Lõpuks vaatame, millised on samuti 2010. aastal küsitletud noorsootöötajate tööandja-te poolt välja toodud noorsootöö tööandja-tegemisega kaasnevad probleemid. Joonis 3.5 näitab, et
MOTIVATSIOONNOORSOOTÖÖ TEGEMISEKSJARAHULOLUSELLEALASETEGEVUSEGA
juhtide rõhuasetused langevad suuresti kokku nende alluvuses töötavate noorsootöötajate arvamustega. Ka tööandjad näevad ülekaalukalt (ligi 200 vastanut 280-st uuringus osalenust) peamise probleemide allikana noorsootöö ebapiisavat rahastamist. Sarnaselt noorsootöötaja-tele pidasid nende tööandjad ja töökorraldajad laste ja noorte passiivsust väga oluliseks noor-sootööd takistavaks teguriks. Sellist seisukohta jagasid ligikaudu pooled tööandjatest. Järgne-vate kitsaskohtade väljatoomise juures ilmnesid tööandjate prioriteetides juba noorsootööta-jatest erinevamad rõhuasetused. Võrreldes noorsootöötajate hinnangutega pidasid tööandjad lapsevanemate passiivsust ja noorsootöö rahastuse lühiajalisust ehk projektipõhisust märksa olulisemaks probleemiks. Umbes sadakond juhti märkis olulise noorsootöö kitsaskohana ära puudust inimressursist. Noorsootöötajate hinnangute alusel kujunenud probleemide pinge-reas kolmandat kohta hoidev noorsootöö vähene tunnustamine ja väärtustamine platseerus juhtide kitsaskohtade järjestuses alles kuuendal kohal. Tööandjad tõid oluliste takistustena välja ka noorte käitumisega seotud probleemid, noorsootööks vajalike ruumide nappuse ja asjaosaliste eri arusaamad noorsootööst.
0 50 100
Joonis 3.5. Noorsootöötajate tööandjate hinnangud noorsootööga seotud põhilistele probleemidele ja kitsaskohtadele (mainimiste arv)
Noorsootöötajate tööandjad mainisid probleemidena ka töö liigset pingelisust ja noorsootöö koostöövõrgustiku puudumist. Samuti muretses mõnikümmend juhti ebapiisava inglise keele oskuse ja noortega tegelemise vastu puuduva huvi pärast. Peaaegu sama paljud tööandjad tõid noorsootöö kitsaskohtadena välja ebamugavad töögraafi kud ja noorsootöötajate ebakompe-tentsuse. Kümmekond juhti mainis probleemidena ebapiisavat vene ja eesti keele oskust ning infopuudust.
Korrelatsiooniseosed näitasid, et nooremad juhid kalduvad vanematest rohkem nägema probleemidena inimressurssi puudust, asjaosaliste eri arusaamu noorsootööst, noorsootöö vä-hest väärtustamist ja tunnustamist ning ebamugavaid töögraafi kuid.
Lisaks joonisel 3.5 kujutatud probleemidele tõid juhid täiendavalt esile mitmeid noorsootöö kitsaskohti. Eriti vabatahtlikke kimbutava ajanappuse kõrval mainiti laste liigset hõivatust ja nei-le vaid ühe eriala harrastamise võimaldamist olukorras, kus neil on tegelikult soov tegenei-leda mitme erialaga. Samuti on raske leida erialase haridusega töötajaid. Noorsootöö vähest tunnustamist heideti ette eelkõige kohalikele omavalitsustele. Eriti keeruline olukord valitseb maal. Näiteks ha-juasustusega piirkondades tulenevad probleemid paljuski logistikast, sest suurte vahemaade tõt-tu on transporti tellida kallis. Lisaks jagunevad paljudes kohtades lapsed ja noored külade lõikes ebaproportsionaalselt ja seetõttu on omavalitsustes, kus on ainult algkoolid, puudus ka asjalikest noortest, keda kaasata, sest need noored on mujal asuvate koolide juures juba piisavalt hõivatud.
Maal on domineeriv häda inimressursi puudus, sest kuigi puudub konkurents, on erialase hari-dusega inimesi maal keeruline leida. Samuti lahkuvad noored valdadest juba alates 15. eluaastast, kuna lähevad edasi gümnaasiumi. Seetõttu on selles vanuses noori väga raske kokku saada. Esile tõsteti töötajate rollide paljusust ja ajalist kattuvust.
Üldkokkuvõttes võib öelda, et noorsootöötajate motivatsioonis ja nende töörahulolus ilm-nesid mõned nende töö iseärasustest tulenevad erinevused ametirühmade vahel. Üksikute sooliste erinevuste kõrval ilmnes märksa enam ealisi erinevusi. Sellal, kui vanemad noorsoo-töötajad olid end n-ö sisse töötanud ja kaldusid muretsema taoliste konkreetsete probleemide pärast nagu ebapiisav inglise keele oskus, nägid nende nooremad kolleegid siin-seal mitme-suguseid erialase arengu takistusi. Tööandjate nägemus noorsootöö tegemisega kaasnevatest probleemidest langes üldjoontes kokku noorsootöötajate nägemusega, erinevused olid tingi-tud eelkõige igapäevaste tööülesannete spetsiifi kast.
Kasutatud kirjandus
Batsleer, J. R., Davies, B. (2010). What is youth work? Exeter: Learning Matters.
Bohn, I., Alvela, A., Amico, A., Arnone, R., Backe-Hansen, E., Borza, I., Flaschberger, E., Frazzica, P., Giannaki, D., Komp, K., Moreno Mingues, A., Powell, F., Rämmer, A., Stallmann, L., Wächter, N. (2007). Th e Socioeconomic scope of Youth Work in Europe. Final Report. Council of Europe – Directorate of Youth and Sport: Strasbourg. (http://youth-partnership-eu.coe.int/
youth-partnership/research/socioeconomicscopeofwork.html) – 10.12.2010.
Chisholm, L., Hoskins, B., Glahn, C. (2006). Väärtuse kasvatamine. Potentsiaal ja sooritus mitteformaalses õppes. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.
Denny, R. (2010). Motiveeritud võitma: kuidas motiveerida ennast ja teisi. Tallinn: Äripäev.
Ester, P., Braun, M., Vinken, H. (2006). Eroding Work Values? Ester, P., Braun, M., Mohler, P.
(toim) Globalization, Value Change, Generations. Leiden, Boston: Brill, 89–113.
MOTIVATSIOONNOORSOOTÖÖ TEGEMISEKSJARAHULOLUSELLEALASETEGEVUSEGA
Euroopa Komisjoni Valge Raamat: Uus hoog Euroopa noortele (2004). Tartu: Haridus- ja Teadus-ministeerium.
Evert, H. (1939). Üliõpilase kasvatus ja üliõpilasühingu reform. Akadeemia, 3 (17): 145–153.
Herzberg, F., Mausner, B., Bloch, B. (1967). Th e motivation to work. New York: Wiley.
Kamdron, T. (2003). Work motivation and job satisfaction of Estonian higher offi cials. Tallinn:
Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus, doktoritöö.
Mairesse, P. (2009). Youth work and policy at European level. Verschelden, G., Coussée, P., Van de Walle, T., Williamson, H. (eds) Th e history of youth work in Europe and its relevance for youth policy today. Strasbourg: Council of Europe Publishing.
Rohi, A. (2009). Uurimistöö „Noorsootöötajate töötasu töömotivatsiooni ja töörahulolu tegurina”. Mihus, 3: 33–35.
Saksakulm, T. (1983). Tööstuspsühholoogia. Tallinn: Valgus.
Vadi, M (1995). Organisatsioonikäitumine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Vene, K. (2005). Vabatahtlik töö siirdeaja Eestis: vabatahtlike kogemus, motivatsioon ja võrgustikud.
Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond: bakalaureusetöö.
Williamson, H. (2010). Noorsootöö riskirühma kuuluvate noortega. Mihus, 5: 12–16.
Ümarik, M., Loogma, K. (2005). Pädevused ja pädevuste arendamine noorsootöö valdkonnas: Eesti noorsootöötajate professionaalne taust. Noorsootööalase koolituse valdkonna uuringu raport.
Tallinn: Tallinna Ülikooli Haridusuuringute Instituut.
Viimaste aastate arengud Eesti noorsootöös on suunatud süsteemi kvaliteedi hindamise põ-himõtete väljatöötamisele ja rakendamisele (vt täpsemalt „Noorsootöö kvaliteedi arendami-ne” http://www.entk.ee/esf), mille laiem eesmärk on noorsootöö parendamine ja edendamine.
Üks vahend, tagamaks noortega tehtava töö professionaalsust, on tõsta ja arendada noorsoo-töötajate pädevust. Ilmselt ei vaja selgitust fakt, et edukaks tööks ükskõik mis elualal on va-jalik teatav pädevus, nii on see ka noorsootöös. Eesti keeles on sõnal „pädevus” kahesugune tähendus: see tähendab asjatundlikkust, aga ka võimupiire. Uurimuse raames uuriti pädevust asjatundlikkuse mõttes nii noorsootöötajate kui nende tööandjate arvamuste järgi.
Rahvusvahelisest kirjandusest on teada, et kvaliteetse noorsootöö üks peamisi võtmevald-kondi on pädevate noorsootöötajate olemasolu. Esimene samm on määratleda tööjõu need põhilised pädevused, mida vajatakse programmide ja teiste noorsootöö tegevuste kvaliteetseks elluviimiseks (Stone jt 2004, viidanud Vance 2010: 422). Põhilisi pädevusi võib defi neerida teadmiste, oskuste ja võimete kogumina, mida noorsootöötaja kasutab oma töös noortega. Li-saks seonduvad pädevustega ka hoiakud (Vance 2010: 422). Lihtsana näiva valdkonna kirjelda-mise muudab keerukaks noorsootöö praktika mitmekesisus, mis on noorsootöö universaalne iseärasus, mitte ainult Eesti noorsootöö spetsiifi ka. On ilmselge, et eri noortega eri eesmärkidel tehtavad tegevused eeldavad eri oskusi, teadmisi ja isikuomadusi ehk teisisõnu eri pädevust.
Noorsootöötajate pädevusest rääkides on olulisel kohal noorsootöötegijate endi arvamused.
Esmalt seetõttu, et Eesti noorsootöö traditsioone kannavad peamiselt noorsootöötajad ise (vt täpsemalt Noortemonitor 2009: 74), kuna valdkonda on pidevalt seadusandlikku raamistikku täpsustades ning muutuvatele aegadele vastavalt reformitud. Teiselt poolt on ka rahvusvahe-lisest kirjandusest teada, et peamine võtmevaldkond laste ja noortega tehtavas kvaliteetses töös on töötajate oskused ja pädevused (vt näiteks Vance 2010: 423). Seega on noorsootegijate arvamused pädevusest olulised nii praegu tehtava noorsootöö mõistmiseks kui ka tulevaste tegevuste planeerimisel.
Sarnaselt 2005. aastal Meril Ümariku ja Krista Loogma tehtud uurimusega käsitleti ka käes-oleva uuringu raames pädevustena üld- ja spetsiifi lisi oskusi, isikuomadusi ning hoiakuid ja suhtumisi, mida noorsootöös tarvis läheb. Noorsootöötajate ja nende tööandjate hulgas kor-raldati ankeetküsitlus, kus muude teemade kõrval uuriti, mida vastajad arvavad noorsootöö tegijate tööalasest pädevusest. Neile esitati loetelu omadustest, mis kirjeldavad nii erialaseid kui ka üldisi teadmisi. Uuriti nii seda, mis on noorsootöötajate ja noorsootöötajate tööandjate meelest noorsootöös vajalikud erialased ja üldised teadmised, kui ka seda, milliseid loetletu