Alternatiivmeditsiinidiskursus

Alternatiivmeditsiin on üldise arvamuse kohaselt tavameditsiini vastand ehk siis kõik see, mida tavameditsiin ei ole (veel) teaduslikke meetodeid kasutades kontrollinud ning tõenduspõhisena ning ohutuna hinnanud. Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) on andnud 2004. aastal välja juhendmaterjali, milles selgitab tavameditsiiniga (ingl k. conventional medicine) paralleelelt toimivaid, inimeste raviga tegelevaid valdkondi. Materjal mainib traditsioonilise, mingi piirkonna traditsioonide põhjal välja kujunenud meditsiini (ingl k.

traditional medicine, lüh. TM) ning komplementaar- (ehk täiend-) ja

21

alternatiivmeditsiini (ingl k. complementary and alternatiive medicine, lüh. CAM) kooskasutusele võtmise võimalikke põhimõtteid, soovides alternatiivsete raviteenuste osutajaid ning patsiente/tarbijaid enam informeerida, eesmärgiga tagada turvalisust mittetõenduspõhiste ravivõtete kasutamisel. Juhendis tõdetakse inimeste järjest kasvavat proaktiivset soovi oma tervise eest hoolt kanda ning sellega seoses rõhutab WHO, et seetõttu oleks tarvilik käivitada riikidesisene vastavasisuline standardiseerimisprotsess (WHO 2004: 4). TM ja CAM kasutamise soovitamise juures peab WHO hinnangul lähtuma iga riigi vastavast sotsiaalsest, kultuurilisest, religioossest ja spirituaalsest kontekstist, milles vastav raviviis on tekkinud. WHO möönab, et erinevad kultuurikontekstid võivad tekitada raskusi põhimõistete erineva tähenduse tõttu (WHO 2004: 13).

Alternatiivmeditsiinil on ülemaailmselt olnud ja on jätkuvalt olemas oma kindel koht, selle kohalolekut, olemust ja võimalusi on võimalik tunda trüki- ja elektroonilise meedia kaudu, aga ka inimestevahelisest suhtlusest, lugudest ja kogemustest. Terviseinfo on tänapäevainimestele kergesti kättesaadav ja abiotsimise kanaleid ning võimalusi on seetõttu väga palju. Terviseinfo on kujunenud üheks populaarsemaks otsinguteemaks internetis (Hardey 2010) ning on üldtunnustatud tõsiasi, et vabas ühiskonnas on inimesel õigus otsustada kõigesse enesesse puutuvasse, sealhulgas enese tervisesse ja ravisse. Oma tervise eest vastutuse võtmine on ka Eesti tervishoiupoliitikas soositud, rahvastiku tervisekavas 2012-2020 on välja toodud, et isiku aktiivne osalemine end mõjutavate otsuste tegemisel ja probleemide lahendamisel toob kaasa nende võimestumise ja võime suuremal määral lahendada oma terviseprobleeme (Sotsiaalministeerium 2008).

Mõnede Eesti tervishoiuspetsialistide hinnangutel ei saa rääkida alternatiivmeditsiinist, vaid alternatiivsetest ravivõtetest (Lipand, Nool 2009).

Autorid märgivad, et alternatiivmeditsiinis on kasutusel mitmeid mõisteid ja termineid, mille taga peituvat ei ole võimalik uurida, neid peab lihtsalt uskuma.

Täiend- ja alternatiivmeditsiiniteenuste otsimise peamisteks põhjusteks nimetavad nad kroonilist valu, peavalu, ärevust, depressiooni, sõltuvusseisundeid, artroose ja

22

artriite, aga ka rahulolematust tavameditsiiniga. Alternatiivmeditsiini positiivseks küljeks peavad Lipand ja Nool asjaolu, et mõnikord saavad patsiendid niiviisi tagasi usu, optimismi ja parema enesetunde ning seetõttu on koostöö mõlema suuna vahel võimalik. (Lipand, Nool 2009).

Lubi jt (2018) on oma artiklis nimetanud sotsiokultuurilisi tegureid, mis on olulised alternatiivmeditsiini mõistmisel ning kasutuselevõtul. Peamised põhjused, mis ajendavad inimesi alternatiivmeditsiinist lahendusi otsima, on autorite väitel seotud kultuuriliste traditsioonidega (näiteks ravimtaimede kasutamisega), meditsiinilise pluralismi suurenemisega, neoliberaalse ootuse täitmisega, mis eeldab enama individuaalse vastutuse võtmist ning infotarbimise harjumuste muutumisega. Autorid nendivad, et alternatiivravis on tugevalt esindatud olemuselt üleilmsed ja vaimsele eneseabile suunatud uue vaimsuse põhimõtted.

(Lubi jt 2018).

Norra uurija Stein R. Mathisen on toonud välja tava- ja rahvameditsiini erinevused mõistete ja kategooriate sõnastuses. Tavameditsiini mõiste haigus on rahvameditsiinis näiteks tõbi, diagnoos on tõve kirjeldus, loodusseaduste asemel räägitakse rahvameditsiinis sageli üleloomulikust jõust, ravimite ja kirurgia asemel on palve ja loits, ravimist nimetatakse parandamiseks/tervendamiseks, paranemise/taastumise asemel on kasutatud ime mõistet (Mathisen 1989: 64).

Võib öelda, et rahvameditsiinist pärinev on oma koha leidnud alternatiivravidiskursuse raames.

Kuna täiend- ja alternatiivmeditsiinis on ravikategooriate arv erinevais ülemaailmseis meditsiinilistes ülevaadetes aasta-aastalt paisunud, on Frass jt (2012) välja pakkunud järgmise jaotuse:

1. Terviklikud, holistilised ravimeetodid (ingl k. whole medical systems) - akupunktuur, ajurveda, homöopaatia, hiina meditsiin jne.

2. Bioloogiapõhised ravimeetodid - aroomiteraapia, ravimtaimed jne.

3. Energia-meditsiin (ingl k. energy medicine) - valgusteraapia, reiki jne.

23

4. Manipulatiivsed ja kehal põhinevad teraapiad - kiropraktika, massaaz, refleksoloogia jne.

5. Mind-body teraapiad - hüpnoos, jooga, shiatsu, meditatsioon jne.

Tuntud USA sotsioloogia- ja antropoloogiaprofessor Meredith McGuire on oma 1988. aastal avaldatud raamatus Ritual Healing in Suburban America tutvustanud alternatiivmeditsiini alal tegutsevate tervendajate ja tervendamisgruppidega läbi viidud intervjuude põhjal valminud uuringu tulemusi.

McGuire sõnul on viis, kuidas end haigena tundev indiviid enda olukorda kirjeldab, tulenev kultuurikontekstist (McGuire 1988: l6). Alternatiivmeditsiini raames toimuv tervendamine on tema sõnul seotud indiviidi võimestamisega, isikliku tähendusloomega, moraalse elu ja vastutusvõimega, ning viimaks alternatiivse arusaamaga indiviidi suhestumisest ühiskonnaga. Alternatiivravis toimuva tervendamise lähenemisviisiks on McGuire sõnul korra loomine korratusse ehk siis demonstreeritakse, et haigustel on sellised põhjuste-tagajärgede loogilised mustrid, millest on võimalik aru saada ainult läbi tervikliku inimkäsitluse omaksvõtmise. Alternatiivravi tähendab abivajajale teistsuguste, terviklikumate abisaamisvõimaluste tutvustamist, praktikaile ja eluviisidele viitamist, et inimene saaks endas taastada korra, harmoonia (McGuire 1988: 202-235).

Abiotsijatel on oluline aru saada nende kannatuste ja valu tähendusest ning alternatiivmeditsiin tundub paremini vastavat neile küsimustele, miks need tekivad (McGuire 1988: 32-33). Vastajate jaoks oli oluline nende haiguste sümboolne määratlus, mis kaasnes otsesele probleemile kui kaugem, algsem põhjus või allikas - näiteks eluenergia puudus mõnes kehaosas, emotsioonide tasakaalustamatus, elumuutustega hakkamasaamine (McGuire 1988: 110). Igal alternatiivmeditsiinipakkujal on olemas oma üldteooria selle kohta, mil määral inimene on vastutav oma haigestumise eest (McGuire 1988: 34). Paljud vastajad nimetasid ravimisega seonduvalt jumalat, kuid ka jõudu, väge, energiat, eluandvat vaimset jõudu, universaalset teadvust jmt vaimseid mittemateriaalseid allikaid, milledest on indiviidil võimalik ammutada kontrollivõimet iseenda elu üle

24

(McGuire 1988: 87). Tervenemine on peamiselt individuaalne, tervendatavast lähtuv ettevõtmine, samas kui gruppides olles tunnetasid vastajad enam ühiselt tekkivat energiat/jõudu (McGuire 1988: 87). McGuire leidis, et isegi kõige veidramad või arusaamatumad tervisega seotud uskumused on nende omajate jaoks üliolulise tähtsusega, jõustades neid traumaatiliste elusündmuste kogemisel ja läbimisel (McGuire 1989: 14), tõdedes viimaks, et alternatiivravi vastab abivajajate vajadustele sellisel moel, mida tavameditsiin ei suuda või on võimalustelt piiratud.

Eesti kaasaegset alternatiivmeditsiini kui tervikut on uuritud vähe, enam on teadmisi selle osadest – traditsioonidel põhinevast rahvameditsiinist, loodus- ja taimeravi valdkonnast. Kaasaegset Eesti alternatiivmeditsiini võib käsitada ka kui rahvameditsiini edasiarengut. Mare Kõiva sõnul on viimase poolesaja aasta jooksul rahvameditsiini kujundanud uus informatsioon teiste rahvaste pärimusest ja kogemustest. Oluliselt uue tõlgenduse on saanud näiteks mitmed manuaalteraapia võtted, näiteks kätega energiaväljade korrastamine jmt toimingud (Kõiva 1995: 177). On arvatud, et ravitsejatel on ka oma isikuomaduste tõttu võime inimesi psühholoogiliselt mõjutada (Tikk 2005).

Käesolevas bakalaureusetöös kasutan selguse huvides läbivalt mõistepaari

„tavameditsiin“ ja „alternatiivmeditsiin“, ehkki erialakirjanduses on tavameditsiini mõistega paralleelselt kasutusel ka mõisted „koolimeditsiin“,

„biomeditsiin“, „tõenduspõhine meditsiin“, samuti on alternatiivmeditsiini mõiste sageli kasutuses koos täiendmeditsiini ja traditsioonilise meditsiini mõistetega.