Traditsioonilised kultuurid

Esimesed leiud, mida võib geograafilise paiknemise, hennataime leviku ning siiani säilinud kasutustraditsiooni põhjal hennana tõlgendada pärinevad Vahemere idakaldalt – Türgi ja Jeeriko aladelt. Need on rituaalsed kaunistatud kujukesed – inimfiguur ning pull Türgi aladelt ja üks surimask Jeerikost. Kindlamad teated ning haualeiud muumiate ning surimaskide näol pärinevad Egiptuse aladelt 3000 e.m.a. (Cartwright-Jones 2006). Suur osa leidudest pajatab henna kosmeetilisest kasutamisest. Niiluse ümbrusest leitud muumiatel on hennatatud sõrmeküüned. Aastast 1320 eKr on teada, et 19 dünastia valitseja Ramses I lasi Karnakis asuva Amuni templi aeda istutada hulgaliselt hennapõõsaid (Pasekoff Weinberg 1999:1). Tema surnukehal olevat hennatatud küüned, jalatallad, juuksed ja käed. Kangas, millesse muumia oli mähitud, on hennaga immutatud.

Assüüria kuningas Ashurbanipal (umbes 668-627 eKr) olevat ka sõjaväljale minnes võtnud kaasa kasti kosmeetikavahenditega, kus muuhulgas oli ka hennat, et värvida oma peopesasid ja küüsi. Susa ja El-´Ubeidi piirkonna haudadest leitud sõduritel on hennatatud habemed, juuksed ja kulmud (Nichols 2002:17).

Vanim teadaolev tekst henna kohta pärineb 15 sajandist e.m.a. – Baali ja Anathi müüdist, kus viidatakse noorte neidude kevadisele peole, mil kaunistati end hennaga.

Umbes 3 sajandit hiljem samale alale rännanud juudid võõristasid hennat ning selle kasutamist, kuid Saalomoni laulu tekkimise ajaks oli hennast saanud ka judaistliku kultuuri osa. Kopti ja Armeenia kristlikus kirikus on henna kasutamine pulmatsere-moonias kohati siiani säilinud (Cartwright-Jones 2006a: 87jj).

Kõige sagedamini seostatakse henna kasutamist islami ning India kultuuridega.

Suur osa eelmainitud iidsete leidudega aladest jäävad praeguse islami-maailma piiresse, kus hennakultuur on siiani väga tugevalt esindatud – see on nendel aladel iidne ja kohalik tava. Kohalik selles mõttes, et ka taim ise on nendelt aladelt pärit. On huvitav, et prohvet Mohammad võttis selle taime kasutuse üle ka islamisse, kasutades hennat ise vanemas eas habeme värvimiseks ning kiites selle pruukimise heaks nii juuste kui naha hooldu-seks, samuti olevat seda kasutanud tema naised ja tütred ning see tava elab. 13. sajandi islami meditsiinilised tekstid seostavad hennat puhtuse ja tervisega. Üks siiani väga levinud ja populaarne amulett hamsa ehk Fatima õnnistav käsi, arvatakse olevat sümbol prohveti tütre hennaga kaunistatud käest. Koos islamiga on henna liikunud Hispaania poolsaarele, Indiasse ja Malaisiasse. Henna on seotud peamiste rituaalidega – el-Eid (Id Al-Adha), ümberlõikamine, abiellumine, ka palverännak ehk hajj (Pasekoff Weinberg 1999, Cartwright-Jones 2006a: 87jj).

Tõenäoliselt jõudis henna Indiasse umbes 8. sajandil, tänu pärslastele ning peale seda hakkas henna muutuma India rahvakunsti ning pulmakommete osaks. Arvatakse, et esimene India valitsejanna, imperaator Shah Jahani naine Mumtaz Mahal, kaunistas end hennaga. Ajalukku on ta läinud siiski tänu Taj Mahalile, mille armastav abikaasa tema auks ja mälestuseks ehitada laskis (Batra 1999:30). Läbi aegade on Indias kasutatud aga muid tooni andvaid taimepulbreid, millega saavutatud punane on erksam kui henna, kuid mis ei ole nii püsiv: sandlipuu, turmerik, šellak, alta, kinaver, kurkum. Kuna valdav osa India piirkondadest on kvaliteetse henna kasvatamise jaoks ka liiga niiske, siis ongi

kasutatud muid vahendeid. India miniatuuridel leiame kaunistusi, mida võiks seostada hennaga alles 18. sajandist – üsna lihtsakoelised punased jooned ja punktid labajalgadel ja -kätel. Siiski on alust arvata, et tegemist on pigem šellaki kui hennaga. Praeguseks tuntud pitsiline pruudihenna tekkis Indias alles 20. sajandi teisel poolel, mil hennat hakati Sojat’i regiooni tootma parema kvaliteediga ning suuremas koguses (Cartwright-Jones 2006a: 85jj).

Kuigi henna kasvab looduslikult paljudes India piirkondades, hakati taime näiteks Rajastani piirkonnas kasvatama alles 15. sajandil (Pasekoff Weinberg 1999). On and-meid, et pulmakommetes kasutasid hennat pikka aega peamiselt India moslemid, 18.

sajandist Punjabi piirkonnas, kuid ainult islami kogukondades, ning alles 20. sajandi teisel poolel muutus see mõnevõrra populaarsemaks ka hindude seas. On tekstilisi andmeid, kus märgitakse, et 1940datel oli henna Indias küll levinud, kuid ainult moslemite juures, hindud suhtusid hennasse võõristusega. Henna asemel on Indias läbi aegade kasutatud mitmeid teisi taimi ja aineid – Indias kasvava balsamiin-lemm-maltsa (Impateins balsamica) õied sisaldavad teatud koguses hennatanniinhapet, levinud on ka šellaki kasutamine, mida saadakse teatud akaatsialiiki söövate putukate (Lacifera lacca) poolt eritatavast sekreedist. Ka kollane turmeriku või kurkumipulber annab laimimahlaga segatuna punase pasta, mis toonib mõnda aega nahka. Hennaveskid hakkasid Indias ning hindude hulgas laiemalt levima alles 1960datel (Cartwright-Jones 2006a). Lõuna-poolsetes osades, kus henna suure niiskuse tõttu ei kasva, kasutatakse mustrite loomiseks punast tindilaadset ollust alta või siis kollast sandlipuupulbrit, mis tehakse pastaks, et end kaunistada (Batra 1999: 17).

Üheks allikaks, mis võiks kinnitada käsitlust henna populaarsuse, selle puudumise või siis populaarsuse tekkimise aja kohta Indias, on kino. Bollywood – suurem kui elu ise – tõi henna kinolinale alles 2002 aastal. “Devdas” järjekorras vist seitsmes ekraniseering on esimene, kus kangelannat kehastanud Ayshwaria Rai kannab hennat ning hennatatud kätel on oluline osa ka tantsudes. Sama kehtib järgmisel aastal linastunud filmi “Umrao Jaan” kohta. Mõlemad klassikalised Bollywoodi filmid tõid henna sisse alles 21. sajandil, samas on baastekst alati olnud sama ning mõlema puhul varasemaid ekraniseeringuid mitmeid. Võimalik, et oma rolli mängis ka see, et Devdas tehti Lääne publikut silmas pidades – film linastus Cannes’is ning püüdis vallutada ka Hollywoodi kaudu

Lääne-maailma turgu. Varasemates filmides kohtab aga nii baslamiin-lemmaltsa kasutust (korduv on näiteks motiiv lesknaisest, kes oma surnud abikaasaga tuleriidal ära pidi põletatama, kannab tuleriidale sammudes pihkudes lilleõisi ning surus enne tuleriidale astumist valgele majaseinale punase käejälje), tantsijannade punase randiga jalalabad ja punaselt dekoreeritud labakäed või siis klassikalistest tekstidest teada motiiv palees jooksvast kaunitarist, kellest jäävad põrandale maha punased jäljed – see on šellak.