Rein Veidemann, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi professor Eesti kultuuri aluste ja tähenduse loeng Tallinna Ülikoolis. Aeg- oktoober
2006. Koht - üks ülikooli uue õppehoone suuremaid auditooriume. Kuulajaid 80 ringis, pilkudest, kehakeelest näha, et nad ei istu siin ainult kohustusest.
Olen kursuse algul selgitanud, kui tähtis on üliõpilastele ja lektorile endalegi elav suhtlemine auditooriumis - mõnigi idee, seos kujuneb loengu ja selle konspekteerimise käigus. Loengus avaneb lektoril võimalus kõmpida vastu võtu välja olemasolu ja ulatuvust.
Üks niisugune kogemus toetab järjekordselt aimust, et Eestis valitseb väärtuste kriis ja ellu on astumas vabas ja iseseisvas Eestis eneseteadvusele jõudnud põlvkond, kelle side eesti kultuuri sügavikega on peaaegu olematu või katkemisohtlikult habras.
See kogemus tabab mind, kui kirjeldan loengus kive ja kände, mida Johann Voldemar Jannsen pidi ületama või vältima rahvuslikus ärkamisloos tähtsaid ajalehti Perno Postimees ja Eesti Postimees välja andes ja toimetades. Riivan muu hulgas mõisnikkonna ja Jannseni 1870ndate "tehingut", mille tulemusena Jannsen loobus Carl Robert Jakobsoni ägedaloomulisest kaastööst Eesti Postimehele, saades vastutasuks Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonna kassast korraliselt soliidse summa.
Küsin kuulajatelt, kes ja kus eesti suurtest kirjanikest on seda dramaatilist episoodi käsitlenud.
Vastamiseks ei tõuse ühtegi kätt. Küsin, kas ollakse lugenud Jaan Krossi "Pöördtoolitundi".
Vastuseks taas piinlik vaikus. Küsin pealetükkivalt edasi, kas ja mida ollakse üldse Jaan Krossilt lugenud. Kuulen hõredaid kommentaare: "Keisri hull"... "Paigallend", esimene neist gümnaasiumi kohustusliku kirjandusteosena. Jumal tänatud, hea seegi. Aga luulet? Taas vaikus.
Mõtlesin pärast loengut, et ma ei tohiks ju sellest kellelegi kõssata. Mida arvab Meister ise, kui kuuleb, kui vähe on noorem seltskond lugenud teda, seejuures isegi need, kes nüüd siin - lõppude lõpuks ikkagi humanitaarsetest huvidest ise oma haridusteed kinni makstes! - Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudis tarkust taga nõudmas? Kas vajub ta kibestumisse või loodab, et sajandi pärast avastavad teda uued eestlaste põlvkonnad, nagu nooreestlased avastasid Kristian Jaak Petersoni? Kas kirjanik üldse peab mõtlema lugejaile või kirjutab ta ajaloole ja kultuurile - koguni igavikule?
Mats Traat, Tammsaare-mõõtu klassik, kelle loomingu tundmine lonkab sama jalga, ütles mulle äsja sünnipäevaintervjuus, et kirjanik täidab oma kohust, ta on laululind, kes ei küsi, miks ta laulab.
Õigus, aga eesti (kirjandus)kultuuri tuleviku pärast muretsejale on sama oluline, et kirjaniku kohustus kohtuks omakorda lugeja kohustuse ja vastutusega.
Lahendasin tolle olukorra nii, et kohustasin kõiki kuulajaid järgmiseks loenguks läbi lugema
"Pöördtoolitundi". Mida ka tehti. Järgnema pidanuks seminar ""Pöördtoolitund" kui eestluse draama". Aga pidin edasi kappama üldkursuse teemaga.
Järgmisel loengul jõuan eesti keele kui ainulaadse kultuuriteksti seletamise juurde. Toon näiteid keelest rahvusliku omamüüdi toetajana. Jutustan legendi keelte võistlusest - mida olin omakorda kuulnud Paul Ariste loengutel ~, kus eesti keel olevat võitnud itaalia keele järel teise koha lausenäitega "Sõida tasa üle silla".
Küsin taas auditooriumilt, kas ollakse lugenud 2. veebruaril 1838 Õpetatud Eesti Seltsis Faehlmanni (tollal loomulikult veel saksa keeles) jutustatud eesti muistendite tsükli kolmandat muistendit
"Keelte keetmine"
Seekord ma ei lootnudki eriti käsi tõusmas näha, sest kahes trükis (1979, 1986) Mart Lepiku tõlgitud Faehlmanni "Müütilistes muistendites" "Keelte keetmist" pole (see on ilmunud Kristi Metste koostatud ja Varrakus 2003 kirjastatud "Muistendites") Tookord see lihtsalt ei mahtunud läbi tsensuuri väravate.
Miks, küsin intrigeerivalt. Aga sellepärast, et Vanaisa keelekatla juurde jõudjaist ühed viimased olid venelased. Ja mitmendad olid eestlased? Ja kes olid päris viimased? Vastuseks vaikus. Annan kodutööks "Keelte keetmine" läbi lugeda. Püüan julgustada, lisades, et tegemist on lõbusa lugemiselamusega - mis ei võta rohkem aega kui kümme minutit -, mille kultuuriloolist, sealhulgas eesti identiteedi kujunemislugu iseloomustavat tähendust on aga raske üle hinnata.
Nii on kulgenud loengust loengusse. Eesti kirjandus- ja kultuurilugu jutustades tajun, et selle ehituskive ei tunta. Nurgakividki meenuvad ähmaselt. Küsin, et kui need noored inimesed - kellele üldkursuse lugemine on pigem järeleaitamis- kui uue avastamise kogemus - ei tunne eesti kultuuri kolmkõla, kuidas siis võime loota, et nad mõistaksid selle erinevaid arendusvõimalusi, Teksti kui tervikut, kogu kultuuri sümfooniat?
Aga ma ei süüdista neid. Vastupidi - olen tänulik, et neil on veel huvi, neist ehk saavad eesti kultuuri rindevõitlejad, võib-olla viimsed mohikaanlased. Kui ma mõrult kellelegi mõtlen, siis oma või veidi nooremale põlvkonnale, nende üliõpilaste vanematele, kes tänast Eesti edumüüti kas ennastohverdavalt või püsiväärtustest (sõprus, armastus, pere, kaastunne) loobumise hinnaga kujundanud.
Mõtlen ka õpetajatele, kes ühiskonna väärtusskaalal ääremaale tõugatuna, toimetuleku nimel nagu äraaetud'hobused (teate ju filmi "Äraaetud hobused lastakse maha"!) ei suuda leida endas enam seda sära, mis paneks ka lapsed särama.
Mõtlen eesti hariduspoliitikale, ikka sellele, et pimestatuna "teadmispõhisuse" mantrast ei olda võimelised nägema, et teadmine (faktid, vormelid, seaduspärasused jms) omandab tähenduse üksnes siis, kui see lülitatakse tõlgendatult, väärtustatult, H.-G. Gadameri sõnul, "mõistmise ringi"
Suurim oht meie rahvuskultuuri tulevikule ongi vaimse vastupanuvõime nõrgenemine, koguni kaitsetuse seisund. Meil võib olla üliedukas majandus, Euroopa struktuuridega lõimunud e-riik ja demokraatlik elukorraldus, aga kui oleme unustanud või minetanud valiku alused, kui oleme loobunud majakast meie ees avanenud ahvatluste ja võimaluste ookeanil, siis vajume põhja nii ühiskonna, riigi, kultuuri kui rahvana.
Kus on eesti vaimne vaktsiin vastupanuvõime tekitamiseks? Ma ei väsi kordamast, et see asub esmases lugemiskogemuses, millega laps puutub kokku peres - eeldusel, et raamatud kuuluvad loomuldasa eesti pere identiteedi juurde. Sama oluline on aga sellegi keskkonna vaimsus, mis ümbritseb noort inimest põhikoolis ja gümnaasiumis.
Söandan õpetajate kogunemistelt ammutatud kogemusele viidates väita, et individualistlik vabadus, mis mõtteväljana (paradigmana) on saatnud hariduskorraldus!, on pöördumas enda vastandiks.
Individuaalne mina-tunne (valik ja otsustamine) domineerib meie-tunde üle. Seepärast satume kimbatusse, kui peame iseloomustama seda, mis ühendab meid läbivalt. Traditsiooni kõlalaud on häälest ära.
Nõnda pole imestada, et paljude jaoks võrdsustub elu tarbimise ja veebi- ning seltskonnameedia maastikel hõljumisega, otsekui oleksime ühepäevaliblikad. Avalikkuses võimendatud
mõnustrateegiad keerlevad ostlemise ja meelelahutuse ümber. Raske on leida teist sellist väikerahvast ja -riiki, kus vaba aja sisustajana reklaamitakse massimeedias viina.
Tõesti, mõnel hetkel olen hakanud igatsema talitust, kellele antaks vetoõigus viinareklaamile lõpu tegemiseks nagu ka veebikeskkonnas anonüümse fašismi leviku tõkestamiseks. Või peaksin endiselt lootma ühiskonna eneseregulatsioonile ja esindusdemokraatiale, mille hambutus sotsiaalsete pahede tõrjumisel on ometi nähtav?
Meenub lapsepõlve kummitus - lastehalvatus, millesse paljud mu eakaaslastest nakatusid, sellesse kohutavasse haigusse surres või jäädes eluaegse puudega. Meenub, millise õhinaga lasime end vaktsineerida, kõigepealt süsti, siis vaktsiiniga immutatud suhkrutüki ja pärast dražeede neelamisega.
Sellist vaimset vaktsineerimist vajavad tänapäeva eesti lapsed, kogu noor põlvkond selleks, et kui kätte jõuab päev, kus Eesti on maailma viie rikkaima riigi hulgas, kus raha on kui raba, kus uhked elamised ja autod panevad ahhetama külalisi igast ilmakaarest - sõnaga, kõik see ilmutuslik, mida Eesti poliitikud praegu tõotavad et nad siis täiskasvanuna suudaksid vaevata meenutada kunagi loetud Petersoni, Faehlmanni, Kreutzwaldi, Koidulat, Suitsu ja Tammsaaret, Runnelit, Traati ja Krossi. Ja ehk mõndagi veel, kelle loomingus kajab vastu nende esivanemate hing.
See vaktsineerimise vaev tuleb praegu läbi teha, kui tahame, et tulevikus ei ähvardaks meid vaimne halvatus.
Äratrükk autori loal: Postimees. Kultuur extra, 02.12.2006
Projekti eesmärgiks on põhikooli poolelijätnud kohustuslikust koolieast väljunud noortele võimaluste loomine põhiharidusõpingute jätkamiseks koos kutsealaste algoskuste omandamisega.
Eestis jätab igal aastal põhikooli pooleli 1000-1400 noort, kellest enamus arvatakse koolist välja kohustusliku kooliea lõppemisega. Õpilastel on erinevatel põhjustel kadunud motivatsioon, õpiharjumus ja distsipliinitunne, mis teeb edasise õpingute jätkamise tavasüsteemis väheusutavaks.
Põhikoolist väljalangevus aastatel 1993-2003:
PROJEKT "UUS VÕIMALUS" VIGALA VALLAS Enn Roosi, Vana-Vigala Tehnika-ja Teeninduskooli direktor
Põhjendus
Õppeaasta Poisid Tüdrukud Kokku 1993/1994 901 389
1994/1995 989 407 1995/1996 995 361 1996/1997 991 480 1997/1998 996 366 1998/1999 1051 343
2000/2001 x x
2001/2002 x x
2002/2003 x x
1290 1396 1353 1471 1362 1394 1145 907 1025
Projekti idee
Mõned Eesti kutsekoolid on viimasel ajal õpetanud eelkirjeldatud riskigrupi õpilasi. Senine kogemus näitab, et probleeme tekib antud kontingendiga palju. Kõige tõsisemaks probleemiks on õpiharjumuse ja distsipliinitunde puudumine.
Neil põhjustel asus Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool Ameerika samalaadsete koolide kogemuse eeskujul välja töötama tugevdatud (poolsõjaväestatud) sisekorraga koolitusmudelit põhiharidusõpingud katkestanud 17aastastele ja vanematele noortele. Koolitusmudel võimaldab kõrvuti põhiharidusõpingute jätkamisega omandada erialaseid algoskusi eelkutseõppe näol.
Korra, distsipliini ja õpilaste tegevuse jälgimise ning kontrolli jaoks viidi õppegruppides sisse poolsõjaväeline sisekord. Kontseptsiooni järgi kaasneb sisekorraga aktiivne spordi-, kultuuri- ja muu vabaajategevus. Poolsõjaväestatud sisekorra tingimustes alluvad õpilased elukorralduses sõjaväelaadsetele reeglitele, kuid ei käi igapäevaselt mundris ja formeeringus. Täielik sõjaväekord kehtib ainult militaarüritustel.
Projekti hetkeseis
Komplekteeritud on kaks õppegruppi: 8. klassi grupis 20 õpilast ning 9. klassi grupis 25 õpilast.
Sõlmitud on kolmepoolsed koolituslepingud kooli, lapsevanema ja õpilase vahel. Vana-Vigala ja Kivi-Vigala Põhikoolide ning Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli vahel on sõlmitud leping põhihariduse õpingute korraldamiseks. Renoveeritud on elamispind. Kaasaegsed elamistingimused on koolimudeli kontseptsiooni üheks tingimuseks, sest suur osa sihtgrupi noortest on õpingud katkestanud just kodu toetuse puudulikkuse või mõne muu sotsiaalse põhjuse tõttu.
Välja on töötatud reeglistik, mille järgi toimib kodukord ning seda juurutatakse igapäevaellu.
Komplekteeritud on ka kolmeliikmeline kasvatusmeeskond (kolm instruktorit). On toimunud esimesed militaarsportlikud vabaajaüritused (tutvumis- ja sõduri algoskuste laager). Kaitseliidu Rapla Maleva ja Sisekaitseakadeemiaga on sõlmitud koostöölepingud noorte vabaajategevuse sisustamiseks ja kutsetutvustuse läbiviimiseks. Koostöö toimib reaalselt. Kaitseliit varustas õpilased täieliku vormiriietusega ja viis juba läbi esimese laagri. 2005. aastal eraldas Kaitseliit oma eelarvest märkimisväärse summa eelkutseõppe gruppidele vabaajategevuse organiseerimiseks.