Nagu jooniselt 5.9 selgus, jäi enamik noorsootöö alal töötavaist inimestest koolitustega rahu-le. Ka fookusgrupides rääkisid osalejad koolitustest peamiselt positiivses võtmes. Ent samas oli ka neid, kellel oli mõne koolituse kvaliteedile üht-teist ette heita. Intervjuudest tundus, et sagedamini koolitustel osalevad noorsootöötajad on koolituste kvaliteedi suhtes nõudlikumad kui mõnel üksikul koolitusel käinud isikud. Neil on rohkem koolituskogemusi, millega võrrelda hetkel võetava koolituse taset. Üks mitmetel koolitustel käinud noorsootöötaja mainis, et kui koolitus ei vasta tema ootustele, siis läheb ta poole pealt ära, põhjendades lahkumist nii: „sest ma leian, et ma ei suuda, ma ei suuda kannatada oma aja raiskamist, sellist meeletult oma energia ja aja raiskamist.”
Intervjueeritud jutustasid, kuidas neile valmistab kõige rohkem pettumust see, kui välja reklaamitud koolituse pealkiri ja päevakava on hea ja huvitav, kuid koha peal selgub, et teema-käsitlus on liiga üldsõnaline, teoreetiline ja elukauge. „Kõik on jälle selline üleüldine, /…/ mingi häma, /.../ et sa lähed kohale, et /…/ teema on hea, aga tegelikult see ei ole see.” Mõned noorsootöö-tajad rääkisid ka, kuidas nad olid käinud koolitusel, kus õpetatav ei vastanud koolituse teema-le: „Kui koolituse pealkiri on üks, aga sisu on hoopis midagi muud. Et kui räägitakse ikkagi aktiivõppe meetodist ja tegelikult ei ole nagu aktiivõppest seal mitte mingit juttugi…”. Osaajaga töötavad noor-sootöötajad Šotimaalt nentisid sarnaselt, et kiire päevakava ja alternatiivsete kohustuste tõttu ootavad nad koolitustelt teemakohasust ja konkreetseid reaalses elus rakendatavate kogemus-te ja kogemus-teadmiskogemus-te jagamist (Munn ja Hamilton 1989).
Käesoleva uuringu raames intervjueeritud noorsootöötajad tegid kriitikat ka õpetamisme-toodikate kohta. Nad leidsid, et mõnedes koolitustes on grupitöö kui meetod üleekspluateeri-tud. Noorsootöötajad peavad tegelikult grupitööd koolitustel väga efektiivseks õpetamisstii-liks, sest see võimaldab kolleegidega arutleda, oma tööst rääkida, kogemusi vahetada ja ideid genereerida. Kui aga kogu koolitus koosneb ainult grupis vestlemisest ning koolitaja roll on arutlemisteemasid esitada, siis muutuvad noorsootöötajad rahulolematuks. Nad ootavad, et ka koolitaja pakuks välja lahendusi ja räägiks enda kogemustest käsitletava teema puhul.
Intervjuudes osalenutele valmistasid pettumust noorsootööasutuse raamatupidamist ning noorsootöö alast seadustikku puudutavad koolitused. Uuritavate meelest on need koolitused nõrga kvaliteediga või puuduvad sootuks. Mittetulundusühingutes töötavad noorsootöötajad peavad tihtipeale lisaks igapäevasele noorsootööle ära tegema ka tegevjuhi ja raamatupida-ja töö. Neile on aga suureks probleemiks, et puudub araamatupida-jakohane ülevaade raamatupidamisele esitatavatest nõudmistest. Isegi kui neid teemasid koolitustel puudutatakse, on käsitus liiga pealiskaudne või üleüldine selleks, et noorsootöötajatel sellest oma igapäevatöös reaalset kasu oleks. Selliste teemade puhul ootavad noorsootöötajad täpseid praktilisi juhiseid, kuidas raa-matupidamist noortega tegelevas mittetulundusühingus teha, mitte aga üldsõnalist juttu sel-lest, kuidas raamatupidamine üleüldiselt käib. Ka seaduste puhul on oluline läheneda teemale kaasuste põhiselt, mitte abstraktselt.
„Ma tahtsin öelda, et kuna tegemist on väga palju MTÜ-dega, siis meie riigis hea raamatupidamistava muutub tundide ja minutitega, et see on üks valdkond, /.../ mis on täielik õudus, sellepärast et need asjad, mis eelmine aasta kehtisid, need ei kehti enam sel aastal, kaasa arvatud ka kõik erisoodustusmaksud ja kõik see sama, et kui sa ise täiendad ennast, siis on juba erisoodustusmaks, ja kui sa täiendad kedagi teist või. /.../ Noh, minu meelest see on nagu koolitamata, selles mõttes, et kuidas MTÜ-de, ma mõtlen just noorteorganisatsioonide, huvitegevuse organisatsioonide, raamatupidamine käib. Et kogu aeg on mingi üleüldine raamatupidamine, aga /.../ selline nagu kitsam valdkond, et /.../
tegelikult võiks see olla.”
Kokkuvõtvalt öeldes ootavad noorsootöötajad, et koolitused oleksid konkreetselt antud tee-mast ning käsitleksid seda pigem sügavuti, kui haaraksid pinnapealselt mitmeid valdkondi.
Samuti eelistavad nad teoreetilise käsitluse asemel rohkem praktilist lähenemist, kuid mit-te üksnes osalejamit-te omavahelisele vestlemisele ülesehitatud koolitusi. Leitakse, et koolitajad peaksid eelnevalt tutvuma osalejate tasemega ning vastavalt sellele komplekteerima grupid ja esitama materjali. Staažikamatele noorsootöötajatele ning neile, kes ise juba teisi koolitavad, peaks pakutava aine tase olema kõrgem kui alles väheste kogemustega noorsootöö valdkonnas tegutsevatele inimestele.
KOKKUVÕTE
Noorsootöö hea kvaliteedi tagavad antud valdkonnas töötavate inimeste kompetentsus ning selle arendamiseks pakutavate koolituste kättesaadavus ja kõrge tase. Noorsootöötajate uurin-gu tulemused näitavad, et noortega tegelevad inimesed pidasid täienduskoolitusi väga vaja-likuks oma pädevuse tõstmisel ning enamik neist oli ka mõnel koolitusel osalenud. Valdav osa täiendõppel osalenud noorsootöötajatest oli koolituste tasemega rahul. Uuritavate sõnul ei pakkunud koolitused neile mitte ainult konkreetseid teadmisi mingist valdkonnast, vaid
NOORSOOTÖÖALASTELTÄIENDUSKOOLITUSTELOSALEMINEJARAHULOLULÄBITUD KOOLITUSTEGA
olid ka hea motivaator. Koolitustel on ka võimalik kohtuda kolleegidega ja leida uusi koostöö-partnereid.
Koolitustel osalemise teemaga haakub ka informaalse õppimise tähtsus. Tulemustest näh-tub, et enda ja teiste kogemustest õppimist peeti kõige olulisemaks ja efektiivsemaks enese-täiendamise vormiks. Koolitustele minnakse juba sellepärast, et seal on võimalik kohtuda teis-te noorsootöötajateis-tega ning nendega suhtlemise kaudu saada uusi ideid.
Uuringust selgub veel, et mitte kõik noorsootöö alal töötavad inimesed ei ole saanud alati koolitustel osaleda. 20% noorsootöötajate jaoks olid koolitused peaaegu või täiesti kättesaa-matud. Peamiselt on sellisel juhul probleemiks materiaalsete ressursside vähesus, mistõttu töö-andja ei maksa kinni koolituse osalustasu ja/või sõidukulusid. Märkimisväärseks takistuseks on ka ajapuudus ning koolitusel osalemise ajaks asendaja leidmine. Eesti kaugemates piirkon-dades elavatele inimestele võib olla näiteks pealinnas toimuvale koolitusele kohalejõudmine aeganõudev, keeruline ja kallis. Vene keelt kõnelevad noorsootöötajad on jäänud koolitustelt kõrvale aga puuduliku eesti keele oskuse pärast.
Noorsootöötajate ja tööandjate arvamused kasutatud enesetäiendamise vormide, koolitus-tel osalemise sageduse ja takistuste osas on suhkoolitus-teliselt sarnased. Kuna paljud tööandjad on ise praktiseerivad noorsootöötajad, on sarnaste tulemuste saamine loogiline. Väheste erinevuste põhjus (näiteks osade enesetäiendamisvormide kasutamise puhul) võib seisneda pigem selles, et tööandjad lähtuvad vastamisel kõikide alluvate kogemustest, noorsootöötajad ainult enda omast.
Kasutatud kirjandus
Center for School and Community Services. (2002). An evaluation of Building Exemplary Systems for Training Youth Workers (BEST): A summary report. NewYork: Academy for Educational Development.
Elukestva õppe strateegia 2005–2008. (2005). Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.
Gharabaghi, K. (2008). Professional Development and Career Building in Child and Youth Care.
Child & Youth Services, 30(3), 301–326.
Kadak, T. (2006). Tallinna laagrikasvatajate pädevus ja selle arendamine. Raport. Tallinna Spordi- ja Noorsooamet.
Munn, P., Hamilton, D. (1989). Part-Time Youth Workers and Training: A Study of Needs and Pro-vision. SCRE Project Reports. Edinburgh: Scottish Community Education Council.
Noorsootöö strateegia 2006–2013. (2006). Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.
Reitav U., Ristikivi L. (2010). Noorsootöö. – V. Parts (toim.) Noortemonitor 2009, Tallinn, Eesti Noorsoo Instituut.
Ümarik, M., Loogma, K. (2005). Pädevused ja pädevuste arendamine noorsootöö valdkonnas: Ees-ti noorsootöötajate professionaalne taust. Noorsootööalase koolituse valdkonna uuringu raport.
Tallinn: Tallinna Ülikooli Haridusuuringute Instituut.
Leirman (2003) eristab nelja hariduskultuuri: eksperdi-, inseneri-, prohveti- ja kommunika-tiivset ehk dialoogilist kultuuri. Selline laiapõhjaline liigitus aitab mõista ka noortevaldkonnas tegutsevate inimeste ootusi koolitustele ja praegust koolituspakkumist – kuidas need haaku-vad ja mis osas esinehaaku-vad lõhed.
Eksperdikultuuris on rõhk teadmiste omandamisel, koolitaja on info andja, õppijad vastu-võtjad. Õppimine on ennekõike ratsionaalne tegevus ja suunatud fenomenide ning protsesside mõistmisele ja probleemide lahendamisele. Insenerikultuuris püüeldakse eelkõige kohalikul tasandil toimuva tegutsemise poole. Mõlema hariduskultuuri puhul on tähtsad hoolikalt sea-tud õpieesmärgid ja kriitiline mõtlemine, kuid eksperdikultuuris on koolitus ennekõike koo-litajast lähtuv, insenerikultuuri puhul aga tegeletakse koolitusvajaduse hindamise ning just sellele grupile sobiva „rätsepaülikonna” väljatöötamisega. Insenerikultuuris rakendatakse rohkelt õppimist tegevuse kaudu, koolitaja on eeskätt muutuste arhitekt ja protsessi juhtija;
eksperdikultuuris annavad tooni akadeemiline loeng ja referatiivne töö.
Prohvetikultuuris on fookus eetilistel küsimustel ja haridus toetab inimesi moraalse ko-gukonna loomisel. Õpitakse väärtusi selgitavast moraalsest eeskujust: tekstist, koko-gukonnast, karismaatilisest juhist, kellega õppijad püüavad samastuda. Koolitaja voorused on olulisemad tema teadmistest ja oskustest, ta manitseb, jutlustab ja problematiseerib – see on tihti efektne, kaasahaarav ja emotsionaalne. Õppuritelt oodatakse, et nad vähendaks oma tegevusega prae-guse ja ideaalse situatsiooni vahelist lõhet.
Kommunikatiivse ehk dialoogilise kultuuri puhul on eriti tähtsad kogukonna loomine, autent ne dialoog, kogemused ning nende tähendused. Inimest nähakse kommunikatiivse tegevuse poolt kujundatuna ja koolitaja on julgustaja, suhtleja, hõlbustaja, aidates jõuda kvali-teetse suhtlemise ning üksmeeleni. Kommunikatiivses kultuuris toonitatakse igaühe arusaama-de olulisust ja nii selles kui prohvetikultuuris on koolitus sageli rõhutatult eetilise varjundiga.
Dialoogilisele kultuurile võib ette heita kapseldumist oma grupi maailmapilti ja väliskesk-konna nõuetest möödavaatamist, prohvetikultuurile dogmatismi, pragmatismi ja liigset mo-raliseerimist; eksperdikultuurile logotsentrismi: tundetust väärtuste ja emotsioonide suhtes;
insenerikultuurile ülemäärast kalduvust tegutseda. Siinesitatu on robustne lihtsustus, põhjali-kuma käsitlusega on võimalik tutvuda läbi originaalallika.
Igal hariduskultuuril on oma väärtus ja üks ei ole põhimõtteliselt parem teisest. Küsimus on koolitusvajadusele vastavate tegevuste kavandamises ja turundamises ning eri haridus-kultuuride pakutava oskuslikus lõimimises.