AGO RAUDSEPPPääsemine ja häving

(1)

Tartu 2020 1

DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS

51

AGO RAUDSEPPPääsemine ja häving. Demokraatia mõju Soome ja Eesti julgeolekule aastatel 1918–1948

AGO RAUDSEPP Pääsemine ja häving

Demokraatia mõju Soome ja

Eesti julgeolekule aastatel 1918–1948

(2)

DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 51

(3)

DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 51

AGO RAUDSEPP

Pääsemine ja häving

Demokraatia mõju Soome ja Eesti julgeolekule

aastatel 1918–1948

(4)

Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkond

Käesolev väitekiri on lubatud kaitsmisele 10. novembril 2020 toimunud Humanitaar- teaduste ja kunstide valdkonna ajaloo ja arheoloogia instituudi nõukogu koos- oleku otsusega.

Juhendaja: professor Eero Medijainen.

Oponent: professor Kari Alenius (Oulu Ülikool).

Kaitsmine: 14. jaanuaril 2021 kell 16.15, videosilla vahendusel.

ISSN 1406-443X

ISBN 978-9949-03-518-2 (trükk) ISBN 978-9949-03-519-9 (pdf) Autoriõigus: Ago Raudsepp, 2020

Tartu Ülikooli Kirjastus www.tyk.ee

Euroopa Liit Euroopa Sotsiaalfond

Eesti tuleviku heaks

Väitekirja valmimist on toetanud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Tartu Ülikooli ASTRA projekt PER ASPERA) ja Euroopa Liidu Sotsiaalfond (DoRa programmi tegevus 6, rahvusvaheliste koostöövõrgustike arendamine läbi Eesti doktorantide õpirände).

Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fond

Eesti tuleviku heaks

(5)

SISUKORD

SISSEJUHATUS ... 7

Uurimisküsimus ... 7

Uurimisseis, allikad ja kirjandus ... 18

Väited, töö ülesehitus, metoodika ja mõisted ... 29

Teoreetiline taust ... 39

1. DEMOKRAATIA JA KRIIS ... 73

1.1 Demokraatia külmumispunkt ... 73

1.2 Demokraatia dilemmad... 95

2. DEMOKRAATIA JA LIITLASED ... 117

2.1 Liidud sõdadevahelises Euroopas ... 117

2.2 Soome Põhjamaade orientatsioon ... 126

2.3 Mannerheimi programm ... 176

2.4 Soome ja Rootsi valikud ... 259

2.5 Eesti valikud ... 302

3. DEMOKRAATIA JA SÕDA ... 357

3.1 Demokraatliku rahu teooria ja Soome ... 357

3.2 Demokraatia ja alistumine ... 384

KOKKUVÕTE ... 458

SUMMARY ... 478

ALLIKAD JA KIRJANDUS ... 500

LISAD ... 520

ELULOOKIRJELDUS ... 548

CURRICULUM VITAE ... 549

(6)

(7)

SISSEJUHATUS

Uurimisküsimus

„Melose olukord“ ja „Igavene rahu“

Selle väitekirja idee on pärit Eesti Vabariigi presidendilt aastatel 2006–2016, Toomas Hendrik Ilveselt. Ilves kasutab väikeriikide valikuvõimaluste kirjelda- miseks kahte vastandlikku näidet. Esimene on pärit Thukydideselt ja tuntud kui

„Melose dialoog“. Selles teatavad Peloponnesose sõja ajal Melose saarele saabunud ateenlased, et

nii nagu maailmas asjad käivad kehtib õigus ainult jõu poolest võrdsete vahel, samas kui tugevad võtavad, mida nad suudavad, ja nõrgad annavad, mida nad peavad.¹

Ilves kirjeldab, kuidas Melose elanikud asetatakse „eestlastelegi tuttava“ valiku ette:

alistudes väldite hullemat ja jääte ellu. Dialoog päädib meeloslaste otsusega survele mitte järele anda, misjärel ateenlased tapavad kõik Melose mehed ning orjastavad naised ja lapsed.²

Ilves nimetab seda väikeriikide „Melose olukorraks“, kus kehtib põhimõte „kel jõud, sel õigus“.³

Ilvese teine ja väikeriikide jaoks märksa meeldivam valikuvõimalus on pärit Immanuel Kantilt ja tuntud kui „Igavene rahu“.⁴ Ilves kirjutab, et

Kant uskus juba toona meie kaasaja üht välispoliitilist mantrat: demokraatlikud riigid omavahel ei sõdi. Kanti hinnangul suudavad omavahel rahus elada vaid esindusdemokraatiale ja võimude lahususele ehitatud vabad riigid, mis tulevad kokku ja moodustavad vabade riikide föderatsiooni.⁵

Selliseks föderatsiooniks peab Ilves Euroopa Liitu. Kuid Ilves osutab õigesti, et Kanti lahendus ei aita riikide vastu, kes ei kuulu „föderatsiooni“ ega tunnusta selle reegleid. Sellisel juhul aitab ainult jõud ja seda saab väikeriikidele pakkuda

1 Thucydides, The Peloponnesian War, London, J. M. Dent; New York, E. P. Dutton., 1910, 5.89.

2 Toomas Hendrik Ilves, „Meeloslasi mäletades“, Diplomaatia, oktoober 2008, https://diplomaatia.ee/meeloslasi-maletades/.

3 Toomas Hendrik Ilves, „Security in Northern Europe after the Collapse of the Helsinki Final Act. Toomas Hendrik Ilves at the Opera House in Helsinki on May 13, 2014“, Vabariigi president 2006–2016, https://vp2006-2016.president.ee/en/official-duties/speeches/10185- security-in-northern-europe-after-the-collapse-of-the-helsinki-final-act-toomas-hendrik- ilves-at-the-opera-house-in-helsinki-on-may-13-2014-/layout-visit.html (vaadatud 4.4.2020).

4 Immanuel Kant, Zum ewigen Frieden. Ein philosophischer Entwurf (1795).

5 Ilves, „Meeloslasi mäletades“.

(8)

ainult sõjaline liit.⁶ Seega võib Ilvesest nii aru saada, et Eesti oli enne teist maailmasõda „Melose olukorras“, kuid alates NATO-ga liitumisest enam mitte.

Kui NATO oli see, mis aitas Eesti 2000-ndatel välja „Melose olukorrast“, siis järelikult seisneb lahendus piisavalt tugevates liitlastes. Võrreldes Eesti olukorda vabadussõja ajal sellega, mis valitses 20 aastat hiljem, leiab Ilves, et

Eesti oli üksi, ilma Soome, Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Taani ja Rootsi sõjalise ja moraalse abita, ilma sõprade juurest tulnud vaba- tahtliketa.

Ent mis veelgi kohutavam – demokraatia hüljanud Eesti valitsus oli minetanud oma kunagise otsustavuse. Autokraatiaga mängis Eesti maha oma eelised demokraatliku maailma silmis.

Me ei saa ka täna väita, et demokraatia säilimine Eestis 1930. aastatel oleks meil aidanud hoida oma iseseisvust. Küll aga annab demokraatiale kindlaks jäänud Soome näide hea lähtekoha sel teemal arutlemiseks. Demokraatlikus riigis ei saa valitsus iseseisvusest niisama loobuda. Rahvas ei laseks sel sündida. Kuigi Soome kaotused Talvesõjas ja Jätkusõjas olid rängad, läks neil ikkagi palju paremini kui meil, lätlastel või leedulastel.⁷

Ilves on eelkõige poliitik, mitte teadlane, kuid ta osutab õigesti küsimusele, mis endiselt vajab uurimist. Eestis on 1990-ndatest peale usutud, et erinevalt 1930-ndate Eestist ei jää demokraatlik Eesti enam kunagi üksi. Usul demokraatiasse kui Eesti julgeoleku tagajasse on olnud vaieldamatult positiivne mõju Eesti julgeolekupoliitikale ja Eesti arengule tervikuna. Kuid on hoopis teine küsimus, kas sellel usul on ka teaduslikku alust ja kas see kehtib ka 1930-ndate Eesti kohta. Ilves näitab kätte tee, kuidas demokraatia mõju 1930-ndate Eesti ja Soome julgeolekule saaks teaduslikult uurida. Ilvese poolt kirjeldatud väike- riikide valikuvõimalused – „Melose olukord“ ja „igavene rahu“ – väljendavad õigesti kahte vastandlikku võimalust julgeolekuprobleemide lahendamiseks.

Kumbki võimalustest – ühelt poolt Thukydidese lahenduse realism ja teiselt poolt Kanti lahendusele omistatud idealism – esindavad ühte kahest kõige olulisemast rahvusvaheliste suhete teooriast. Üks neist väidab, et demokraatial on olemas mõju julgeolekule ja teine väidab, et sellist mõju ei ole. Kanti lahendus, kus julgeolek = demokraatia + liitumine, annab väikeriikide julgeolekule usutava tagatise. Kas see valem kehtib igal ajal ja igas olukorras ja kuivõrd ta kehtis 1930-ndate Eesti ja Soome puhul, on võimalik teaduslikult uurida. Samuti on võimalik uurida, kas on olemas seos demokraatia ja riigi käitumise vahel olukorras, kus olid 1930-ndatel ja 1940-ndatel Eesti ja Soome.

6 Ilves, „Security in Northern Europe.“

7 Toomas Hendrik Ilves, Suurem Eesti: valik presidendikõnesid ja -kirjutisi 2006–2011, toim Olari Koppel, Marek Tamm, ja Kaarel Tarand (Tallinn: Varrak, 2011), 48–49.

(9)

Arvamusküsitlus ja Eesti ühiskonna arusaamad

Et teada saada, kuidas näeb demokraatia ja julgeoleku vahelisi seoseid Eesti ühis- kond selle väitekirja kirjutamise ajal, tellisin Kantar Emorilt avaliku arvamuse küsitluse, mille sihtrühmaks olid 15–74 aastased Eesti elanikud. Küsitlus toimus ajavahemikul 28. märtsist kuni 3. aprillini 2019. Andmekogumise meetodiks oli omnibuss-uuring ja veebiküsitlus, valimi suuruseks 1000 vastajat ning valimi- meetodiks juhuvalik. Küsitluse tulemused avalikustatakse esmakordselt selles väitekirjas ja on tervikuna ära toodud väitekirja lisades.

Arvamusküsitluses paluti inimestel vastata 5-le minu poolt koostatud küsi- musele eesmärgiga selgitada välja suhtumine demokraatia ja julgeoleku vahelisi seoseid puudutavatesse väidetesse. Neid oli kokku kolm: 1) tänu demokraatia puudumisele jäi Eesti ilma liitlasteta; 2) tänu demokraatia puudumisele ei hakanud Eesti vastu; 3) tänu demokraatia puudumisele kaotas Eesti iseseisvuse. Loogi- liselt võttes sai kõige olulisem olla esimene väide, sest kui riigil on olemas liitlased, siis ta hakkab ka suurema tõenäosusega vastu ja kui riik hakkab vastu ja tal on liitlased, siis ta säilitab ka suurema tõenäosusega iseseisvuse.

Esimese väite puhul huvitas mind: a) kas inimesed jagavad arvamust, et loo- budes demokraatiast jättis Eesti ise ennast ilma liitlasteta; b) kas nad nõustuvad, et liitlaste puudumine oli põhjus, miks Eesti vastu ei hakanud ja c) kas nad arvavad, et vaatamata liitlaste puudumisele oleks Eesti ikkagi pidanud vastu hakkama. Kuna mind huvitas ka suhtumine võrdlusse Soomega, siis viitasin teise väite puhul otseselt Soomele. Kolmanda väite juures viitasin otseselt Pätsile ja Laidonerile ja 1934. aasta riigipöördele. Küsimuste esitamise järjekord oli vastamisel pisut teist- sugune, sest mind huvitas suhtumine ka ajaloolisse õppetundi ja sellepärast paigu- tasin ma punktis c kirjeldatud küsimuse kõige viimaseks. Küsimused esitati väidetena, millega oli võimalik kas nõustuda, mitte nõustuda või jätta seisukoht võtmata, valides ühe kolmest vastusevariandist: „Jah“, „Ei“, „Ei oska öelda“.

Vastajate osakaal, kellel oli olemas oma arvamus, jäi vahemikku 57–66%, välja arvatud punktis a kirjeldatud küsimuse puhul, millele oskas jaatavalt või eitavalt vastata ainult 38% vastajatest. Kui see kõrvale jätta, siis võib tulemust pidada keskmiseks. Valim esindab läbilõiget kogu ühiskonnast ja 80 aastat tagasi toimunud sündmuste suhtes seisukoha võtmine ei saagi olla kõigile jõukohane.

Samamoodi ei ole kõigile jõukohane oma arvamuse avaldamine valimistel:

2019. aasta Euroopa parlamendi valimistel osales 38%, sama aasta Riigikogu valimistel 64% ja 2017. aasta kohalikel valimistel 53% valimisõiguslikest kodanikest.⁸

8 „Toimunud valimiste arhiiv“, Valimised Eestis,

https://www.valimised.ee/et/toimunud-valimiste-arhiiv (vaadatud 12.4.2020).

(10)

Joonis 1: vastused küsimusele 1

Vastused esimesele küsimusele näitavad, et enamus nendest, kes seisukohta omasid, ei jaga arvamust nagu oleks Eesti demokraatiast loobumisega ise ennast ilma liitlasteta jätnud. Tulemus ei muutu, kui vaadata vastuseid soo, rahvuse, vanuse jne rühmade lõikes. Seisukohta omanud vastajate seas eristub kõrg- haridusega vastajate rühm, kellest koguni 70% ei nõustu küsimuses esitatud väitega. Tulemust võib selgitada vähemalt kahel viisil. Esiteks võisid vastajad arvata, et vastus eeldab põhjalikumaid ajalooalaseid teadmisi ja valdav enamus Eesti elanikest ei pruugigi teada, kas Eestil olid 1930-ndatel liitlased või ei. Teiseks on võimalik, et küsimus jäi vastajatele arusaamatuks – sest miks peaks üks väike- riik ise ennast ilma liitlasteta jätma.

17%

22%

62%

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

Kokku

Küsimus 1: Kas olete nõus väitega, et Eesti jättis ise ennast ilma liitlasteta kui loobus 1934. aastal demokraatiast?

Ei oska öelda Ei Jah

44%

56%

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

Kokku

Küsimus 1: Kas olete nõus väitega, et Eesti jättis ise ennast ilma liitlasteta kui loobus 1934. aastal demokraatiast?

Ei % (seisukohta omanud vastajatest) Jah % (seisukohta omanud vastajatest)

Joonis 2: vastused küsimusele 2 23%

39%

38%

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

Kokku

Küsimus 2: Kas olete nõus väitega, et Eesti ei hakanud 1939/1940. aastal Nõukogude Liidule vastu sellepärast, et tal ei olnud liitlasi?

(11)

Tulemus on sarnane kõikides rühmades välja arvatud vanuserühmas 65 kuni 74, kus enamus seisukohta omanud vastajatest vastas „Jah“. Teistest eristub ka mitte- eestlaste rühm, kus 73% seisukohta omanud vastajatest vastas „Ei“.

Tulemus on sarnane kõikides rühmades.

37%

63%

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

Kokku

Küsimus 2: Kas olete nõus väitega, et Eesti ei hakanud 1939/1940. aastal Nõukogude Liidule vastu sellepärast, et tal ei olnud liitlasi?

16% 41%43%

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

Kokku

Küsimus 3: Kas olete nõus väitega, et Eesti ei hakanud 1939/1940. aastal Nõukogude Liidule vastu, sest erinevalt Soomest ei olnud Eesti demokraatlik riik?

27%

73%

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

Kokku

Küsimus 3: Kas olete nõus väitega, et Eesti ei hakanud 1939/1940. aastal Nõukogude Liidule vastu, sest erinevalt Soomest ei olnud Eesti demokraatlik riik?

(12)

Kuna tulemus on täpselt piiri peal, siis ei ole üllatav, et tulemused erinevad rühmade lõikes. Kui vaadata ainult seisukohta omanud vastajaid, siis alg- või põhiharidusega vastajate enamus vastas „Jah“, kuid kõrgharidusega vastajate enamus „Ei“. Enamik eestlastest vastas „Jah“, kuid enamik mitte-eestlastest „Ei“.

Vanuserühmades 15–34 olid ülekaalus „Jah“ vastused, vanuserühmades 35–74

„Ei“ vastused.

Joonis 5: vastused küsimusele 5 28%

28%

43%

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

Kokku

Küsimus 4: Kas olete nõus väitega, et 1934. aasta Pätsi-Laidoneri riigipööre ja demokraatiast loobumine mängisid otsustavat rolli selles, et Eesti kaotas 1939/1940.

aasta sündmuste käigus iseseisvuse?

50%

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

Kokku

Küsimus 4: Kas olete nõus väitega, et 1934. aasta Pätsi-Laidoneri riigipööre ja demokraatiast loobumine mängisid otsustavat rolli selles, et Eesti kaotas 1939/1940.

aasta sündmuste käigus iseseisvuse?

38%

27%

34%

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

Kokku

Küsimus 5: Kas olete nõus väitega, et Eesti oleks pidanud 1939. ja 1940. aastal igal juhul Nõukogude Liidule vastu hakkama, ka olukorras, kus tal ei olnud liitlasi?

(13)

Tulemused erinevad soo ja rahvuse lõikes. Seisukohta omanud meestest vastas 67% „Jah“ ja seisukohta omanud eestlastest vastas 66% „Jah“.

Usk demokraatiasse ja Pätsi ja Laidoneri süüdistav arvamus

Mida nendest tulemustest arvata? Enamus seisukohta omavatest Eesti inimestest ei arva, et tänu demokraatia puudumisele jäi Eesti ilma liitlasteta ja et ilma liitlasteta jäämine oli põhjus, miks Eesti vastu ei hakanud. Selge enamus arvab, et Eesti oleks pidanud vastu hakkama ka olukorras, kus tal liitlasi ei olnud. Järelikult ei arva enamus seisukohta omavatest Eesti inimestest, et demokraatia ja julgeoleku vahel on olemas seos kujul: demokraatia => liitlased => vastuhakkamine.

Vähemalt ei näe nad sellist seost 1939. ja 1940. aastal. Teine väide ei leidnud samuti kinnitust. Valdav enamus seisukohta omavatest Eesti inimestest ei arva, et Eesti ei hakanud Nõukogude Liidule vastu põhjusel, et Eesti ei olnud demokraatlik. Ka kolmas väide ei leidnud kinnitust, kuid seda ei lükatud ka ümber – sest tulemus jäi täpselt piiri peale. Pooled seisukohta omavad Eesti inimesed arvavad, et Eesti kaotas iseseisvuse tänu demokraatia puudumisele ja pooled nii ei arva.

Kui püüda siit välja lugeda rahva arvamust, siis avaneb üsna vastuoluline pilt.

Inimesed arvavad, et demokraatia puudumine ei mõjutanud seda, kas Eestil olid liitlased ja kas Eesti hakkas vastu, ning et Eesti oleks pidanud igal juhul vastu hakkama. Samal ajal kaheldakse selles, kas siiski ei olnud just demokraatia puudumine see, miks Eesti kokkuvõttes iseseisvuse kaotas. Teiste sõnadega:

liitlaste puudumine ja otsus mitte vastu hakata ei tulenenud demokraatia puudumisest, kuid mingil seletamatul kombel võis demokraatia puudumine siiski kaasa tuua iseseisvuse kaotuse.

Minu poolt tellitud arvamusküsitlus on hea näide sellest, kuivõrd raske on rahva arvamust välja selgitada üksikute „Jah“ või „Ei“ vormis küsimustega ning samuti sellest, et rahva arvamus ei pruugi olla ratsionaalselt põhjendatav. Antud juhul saab vastuolu selgitada sellega, et küsimustele vastates andsid inimesed pigem hinnangu Pätsile ja Laidonerile kui demokraatia puudumisele. Seost nähakse pigem Pätsi ja Laidoneri tegevuse ja iseseisvuse kaotuse kui demokraatia puudumise ja iseseisvuse kaotuse vahel. Sellist tõlgendust toetab asjaolu, et

58%

42%

0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100%

Kokku

Küsimus 5: Kas olete nõus väitega, et Eesti oleks pidanud 1939. ja 1940. aastal igal juhul Nõukogude Liidule vastu hakkama, ka olukorras, kus tal ei olnud liitlasi?

(14)

neljanda küsimuse vastused erinesid rahvuse- ja vanuserühmade lõikes – nooremad ja eesti rahvusest vastajad kaldusid seost rohkem nägema – mida võib selgitada 2000-ndatel ja peamiselt eesti keeleruumis alanud aruteludega Pätsi ja Laidoneri süüst Eesti iseseisvuse kaotamisel.

Küsitluse tulemused võib kokku võtta järgmiselt. Väikseima ühisosa põhjal saab väita, et ratsionaalselt põhjendatavat arvamust – kus demokraatia puudumine tõi kaasa liitlaste puudumise ja liitlaste puudumine omakorda vastuhakka- mise puudumise, mis kokkuvõttes viiski iseseisvuse kaotamiseni – jagab ainult 16% Eesti ühiskonnast. Kuid samal ajal saab väita, et eesti rahvusest ja 15–34 aasta vanuste Eesti elanike seas on ülekaalus arvamus, mis paneb süü iseseisvuse kaotamise eest Pätsile ja Laidonerile. Selline arvamus ei ole mitte ainult irratsio- naalne – sest ta lükkab tagasi võimalikud põhjendused, kuidas Pätsi ja Laidoneri võimuses oleks võinud olla iseseisvust säilitada – vaid ka ebakindel – sest ühis- kond tervikuna on selles küsimuses lõhestunud. Eesti ühiskonna suhtumine Pätsi ja Laidoneri meenutab seda, kuidas Belgias pärast teist maailmasõda suhtuti kuningas Leopold III-sse.

Kuningale, kes oli mitte ainult riigipea, vaid ka relvajõudude ülemjuhataja, pandi süüks seda, et ta otsustas 1940. aasta mais pärast 18 päeva kestnud vastupanu Saksa vägedele alistuda. Selliselt toimides eiras ta oma valitsuse üksmeelset otsust, et ta peab riigist lahkuma ja jätkama vastupanu eksiilis. Leopold III otsustas jääda okupeeritud Belgiasse vaatamata hoiatustele, et sellisel juhul saab temast samasugune nukuvalitseja nagu oli saanud Tšehhoslovakkia viimasest presi- dendist Háchast. Pärast sõda jagunesid arvamused järsult kaheks. Ühtede arvates käitus kuningas austusväärselt, kui jäi kohale ja jagas riigipea ja ülemjuhatajana oma rahva saatust. Teiste arvates ei olnud tal õigust selliselt käituda, sest Belgia oli demokraatlik riik ja vastavalt põhiseadusele oli kuningas kohustatud arves- tama parlamentaarse valitsuse tahtega. Lisaks moodustasid Belgia väed osa liitlaste vägedest ja kuningal kui Belgia vägede ülemjuhatajal ei olnud õigust sõl- mida eraldi vaherahukokkulepet. Et leida lahendus küsimuses, kas Leopold III-l on õigus olla edasi Belgia kuningas, korraldati 1950. aastal rahvahääletus. Kuigi rahvas andis 57% poolthäälega oma nõusoleku, ei kõrvaldanud see lõhet ühis- konnas ja Leopold III otsustas troonist loobuda.⁹

Seega on võimalik suhtumist Pätsi ja Laidoneri võtta kui seaduspärast suhtumist riigijuhtidesse, kes kallaletungijale alistuvad ja kelle valitsuse ajal riik oku- peeritakse – ja seda sõltumata sellest, kas tegemist on demokraatliku või mittedemokraatliku riigiga ja kas vastupanu kestis 0 või 18 päeva. Kuid Belgia ja Eesti olukorra vahel on oluline erinevus. Saksamaa tungis ilma ultimaatumit esitamata korraga kallale Belgiale, Madalmaadele, Luksemburgile ja Prantsusmaale, mille tulemusena said neist liitlased. Kui Nõukogude Liit oleks korraga tunginud kallale Eestile, Lätile, Leedule ja Soomele, siis oleks ka Eestist, Lätist, Leedust ja Soomest saanud liitlased. Sellises olukorras võib pidada tõenäoliseks, et ka Eesti vastupanu oleks kestnud kauem kui 0 päeva. Belgia sai kallaletungiga samaaegselt

9 William L. Shirer, The Rise and Fall of the Third Reich: A History of Nazi Germany (New York: Simon and Schuster, 1960), 729–30.

(15)

endale liitlasteks ka mõlemad Euroopa demokraatlikud suurriigid ja Leopold III-l oli olemas valikuvõimalus – kas jätkata võitlust koos liitlastega või võitlusest kõrvale astuda. Pätsil ja Laidoneril sellist valikuvõimalust ei olnud, mistõttu ei saa ka nende süü olla Leopold III süüga võrreldav, kuigi rahva suhtumine seda on.

Ajaloo pöördepunktid ja ajaloouurimise otstarbekus

Arvamusel, et Päts ja Laidoner olid süüdi Eesti iseseisvuse kaotamises, on olemas seos ajaloolaste töödega. Umbes samal ajal, kui Eesti liitus NATO ja Euroopa Liiduga, ilmusid Soome ja Eesti ajaloolastelt sellel teemal kaks olulist käsitlust.

Esimene oli Martti Turtola „President Konstantin Päts“, mis ilmus aastal 2003¹⁰ (Soome keeles 2002),¹¹ ja teine Magnus Ilmjärve „Hääletu alistumine“, mis ilmus aastal 2004.¹² Turtolalt ilmus 2008. aastal veel raamat Johan Laidonerist¹³ (Soomel keeles 2008).¹⁴ Turtola raamatute sõnumi võib kokku võtta tema retoorilise küsimusega: „Eesti rahvas oli kindlasti valmis kaitsma oma isamaad, aga kui palju oli ta valmis verd valama Konstantin Pätsi ebademokraatliku korra eest?“¹⁵ Turtola arvates murdsid Päts ja Laidoner Eesti Vabariigile antud tõotust ja ta võrdleb neid ajaloo kõige kurikuulsamate reeturite: Quislingi, Kuusineni ja Ephialtesega. Pätsi nimetab Turtola otsesõnu „isamaareeturiks“.¹⁶ Ilmjärv kirjutab „Hääletu alistumise“ kokkuvõttes, et allaandmine oli sisse programmeeritud 1937. aasta põhi- seadusse, mis võimaldas ratifitseerida välislepinguid ilma parlamendita ning et

„demokraatiat mittetunnustav“ Pätsi ajastu oli „justkui avalöögiks järgnevale Nõukogude ajastule.“ Ilmjärv leiab, et iseseisvuse hääletu kaotus ei tulenenud ainult Molotovi-Ribbentropi paktist, vaid oli ka „sisepoliitilise kriisi loogiline tulemus“. Ilmjärv on Pätsi ja Laidoneri süüdistamisel Turtolast tunduvalt tagasi- hoidlikum ja nimetab nende tegevust „Hácha-Pétaini sündroomiks“.¹⁷

On võimalik väita, et tänu Turtola ja Ilmjärve töödele on 1990-ndate usk demokraatiasse muutunud. Enam ei ole peamine mitte arvamus, et tänu demokraatia puudumisele jäi Eesti üksi, vaid arvamus, et Päts ja Laidoner olid süüdi iseseisvuse kaotamises. Kuid võib kahelda selles, et Pätsi ja Laidoneri süüdista- misel saaks olla Eesti julgeolekule sama positiivne mõju kui oli 1990-ndate usul

10 Martti Turtola, President Konstantin Päts: Eesti ja Soome teed, tõlk Maimu Berg (Tallinn:

Tänapäev, 2003).

11 Martti Turtola, Presidentti Konstantin Päts: Viro ja Suomi eri teillä (Helsinki: Otava, 2002).

12 Magnus Ilmjärv, Hääletu alistumine: Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus. 1920. aastate keskpaigast anneksioonini (Tallinn: Argo, 2004).

13 Martti Turtola, Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940, tõlk Maimu Berg (Tallinn: Tänapäev, 2008).

14 Martti Turtola, Kenraali Johan Laidoner ja Viron tasavallan tuho 1939–1940 (Helsinki:

Otava, 2008).

15 Turtola, President Konstantin Päts., 235–236.

16 Turtola, Kindral Johan Laidoner., 269.

17 Ilmjärv, Hääletu alistumine., 918–921.

(16)

demokraatiasse. On raske uskuda, et selleks peab vaenama Eesti vabadussõja- aegseid riigijuhte, et Eesti NATO liitlased usuksid: Eesti on pühendunud demokraatiale ja hakkab kallaletungijale vastu. Vaenamist ei saa eitada, kui Eesti suurima päevalehe veergudel avaldatakse mõtteid, et Päts oli diktaator, kes

„mängis lõpuks meie iseseisvuse maha“.¹⁸ Otstarbekuse seisukohalt võiks pidada Pätsi ja Laidoneri süüdistamist vajalikuks ajal, kui Eesti üritas liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga. Kuid kas ei ole nende jätkuv vaenamine sama imelik kui oleks sotsiaaldemokraatide ja kuningas Christian X vaenamine tänapäeva Taanis? Eesti ei ole ainus NATO liikmesriik, kelle ajaloos on ette tulnud alistumisi ja okupat- sioone ja Eesti ei ole ainus, kellel on olnud autoritaarseid valitsusi.

Teaduslik ajaloouurimine ei pea lähtuma otstarbekuse kaalutlustest, sest pole võimalik teada, mis on lõppkokkuvõttes otstarbekas. On parem, kui uurijad uurivad seda, mis pakub neile huvi ja mis tundub neile oluline. Taani ajaloo üks kõige läbiuuritumaid perioode on Saksa okupatsioon aastatel 1940–1945,¹⁹ kuid sellel teemal avaldatakse jätkuvalt uurimusi.²⁰ Soome talvesõjast on kirjutatud juba üle 2000 raamatu, kuid neid kirjutatakse ikka veel.²¹ Saksa okupatsioon oli Taani ajaloo üheks pöördepunktiks, mis muutis põhjalikult taanlaste arusaamasid julge- olekust. Need arusaamad kehtivad siiamaani. Sedasama võib öelda ka talvesõja kohta. On igati ootuspärane, et niivõrd olulisi arusaamu jätkuvalt kontrollitakse, nende üle vaieldakse ja neid pidevalt täpsustatakse. Taani ja Soomega võrrel- davaks ajaloo pöördepunktiks saab Eestis pidada 1939.–1940. aasta sündmusi, millest tekkinud arusaamu tuleks samuti jätkuvalt uurida ja täpsustada ning nende üle vaidlemist jätkata.

Kuid ka otstarbekuse kaalutlusest lähtudes on põhjust arvamusega, et 1934. aasta riigipööre tõi kaasa iseseisvuse kaotamise, tegeleda. Kui Eesti kaotas iseseisvuse Pätsi ja Laidoneri süül ja kui iga rahvas väärib oma valitsejaid, siis oli Eesti rahvas ise oma saatuses süüdi. Venemaa ajaloolaste arvates see nii oligi.

Eesti puhul nimetatakse kahte põhjust, miks ei saa rääkida okupatsioonist: Eesti ei hakanud vastu ja Eestis kehtis autoritaarne kord. Eestit esitatakse läbikukkunud Ida-Euroopa riigina, mis ei väärinudki iseseisvust.²² Pätsi ja Laidoneri süüdistava ja Venemaa ajaloolaste okupatsiooni mittetunnustava arvamuse põhjendused

18 Postimees, 19.12.2019, https://leht.postimees.ee/6853735/toomas-verrev-eesti-ei-vaja- riigimeeste-puuslikke (vaadatud 25.1.2020).

19 Henrik Dethlefsen, „Denmark and the German occupation: Cooperation, negotiation or collaboration?“, Scandinavian Journal of History Vol. 15, nr 1–2 (1.1.1990): 193–206, https://doi.org/10.1080/03468759008579197., 193.

20 John Gilmour ja Jill Stephenson, Hitler’s Scandinavian Legacy: The Consequences of the German Invasion for the Scandinavian Countries Then and Now (London: Bloomsbury, 2014).

21 Pasi Tuunainen, Finnish military effectiveness in the Winter War 1939–1940 (London:

Palgrave Macmillan, 2016)., vii.

22 Vitalij Dymarskij, „Balti riigid: sõda ilma reegliteta. Intervjuu Julia Kantoriga“, 3.12.2011.

Eho Moskvy, https://echo.msk.ru/programs/victory/835634-echo/ (vaadatud 25.1.2020);

Aleksei Pivovarov, 22 ijunja. Rokovye rešenija (Film Alekseja Pivavarova, NTV, 2011), https://www.youtube.com/watch?v=9-0RCwxkQF4 (vaadatud 25.1.2020) – vt Mihhail Melt- juhhovi ja Mark Solonini vaidlus alates 36:48.

(17)

kattuvad: Eesti ei olnud demokraatlik ja Eesti ei hakanud vastu. Tekib sama kummaline olukord nagu 1970-ndate Soomes, kui Max Jakobsonilt küsiti tele- intervjuus: „Kes on süüdi talvesõja puhkemises?“ Jakobson vastas: „Kas mitte Stalin?“, mille peale intervjueerija kohe oma küsimust täpsustas: „Ma pean silmas Soome poolelt“.²³ Jakobson nimetab seda „enesenuhtluseks“,²⁴ mis sobib väga hästi iseloomustama ka Eestis levinud arusaama.

Psühholoogias on enesesüüdistamine tuntud kui käitumine, mis aitab valusa kogemusega edasi elada.²⁵ Kui vägivalla ohver usub, et see, mis temaga juhtus, oli tema enda süü, siis annab see teadmine talle tunde, et vaatamata juhtunule on kontroll tuleviku üle siiski tema enda käes. Vägivalla kordumist on võimalik ära hoida, kui hoiduda käitumisest, mis minevikus saatuslikuks sai. Eesti puhul on riigi väiksus ja geograafiline asend asjad, mida muuta ei saa – seevastu 1934. aasta riigipööre ja demokraatiast loobumine oleksid olnud välditavad. Eelkõige endast vigade otsimine on ka õpetuslikult põhjendatav – sest vigadest on võimalik õppida ainult siis, kui vigu endale tunnistatakse. Kuid kui ohver pidevalt ennast süüdistab ja endast vigu otsib, siis aitab ta paratamatult kujundada arvamust, et tema ise oligi kallaletungis süüdi.

Eelnev kehtib siiski ainult juhul kui arutleda vigade üle meie-vormis. Kui rääkida vigadest nemad-vormis, siis ei ole tegemist mitte enesesüüdistamise ja endast vigade otsimise, vaid teiste süüdistamisega. Süüdi ei olnud mitte „meie“

ehk eesti rahvas, vaid „nemad“ ehk Päts ja Laidoner. Kuid ka sellisel juhul saaks Jakobsoni kombel küsida: „Kas mitte Stalin?“ Lisaks puudub sellisel juhul õpetuslik iva, sest kui „meie“ tegime kõik õigesti, siis pole „meil“ vaja ka midagi õppida. On veel üks põhjus, miks Eesti ajaloo pöördepunkt ja sellega seotud arusaamad väärivad endiselt uurimist. Kui 1934. aasta riigipöördel oli seos iseseisvuse kaotusega, siis on Päts ja Laidoner neile osaks langenud süüdistused ära teeninud – kui ei olnud, siis on nende vaenamine äärmiselt ülekohtune.

Pätsi ja Laidoneri süü ei ole ilma demokraatia ja julgeoleku vahelise seoseta ratsionaalselt põhjendatav. Neid saaks süüdistada selles, et riik okupeeriti, mis ei oleks mõistlik, ja selles, et nad lootusetus olukorras vastu ei hakanud. Kuid vastuhakkamine ei oleks Eesti iseseisvust tingimata päästnud. Meeloslaste vastuhakkamine võis päästa nende au, kuid ei päästnud neid ennast ega ka nende naisi ja lapsi. Pätsi ja Laidoneri saaks süüdistada selles, et nad ei päästnud Eesti au, kuid see ei aitaks leida vastust küsimusele: miks jäi Eesti sellisesse olukorda, kus oli võimalik päästa ainult oma au? Ilvesel on õigus, et peamine pole mitte see

„kes hakkas või ei hakanud vastu“.²⁶ Peamine on see, miks jäi Eesti 1930-ndatel

„Melose olukorda“. Kui nõustuda, et Eestiga sarnaneva väikeriigi jaoks on ainus

23 Max Jakobson, Talvesõja diplomaatia, tõlk Olavi Teppan (Tänapäev, 2004), 8.

24 Jakobson, 8.

25 Ronnie Janoff-Bulman, „Characterological versus behavioral self-blame: Inquiries into depression and rape“, Journal of Personality and Social Psychology Vol. 37, nr 10 (1979):

1798–1809, https://doi.org/10.1037/0022-3514.37.10.1798.

26 Toomas Hendrik Ilves, Omal häälel: mõtteid ja meenutusi, toim Iivi Masso (Tallinn: Täna- päev, 2012), 121.

(18)

teine võimalus „igavene rahu“, siis tuleb ikkagi uurida demokraatiat ja liitlasi, sest ilma nendeta ei oleks sellist „igavest rahu“, mis oleks saanud Eestit päästa. Ainult liitlased saavad anda Eestiga sarnaneva väikeriigi julgeolekule ratsionaalselt põhjendatava tagatise. Kui liitlaste omamiseks on vaja demokraatiat, siis annab sellise põhjenduse demokraatia. Seega, kuigi väga väike osa Eesti ühiskonnast jagab arvamust, et tänu demokraatia puudumisele jäi Eesti ilma liitlasteta ja et tänu demokraatia puudumisele ei hakanud Eesti vastu, on ühiskond lõhestunud küsimuses, kas mingil seletamatul põhjusel ei olnud Päts ja Laidoner ikkagi süüdi Eesti iseseisvuse kaotamises. Selgust saab siia tuua ainult uurides seda, kuidas on omavahel seotud demokraatia ja julgeolek.

Uurimisseis, allikad ja kirjandus Demokraatia ja julgeoleku vahelisi seoseid puudutav osa

Kõige olulisem rahvusvaheliste suhete teooria, mis väidab, et selline seos on olemas, on demokraatliku rahu teooria. Tulenevalt tugevast tõestusmaterjalist, mille kohaselt ei ole demokraatlikud riigid peaaegu kunagi üksteisega sõdinud, on poliitikateadlased demokraatliku rahu kohta öelnud, et see on „empiirilisele seadusele kõige lähemal, mis meil on“.²⁷ Demokraatliku rahu kohta on ka öeldud, et seda on „kõikidest kaasaja rahvusvahelise poliitika küsimustest kõige püsivamalt uuritud“.²⁸ Kõigele vaatamata puudub teadlaste seas üksmeel küsimuses, mis võiks demokraatlikku rahu põhjustada.²⁹ Kui püüda demokraatliku rahu uurimis- seisu kirjeldada füüsikateaduse näitel, siis võiks öelda nii, et katseline füüsika on teinud avastuse, kuid teoreetiline füüsika pole suutnud seda selgitada.

Demokraatliku rahu alast kirjandust on tohutult ja poleks mingisugust mõtet seda kõike üles lugeda. Olulisemate autoritena võib nimetada Michael Doyle’i, kes 1983. aastal avaldatud artiklis³⁰ andis Kanti „Igavese rahu“ näol demokraatlikule rahule esimese tõsiseltvõetava põhjenduse, ning Bruce Russettit ja James Lee Rayd, kelle 1993. ja 1995. aastal ilmunud raamatutes³¹ on demokraatliku rahu seaduspärasusest ja selle võimalikest põhjustajatest antud väga põhjalik ülevaade.

Demokraatliku rahu kriitikutest on oluline nimetada Joanne Gowat, kes

27 Jack S. Levy, „Domestic Politics and War“, The Journal of Interdisciplinary History Vol.

18, nr 4 (1988): 662, https://doi.org/10.2307/204819.

28 Charles Lipson, Reliable Partners: How Democracies Have Made a Separate Peace (Princeton, N.J Woodstock: Princeton University Press, 2005), 169.

29 John J. Mearsheimer, The Tragedy of Great Power Politics (New York ; London: W.W.

Norton, 2014), 16.

30 Michael W. Doyle, „Kant, Liberal Legacies, and Foreign Affairs“, Philosophy & Public Affairs Vol. 12, nr 3 (1983).

31 Bruce Russett, Grasping the Democratic Peace: Principles for a Post-Cold War World (Princeton, N.J: Princeton University Press, 1993); James Lee Ray, Democracy and Inter- national Conflict: An Evaluation of the Democratic Peace Proposition (Columbia, S.C.:

University of South Carolina Press, 1998).

(19)

1999. aastal ilmunud uurimuses näitas, et kui jagada pikem ajavahemik mitmeks osaks, siis jääb demokraatliku rahu aluseks olev seaduspärasus statistiliselt oluliseks ainult pärast 1945. aastat.³²

Selles väitekirjas jagan ma pigem Doyle’i kui Russetti ja Ray vaateid, sest Kantile tuginev põhjendus on tunduvalt veenvam kui Russetti ja Ray kirjeldatud institutsionaalne (struktuuriline) ja kultuuriline (normatiivne) selgitus. Ma püüan edasi arendada Doyle’i mõtet Kanti „Igaveses rahus“ sisalduvatest garantiidest ja väidan, et lisaks „ettevaatuse garantiile“ on selles olemas ka „õigluse garantii“ ja

„turvalisuse garantii“, mis kõik kokku annavadki demokraatlikule rahule veenva põhjenduse. Ma jagan ka Gowa kriitikat ja nõustun, et demokraatlik rahu on teise maailmasõja järgne nähtus. Alles demokratlike riikide liitumine annab demokraatlikule rahule „turvalisuse garantii“ ja teeb sellest püsiva. Kuid ma näitan selles väitekirjas, et ka ilma „turvalisuse garantiita“ olid „ettevaatuse garantii“ ja

„õigluse garantii“ üllatavalt tugevad, mistõttu demokraatlik rahu saigi uuritaval ajal kehtida peaaegu ilma eranditeta.

Demokraatlikust rahust on innustust saanud ka teiste demokraatiaga seotud seaduspärasuste uurijad. Pätsi ja Laidoneri süüdistava arvamuse seisukohalt on demokraatlikust rahust tunduvalt olulisem võimalik seos demokraatia ja liitude vahel, millega tegelenud uurijatest võib nimetada Randolph Siversoni ja Juliann Emmonsit ning Brian Laid ja Dan Reiterit. Esimesed kaks avaldasid 1991. aastal artikli,³³ milles näitasid, et kui sõdadevahelisel ajal oli demokraatiatel kalduvus üksteisega mitte liituda, siis pärast 1945. aastat ilmnes neil kalduvus liituda. Lai ja Reiter avaldasid 2000. aastal artikli,³⁴ milles näitasid, et demokraatlikel riikidel oli kalduvus üksteisega liituda ainult pärast 1945. aastat ja ainult piirkonnas, mis sisaldas Euroopat ja Põhja-Ameerikat. Ka Gowa sai tulemuseks, et demokraatlikel riikidel esineb kalduvus liituda ainult pärast 1945. aastat.³⁵ Selle väitekirja järeldused on nimetatud uurimistulemustega kooskõlas. Ma väidan, et Kanti rahu argumendis sisalduv „ettevaatuse garantii“ mitte ainult ei takista demokraatlikel riikidel omavahel sõdida, vaid ka üksteisega liituda.

On võimalik näidata, et ühine identiteet ei pane demokraatlike riike liituma.

Samuti ei tee seda ühised huvid. Riigid on oma omadustelt unikaalsed ja nende julgeolekuohud ja vastavalt ka huvid ei saa kunagi täpselt kattuda. Erinevad huvid – või täpsemalt öeldes erinevad arusaamad oma huvidest – põhjustavad julgeolekudilemmasid, mille kõige klassikalisemaks näiteks on Hobbesi „kõikide sõda kõikide vastu“ ja mille lahendamiseks on vaja saavutada konsensus. Anthony McGann väidab 2006. aastal ilmunud raamatus, et „konsensus ilma sunnita on

32 Joanne Gowa, Ballots and Bullets: The Elusive Democratic Peace (Princeton, N.J: Prin- ceton University Press, 2000), 62–63.

33 Randolph M. Siverson ja Juliann Emmons, „Birds of a Feather: Democratic Political Systems and Alliance Choices in the Twentieth Century“, The Journal of Conflict Resolution Vol. 35, nr 2 (1991).

34 Brian Lai ja Dan Reiter, „Democracy, Political Similarity, and International Alliances, 1816–1992“, The Journal of Conflict Resolution Vol. 44, nr 2 (2000).

35 Gowa, Ballots and Bullets, 113.

(20)

poliitilises kontekstis loogiliselt võimatu“³⁶ – toetudes omakorda Douglas Rae 1975. aastal avaldatud artiklile.³⁷ McGanni ja Rae väited käivad demokraatliku ühiskonna kohta, kuid kui nõustuda, et rahvusvaheline süsteem ja demokraatlik ühiskond on oma anarhiliselt struktuurilt sarnased, siis peavad nad kehtima ka rahvusvahelises süsteemis. Hobbes kirjutab „Leviathanis“, et „kui ei ole ühist vaenlast, siis nad sõdivad üksteisega.“³⁸ Samasuguse tähelepaneku on teinud ka Georg Simmel.³⁹ Ma väidan selles väitekirjas, et nii riikide liitumiseks kui ka riigisiseste koalitsioonide moodustamiseks on vaja leida konsensus, mida ei ole võimalik saavutada väljastpoolt tuleva surveta. Sellisel moel saavutatud konsensust nimetan ma Hobbesi konsensuseks. Väljastpoolt tuleva surve allikaid saab olla vähemalt kolm: uus (ja suurem) oht, uus (ja suurem) liidus/koalitsioonis osaleja ning uus ajalooline kogemus.

Robert Jervis näitab 1976. aastal ilmunud uurimuses, et inimestel on kalduvus otsustada mitte ratsionaalsete kaalutluste, vaid mineviku kogemuse põhjal.⁴⁰ Jervise järeldust kinnitab 1996. aastal ilmunud raamatus Dan Reiter, kirjeldades statistilist seost, mille kohaselt kalduvad riigid tegema liitumisotsuseid ajaloolise kogemuse põhjal.⁴¹ Mõlemad tähelepanekud on kooskõlas Kanti tõdemusega, et inimesed jõuavad ratsionaalselt põhjendatud lahendusteni alles pärast mitmeid

„ebatäiuslikke katseid“.⁴² Kui nõustuda, et inimesi saab jagada empiristideks ja ratsionalistideks, siis peavad ülekaalus olema empiristid. Kui see on nii, siis annab demokraatias kehtiv enamuse võim sellele võimenduse, mistõttu peab demokraatlikel riikidel olema eriti tugev kalduvus teha otsuseid ajaloolise kogemuse põhjal. Ühendades omavahel Kanti „Igaveses rahus“ sisalduvad garantiid, Hobbesi konsensuse ja demokraatlike riikide kalduvuse otsustada ajaloolise kogemuse põhjal, on võimalik põhjendada, miks demokraatlikud riigid sõdadevahelisel ajal ei liitunud ja miks nad pärast 1945. aastat liitusid.

Pätsi ja Laidoneri süüdistavat arvamust puudutav osa

Pätsi ja Laidoneri süüdistava arvamuse kaks peamist toetajat on Eesti ajaloolane Magnus Ilmjärv ja Soome ajaloolane Martti Turtola ja selle peamistest kriitikutest

36 Anthony McGann, The Logic of Democracy: Reconciling Equality, Deliberation, and Minority Protection (Ann Arbor: University of Michigan Press, 2006), 153.

37 Douglas W. Rae, „The Limits of Consensual Decision“, The American Political Science Review Vol. 69, nr 4 (1975): 1280–82, https://doi.org/10.2307/1955287.

38 Thomas Hobbes, Leviathan, toim Richard Tuck (Cambridge etc.: Cambridge University Press, 1991), 118–19.

39 George Simmel, Conflict & The Web of Group Affiliations, tõlk Kurt H. Wolff ja Reinhard Bendix (New York: Free Press, 1969), 92–93.

40 Robert Jervis, Perception and Misperception in International Politics (Princeton, New Jersey: Princeton University Press, 1976).

41 Dan Reiter, Crucible of Beliefs: Learning, Alliances, and World Wars (Ithaca, N.Y:

NCROL, 1996), 203.

42 Vt allmärkus 209.

(21)

on samuti üks Eesti ja teine Soome ajaloolane: Heino Arumäe ja Seppo Zetter- berg. Zetterberg on 2011. aastal kirjutanud Ilvese samal aastal ilmunud raamatu arvustuses:

Ilvese sõnul sai Teise maailmasõja ajal vaenlase rünnaku alla jäänud Soome olu- liselt suurema kaastunde osaliseks kui kolm Balti riiki, sest Soomet peeti demo- kraatlikuks riigiks ja Eestit, Lätit ning Leedut peeti demokraatlikeks vaid piiratult.

See on tõsi, et viimastes oli demokraatiadefitsiit, kuid Soomele osaks saanud kaas- tunne tuli ka sellest, et ta võitles vaenlase vastu. […]

Teine küsimus on muidugi, kas demokraatiapuudus põhjustas Eesti, Läti ja Leedu alistumise ilma vastupanuta. Minu meelest ei põhjustanud. Kui suurriik otsustas oma väikesed naabrid alla neelata, poleks olnud sellel erilist tähendust, kui ka neis riikides oleks olnud vaba kodanikuühiskond, mis oleks valitsuse poliitikat trotsides nende kaugele ulatunud paindumisele vastu astunud.⁴³

Samasuguseid seisukohti on Zetterberg väljendanud ka varem. Eesti ajaloo üld- käsitluses, mis ilmus 2007. aastal soome keeles ja 2009. aastal eesti keeles,⁴⁴ tundub ta vastavat Magnus Ilmjärve „Hääletule alistumisele“,⁴⁵ sest selles on read:

Kas oli siis nõnda, et Eesti autoritaarne juhtimine viis tema liitmisele Nõukogude Liiduga? Eesti saatust ei mõjutanud riigi sisepoliitika või ühiskondlik kord, vaid külm suurriiklik poliitika. Põhjendamatu on ka kriitika, et autoritaarse süsteemi tõttu ei informeeritud Eesti avalikkust õigel ajal Moskva nõudmistest ja et otsus alistuda langetati kitsas ringis. Kõigepealt, mitte ükski riik, olgu see kui demokraatlik tahes, ei too selliseid asju liiga vara avalikkuse ette. Teiseks, eestlased said nõudmistest kuulda alles Moskvas ja kolmandaks, otsuse alistuda langetasid riigi president, valitsus ja parlamendi mõlema koja komisjonid.⁴⁶

Ilmjärv on omakorda vastanud Zetterbergile 2008. aastal Einar Väraga kahasse kirjutatud raamatuarvustuses.⁴⁷ Kuna Vära uurimisvaldkond on pigem 19. sajand, siis võib arvata, et 20. sajandit puudutava osa on kirjutanud Ilmjärv. Ilmjärv heidab Zetterbegile ette, et ta ei nimeta 1934. aasta riigipöörde järgset aega diktatuuriks, et ta piirdub ainult tegelikult aset leidnud sündmustega ega arutle teiste võimalike arengustsenaariumide üle, ja et ta ei võrdle Eesti käitumist teiste kallaletungi ohvriks langenud Euroopa riikidega.⁴⁸ Ilmjärve ärritab, et Zetterberg ei näe probleemi selles, kui avalikkust piisavalt ei teavitata ja kui otsuseid tehakse ilma

43 Seppo Zetterberg, „Presidendi mitmekõlaline hääl. Toomas Hendrik Ilves: Omalla äänellä. WSOY 2011.“, Diplomaatia, oktoober 2011, https://diplomaatia.ee/presidendi-mitme- kolaline-haal/.

44 Seppo Zetterberg, Viron historia (Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2007);

Seppo Zetterberg, Eesti ajalugu, toim Ain Mäesalu et al., tõlk Helga Laanpere et al. (Tallinn:

Tänapäev, 2009).

46 Zetterberg, Eesti ajalugu, 481.

47 Magnus Ilmjärv ja Einar Vära, „Suomalaisten Viron historia“, Historiallinen aika- kauskirja Vol. 106, nr 3 (2008): 307–15.

48 Ilmjärv ja Vära, 311, 313–14.

(22)

parlamenti kaasamata. Ilmjärv ise näeb kõvasti vaeva, et näidata, nagu oleks Soomes 1939. aasta sügisel Eestist rohkem avalikkust ja parlamenti otsustamisse kaasatud.⁴⁹

Zetterbergil on siiski õigus. Mis puudutab avalikkust ja parlamenti, siis ei ole demokraatliku Soome ja mittedemokraatliku Eesti käitumise vahel põhimõttelist erinevust. Eestis varjati avalikkuse ja parlamendi täiskogu eest nii Moskva läbi- rääkimiste toimumist kui ka nende sisu, Soomes ainult sisu. Soomel oleks olnud ka Eestist tunduvalt raskem läbirääkimiste toimumist varjata, sest selleks ajaks oli kõigile juba teada mitte ainult see, et Nõukogude Liit on pidanud Eesti, Läti ja Leeduga läbirääkimisi, vaid ka see, mida Nõukogude Liit neilt tahtis. Aja- kirjandusel ei olnud kuigi raske ära arvata, mida võis Nõukogude Liit tahta Soomelt. Kui Ilmjärv arvab, et demokraatliku Soome huvides oli teavitada avalikkust ja parlamendi täiskogu Moskva nõudmistest, siis ta ei ole aru saanud sellest, miks Molotov ja mitte Soome välisminister oli lõpuks see, kes nõudmised avalikustas.

Ilmjärve katseid tõestada Soome avatust ja Eesti suletust näidetega sellest, kuidas Soome andis Moskva nõudmistest teada teistele riikidele, kuid Eesti ei teinud isegi seda,⁵⁰ ei ole samuti raske ümber lükata. Nii demokraatlik Soome kui ka mittedemokraatlik Eesti teavitasid neid riike, kellelt lootsid saada abi. Eesti puhul oli selliseid riike ainult üks – Saksamaa – keda Eesti ka esimesel võimalusel teavitas.⁵¹ Vaidlus selle üle, kas Eestis teavitati avalikkust rohkem või vähem kui Soomes või kas Eestis langetati otsuseid kitsamas ringis kui seda tehti Soomes, on tegelikult teisejärguline. Kui eesmärgiks on tõestada demokraatia või selle puudumise mõju Soome ja Eesti otsustele, siis on sellistest väidetest vähe kasu.

Clinton Rossiter on juba 1948. aastal ilmunud uurimuses⁵² veenvalt näidanud, et kriiside ajal kalduvad demokraatlikud riigid käituma sarnaselt mitte- demokraatlikele riikidele – piirates avalikustamist ja langetades otsuseid kitsas ringis. Ka mina saan selles väitekirjas Rossiteri tähelepanekuid kinnitada.

Lisaks Zetterbergile on Pätsi ja Laidoneri süüdistava arvamuse olulisemaks kriitikuks Heino Arumäe. Martti Turtola Laidoneri raamatu⁵³ arvustuses, mis ilmus 2008. aastal, esitab Arumäe hea kokkuvõtte väidetest, millest Pätsi ja Laidoneri süüdistav arvamus koosneb:

49 Ilmjärv ja Vära, 313.

50 Ilmjärv ja Vära, 313.

51 Saksa saadik Tallinnas Saksa Välisministeeriumile, 25.9.1939 – vt Küllo Arjakas et al., toim, Faatum: Eesti tee hävingule 1939–1940: riigikontrolör Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939–1940: Molotovi-Ribbentropi pakti tagamaad: dokumente ja materjale (Tallinn: SE & JS, 2009), 423; Saksa saadik Tallinnas Saksa Välisministeeriumile, 26.9.1939 – vt Heino Arumäe, „President Konstantin Pätsi abipalve Saksa valitsusele“, Tuna, nr 3 (2000), 62.

52 Clinton L. Rossiter, Constitutional Dictatorship: Crisis Government in the Modern Demo- cracies (Princeton: Princeton University Press, 1948).

(23)

Eestit tabanud saatuses on süüdi kõigepealt autoritaarne režiim; demokraatia oleks Eesti päästnud; üheks Eesti välispoliitika olulisemaks veaks oli loobumine orien- tatsioonist demokraatlikele lääneriikidele […] otsus Moskva nõudmised rahuldada langetati kitsas ringis, rahvast, parlamenti ega rahvusvahelist avalikkust eelnevalt ei informeeritud; […] seoses kõnesoleva põhimõttelise seisukohaga ei taotlenud Eesti mingisugust abi teistelt riikidelt; […] Soome võitles ja säilitas iseseisvuse, Eesti ei võidelnud ja kaotas selle; […] baasideperioodil käitus Eesti ebaväärikalt ja lausa puges Moskva ees.⁵⁴

Arumäe lükkab ümber Turtola väited nagu ei saaks riigijuhid oma avalikult välja öeldud seisukohti muuta või nagu oleks Soome-Eesti salajane koostöö Soome lahe sulgemiseks saanud Eestit kuidagi aidata või nagu oleksid vähemuses olevad vabadussõjalased saanud demokraatlikus Eestis teistele oma tõekspidamisi peale suruda. Kõike seda saan ka mina selles väitekirjas kinnitada. Kuigi meie järel- dused suuresti kattuvad, on tõestuskäikudes erinevusi. Sama käib ka teise olulise Turtola-kriitiku, Urmas Salo kohta.⁵⁵ Arumäel on õigus, kui ta kirjutab:

Sageli on väidetud: okupatsioonis olid süüdi Päts, Laidoner ja autoritaarne süsteem, demokraatia oleks Eesti päästnud. Ükski sellist tõde propageerinud isik pole püüdnudki tõestada, kuidas see võimalik oleks olnud.⁵⁶

Seda ei ole tõepoolest tehtud. Kuid tehtud ei ole ka vastupidist. Keegi ei ole tões- tanud, miks demokraatia ei oleks saanud Eestit päästa. Kritiseerides jätkuvalt Pätsi ja Laidoneri süüdistavat arvamust, ei maini ka Arumäe ise oma 2018. aastal ilmunud põhjaliku monograafia lõppsõnas enam demokraatia puudumist kui ühte selle arvamuse põhiväidet.⁵⁷ Seepärast on põhjust nõustuda Jaak Valgega, kes 2011. aastal kirjutas:

Ehkki 1934. aasta riigipööre on Eesti sisepoliitika ajaloos üks olulisemaid sünd- musi, ei ole veel tehtud ühtegi uuringut, mis oleks keskendunud demokraatia kaotuse põhjustele, sündmustele, tulemustele ja tähendusele.⁵⁸

Võib-olla ei peakski sellist uurimust ootama ajaloolastelt. Ühelt poolt demokraatia kaotuse, kuid teiselt poolt demokraatia säilimise põhjuseid on Eesti ja Soome näitel väga põhjalikult uurinud poliitikateadlased. Kõige viimane ja tõe- näoliselt ka kõige põhjalikum on Dirk Berg-Schlosseri juhtimisel tehtud uurimus, mis kestis üle 10 aasta ja mille kokkuvõtted avaldati aastatel 2000 ja 2002.⁵⁹

54 Heino Arumäe, „Üks vägagi piinlik lugu. Martti Turtola. Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940. Soome keelest tõlkinud Maimu Berg. Tänapäev. Tallinn, 2008.“, Tuna, nr 4 (2008): 128.

55 Urmas Salo, „Miks ei saa uskuda Turtola raamatut Laidonerist“, Postimees, 29.3.2008, https://www.postimees.ee/1775723/urmas-salo-miks-ei-saa-uskuda-turtola-raamatut-laidonerist.

56 Arumäe, 131.

57 Heino Arumäe, Eesti ja Soome: sõjast sõjani (Tallinn: Argo, 2018), 608–11.

58 Jaak Valge, „Foreign Involvement and Loss of Democracy, Estonia 1934“, Journal of Contemporary History Vol. 46, nr 4 (2011): 793.

59 Dirk Berg-Schlosser ja Jeremy Mitchell, toim, The Conditions of Democracy in Europe 1919–39: Systematic Case Studies, Advances in Political Science (Palgrave Macmillan UK,

(24)

Selles võrreldi omavahel 18-t Euroopa riiki⁶⁰ perioodil 1919–1939. Uuritud riikidest umbes pooled suutsid demokraatia säilitada ja umbes pooled mitte.

Riikide sarnasusi ja erinevusi hinnati kokku kuni 73 erineva näitaja põhjal. Tule- museks saadi, et sõdadevahelise Euroopa kaks kõige sarnasemat riiki olid Ungari ja Rumeenia ning kohe nende järel tulid ühevõrra sarnastena Eesti ja Soome, Saksamaa ja Austria ning Hispaania ja Itaalia.⁶¹ Selgelt eristusid kõikidest uuritud riikidest Eesti ja Soome, sest vaatamata suurele sarnasusele jäi ühes demokraatia püsima, kuid teises mitte.⁶² Lisaks kvantitatiivsele uurimusele koostati iga riigi kohta ka eraldi juhtumiuuring, mille Eesti ja Soome kohta kirjutasid vastavalt Toomas Varrak ja Lauri Karvonen.⁶³ Kõike kokku võttes jõuti järeldusele, et Soomes olid tingimused demokraatia säilimiseks sama ebasoodsad kui Eestis, kuid kuna riigijuhtide valikud olid erinevad, siis kujunes erinevaks ka demokraatia saatus.⁶⁴ Teiste sõnadega: tingimused, mis kujundasid Soome otsustajate valiku- võimaluste kogumi (opportunity set)⁶⁵ olid sarnased naaberriik Eestiga, kuid Soome otsustajate valikud valikuvõimaluste kogumi sees olid teistsugused ja need valikud päästsidki Soome demokraatia.⁶⁶

2000), https://doi.org/10.1057/9780333993774; Dirk Berg-Schlosser ja Jeremy Mitchell, toim, Authoritarianism and Democracy in Europe, 1919–39: Comparative Analyses, Advances in Political Science (Palgrave Macmillan UK, 2002), https://doi.org/10.1057/

9781403914231.

60 Austria, Belgia, Tšehhoslovakkia, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Madalmaad, Poola, Portugal, Rumeenia, Hispaania, Rootsi, Ühendkuningriik.

61 Gisele de Meur ja Dirk Berg-Schlosser, „Comparing political systems: Establishing simi- larities and dissimilarities“, European Journal of Political Research Vol. 26 (1994): 198, 215 – artiklis on mitmeid vigu: lk 215 tabelina toodud erinevused on valesti kokku loetud ja SW tähistab Rootsit mitte Šveitsi.

62 de Meur ja Berg-Schlosser, 209–11; Gisele de Meur ja Dirk Berg-Schlosser, „Conditions of Authoritarianism, Fascism, and Democracy in Interwar Europe. Systematic Matching and Contrasting of Cases for „Small N“ Analysis“, Comparative Political Studies Vol. 29, nr 4 (august 1996): 455; Berg-Schlosser ja Mitchell, The Conditions of Democracy in Europe 1919–39, 464.

63 Toomas Varrak, „Estonia: Crises and ‘Pre-Emptive Authoritarianism’“, Conditions of Democracy in Europe, 1919–39. Systematic Case Studies, toim Dirk Berg-Schlosser ja Jeremy Mitchell (Macmillan Press, 2000); Lauri Karvonen, „Finland: From Conflict to Compromise“, Conditions of Democracy in Europe, 1919–39. Systematic Case Studies, toim Dirk Berg- Schlosser ja Jeremy Mitchell (Macmillan Press, 2000).

64 de Meur ja Berg-Schlosser, „Comparing political systems.“, 211; de Meur ja Berg- Schlosser, „Conditions of Authoritarianism.“, 439, 445, 461–62; Berg-Schlosser ja Mitchell, The Conditions of Democracy in Europe 1919–39, 464; Berg-Schlosser ja Mitchell, Authori- tarianism and Democracy in Europe, 1919–39, 262–63, 321, 323.

65 Määratletud Jon Elsteri poolt kui “suur kogum kõikidest abstraktselt võimalikest tege- vustest, mida isik võib teha. Esimene filter koosneb kõikidest füüsikalistest, majanduslikest, õiguslikest ja psühholoogilistest piirangutest, mis isiku ees seisavad.“ – vt Jon Elster, Nuts and Bolts for the Social Sciences (Cambridge etc.: Cambridge University Press, 1996), 13.

66 de Meur ja Berg-Schlosser, „Comparing political systems.“, 211; de Meur ja Berg- Schlosser, „Conditions of Authoritarianism.“, 431.

(25)

Ma ei vaidle selles väitekirjas Berg-Schlosseri uurimisrühma tulemustele vastu, vaid püüan vaadata kaugemale riigijuhtide valikutest, mis on pigem juhusliku iseloomuga kui alluvad mingisugustele üldistele seaduspärasustele. Ma püüan edasi arendada Lauri Karvoneni mõtet sellest, et Soomes sundis ühine oht eri- nevaid ühiskonnarühmi koostööd tegema.⁶⁷ Karvonen toetub Simmelile,⁶⁸ kelle tähelepanekud on omakorda väga sarnased Hobbesile. Ka Jaak Valge on seoses Eesti demokraatia kriisiga vihjanud ühisele ohule kui erakondade käitumist mõju- tavale tegurile.⁶⁹ On võimalik näidata, et demokraatia nõrkused ehk demokraatia dilemmad mõjutavad kõiki ühiskondi ühtemoodi ja et kõikides demokraatlikes ühiskondades käituvad ühiskonnarühmad ohu korral sarnaselt. Mis on igas ühis- konnas unikaalne, on ühiskonnarühmade suurusest tulenev jõudude tasakaal ja ajalooline kogemus. Soome otsustajate valikuvõimaluste kogum ei olnud samasugune kui Eestis, sest ühiskonnasisene jõudude jaotus ja ajalooline kogemus olid erinevad. Kuid see puudutab küsimust demokraatia kaotamise põhjustest Eestis.

Küsimust demokraatia kaotamise „tulemustest ja tähtsusest“ Eestis ei ole minule teadaolevalt tõesti keegi eraldi uurinud. Kõige lähemal on sellele Maria Groene- veldi 2012. aastal kaitstud doktoritöö,⁷⁰ mis võrdleb Eesti ja Soome käitumist 1939. aasta sügisel.

Maria Groeneveld ei ole samuti mitte ajaloolane, vaid poliitikateadlane. Kui üksikud väiksemad eksimused⁷¹ kõrvale jätta, siis võib tema ajaloo-alaste seisu- kohtadega nõustuda, välja arvatud Eestile omistatud Saksa orientatsioon. Millega on raskem nõustuda, on tema lõppjäreldused ja selles ei ole süüdi mitte Groeneveldi arutluskäik, vaid liiga kitsad ajalised ja teoreetilised raamid. Groene- veldi töös on olemas kõik inimeste ja riikide käitumise selgitamiseks vajalikud koostisosad, kuid kuna Groeneveld on ise ennast piiranud konstruktivismiga, siis jääb ta pidama sotsiaalselt konstrueeritud diskursustesse. Ma ei eita selliste dis- kursuste olemasolu ega tähtsust, kuid minu arvates on tegemist pigem tagajärgede kui põhjustega. Mulle tundub usutavam Rossiteri selgitus, et kriiside ajal hakkavad kõik riigid demokraatiat piirama ja võtavad kasutusele erakorralisi meetmeid, kui Groeneveldi selgitus, et 1939. aasta sügisel tehti Eestis sedasama tulenevalt valit- sevast diskursusest.⁷² Samuti tundub mulle usutavam Hobbesi ja Simmeli selgitus, et ühise ohu ilmumisel unustavad inimesed oma senised erimeelsused ja hakkavad

67 Karvonen, „Finland: From Conflict to Compromise“, 152–53.

69 Valge, „Foreign Involvement and Loss of Democracy“, 806.

70 Maria Groeneveld, The Role of the State and Society Relationship in the Foreign Policy Making Process (Tartu: University of Tartu, 2012), https://dspace.ut.ee/handle/10062/27923.

71 Suur osa Konstantin Pätsile omistatud tsitaatidest kuulub tegelikult tema vennale Voldemar Pätsile, sest president Päts ei võtnud osa baasidelepingut arutanud Riigikogu komisjonide koosolekutest; Leedu ei kuulunud riikide hulka, keda Nõukogude Liit soovis 1939. aasta suvel garanteerida, sest Leeduga puudus ühine piir.

72 Groeneveld, The Role of the State and Society Relationship, 90–92.

(26)

tegema koostööd kui Groeneveldi selgitus, et 1939. aasta sügisel tehti Soomes sedasama tulenevalt „üksmeelsuse diskursusest“.⁷³

Groeneveldil kasvavad ühed diskursused välja teistest, mis võib vabalt nii olla.

Veidi lihtsustades on Eesti puhul algseteks diskursusteks äärmuslik rahvuslus (esindajaks vabadussõjalased), mõõdukas rahvuslus (esindajaks Päts) ja liberalism (esindajaks Tõnisson). Nendest kasvab välja ühiskonna arvamusega mittearvestav diskursus (esindajaks Pätsi autoritaarne kord), sest sellel on sügavad ajaloolised juured. Soome algseteks diskursusteks on venestamise ajast pärit põhiseadus- likkus ja järeleandlikkus, kodusõja ajast pärit vasakpoolsus ja parempoolsus ning 1930-ndatest pärit äärmuslik rahvuslus ja seaduslikkus. Nendest kasvavad välja 1939. aasta sügise diskursused: põhiseaduslikkus (esindajaks Erkko), järele- andlikkus (esindajateks Paasikivi ja Mannerheim) ja aktiivne vastupanu (esindajaks IKL⁷⁴).

Groeneveldi diskursustele pole midagi ette heita peale selle, et puudu on üks kõige enam sõdadevahelise Soome ühiskonda lõhestanud vastasseise soomerootsi ja soome rahvuslaste vahel. Olulisem etteheide on siiski see, et Groeneveld võrdleb omavahel erinevat liiki diskursusi. Soome diskursused olid samal ajal ka olemas- olevad valikuvõimalused: passiivne vastupanu (Erkko), järeleandmine (Paasikivi ja Mannerheim) või aktiivne vastupanu (IKL), mis olid kõik suuremal või vähemal määral võimalikud. Kui Eesti diskursus seisnes ühiskonna arvamusega mittearvestamises, siis ei kaotanud see veel Eesti valikuvõimalusi, mis olid samuti olemas. Need olid samad, mis Soomel, selle olulise erinevusega, et Eesti valiku- võimaluste seast puudus passiivne vastupanu ehk lootus, et Nõukogude Liit taga- neb oma nõudmistest – ja just see on kogu küsimuse võti.

Tulenevalt endale kehtestatud kitsastest ajalistest raamidest ei pea Groeneveld selgitama järske muutusi riikide käitumises. Suvel 1939 suhtusid riigijuhid ja avalikkus Eestis ja Soomes sarnaselt sellesse, kuidas peaks käituma võimaliku kallaletungi korral, kuid septembris toimus Eesti käitumises muutus. Samuti toimus muutus Soomes talvesõja teisel päeval, kui välisminister Erkko ja koos Erkkoga ka tema poliitika valitsusest eemaldati. Kui pidada diskursuseks midagi, mille kujunemine võtab aega, siis ei saanud muutunud diskursused nii kiireid muutusi põhjustada. Kuid kui ajalugu kujundab diskursusi⁷⁵ ja kui diskursused kujundavad riikide käitumist, siis võib diskursuse ka vahelt ära jätta ja öelda, et ajalugu kujundab riikide käitumist. Või kui see tundub liiga lihtne, siis saab öelda, et ajalugu kujundab arusaamasid ja uskumusi, millest omakorda riikide käitumine sõltub – nii nagu seda teevad Robert Jervis ja Dan Reiter.⁷⁶ Kuid nimetatud eri- meelsustele vaatamata on Groeneveldi uurimuses palju sellist, mida mina saan oma väitekirjas kinnitada. Kõige olulisemas – et inimesed ja riigid ei pruugi

73 Groeneveld, 150.

74 Isamaaline rahvaliikumine (Isänmaallinen kansanliike, IKL) – pärast Lapua liikumise keelustamist 1932. aastal asutatud sarnaste vaadetega erakond.

75 Groeneveld, The Role of the State and Society Relationship, 19–20, 34.

76 Vt allmärkus 40 ja 41.