3.1 Tekstitüübi määramine
Tõlkemeetodite valimiseks on oluline teada, millise tekstitüübiga on tegu. Katharina Reiss on välja pakkunud tekstitüüpide liigituse, mida saab määrata teksti poolt edasi antava peamise sõnumi tuvastamisega. Tekstitüüp võib olla informatiivne, ekspressiivne ja/või operatiivne.
Esimese põhifunktsioon on edastada informatsioon, teine annab edasi kunstiliselt väljendatud teksti ja kolmas edastab teavet veenva käsitluslaadiga (Reiss 2004: 178). Ükski tekst ei saa olla puhtakujuliselt ainult ühe tüübi esindaja, sest kõigi kolme tüübi omadusi võib leida suuremal või vähemal määral kõikides tekstides. „Orientalism“ tundub esindavat informatiiv-operatiivset tekstitüüpi, mille juures on oluline nii teksti edasi antav sisu kui ka konkreetne väljendusviis.
Isegi kui teksti informatiivsest iseloomust tingituna ei oleks lähteteksti vajalik tõlkida otseseid tõlkemeetodeid kasutades, nõuab teksti operatiivne aspekt kasutatud retooriliste võtete edasiandmist ning tõlkijal on vähem vabadust oma äranägemise järgi tegutseda.
Kui vaadata „Orientalismi“ mõnest teisest tüpoloogiast lähtuvalt vaadata, siis näiteks Kersti Lepajõe (2002: 279) poolt välja toodud Egon Werlichi tekstitüüpide jaotuse järgi liigituvad tekstid deskriptiivseteks ehk kirjeldavateks, narratiivseteks ehk jutustavateks, ekspositoorseteks ehk eritlevateks, instruktiivseteks ehk juhendavateks ja argumenteerivateks ehk põhjendavateks tekstideks. Sellise liigituse järgi on „Orientalism“ argumenteeriv, sest sisaldab hulgaliselt autori arvamusi ja hoiakuid, mille kujunemist ta üksikasjaliselt kirjeldab.
Werlichi argumenteeriv tekstitüüp on sarnane Reissi operatiivse tekstitüübiga, mille põhifunktsioon on lugeja mõjutamine, seega on oluline kasutada lähtekeeles kasutatavaid, kuid sihtkeelde kohandatavaid retoorilisi võtteid ka tõlkes.
58
3.2. Tõlketeooria
Määratud tekstitüübist tulenevalt on tõlkimisel lähtutud funktsionaalsest tõlketeooriast, mille kohaselt peab tõlge vastama eelkõige teksti funktsioonile ehk eesmärgile. Funktsionaalne tõlketeooria ehk skopos-teooria sai alguse ideedest, mida esitas Hans Vermeer 1976–77. aastatel peetud loengutes. Neist lähtuvalt andsid Saksa funktsionalistid Hans Hönig ja Paul Kussmaul välja raamatu uuest tõlkimisstrateegiast, mille juures on oluline osa kultuuril (Snell Hornby 2006: 51–52). Vermeer omakorda täiendas oma teooriat ning kirjutas koos Katharina Reissiga raamatu, milles väitis, et tõlkija peaks tundma kahele või enamale keelele lisaks ka kahte või enamat kultuuri, sest tõlkimise juures on lisaks keelelisele aspektile tähtis ka tekstis sisalduv kultuur ning tõlge sõltub lugeja vajadustest ning ootustest (ibid., 52). Lähtetekst on alati seotud lähtekultuuriga, aga sihttekst ehk translatum peab olema vastavuses sihtkultuuriga, sellepärast võivad lähte- ja sihttekst sõltuvalt teksti eesmärgist suuresti üksteisest erineda. Samas saab lähte- ja sihttekstil olla ka sama eesmärk (Vermeer 2004: 222-223). Tõlkijale on oluline teada või kindlaks teha, mis eesmärgiga ning kelle jaoks on tekst kirjutatud, et valida strateegia, mida tõlkes kasutada. Seejärel on tõlkijal võimalus teksti originaalfunktsiooni säilitada või siis vastavalt lugeja vajadustele seda muuta (Snell Hornby 2006: 52).
Lähtuvalt „Orientalismi“ operatiivsest-argumenteerivast tekstitüübist, on tõlkimisel seatud eesmärk originaalteksti säilitada nii palju kui võimalik. Siiski osutus vajalikuks mõnda väljendit kodustada või pikemalt lahti seletada, vähendada hüperboole ja sellega teksti tooni veidi neutraalsemaks muuta, et tekst sihtkultuuris veenvamalt mõjuks. Selline muutmine on tingitud asjaolust, et teksti esmakordsel tutvustamisel Ameerikas 1978. aastal ja eesti keelsel tõlkel 2017. aastal ei saa olla täpselt sama skopos. Erinevad on nii aeg kui ka ruum, olustik kui ka lugeja mälusse kodeeritud kogemused ja kultuuris valitsevad tõekspidamised. Praeguse aja Eesti lugeja võib teada, kuulda või lugeda olustikust ja pingetest, mis 1970ndate lõpus Ameerika Ühendriikides valitsesid, kuid ta ei saa neid kunagi tunnetada samal viisil, nagu seda tegid tol ajal ja selles kohas elanud inimesed. Kui Saidi idee oli omal ajal uudne ja võib isegi öelda natukene skandaalne, siis tänapäeval – kuigi siiski päevakajaline ja oluline – on teema uudsus vähenenud (ehkki seda ei saa öelda teema olulisuse kohta).
59
Reiss on liigitanud muutusi tõlkes tahtlikeks või tahtmatuteks. Sellega mõtleb ta, et lisaks tõlkevalikutele, mida tõlkija ise teeb ja seeläbi teksti mingil määral muudab, sisaldab iga tõlketekst ka tõlkija arusaama tekstist (mõjutatuna nii kultuurist, isiklikest kogemustest, keelelistest iseärasustest jne), mille ta tahtmatult tõlkesse kodeerib (Reiss 2004: 159). Samuti on Gideon Toury kirjeldanud ühiskonnas kehtivaid norme, mis tõlkevalikuid mõjutavad.
Tõlkimisel tuleb arvestada kahes kultuuriruumis esinevate normidega, kuid ei ole kindlat reeglit teksti „kodustamise“ või „võõrapärastamise“ kohta, sest iga teksti tuleb vaadata eraldi (Toury 2004: 200–201). Mitte ükski tõlge ei saa sündida vaakumis – seda mõjutavad alati eelkõige tõlkija enda teadmised, kogemused ja tõekspidamised, kuid ka ühiskonna kollektiivne mälu ja normid. Võimalikult kvaliteetse tulemuse saavutamiseks on tõlkevalikute tegemisel oluline tunda olustikku, milles teos on sündinud, ning arusaamist sõnumist, mida autor edasi tahab anda.
Relevantne on ka autori ja tema stiili tundmine ning teadmine võimalikust teksti tellijast/lugejast, kelle jaoks tekst tõlgitakse. Kuna „Orientalism“ liigitub Werlichi tekstitüpoloogia järgi argumenteerivaks ja teoreetiliseks, võiks olla Eestis raamatu avaldaja näiteks Avatud Eesti Raamat ja seega on käesolevas magistriprojektis võetud aluseks selle sarja väljaandmise põhimõtted. Võimaluse korral kasutatakse tõlkes oskuskeele sõnavara ja akadeemilist registrit.
3.2. Metodoloogiline raamistik
Tõlke analüüsis on tõlkeprobleemid liigitatud teema järgi ja kasutatud on Jean-Paul Vinay ja Jean Darbelnet´ tõlkevalikute klassifikatsiooni, kes on liigitanud võimalikud tõlkemeetodid otsesteks ja kaudseteks (Vinay ja Darbelnet 2004: 84). Nende meetodid on järgnevad:
Otsesed tõlkemeetodid.
- Laenamine ehk sõna lähtekeelest sihtkeelde üleviimine algsel kujul;
- kalka ehk väljendi lähtetekstis sõnasõnalist ületoomine;
- sõnasõnaline tõlge.
Kaudsed tõlkemeetodid.
60
- Transpositsioon ehk teise sõnaliigi kasutamine ilma lause tähendust muutmata;
- modulatsioon ehk lähtekeele vaatenurga muutmine sihttekstis;
- ekvivalents ehk kujundile sihtkeeles erineva struktuuri ja stiiliga vaste loomine;
- adaptsioon ehk sihtkeeles tundmatu nähtuse puhul täiesti uue väljendi kasutamine (Vinay ja Darbelnet 2004: 85-88).
Nagu Vinay ja Darbelnet on öelnud, peaks tõlkija esmane valik olema otsene tõlkimine.
Kaudne tõlkimine tuleks kõne alla, kui otsese tõlkimise korral kaoks teksti esmane tähendus või sõnamäng, kui tõlge ei vasta keele normidele, või kui sama väljend sihttekstis midagi ei tähenda või omab sootuks teist tähendust (ibid., 102). Iga tõlkevaliku peab hoolikalt läbi mõtlema ning lõpliku otsuse tegemiseks peab arvestama eelkõige sihtteksti keele normide ja keelestruktuuriga, sest vastasel korral võib tulemuseks olla masintõlke konkureeriv variant (Tavast ja Taukar 2013: 183).
61