Retoorika

Oma väidete rõhutamiseks kasutab Said „Orientalismis“ palju retoorilisi võtteid ja kujundlikke väljendeid. Aeg-ajalt mõjub teos suurepärase kõnena, millega oraator oma publiku end kuulama paneb. Autor kasutab väga palju asesõna mina (näiteks my point is; my argument is; I feel; in my opinion), mis võib mõjuda Eesti lugejale liialdusena. Samas, kui näiteks vaadata poliitikute või Eesti Vabariigi presidentide kõnesid läbi aastate, leiab samasugust mina ja meie rõhutatud kasutamist. Tanel Pärnamaa on toonud välja statistika, mille kohaselt Eesti Vabariigi aastapäeva kõnedes on hea kõnemehena tuntud Lennart Meri kasutanud rohkem kui kümme korda iga 1000 sõna kohta sõnu me, meile, meil, meis, meid ja vähemalt kolm korda sõnu ma, mul, mina mind ja mulle (Pärnamaa s.a.). Täpsema näitena võib tuua tema kõne Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseumi avamisel, milles ta kasutas korduvalt lauseid, mis sisaldasid asesõna ma, sealhulgas kolm korda ma arvan, üks kord ma usun, kuus korda ma tahaksin (Meri 2003). Ka „Orientalismis“ alustab autor palju väiteid sõnaga mina, et enda arvamust rõhutada ning lähtekeelde tõlkimisel osutus vajalikuks see nüanss edasi anda.

Vaatamata autori personaalsele lähenemisele on „Orientalimi“ toon suuremas osas markeerimata, ja sellist neutraalust on oluline ka sihtteksti üle viia. Margus Puusepp oma suulise tõlke õpikus on maininud, et kõne puhul, milles autor enda seisukohti kaitseb on oluline, et tõlkija edastab esitatud väited neutraalselt ja üldise meeleolu tõetruult, olenemata isiklikust seisukohast (Puusepp 2013: 117). Pea ilmvõimatu on tekstide (k.a tõlketekstide) koostamine ilma isikliku seisukohata inimeste alateadvusse sisse kodeeritud kultuuri tõttu, kuid siiski on tõlkija ülesandeks proovida jääda sellistel juhtudel nii erapooletuks kui võimalik. Autori retooriliste võtete parimaks tabamiseks kasutas tõlkija nende puhul Vinay ja Darbelnet (2004) järgi sõnasõnalist tõlget.

67 4.4.1. Kujundlikud väljendid

Üldise neutraalse tooni kõrval leidus lähtetekstis aeg-ajalt ka suhtelist subjektiivsust, mille toob välja poeetilise stiilivärvinguga keelendite kasutamine – seda eriti kõnekujundite puhul. Selliste stiilivärvingute tooni tabamine oli tõlkijale suureks väljakutseks, sest tahtmatult võib kõnekujundite teise keele tõlkimisel ilmneda uus varjund. Kõnekujundite mõju säilitamiseks kasutas tõlkija võimaluse korral ka sihttekstis kõnekujundeid sõnasõnalise tõlkena ehk otsetõlkena ilma stiilimuutusteta. Siin on mõned näiteid sõnasõnaliste lahenduste kohta metafooride tõlkimisel:

the web of racism, cultural stereotypes, political imperialism, dehumanizing ideology –

rassismi, kultuuriliste stereotüüpide, poliitilise imperialismi ja dehumaniseeriva ideoloogia võrk (lk 27).

Treasure-house of learning (lk 51) – õppimise varakamber.

Antud juhtudel sobis sõnasõnaline meetod kõige paremini, sest sihtkeeles on sarnased kujundlikud väljendid kasutusel.

Mõne metafoorse väljendi juures tuli kasutada modulatsiooni ehk vaatekoha muutmist.

Seda näiteks väljendi within the umbrella of Western hegemony (lk 7) puhul, sest eesti keeles öeldakse, et teatud asi on vihmavarju all, mitte vihmavarju sees.

Suurema osa idioomide tõlkimisel kasutati tõlkemeetodina ekvivalentsi, mis väljendab sihtkeeles lähtetekstis olevat mõtet, kuid teise sõnaga. Ekvivalentsi näited on järgnevad:

era of extraordinary turbulence (lk 26) – erakordne tormine aeg;

something woven into the fabric of life (lk 59) – midagi elulõnga sisse punutut;

the fabric of as thick a discourse ( lk 24 ) – diskursusest pungil struktuur;

a very fat archive (lk 16) – väga mahukas arhiiv;

to rub culture’s nose in the mud of politics (lk 13) – kultuuri poliitilise mudaga loopima;

from A to Z (lk 65) – tähest A täheni O.

Tõlkemeetodite valikul oli oluline eelkõige väljendites sisalduva sisu säilitamine, mida sõnasõnalise tõlkega ei oleks olnud alati võimalik saavutada. Kujundlike väljendite

„kodustamisega“ peab muidugi mõistlikkuse piiridega arvestama, et teksti mitte liialt muuta.

68

Sobiva variandi puudumisel võiks tõlkija arvamusel eelistada pigem veidi võõrapärasemaid väljendeid, mis omakorda teksti tooni ja skopost säilitavad.

4.4.2. Tsitaatsõnad ja -väljendid

Jaan Kaplinski on väitnud, et kui leiaksime igale ingliskeelsele sõnale eestikeelse vaste, võib see aja möödudes viia selleni, et „me ei tõlgi enam tekste, vaid oleme tõlkinud eesti keele üheks muude eurokeelte klooniks“ (Kaplinski 2013: 3). Seevastu Bruno Möldri sõnul on filosoofiliste tekstide tõlkimine ühe teise traditsiooni maaletoomine ning teatav võõrapärasus on ootuspärane (Mölder 2014: 463). Võõrkeelsete elementide esinemine tekstis on kindlasti eksplitsiitselt võõrapärastav ja käesolevas tõlkes on kasutatud võõrkeelseid sõnu ja väljendeid kohtades, kus neid kasutati ingliskeelse lugeja jaoks võõrkeelsena ka lähtetekstis.

Võõrkeelsed sõnad, mida võiks sihtteksti samal kujul üle viia, peaksid olema lühikesed ja tabavad. Pikemad tõlkimata jäetud väljendid võivad hakata teksti ladusat lugemist takistama.

Edward Saidi keelekasutuses, kes on omandanud põhihariduse Egiptuses, kumab endise koloniaalregiooni kultuur läbi mitmete prantsuskeelsete väljendite. Nagu eelpool nimetatud, võiks sihtteksti hüpoteetiline lugeja olla keskmisest haritum ja tekstis esinevad võõrkeelsed sõnad ei tohiks probleemi tekitada, seetõttu on need autori stiili säilitamiseks ka sihtteksti jäetud.

Siiski on lisatud ka joonealused seletavad märkused arvestades sellega, et Eestis ei ole prantsuse keelt nii laialdaselt kasutusel. Sellist tehnikat kasutati väljendite plus haut (lk 64); Société asiatique (lk 51); faute de mieux (lk 21); temps où nous sommes (lk 64); Materia orientalia (lk 65); ecclesia (lk 71) puhul. Joonealustesse märkustesse lisati järgnevad seletused: kõrgaeg;

Prantsuse Aasia-uuringute organisatsioon; parema puudumisel; meie praegune aeg;

orientaalsed küsimused; kristlik kirik. Laenamist ehk lähtetekstis kasutatud võõrkeelsete sõnade sihtteksti üle toomist kasutati ka itaaliakeelse termini commedia dell'arte (lk 71) puhul, mis on eesti keeles levinud just nimelt originaalkujul. Algkuju jäeti ka terminitele contraferentia, biblioteque ja fiorilège, mis on teksti sees autori poolt ära tõlgitud:

attempted to deal with Islam through contraferentia, or "conference" (lk 61) –

69

püüdsid tegeleda islamiga läbi contraferentia ehk „konverentsi“.

A bibliotheque, or "library," an alphabetically arranged dictionary, the second a fiorilège, or anthology (lk 64) –

bibliotheque ehk „raamatukogu“ – tähestikuliselt koostatud sõnaraamat; teiseks fiorilège ehk antoloogia.

Samas, kui lähtetekstis kasutatavad tsitaatsõnad olid lihtsalt kellegi võõrkeelsed ütlused ja mitte konkreetsed terminid, näiteks Gallandi utile et agréable, ei leidnud tõlkija põhjust seda prantsuskeelsena teksti jätta.

Galland concluded his "Discours" by assuring the reader at length that d'Herbelot's Bibliotheque was uniquely "utile et agréable" (lk 64–65) –

Galland lõpetas oma „kõne“ lugejale pikalt kinnitades, et d'Herbelot' „Oriendi raamatukogu“ oli üheselt

„kasulik ja meeldiv“.

Samadel kaalutlustel tõlgiti sihtkeelde Dante „Põrgus“ kasutatava väljendi seminator di scandalo e di scisma:

rigid hierarchy of evils, in the category of what Dante calls seminator di scandalo e di scisma (lk 68) karmi kurjuse hierarhia, kategooria, mida Dante nimetab ebakõla ja skandaali levitajateks