang ja suurem vastuvõtlikkus tubakareklaamidele (77). Võrdluses teiste riikidega (Skandinaaviamaad, Holland, Saksamaa, Hispaania) on silma paistnud Suurbritannia ja Itaalia, kus 21. sajandi alguseks oli suitsetamisest loobumise määr madalama haridustasemega meeste hulgas suurem kui kõrgharidusega meestel. Sellise tendentsi kujunemisele kaasaaitavateks teguriteks neis kahes riigis olid lühikese ajaperioodi jooksul kiiresti tõusnud tubakatoodete hinnad, kehtestatud tasuta ligipääs nikotiinasendusravile ning paljude suitsetamisest loobumise kliinikute loomine (10). Et aidata suitsetamisest loobuda madalama haridustasemega täiskasvanutel ning seeläbi vähendada ebavõrdsust tervises, tuleks kaaluda vastavate meetmete kasutusele võtmist ka Eestis.

Töö nõrkused ja tugevused. Töös kasutatud TKU andmete nõrgaks küljeks võib pidada asjaolu, et kuna tegemist on ankeetküsitlusega, siis ei saa olla kindel, et küsimustele on vastatud täpselt ja ausalt. Samuti oli valim kuni 2002. aastani oluliselt väiksem, mistõttu oli uuringu võimsus madalam. Sellest tulenevalt võis suitsetamise levimusmäärade täpsus olla kehvem ning mõned olulised seosed võisid jääda leidmata. Kuna TKU näol on tegemist läbilõikelise uuringuga, ei anna see tõenduspõhist informatsiooni põhjus-tagajärg seoste kohta: näiteks võis madal haridustase eelneda suitsetamisele või vastupidi. Uuringuaastate jooksul muutusid mitmed küsimustikus olevad küsimused nii sõnastuse kui vastusevariantide

poolest. Antud asjaolu käesoleva töö tulemusi olulisel määral mõjutada ei tohiks, kuna kasutatud tunnuste variantide kodeerimisel kaotati võimalikud kitsaskohad ära: näiteks tööhõive variant „ajateenija“, mis oli küsimustikus alates 2004. aastast, kodeeriti „üliõpilaste“

rühmaga kokku. Siiski tuleb arvestada, et 1990. aastal puudus tööhõive küsimuse puhul võimalus anda vastusevariant „töötu“, mis võib tegelikku töötute osakaalu mõnevõrra vähendada. Küsimus sissetuleku kui ühe potentsiaalse SES-i kirjeldava teguri kohta lisati TKU küsimustikku alles 1996. aastal, mistõttu otsustati see tunnus käesoleva töö analüüsist välja jätta. Samas on rahvusvahelised uuringud näidanud, et kuna sissetulek on tugevalt seotud hariduse ja tööhõivega, võib seos suitsetamise ja sissetuleku vahel kõikidele sotsiaal- majanduslikele teguritele kohandatud analüüsis märkimisväärselt nõrgeneda või ära kaduda (39, 40).

Käesoleva töö tugevuseks on rahvastikupõhine juhuvalim. TKU on Eestis ainuke omataoline uuring, mida on läbi viidud üle 20 aasta ühtse metoodika alusel. Suures osas samu küsimusi sisaldav küsimustik võimaldab jälgida ja analüüsida pikaajalisi muutusi täis- kasvanute tervisekäitumises, sh suitsetamises.

7. JÄRELDUSED

Käesolev magistritöö annab ajavahemikul 1990–2010 läbi viidud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu andmetel põhjaliku ülevaate 20–64aastaste täiskasvanute suitsetamise levimusmäärast ning suitsetamise seostest sotsiaalmajanduslike teguritega.

Magistritöö tulemusena leiti, et viimasel uuringuaastal suitsetas 20–64aastastest meestest igapäevaselt kolmandik ja naistest viiendik. Võrreldes esimese uuringuaastaga oli igapäeva- suitsetamise levimusmäär meeste seas 2010. aastaks vähenenud, kuid naiste hulgas oli antud näitaja mõnevõrra suurenenud.

Suitsetamine oli rohkem levinud madalama SES-iga täiskasvanute hulgas. Seosed leiti suitsetamise ning uuringuaasta, vanuserühma, rahvuse, perekonnaseisu, haridustaseme ja tööhõive vahel. Kõige tugevam seos leiti suitsetamise ja haridustaseme vahel. Põhiharidusega meestel ja naistel oli märkimisväärselt suurem šanss suitsetada kui kõrgharidusega täis- kasvanutel. Uuringuperioodi alguses puudusid meeste suitsetamises hariduserinevused ning rohkem suitsetasid kõrgharidusega naised. Kõrgharidusega meestel ilmnes oluliselt väiksem suitsetamise levimusmäär 1996. aastal ning naistel 8 aastat hiljem. Antud tulemustele tuginedes sobitub Eesti rahvusvahelisse tubakaepideemia mudelisse ja paigutub käesoleval ajal selle kolmandasse faasi.

Käesoleva töö tulemuste põhjal on võimalik anda soovitusi madalama SES-iga ja noore- matele täiskasvanutele ning naistele suunatud tubakapoliitika ja suitsetamist vähendavate sekkumismeetmete väljatöötamiseks. Lähtudes Eesti 20–64aastaste täiskasvanute suitsetamise kõrgest levimusmäärast ja hariduserinevustest suitsetamises ning toetudes teiste riikide kogemustele antud valdkonnas, on Eestis rakendamiseks järgmised ettepanekud:

– suunata suitsetamise ennetamise ja vähendamise alased sekkumised eeskätt madalama SES-iga ja noorematele täiskasvanutele ning naistele;

– pöörata igapäevasuitsetamise kõrval tähelepanu juhusuitsetamisele ning teavitada täis- kasvanuid juhusuitsetamisega seonduvatest terviseriskidest, et ennetada ja vähendada suitsetamist;

– muuta suitsetamisest loobumise teenused ja ravi madalama SES-iga täiskasvanute jaoks kättesaadavamaks.