Uut vaimsust on kirjeldatud kui kultuslikku miljööd (Hanegraaff 1996: 17), spirituaalset miljööd kui ka subkultuuri (Sutcliffe 2003: 4-24), kus levivad erinevad ideed ja praktikad (Uibu 2013: 7). See paikneb erinevate eluvaldkondade nagu religiooni, meditsiini, majanduse või teaduse piirialadel, sel on palju erinevaid väljendusvorme ning kõik see teeb nähtuse keeruliseks, andes sageli võimalusi seda pealiskaudselt hinnata (Altnurme 2013: 18).
Tartu Ülikooli teoloogiadoktor Lea Altnurme on üks väheseid uue vaimsuse põhjalikumalt uurijaid Eestis. Altnurme sõnul on uus vaimsus religioonisotsioloogias kasutusele võetud termin, millega tähistada üht keskkonda, milles tegutsevad mitmesugused meditatsiooni, vabastavat hingamist, reikit ning arvukalt muid tehnikaid/praktikaid õpetavad ja läbiviivad grupid. Korraldatakse temaatikaga seonduvaid laagreid, töötubasid, loenguid, seminare. Kasutusel on kirjandus, mille tähistamiseks on kasutusel (määratlus)sõnad eneseabi, vaimsus, psühholoogia, tervis, aga ka majandus või religioon. Tegu pole organiseeritud, vaid pigem iseorganiseeriva, spontaanse ja dünaamilise keskkonnaga, mida võib pidada usuks, või ka religiooniks, samas kui selles tegutsejad oma tegevust religioosseks ei pea (Altnurme 2013: 19).
Altnurme sõnul saab uue vaimsuse sisu vaadelda järgneval viisil. Esiteks esineb uues vaimsuses psühholoogia ja tervendamisega seonduv: uue vaimsuse keskkonnas levivad eneseabipsühholoogia ning alternatiivmeditsiini teraapiad ja mõtteviisid; vaimsed õpetused rõhutavad sageli holistilist lähenemist tervisele ja laiemalt inimese elule.
Teiseks oluliseks allikaks ja tänapäevase uue vaimsuse eelkäijaks võib pidada lääne esoteerilisi-okultistlikke mõttevoolusid nagu näiteks teosoofiat või spiritismi.
Kolmandaks rikkalikuks allikaks on ida usundid, millest on võetud üle nii käsitlusviise, mõisteid kui ka praktikaid. Samuti laenavad uusvaimsed õpetused
32
mõisteid ning üldisemat usku teadmiste olulisusesse loodusteadustest, mida võib pidada neljandaks tähtsamaks allikaks.
Viimasena toob Lea Altnurme uue vaimsuse sisuna välja loodusrahvaste traditsioonid ning ökoloogilise mõtteviisi. (Uibu 2013: 8).
Tänase uusvaimse keskkonna alusepanijad, eelmise sajandi 60-70ndatel aastatel tekkinud new age liikumised teisenesid 90-ndate alguseks. Idee vastupanust kapitalistlikule süsteemile taandus ning oluliseks said isikliku muutusega seotud ideestik. Oluliseks muutus isiklik – valgustumine, individuaalne kasvamine, tervenemine. (Altnurme 2013: 21). Kuigi new age ise end religioonina ei määratlenud ning on eelistanud omailma tutvustavates tekstides sõna vaimsus, võib seda siiski religioonina käsitada, sest kontekst, mida new age inimesele pakkus, on religioosne nii õpetuse kui ka praktikate poolest (Altnurme, Lyra 2004: 133).
Tuntud uue vaimsuse (tema raamatus küll veel new age nime all) uurija Paul Heelas võttis esimesena kasutusele termini „minavaimsus“, millega proovis näidata vaimset enesearengut ja -arendamist kui uue vaimsuse keskset ideed.
Selle idee sisuks on, et iga indiviid peab oma elus saama ühenduse oma kõrgema
„minaga“, mis temas peitub ning taolise tegevuse läbi justkui jumalasarnaseks või kogu olemasolevaga üheks saama (Heelas 1996: 2). Sealjuures rõhutab Heelas, et uue vaimsusega seonduvat ei saa käsitada kui seosetut ideede ja praktikate kogumit, mis justkui eitaks midagi fundamentaalsemat. Heelase sõnul vastustavad uusvaimsed mõttesuunad teaduslikku, ratsionaalseid tõestusi pakkuvat lähenemist maailmale, eelistades just intuitiivseid, „sisemist tarkust“ rõhutavaid lähenemisi.
Uues vaimsuses on täheldatavad teaduse ümbermõtestamise katsed „uue füüsika“
või „uue teaduse“ mõistete loomise kaudu. (Heelas 1996: 2).
Uuele vaimsusele on omased kolm juhtmõtet (Heelas 1996: 17-22): esiteks, et me kannatame, sest me oleme kaugenenud millestki õigest, tõeliselt loomupärasest; teiseks – me oleme olemuselt spirituaalsed, füüsilisse kehasse saanud jumalikud olendid, võimega omale ise heaolu looma, ehkki seda
33
sotsialiseerumise läbi ei ilmne ning kolmandaks – on olemas igaühele jõukohane tee saamaks jälle selleks, kes me sisimas oleme. Lisanduvateks teadmisteks on Heelase sõnul veel teadmine, et kõik vajalikud teadmised on inimeses juba olemas. Tal on on ainuvõime neid avastada ja enese heaks kasutada, tal on siduv vastutus iseenda elukäigu eest, tal on on sisemiste jõudude abil võime muuta end ja end ümbritsevat, ta on oma olemuselt vaba, mitte kellelegi kuuluv ning kõik inimesega tegelevad traditsioonid on pärit ühest algsest allikast, taotledes inimese võimestamist, naasmist jumaliku alge juurde.
Paul Heelas tõdeb, et kogu uus vaimsus sisaldab tervenemist, tervendamist – tervemaks tuleb teha planeeti, ühiskonnakorraldusest saastunud inim- ja ärisuhteid, indiviide (et nad kogeksid oma sünnipärast terviklikkust), nende füüsilisi ja psühholoogilisi vaevusi. Uue vaimsuse sees on ravimise kohta arvatud nii, et kui see toetub millelegi inimesevälisele, on inimeselt ära võetud agentsus, võim ja meelevald, vastutus jne. Igasugune ravi tuleb inimese seest. (Heelas 1996:
81-82).
Heelas nendib, et oma mõjuvõimu, autoriteedi/ekspertsuse saab tervendaja enesest, enese läbi, olles oma soovitatud tehnikaid ise eelnevalt proovinud ning töötavaks tunnistanud. Alles sellisest positsioonist saab ta Heelase arvates lähtuda, kui vaimne spetsialist, kes on juba saavutanud selle, mida tema juurde jõudnud abivajaja ihaldab – tervendajal on juhendamise võime. (Heelas 1996: 83). Olulisel kohal on uusvaimsetes keskkondades ka loodususkumustega seotud praktikad, milledes Heelase sõnul võib täheldada, et kui keegi on loonud harmoonilise kontakti iseendaga, on ta seda suure tõenäosusega ka Loodusega (Heelas 1996:
89).
Uue vaimsuses sisalduv õpetus inimesest ja tema eneseteadvusest on dualistlikku laadi. Ühelt poolt viidatakse indiviidi sotsialisatsiooni käigus saastunud minale ehk egole, teisalt väidetakse iga indiviidi omavat ka tõelist loomust, kõrgemat mina, mis on loovuse, armastuse, rahu, tarkuse ja vastutuse allikas. Üheks uusvaimset kirjandust läbivaks uskumuseks on, et ühiskondlikud tavad materialismi, konkurentsi ja tähtsuse omistamisega rollide mängimisele
34
hävitavad tõeliselt inimliku ja asendavad selle moonutatud eneseteadvusega.
Seetõttu on inimesed paratamatult haiged niikaua, kuni nad saavad teadlikuks alternatiivsetest võimalusest ego poolt dikteeritud elule ning saavad avastama oma tõelist mina. Eesmärgi – terviklikuma elu, tervise või suurema heaolu – saavutamiseks pakub uusvaimne inforuum suurel hulgal erinevaid praktikaid.
(Altnurme, Lyra 2004: 119).
Lea Altnurme ning Ahti Lyra on kajastanud tervendamise fenomeni 2004.
aastal ilmunud artiklis „Tervendamine – misjoneeriv klientkultus“ ning arutlenud uue vaimsuse ja tervendaja tegevuse seoseid. Terve inimene on uusvaimse mõtteviisi järgi teguvõimas ja tundlik. Usutakse, et see viitab mitte ainult füüsilisele energiale, vaid ka ülemeelelisele energiale, teatud vibratsioonile. Tervis ja heaolu on määratletud keha, meele, tunnete ja vaimu terviklikkuse kaudu;
usutakse, et sensitiivi võimed on need, mis teevad tervenemise võimalikuks.
(Altnurme, Lyra 2004: 118-120). Haigusi vaadeldakse uusvaimseis keskkondades tihtilugu kui elu õppetükki, mis võimaldab inimesel liikuda vaimse arengu madalamatelt astmetelt kõrgematele, mis tähendab seda, et probleem väärtustatakse viisil, mis lubab sellega paremini toime tulla (Altnurme, Lyra 2004:
135).
Inimeste tervendamise puhul on veel oluline märkida, et abivajajat püütakse tervendaja poolt pöörata uude uskumustesüsteemi, kuna probleem võib olla juba kõigutanud ravitava usku temal olemasolevasse. Teisalt püüavad tervendajad kinnitada oma esitatava maailmavaate tõesust ning taastada inimese kontrollitunnet oma elu üle, seda juhul kui ravitavat iseloomustab uue vaimsuse mõtteviis. Tervendamise edukus ei sõltu Altnurme ja Lyra sõnul sellest, kas tervendajal on „imevõimed“ või mitte, vaid veenvusest ja muljest, mille ta suudab endast jätta. (Altnurme, Lyra 2004: 139). Ka Meredith McGuire väitel pakutakse koos tervendamisega tervet uut maailmavaadet, mitte niivõrd vaimu ja keha tervikut, vaid inimese ühisolemist kogu universumiga. Ehkki inimene võib oma hädades „süüdi“ olla, ei rõhuta alternatiivravi seda, vaid keskendub inimese
35
jõustamisele/võimustamisele, millega on ta juba iseseisvalt, ravitseja poole pöördumisega alustanud (McGuire 1989: 244).
Lisaks on uue vaimsuse tekstidel veel mõõtmeid. Ameerika folklorist Robert Glenn Howard on internetisuhtlust uurides osutanud suundumusele, mida ta nimetab vernakulaarse ehk rahvapärase autoriteedi esiletõusuks. Erinevalt institutsionaalsest autoriteedist ilmneb vernakulaarne autoriteetsus ennekõike siis, kui indiviid usaldab mingit väidet just seetõttu, et see ei ole institutsionaalse autoriteedi poolt esile toodud, olgu viimaseks siis niisugused formaalsed institutsioonid nagu kirik, ajakirjanduskorporatsioon vmt (Howard 2011). Taolist efekti võib kindlasti kohata alternatiivravispetsialistide kirjapandu puhul.
Seega saab öelda, et Eestis esinevate, uuel vaimsusel põhinevate maailmavaadete olulisimaiks mõttelisteks osadeks on indiviidi „minaga“
tegelemine selle paremaks, tervemaks, arenenumaks saamise mõttes. Vaimse ning füüsilise tervise parandamine on selles keskkonnas levivate arusaamade kohaselt inimeste võimetele kohane ning selle praktiliseks läbiviimiseks pakub uusvaimne keskkond hulgaliselt eriilmelisi õpetusi ning praktikaid. Suures osas on need oma eesmärkidelt tavameditsiiniga sarnased – mõlema eesmärk on inimese kannatuste vähendamine, ehkki uue vaimsuse keskkonnas on indiviidi roll selles palju olulisem. Saab öelda, et Eesti alternatiivmeditsiini valdkonnas tegutsevate tervendajate enese- ja maailmapildist ning läbiviidavatest toimingutest on võimalik paremini aru saada varustatuna teadmistega uue vaimsuse miljöö olemusest ning sealkasutatavast keelest.
Valdkonnast kõrvalejäänuna on võimalik siiski tunnistada, et uuele vaimsusele tundub omane olevat sallivus erinevate traditsioonide ja neist pärit enesemuutmise ja -juhtimise tehnikate vastu. Võimaluste paljusus annab minu hinnangul indiviidile vabaduse end peaaegu piiranguteta positsioneerida ning tunda end oma eluilma sidususe ainukese kujundajana
36