Mõiste „totalitarism“ tekkis sotsiaalpoliitilises kontekstis, kui Mussolinit pooldav itaalia kirjanik Giovanni Gentile kirjeldas sellega kohalikku riigikorda. Esialgu positiivse tähendusvarjundiga sõna muutus aga kiiresti negatiivseks, kui sellega hakati tähistama Stalini ja Hitleri režiime (Killingsworth 2011: 31). Traditsiooniliselt kirjeldatakse mõiste sotsiaalpoliitilist olemust ehk totalitaarset diktatuuri C. J. Friedrichi ja Z. K.
Brzezinski eeskujul kuue tunnusjoonega. Nendeks on:
1) ametlik ja ainuline ideoloogia, mis hõlmab kõiki ühiskondlikke valdkondi ning mida juurutatakse lihtsustava ja manipuleeriva propaganda kaudu;
2) eliidi juhitud massipartei, mis on riigis ühtlasi ainuke eksisteeriv poliitiline ühendus ning mis ise sõltub diktaatorist;
3) terroristlik politseikontroll, mis kasutab tehnoloogia viimaseid leiutisi, mille eesmärgiks on hoolitseda, et rahva hulgas valitseks „positiivne alistuvus režiimi ideoloogiale“ (Hagopian 1993: 167);
4) täielik tsensuur massiteabevahendite (press, tele- ja raadiosaated, avalikud sõnavõtud, igat liiki kunstiteosed jne);
5) relvamonopol;
6) tsentraalselt kontrollitud majandus, mida saavutatakse eraomanduse kaotamisega.
(Hagopian 1993: 162–169)
Kuid totalitarismi sotsiaalpoliitilisest käsitusest kasvab Hannah Arendti teosega
„Origins of Totalitarianism“ välja filosoofilisem kontseptsioon, mis uurib seda, millistes suhetes on totalitaarses režiimis alluv ja allutaja (Killingsworth 2011: 34–35).
Filosoofilisemas suunas on mõistet ka edasi arendatud (vt nt Havel 1986; Todorov 2003; Todorov 2011; Lévinas 2004). Torkab silma totalitarismiteoreetikute elulooline kogemuslik impulss: seda teemat püüavad ikka ja jälle käsitleda just need, kes sellega isiklikus elus kokku puutunud. Seega ilmub ka rohkem käsitlusi totalitarismi kogemuslikust küljest: sellest, mida inimene selles süsteemis elades kogeb ja kuidas see mõjub. Kogemuste kirjeldused tõusevad esile just siis, kui teoreetikud kõrvutavad
27 valitsevat ideoloogiat reaalse igapäevaeluga. Seda intiimsemat ja kogemuslikku totalitarismikäsitlust võib kutsuda tinglikult nähtuse eksistentsiaalseks olemuseks. Kui mõtestada totalitarismi ja kirjanduse suhteid, on selge, et sotsiaalpoliitilistest tahkudest kohtabki tekstides enam just seda viimast – totalitarismi eksistentsiaalset kujutamist.
Milles seisneb totalitarismi eksistentsiaalse avaldumine? Üks kesksemaid tähelepanekuid, mida inimeste psühholoogilise konstitutsiooni kirjeldamisel tehakse, on ideoloogia ja reaalsuse vastuoludest johtuvad vaimsed pingeid (Todorov 2011: 29).
Tõstatatakse ka moraali küsimus: kas inimesed lähevad neile vastumeelsete ja ebaeetiliste mängureeglitega kaasa või püüavad sellest kõrvale hoida. Esimesel juhul on tegu karjerismiga, mis võib viia õnnestumise korral privilegeeritud positsioonini.
(Applebaum 2013: 446). Teise gruppi kuuluvad aga need, kes ei soovi võtta riske ja jäävad hirmutatute ja rõhututena tagaplaanile. Inimväärse elu otsingud, mis viimase grupi liikmeid motiveerib, juhib aga varem või hiljem ka poliitilisse sfääri, kuna apoliitiline elu on totalitaarses riigis võimatu: ka NL-is elati nii, et argiste probleemide lahendamine nõudis koostööd režiimi taga seisva ideoloogiaga. Mõlemal juhul sunnitakse inimesi kahepalgeliseks eluks. Oli mõistagi ka neid, kes töötasid teadlikult režiimi õõnestamise nimel. Neid – rohkem kui teisi – ähvardas riigi julgeolekuteenistus (Todorov 2011: 34–35; Havel 1986: 38, 45).
Kui pärast Stalini surma lõpetati füüsilised massihävitused, suleti vangilaagreid, rakendusid töösse n-ö bürokraatlikud karistusvahendid. (Todorov 2003: 43) Václav Havel nimetab (1986: 7) bürokraatlikku ahistamist „eksistentsiaalse rõhumise süsteemiks“. Koostööd võimuga õhutati väljapressimise meetoditega: vägivallaga ähvardamine; palga, töökoha, kodu kaotamine; hariduse või reisimise õigusest ilmajätmine. Ühtlasi olid nüüd ohvrid individuaalsed inimesed, mitte enam terved rahvusgrupid. (Todorov 2003: 43) Seetõttu kujutas julgeolekuteenistus alalist ohtu endiselt kõigile, kuna süsteem oli värvanud endale rohkesti informaatoreid.
Pealtkuulamise hirmus tekkis kartus väljendada oma mõtteid avalikult, aga tihti ka privaatses seltskonnas.
Hirmu peetakse peamiseks põhjuseks, miks totalitaarse riigi elanikkond ei hakanud vastu valitsusele, käis endiselt tseremoniaalsetel marssidel, jagas ideoloogilisi loosungeid, millesse tegelikult ei usutud. Haveli järgi eksisteerib totalitaarses riigis hirm sügavamas, eetilises tähenduses. Seda ei ole näha: kodanikel on rahulolev ja enesekindel ilme. Ometi teadvustatakse rohkemal või vähemal määral, et elatakse
28
„kestvas ja kõikjalviibivas ohus“ (Havel 1986: 5-6) Sellest hirmutundes kujuneb eksistentsiaalne surve, millega harjutakse ning millest kujuneb seetõttu igapäevaelu pärisosa. (Havel 1986: 6)
Teoreetikud toovad välja ka selle, et totalitaarses riigis käib võimul jõud üle privaatsetest suhetest (Todorov 2011: 35, 36). Hirmul ja meeleheitel on omadus tõsta ka inimese kaastundeläve, mis muudab inimesed teiste kannatuste ja üldise ühiskondliku heaolu saavutamise suhtes ükskõiksemaks. (Todorov 2011: 35, Havel 1986: 10) Miłoszi järgi (1999: 193) soosib „alasti hirm“ ametlikult ette nähtud mudelkäitumise ja stereotüüpide omaksvõttu.
Kui kapitalistlikule süsteemile on heidetud ette selle tarbijalikku mentaliteeti, siis teatud moel sarnaneb see ka totalitaarse süsteemi kirjeldustele. Nimelt arvab Todorov, et „totalitaarsetes süsteemides on suhe asjadesse võtnud selle koha, mis traditsioonilises või eelmodernses ühiskonnas oleks kuulunud suhtumisele inimestesse“ (Todorov 2003:
41). Ka elulugude uurimisel on täheldatud, et nõukogude aja argielu puhul kirjeldatakse tihti vaid tööelu, milles kerkib väärtusena esile see, kui vilunult osatakse mingeid kollektiivseid ressursse (nt ehitusmaterjale) isiklikuks tarbeks ära kasutada (Jõesalu, Kõresaar 2011: 72, 77). Ühelt poolt tuleneb see suundumus inimeste siirast murest selle üle, kuidas materiaalsete tarbekaupade defitsiidis inimväärselt elada; teisalt peetakse seda võimu teadlikuks strateegiaks: nii kaua kui inimesed näevad vaeva materiaalsete asjade hankimisega, ei teki ühiskonnas ka mingit ülejäänud energiat, mis põhjustaks läbimõeldud vastupanu. (Havel 1986: 3, 11–12)
Ideoloogia abil juurutatakse inimestesse n-ö „meie“-tunnet: see peaks süvendama teistsugusevastast hoiakut. Selline suundumus kasvab hirmu ja muude mõjutamisvahendite abil ka inimeste iseeneslikuks käitumiseks. (Todorov 2003: 39) Teisevastasus väljendub juba riigi kõige kõrgemal tasandil: ainuvalitsev partei ei võimalda ühegi teise erakonna, opositsiooni ega iseseisva poliitilise arvamuse olemasolu. Selles seisnebki Arendti järgi totalitaarse riigi „totaalsus“. (Arendt 1973:
419).
Alustanud ideoloogia ja reaalsuse vastuoludest, tuleks puudutada veel ka üht olulist teemat, milles selline vastuolu väljendub ning mis on oluline ka kirjanduse seisukohalt – konflikt keele ja mõtlemise vahel. Keele toimimine totalitaarses keskkonnas on teistsugune kui vabamas ühiskonnas. Õigupoolest on keele funktsioneerimise suhtes oldud väga pessimistlikud: nt väidab Emmanuel Lévinas, et Hruštšovi sõnade ja tegude
29 vastuolu viitab keele tühisele kaalule, selle osutusjõuetusele. Selline keele diskrediteerimine ei võimalda enam sõnu uskuda ega neid kasutada (Lévinas 2004:
230). Ometi inimesed siiski kommunikeeruvad ning kasutavad selleks ka verbaalseid vahendeid. Nii on leitud, et keele semantiline mudel on hakanud oma tähendust kaotama ning selle asemel jõustub selle pragmaatiline mudel. Teisiti öelduna, totalitaarses režiimis, nt hilisotsialistlikus NL-is ei mängi enam rolli niivõrd lause sõna-sõnaline tähendus, mis koosnebki tihti vaid varem valmis kirjutatud ideoloogilistest vormelitest, vaid selle kasutuskontekst. (Yurchak 2003: 485–486). Seda illustreerib Haveli kuulus puu- ja juurviljapoe näide, milles aknale kinnitatud silt sõnadega
„Kõikide maade töölised, ühinege!“ tähendab Haveli järgi hoopis: „Mina, aedviljamüüja XY, elan siin ja tean, mida tegema pean. Ma käitun ootuspäraselt. Minule saab kindel olla ja mind ei saa seega milleski süüdistada. Ma olen kuulekas ja seepärast on mul õigus, et mind rahule jäetaks.“ (Havel 1986: 42)
Selline tähendusnihe ei ole aga paljude teoreetikute järgi mingi loomulik ja orgaaniline protsess, vaid põhjustab kahepalgelisust ja alandustunnet. See sarnaneb pealesunnitud paraadkäitumisele, mis on suretanud inimväärikuse. Ideoloogiliste (ka keeleliste) nõudmiste täitmine jätab jälje ühiskondlikku teadvusse ja inimeste emotsionaalsesse mällu. On arvatud ka, et mida kauem selline enesepettus ja võõrandumine kestab, seda pikemalt seda mäletatakse. (Havel 1986: 31).
Peale ideoloogilise surve, figureerib ka teistmoodi piirang: osadele referentidele on avalikkuses keelatud osutada. Et aga vastavad probleemid / nähtused tegelikult eksisteerisid, tuleb neile viitamiseks leida keelde (sh tsensuuri) ülekavaldav osutusviis.
Seetõttu kujuneb looming, keele poeetilised vahendid ja vabadused üheks meediumiks, mis eneseväljendust võimaldab. Poeetiliste vahendite kasutamine kujuneb sellises ühiskonnas ainuvõimalikuks, samal ajal kui tsensuurivabas ühiskonnas on nende pruukimine loomingus vaid üks valikuvõimalus. Sellest tulenevalt areneb sellises süsteemis vihjeline ehk n-ö ridadevahelise kirjutamise stiil.