Henna kui maagia

Iga inimene tahab olla õnnelik, terve ning soovib, et tema ja ta pere pääseks kurjast ning elaks jumalate või saatuse soosingus. Ükskõik, kas nimetada seda ebausuks, maagiaks või millekski muuks – islami ja hindu kultuuris on kõik, mis puudutab häid endeid, saatust ja kurja silma, väga tõsiseltvõetav.

Henna on tugev ohutis just kurja silma vastu. Marokos ning paljudes islami-maades on usk kurja silma väesse väga levinud ja siiani tugev. See ei ole kõikehõlmav, aga siiski väga laialt levinud uskumus. Halb silm põhjustab enam-vähem kõike kurja siin elus – näljahäda, põuda, haigusi, sigimatust, hullumeelsust, surma – kõiki inimliku

ebaõnne vorme, ükskõik, millisel kujul (Cartwright-Jones 2002a: 11). Ja isegi inimesed, kes on haritud, urbaniseerunud ja piisavalt heal järjel, et mitte liigituda „harimatu maarahva“ hulka, eelistavad pigem olla valvel ja kasutada teatud ohutise vorme kui et n-ö tagantjärele kahetseda. Ka hamsa levinud kasutamine talismanina on üks sellise usukäi-tumise vorme – kaelaehe, võtmehoidja, mobiiliripats jne.

Henna on üks vanimaid ohutisi, sest taimega edasikanduv pühadus ja pühitsus ning ohutismotiividest mustrid, mis jäid kauaks nahale, lõid nähtava ja füüsilise barjääri inimese ohustatava keha ning välismaailmas ringiluusiva ründava kurja vahele. Üleloo-mulikud kurjad vaimud, jnun, varitsesid inimest igal pool ning küllus heaolu ning rikkus tõmbas neid erilisel moel ligi. Id’i tseremoonial pidi kindlasti käituma jumalale meelepäraselt, sest jnun tabas nuhtlusena ka seda, kelle peale jumal pahaseks sai.

Kindlasti olid jnuni poolt ohustatud ümberlõigatud poisid ja pruudid, seetõttu tuli neid kindlasti hennaga kaitsta, mida rohkem seda parem. Rituaalses käitumises, kus ühelt poolt tuli näidata oma heaolu ja jõukust ning teisalt seda kaitsta, oli kaunis keerukas leida tasakaalu selle vahel, et olla jumala ning ühiskonna silmis aktsepteeritud kui heal järjel ja elus edasijõudev pere, samas aga mitte oma jõukuse näitamisega endale ise häda kaela kutsuda (Cartwright-Jones 1992a: 12jj).

Indias on henna seotud küllusejumalanna Lakšmiga ning henna ise on rõõmu ning rõõmsate sündmuste tähistaja. Lesk ei tohi end hennaga kaunistada, sest tema elus ei ole peale abikaasa surma enam rõõmule kohta (Batra 1999: 16). Matustel võib hennat kanda ainult kadunukene – sealse ümbersündidesse uskumuse kohaselt on ju surm võimalus pääseda uude ja paremasse ellu (Miczak 2001).

Põhja-Aafrikas elavad valdavalt islamiusku berberid ja marokolased usuvad, et henna kannab endas nähtust, mida nimetatakse baraka⁶

6 Baraka kui nähtus on käsitletud ka Mary Douglase teoses Purity and Danger. An analyses of the concepts of pollution and taboo. Ning Elizabeth Wicket artiklis The Spirit in the Body. Kuigi baraka on vastandatud kurjale/reostavale, on neil sarnane omadus – need imbuvad keha või objekti sisse ning kanduvad sel moel edasi. Islamis sisaldavad barakat ka kõik pühade ja märtritega seotud asjad ja paigad.

– jumalik õnnistus. Tegemist on sama nähtusega, mida seostatakse märtrite ja pühakute kultusega – nende asjad, säilmed, riided ja elamud kannavad endas baraka’t ning iga üks, kes neid puudutab, saab sellest õnnest osa ning on edaspidi kaitstud kurja silma eest. Baraka toimib läbi füüsilise keha ja mõjutab metafüüsilist. Baraka on graduaalne nähtus – pühakutega seotud baraka on nii

tugev, et ravib haigeid ja kannab õnnistust. Henna kannab endas barakat ning henna pealekandmisega toimub inimese puhastumine väljastpoolt sisse, nii nagu henna nahka imendub. Henna mõju inimese nahas on sarnane barakale – see on ambivalentne, ühtaegu nii vedel kui tihke, see imendub inimese sisse ning mõjutab inimese lihalikku vaimu, tema maist olemust, mida nimetatakse naf (Kapchan 1993). Selles kultuuris on henna seotud siirdeperioodide ja -riitustega. Arvatakse, et iga inimene, kes on mingis ülemine-kuperioodis – ümberlõikamine, puberteet, abielu, rasedus ja sünnitus – on oma kindla sotsiaalse kuuluvuse puudumise tõttu nõrgestatud ning vajab ekstrakaitset. Usutakse ka, et kurjad vaimud võivad inimesse tungida rõivastest katmata jäänud kehaosade kaudu, seepärast kaetakse need henna või tätoveerimise abil kaitsvate sümbolitega. Sarnaselt Indiaga ei peeta heaks tooniks, kui lesk hennat kasutab. Tõsi – keeluperiood henna kandmisele on neli kuud peale abikaasa surma, kuid edaspidi ei tohi lesk osa võtta hennapidudest (Batra 1999: 22).

Samas püütakse islamikultuurist tõrjuda eelkristlikku algupäraga tätoveerimise kommet, kus naiste näole tätoveeriti ohutisi või hõimumärke ning abiellumisel tätoveeriti pruudi randmed, et märkida tema kuulumist uude perekonda. Arvatakse, et viimsel kohtupäeval tulevad Allahi inglid ning põletavad inimese ihult tätoveeringud tulega välja, keha muutmist naha vigastamise teel ja tätoveerimist mõistavad pühakirja kommentaarid korduvalt hukka. Väidetavalt seetõttu eelistataksegi tätoveerimisele hennat, mida kiitis ja kasutas ka Prohvet ise.

Marokos külastab lapseootel naine seitsmendal raseduskuul kindlasti hennategijat ning laseb oma pahkluule hennaga ohutised ja õnnetoovad talismanid teha – see peaks kaitsma ema ja last raseduse lõpuaegadel ning sünnitusel. Vastsündinu nabaköndi ümber maalitakse henna, vee ja jahuseguga, mis peaks tooma lapsele tulevikus tervise ja ilu (Batra 1999:22).

Naine laseb end hennatada ka enne sünnitust. Lisaks kaitsele kurja eest ja hea õnne toomisele on mitmetes kultuurides ka uskumus, et lapse sünnitamisel surnud naine saab taevasse, teda ei karistata tehtud ja lunastamata pattude pärast ning paradiisis on ta pruudiseisuses. On tähelepanuväärne, et kultuurides, kus meditsiiniline abi ei ole kõrgel tasemel, mõeldakse rituaalses käitumises läbi ka see, mis juhtub naisega teispoolsuses.

Sünnitus on oluline sündmus ning sünnitajat koheldakse väga eriliselt. (Cartwright-Jones 2005:12jj).

Ka peale sündi nn nurganaiseks olemise ajal kaunistatakse noor ema hennaga.

Sellega kaitstakse naist jällegi kurjade vaimude, aga ka haiguste, depressiooni ja olukorra eest, kus tal ei peaks tekkima oma lapsega tugevat sidet. Kindlasti hennatatakse sünnitanud naise jalataldu, see hoiab teda jalule tõusmast ning kodutööde tegemisest, see võimaldab tal puhata ning tegeleda rohkem vastsündinuga samal ajal kui keegi sugulas-test või naissõpradest hoolitseb ülejäänud majapidamise eest. On täheldatud, et nendes maades või kultuurides, kus on kombeks nurganaise eest sel moel hoolitseda, on märki-misväärselt väike sünnitusjärgse depressiooni protsent. Nn nurganaise-periood kestab keskeltläbi kaheksa nädalat ning selle seotus hennaga on levinud islamis, mõningates juudikogukondades, hinduismis ja koptikristluses. Vastupidiselt Lääne ühiskonnale, kus sünnitusjärgset depressiooni koheldakse kui psühho-bioloogilist nähtust, käsitletakse eelpoolnimetatud hennatraditsioonilistes kultuurides sünnitanut kui õrna haavatavat ja emotsionaalses surutises olevat naist ning püütakse teda ühiskonda tagasi tuua läbi rahvausule omaste rituaalsete käitumistavade. Sünnitusjärgne depressioon ei ole naise eraasi ja isiklik võitlus vaid sellega tegeleb kogukond (Cartwright-Jones 2005: 6jj).