Tagajärjed põhilepingu kohasele käendajale ja garandile

Pärast kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppe loovutamist astub kokkuleppe ülevõtja kokkuleppe loovutaja asemele. Sellega seoses tekib küsimus, kas põhilepinguga lähevad ülevõtjale üle ka põhilepingus olevate kohustustega seotud käendused ning mis mõju avaldab käenduse üleminek potentsiaalsetele poolte vahel tõusetuvatele vaidlustele. VÕS § 153 lõige 1 punkti 1 kohaselt lõpeb põhilepingust tulenevate kohustuste käendus põhilepingu üleminekuga. Erandina läheb käendus koos põhilepinguga õigusjärglasele üle VÕS § 153 lõige 1 punkti 2 alusel vaid juhul, kui käendaja andis oma nõusoleku vastutada uue võlgniku

107 Esindusõiguse sõltumatust välissuhtes ja sisesuhtes on Eesti õiguses lähemalt analüüsinud Tartu ülikooli tsiviilõiguse dotsent Martin Käerdi. Vaata lähemalt: M. Käerdi. Sise- ja välissuhte eristamine esindusõiguse teostamisel. – Juridica 2010 VII, lk 519.

108 Cool Shipping Ltd. vs Aleksandr Štšerbakov ja Alex Shipping Services L.L.C. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2.

novembri 2007 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07, p 12.

40

eest.¹⁰⁹ Juhul kui käendaja annab oma nõusoleku käendada põhilepingust tulenevat kohustust, tekib küsimus, kas nimetatud nõusolek annab alust lugeda põhilepingust tuleneva kohustuse käendajat põhilepinguga kolmandale isikule üle läinud kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppe pooleks.

Käendaja võib anda nõusoleku vaidluste lahendamise kokkuleppega ühinemiseks oma otsese tahteavaldusega. Isiku selgelt väljendatud tahteavaldus, nõustumaks lahendama teatud õigussuhtest tulenevaid vaidlusi kindlas kohtus või vahekohtus on kokkuleppe sõlmimise nurgakiviks. Kuivõrd iga lepingu pooled on vabad sõlmima sellise sisuga lepinguid, mis on nende õigussuhte jaoks sobivaimad,¹¹⁰ on käenduslepingu pooltel alati võimalus leppida kokku selles, et põhilepingus sisalduv vaidluste lahendamise kokkulepe laieneb ka käenduslepingule.¹¹¹ Sellisel juhul lahendatakse kokkuleppe saanu ja käendaja vahelised vaidlused samas institutsioonis, kus ka põhilepingu poolte vahel tõusetunud vaidlused.

Põhilepingu ülemineku korral peavad käenduslepingu ülevõtja ning võlausaldaja vastavas tingimuses kokku leppima kas põhilepingu loovutamise lepingus sõnaselge kokkuleppega või viitega käenduslepingule.

Eeltoodud võimalus nõustumaks vaidluste lahendamise kokkuleppega käenduslepingu üleandmise lepingus otsese tahteavaldusega on harv nähtus. Kuivõrd TsÜS võimaldab sõlmida tehinguid ka kaudse tahteavaldusega, tekib küsimus, kas käendaja nõusolekut oleks võimalik tuletada tema kaudsest tahteavaldusest. Selleks tuleb TsÜS § 68 lõike 3 kohaselt tuvastada tegu, millega põhilepingust tuleneva kohustuse käendaja nõustub vaidluste lahendamise kokkuleppes sätestatuga. Tulenevalt VÕS § 153 lõige 1 punktist 2 võib selliseks teoks lugeda käendaja nõustumist käendada põhilepingust tulenevat kohustust ka uue võlgniku eest. Juhul kui lugeda käendajat loovutatud põhilepingu kohtualluvuse kokkuleppe või vahekohtu kokkuleppe pooleks, tekib võlausaldajal soodne võimalus pöörduda oma põhilepingus käendatud kohustuse maksmapanekuks nii käendaja kui ka võlgniku vastu

109 Käenduse lõppemine VÕS § 153 lg 2 ls 2 mõistes on tingitud suures osas asjaolust, et käendus on suurel määral seotud põhivõlgniku isikuga. Vaata käenduse lõppemise kohta kohustuse ülevõtmisel lähemalt: M.

Käerdi. – P. Varul. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 521.

110 Lepingu pooltele on lepingu sisu määramise osas tagatud vabadus VÕS § 5 tulenevast seaduse dispositiivsuse põhimõttest. Vaata dispositiivsuse põhimõtte olemuse kohta lähemalt VÕS § 5 allikaks oleva PICC art 1.1 kommentaari. PICC, pp 8–9.

111 Riigikohus on pidanud võimalikuks vahekohtu kokkuleppe laiendamist käendajale, kui käenduslepingus on olemas viide selle kohta, et käendusleping on põhilepingu lahutamatuks osaks. Vaata lähemalt: Balti-Ameerika Ettevõtlusfond vs Dmitri Goritski, Valentina Goritskaja, Valentin Levin ja AS GSL. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi 2002. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-02, p 8.

41

kokkuleppes määratud vaidluste lahendamise institutsiooni. Ka VÕS § 153 lõige 1 punkti 2 sõnastus „nõusolek vastutada uue võlgniku eest“ annab märku sellest, et käendatava kohustuse mittetäitmisest või nõuetele mittevastavast täitmisest tulenevate vaidluste tõusetumisel astub käendaja vaidluses võlgniku asemele, kui võlgnikul puudub võimalus põhilepingust tulenevat kohustust täita.¹¹² Vastupidises olukorras, kus kohtualluvuse või vahekohtu kokkulepe ei laieneks käendajale, peaks võlausaldaja pöörduma oma põhilepingus käendatud kohustuse maksmapanekuks kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppes ette nähtud vaidluste lahendamise institutsioonist erinevasse institutsiooni. Eeltoodust tulenevalt võib tekkida kaks paralleelmenetlust, kus võlausaldaja esitab võlanõude põhilepingu ülevõtja vastu ühte vaidluste lahendamise institutsiooni ning käendaja vastu teise vaidluste lahendamise institutsiooni. Juhul kui kumbki vaidluste institutsioon asub pooldama erinevaid seisukohti, kaotab käenduse regulatsioon VÕS-is oma eesmärgi, mis väljendub põhilepingus sisalduva kohustuse lihtsustatud maksmapanekus.¹¹³ Pöördumine sama nõudega erinevatesse vaidluste lahendamise institutsioonidesse raskendab võlausaldaja nõude maksmapaneku võimalusi.

Seda nimelt põhjusel, et osalemine korraga või järjestikku kahes nõude maksmapaneku menetluses tekitab võlausaldajale lisakulusid. Seega tuleks menetlusökonoomia huvides kaaluda loovutatud põhilepingus sisalduvat vaidluste lahendamise kokkuleppe laiendamist ka käendajale.

Kuigi eelnevast järelduvalt on võlausaldajale soodsam käendaja sidumine põhilepingus sisalduva kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppega, ei pruugi nimetatud võimalus olla kasulik käendajale. Käendaja kui käendussuhte nõrgem pool¹¹⁴ võib kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppe poolena sattuda lahendama vaidlusi üllatuslikult talle soovimatu kohtu või vahekohtu ette. Sõltumata eeltoodust, ei saa käendus eksisteerida ilma sellele vastava kohustuseta põhilepingus.¹¹⁵ Järelikult on põhilepingust tulenevat kohustust puudutav vaidlus

112 Samasugust seisukohta asus pooldama ka Riigikohus. Vaata: Osaühing S vs Osaühing R (pankrotis) ja V. R..

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. märtsi 2006. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p 14.

113 Käenduslepingu eesmärgiks tuleb lugeda põhilepingus sisalduva kohustuse lihtsustatud maksmapanekus, kuivõrd põhilepinguga seotud käenduslepingu olemasolu korral on põhikohustust võimalik täita kahel isikul.

Seega juhul, kui põhilepingust tuleneva kohustuse täitmine osutub põhilepingu poole poolt võimalikuks, saab võlausaldaja pöörduda nõudega põhilepingust tuleneva kohustuse käendaja poole. Vaata käendussuhte olemuse kohta lähemalt: M. Käerdi. – P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne (2006), lk 493–494.

114 Käenduslepingu näol on tegemist ühepoolse tasuta lepinguga, mille alusel tekib võlausaldajal nõudeõigus käendaja vastu. Eelnevast tulenevalt tuleb käendajat pidada käendussuhte nõrgemaks pooleks. Vaata käendaja rolli kohta käenduslepingus lähemalt: M. Käerdi. - P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne (2006), lk 494.

115 Käendus on nimelt aktsessoorne tagatis. Vaata käenduse aktsessoorsuse kohta põhilepingust tuleneva kohustuse suhtes lähemalt:. – M. Käerdi. – P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne (2006), lk 504.

42

tihedalt seotud käendussuhtega. Nimelt esitab võlausaldaja põhilepingust tuleneva kohustuse rikkumisest tuleneva nõude reeglina nii võlgniku kui käendaja vastu. Seetõttu on otstarbekas lahendada kõiki põhilepingu käendatavast kohustusest tulenevaid vaidlusi ühes menetluses.

Käendaja kaitseks on ette nähtud vaidluste lahendamise kokkulepet sisaldava põhilepingu loovutamise lepingu mõjutamise võimalus. Nimelt võib käendaja VÕS § 153 lõige 1 punktis 3 märgitud nõusolekut andes välistada kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppe kehtivuse enda suhtes selgesõnalise tahteavaldusega.

Eeltoodud käsitlusest võib ette tulla erandeid. Kuivõrd kaudse tahteavalduse tuvastamine toimub iga üksiku kaasuse asjaolude pinnalt eraldi, tuleb lisaks vaadata, kas käendaja oli põhilepingus sisalduva kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppe pooleks enne põhilepingu loovutamist. Juhul kui käendaja väljendas põhilepingus sõnaselget soovi mitte olla põhilepingus sisalduva kohtualluvuse kokkuleppe või vahekohtu kokkuleppe pooleks, ei saa laiendada kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppe mõju käendajale põhilepingust tuleneva kohustuse käendamisel uue võlgniku eest. Eeltoodust tulenevalt on vaidluste lahendamise kokkulepe põhilepingu kohasele käendajale laiendatav, kui käendaja vastupidine tahe ei tulenenud põhilepingust enne selle loovutamist uuele võlgnikule.

Lisaks käendusele on võimalik põhilepingus sisalduvat kohustust tagada garantiiga. Erinevalt käenduslepingust on garantii eesmärgiks saada abstraktne põhilepingust sõltumatu kohustus garantii andja vastu.¹¹⁶ Garantii sõltumatus tagatavast võlgniku kohustusest tuleneb VÕS § 155 lõikest 2. VÕS § 155 lõike 2 kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Kuivõrd garantii ei ole põhilepingus sisalduva kohustuse suhtes aktsessoorne,¹¹⁷ ei ole garandi nõusolek põhilepingu üleminekul garantii üleminekuks vajalik. Vaatamata sellele, et garantii on seotud põhilepingus sisalduva tagatava kohustusega, on garantiilepingu näol tegemist eraldiseisva lepinguga.¹¹⁸ Garantiileping võib

116 Põhilepingu tagatava kohustuse suhestumine garantiisse on võrreldav hüpoteegi suhestumisega põhilepingusse. Vaata garantii mitteaktsessoorsuse kohta lähemalt järgnevaid kohtuotsuseid, kus Riigikohus pooldab seisukohta, et garantiileping ja sellest tulenev nõue ei sõltu sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab: Soome Vabariik vs ERGO Kindlustuse AS. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2003. a kohtuotsus nr 3-2-1-9-03, punktid 30–32 ja Shell Eesti AS vs Rein Saluri. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. oktoobri 2005. a kohtuotsus nr 3-2-1-86-05, p 12; AS SEB Pank vs OÜ Grove Invest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. mai 2012. a kohtuotsus nr 3-2-1-49-12, p 10.

117 Vaata lähemalt garantiilepingu eraldisesivuse kohta põhikohustusest lähemalt: T. Uusen-Nacke. Kas Riigikohtu garantiilepingu käsitlus tagab selle lepingu abstraktsuse? – Juridica III 2013, lk 163.

118 Vaata lähemalt garantiilepingu olemuse kohta: M. Käerdi. - P. Varul jt. (2006), lk 525–526.

43

sisaldada eraldiseisvalt kohtualluvuse või vahekohtu kokkulepet, mistõttu garandi sidumine põhilepingus sisalduva vaidluste lahendamise kokkuleppega ei ole võimalik.

Juhul aga, kui garantiileping ei sisalda vaidluste lahendamise kokkulepet, tõusetub küsimus, kas loovutatud põhilepingus sisalduvat kohtualluvuse või vahekohtu kokkulepet tuleb laiendada ka garandile. Vaidluste lahendamise kokkuleppe laiendamist garandile ei tule pooldada VÕS § 155 lõikest 2 tuleneva garantii mitteaktsessoorsust tagava reegli tõttu. Kuigi üldjuhul läheb garantiileping koos põhilepinguga uuele põhilepingu poolele üle,¹¹⁹ ei võimalda garantii mitteaktsessoorne olemus siduda garantii andjat põhilepingus sisalduva kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppega. Seda põhjusel, et garantii andja annab garantiilepingu sõlmimisel nõusoleku olla seotud vaid garantiilepingus sätestatud tingimustega, mitte aga põhilepingust tulenevate tingimustega. Garantiilepingust tuleneva kohustuse maksmapanek ei sõltu sellest, kas põhilepingust tulenevat kohustust on rikutud.

Näiteks võib tekkida olukord, kus põhilepingust tulenevat kohustust ei ole rikutud, ent garantiijuhtumi eeldused on täidetud. Sellisel juhul ei ole pöördumine garantiilepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks põhilepingus sisalduva kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppega määratud kohtusse või vahekohtusse põhjendatud. Veel enam, kohtualluvuse või vahekohtu kokkulepe on selle sõlmimisel üksnes põhilepingu poolte vahel suure tõenäosusega garantii andja suhtes vormi- ja sisunõuete täitmatuse tõttu tühine. Eeltoodust tulenevalt ei ole Eesti õiguses garandi sidumine loovutatud põhilepingus sisalduva vaidluste lahendamise kokkuleppega võimalik.

Küsitav võib olla aga vaidluste lahendamise kokkuleppe laienemine garantii andjale olukorras, kus põhilepingu võlausaldaja ja garant sõlmisid omavahel näiliselt mitteaktsessoorse garantiilepingu. Näiliselt mitteaktsessoorne garantiileping on vaatamata VÕS §-s 155 sätestatule, seotud põhilepinguga garantiilepingus sisalduvate tingimuste läbi.

Nimelt võivad garantiilepingu pooled omavahel kokku leppida, et garantiilepingust tuleneva kohustuse täitmine sõltub teatud põhilepingus sisalduvatest tingimustest.¹²⁰ Sellisel juhul võiks garandi sidumist põhilepingus sisalduva vaidluste lahendamise kokkuleppega pidada mõistlikuks. Seda põhjusel, et põhilepingust ja garantiilepingust tulenevad vaidlused suure tõenäosusega ühtiksid oma sisu poolest. Seetõttu oleks põhilepingu ning ühtlasi ka

119 Vaata garantiilepingu ülemineku kohta kolmandale isikule koos põhilepingu üleminekuga: M. Käerdi. - P.

Varul jt. Kommenteeritud väljaanne (2006), lk 525.

120 Selliste lepingute alla ei kuulu aga kindlasti garantiilepingud, milles kohustuse olemasolule on pelgalt viidatud VÕS § 155 lg 2 mõttes. Vaata näiliselt mitteaktsessoorse garantiilepingu juhtude kohta lähemalt: M.

Käerdi. – P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne (2006), lk 529.

44

garantiilepingust tuleneva nõude esitamine erinevatesse vaidluse lahendamise institutsioonidesse ebamõistlik ning kulukas. Käsitlusega, mille kohaselt näiliselt mitteaktsessoorse garantiilepingu puhul tuleb põhilepingus sisalduvat kohtualluvuse või vahekohtu kokkulepet laiendada garandile, lihtsustatakse võlausaldaja võimalusi panna maksma nii põhilepingust kui ka garantiilepingust tulenevat kohustust ühes kohtus või vahekohtus. Nimetatud käsitlust tuleb aga lugeda ebamõistlikuks garandi suhtes. Seda eelkõige põhjusel, et juhul, kui garantiilepingust ei tulene teisiti, ei saa garanti lugeda garantiilepingu sõlmimisega nõustunuks põhilepingust tuleneva kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppega. Esiteks, põhjusel, et garant ei saa sellisel juhul kuidagi enda seotust kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppega garantiilepingu sõlmimisel mõjutada ning teiseks, põhjusel, et puudub garandi tegu, millega ta oleks väljendanud oma tahteavaldust olla seotud põhilepingus sisalduva kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppega. Eeltoodust tulenevalt tuleb garanti lugeda loovutatud põhilepingus sisalduva kohtualluvuse või vahekohtu kokkuleppega seotuks vaid juhul, kui garant on andnud selleks garantiilepingus sõnaselge nõusoleku. Eeltoodust tulenevalt ei too kohtualluvuse kokkuleppe või vahekohtu kokkuleppe üleminek garandile kaasa vaidluste lahendamise kokkuleppega ühinemise kohustuse, kui garant ei ole seda enne põhilepingu üleminekut selgesõnaliselt väljendanud.